Saan esimese suure linnukese panna lahtrisse ``tormist elusalt läbi``, ja ühtlasi hakkab täituma soov näha, milline see troopiline märg hooaeg siis ka tegelikult välja näeb. Ilmselt ei jää seegi sissekanne viimaseks ilma teemal, sest see ka üks peamistest põhjustest miks siin piirkonnas saab pikemalt oldud. Samas, ega siin ausalt õeldes palju muud kohalikust elust polegi rääkida, raadiod ja lehed pasunadavad sedasama ilmajuttu ette ja taha.
Eghk siis, vihm tuleb nendel kuudel alla kas varahommikul või pärastlõunal, suuremate eranditeta. Aga kui tuleb, siis ikka tuleb. Tormiraku keskmesse õnnestus siseneda eile hommikul kella 6 paiku. Sellise darwinistliku troopilise hoovihma tunnused on: hetkeline läbimärjastumine, teatud teeosad(nii auto kui kõnniteed) muutuvad paari minutiga kuni 20cm sügavusteks jõgedeks, ennist kuivad kraavid räusklevateks kanjoniteks. Inimesed, kes pole ei autos ega majas, üldjuhul hüppavad kuhugi põõsasse, vastutuulde pole võimalik nägu pöörata, ka palja peaga pole väga asjakohane, palju mõnusam oleks kui pead kataks kiiver või midagi sarnast. Kogu see on mudugi tasuta puhas rõõm, seni kuni mängu tuleb äikesenool. See otsustas epitsentreeruda minust umbes 500m kaugusel otse maasse mis on paraku liiga lähedal, et säilitada naeratust palgel. Kuigi tõenäosus on endiselt suht väike et noolega keegi üldse otsetabamuse saaks, ei süvenda paraku seda arvamust seliselt kauguselt pikse nägemine ja kuulmine. Sellest hetkest teeb adrekas oma töö ja mõte liigub paratamatult sinna, et kui siit terve nahaga välja saaks, siis...
Wednesday, November 30, 2011
Thursday, November 17, 2011
Ha-ha
EUGENE bought a dozen of sheep hoping to breed them for wool. After a few weeks he noticed that none of them were pregnant, so he called a vet.
The vet told him to try artficial insemination and that when the sheep were preggo , they would lie down in the grass.
Eugene hadn´t heard of artificial inseminatio before, and assumed it meant he had to impregnate the sheep himself, so the next day he loaded them into his truck, took them out into the bush and fucked them all.
The following day he looked out the window at the sheep, but none of them were lying down, so he loaded them back into the truck. He took them out to the bush again and rooted each sheep twice for good measure, then took them back home.
The next day sheep still weren´t lying down, so he loaded them back into the truck and took them out to the bush again. He spent the whole day shagging the sheep inj different positions until he felt like his knob was going to fall off.
The next mornin Eygene was so tired from all thyhe rooting that he couldn´t even get out of bed, so he asked his missus to peek out the window and seeif the sheep were lying down.
``No``said his wife, ``they´re sitting in the truck. And one of them keeps honking the horn.``
Teine lugu veel.(tõestisündinud)
Darwinis on 8kond sarnast suurt koli8misdepood nagu meie oma, enamus neid asuvad tööstusrajoonis 2 suure Darwinisse viiva magistraali, Stuart Hwy ja Tiger Brenan Drive vahelisel alal. Niisiis tulevad 2 eesti tüdrukut eelmisel nädalal meie konkurendi meile lähedalasuvasse depoosse tööd küsima.
Olles officeisse sisse asutunud, ``Kas teil siin tööd ka leidub?`` on küsimus suunatud laua taga istuvale managerile.``Aaammm....woooh..aaam...can you start on monday?!?`` Väidetavalt oli manager kangestunud, tavapärased kõsimused tööotsijale nagu ``Kas te oma nime oskate kirjutada?``, ``Kas te pakkida oskate?`` ununesid hetkega, kuna eesti tüdrukud ``Were just too damn hot!``
The vet told him to try artficial insemination and that when the sheep were preggo , they would lie down in the grass.
Eugene hadn´t heard of artificial inseminatio before, and assumed it meant he had to impregnate the sheep himself, so the next day he loaded them into his truck, took them out into the bush and fucked them all.
The following day he looked out the window at the sheep, but none of them were lying down, so he loaded them back into the truck. He took them out to the bush again and rooted each sheep twice for good measure, then took them back home.
The next day sheep still weren´t lying down, so he loaded them back into the truck and took them out to the bush again. He spent the whole day shagging the sheep inj different positions until he felt like his knob was going to fall off.
The next mornin Eygene was so tired from all thyhe rooting that he couldn´t even get out of bed, so he asked his missus to peek out the window and seeif the sheep were lying down.
``No``said his wife, ``they´re sitting in the truck. And one of them keeps honking the horn.``
Teine lugu veel.(tõestisündinud)
Darwinis on 8kond sarnast suurt koli8misdepood nagu meie oma, enamus neid asuvad tööstusrajoonis 2 suure Darwinisse viiva magistraali, Stuart Hwy ja Tiger Brenan Drive vahelisel alal. Niisiis tulevad 2 eesti tüdrukut eelmisel nädalal meie konkurendi meile lähedalasuvasse depoosse tööd küsima.
Olles officeisse sisse asutunud, ``Kas teil siin tööd ka leidub?`` on küsimus suunatud laua taga istuvale managerile.``Aaammm....woooh..aaam...can you start on monday?!?`` Väidetavalt oli manager kangestunud, tavapärased kõsimused tööotsijale nagu ``Kas te oma nime oskate kirjutada?``, ``Kas te pakkida oskate?`` ununesid hetkega, kuna eesti tüdrukud ``Were just too damn hot!``
Obamsk
Vahepeal sai mööda aasta Austraaliasse sisenemisest. Sellesse aastasse mahtus palju. Kui liita kokku emotsioonid, mõtted, tegemised, siis pigem on tunne nagu oleks möödunud rohkem. Omapärane on tuletada meelde ja võrrelda tegmisi eelmisel aastal samal ajal, peaaegu et kuupäevaliselt, ja aduda fakti, et põllumajandusliku aastaringi täissaamisega algab kõik otsast peale. Pembertoni põllumajanduspiirkonnas algab jällegi õunte harvendamise hooaeg, Perthi saabuvad jällegi uued pakkerid kes tööd otsides suunatakse õunafarmi, kes on alguses jällegi sama rohelised nagu mina aasta tagasi, kindalsti on jällegi uus punt eestlasi seal, kes tõenäoliselt on koondunud omakeskisse joogilähkri taha, kindlasti peetakse detsembris kohalikus Pembertoni hostelis maha üks tõsine ühislabrakas kus juhuslik hiinlane ennast nii kasti joob(talle pole palju vaja) et oma prillide peal tallates huvitavat tantsu harrastab, jne jne.
Onu Obamakas käis täna Darwinis. Linnaelanikele jäi sellest külaskäigust paraku meelde peamiselt suured liiklusummikud. Air force One takeoffi oli ainus käegakatsutav sündmus mida tavaline kodanik näha võis. Selleks ``ülispektaakliks`` sündmuseks olid massid kogunenud teatud kohtadesse mis võimaldasid otsevaadet lennuvälja maandumisrajale. Lennuk tõusis, ise filmisin. Mida tegid massid? Mittekeegi ei paistnud aru saavat, et lennuk oli õhku tõusnud, kuigi just selle eesmärgiga olid kõik sinna kogunenud. Rahvas vahtis napakalt edasi juba paari minuti pärast õhkut'usvaid regulaarliine, mis igal teisel juhul oleks täiesti arusaamatu tegevus.
Tegu oli ainult presidendi töövisiidiga, kus lepiti kokku USA kaug-idas mõjuvõimu ja kontrolli kasvatav plaan tuua Drwini sõjaväebarrakkidesse 2500 jänki sõdurit aastaks 2016, alustades kasvava sõdurite sissetoomisega järgmine aasta. Ajakirjandusel oli rikas päeav, paberkandja NT News täitus igasuguste faktiliste ja vähemfaktiliste artiklitega, et jah, vastavad paberid allkirjastati Canberras eile, võis siis et ``jah``, Hiina juba pabistab sellise uudise peale ja kohe-kohe Austraalia eksport Hiinasse väheneb.
Onu Obamakas käis täna Darwinis. Linnaelanikele jäi sellest külaskäigust paraku meelde peamiselt suured liiklusummikud. Air force One takeoffi oli ainus käegakatsutav sündmus mida tavaline kodanik näha võis. Selleks ``ülispektaakliks`` sündmuseks olid massid kogunenud teatud kohtadesse mis võimaldasid otsevaadet lennuvälja maandumisrajale. Lennuk tõusis, ise filmisin. Mida tegid massid? Mittekeegi ei paistnud aru saavat, et lennuk oli õhku tõusnud, kuigi just selle eesmärgiga olid kõik sinna kogunenud. Rahvas vahtis napakalt edasi juba paari minuti pärast õhkut'usvaid regulaarliine, mis igal teisel juhul oleks täiesti arusaamatu tegevus.
Tegu oli ainult presidendi töövisiidiga, kus lepiti kokku USA kaug-idas mõjuvõimu ja kontrolli kasvatav plaan tuua Drwini sõjaväebarrakkidesse 2500 jänki sõdurit aastaks 2016, alustades kasvava sõdurite sissetoomisega järgmine aasta. Ajakirjandusel oli rikas päeav, paberkandja NT News täitus igasuguste faktiliste ja vähemfaktiliste artiklitega, et jah, vastavad paberid allkirjastati Canberras eile, võis siis et ``jah``, Hiina juba pabistab sellise uudise peale ja kohe-kohe Austraalia eksport Hiinasse väheneb.
Tuesday, November 1, 2011
Darwini igapäev
Kuna midagi eepi8list pole pärast eepilist rännakut juhtunud, siis kirjutan midagi Darwini igapäevaelust. Tööd sain furnituuri kolimisfirmas, sama tööd sai tehtud ka ülikooli ajal. Jälle füüsiline, eksju, võiks ju millalgi ka peaga mõtlema hakata, aga noh, vaimset tööd välismaal keeruline saada esiteks, teiseks nii on ikka maru mugav ka...lissalt tõstad teise inimese kola punktist A punkti B ja pappi voolab...Viide ka sellele, et siin Aussis on tööd ikka maru lihtne saada, või nagu üks targem tädi võrdles USAga, et seal on surve karjäääri ja tööalaselt liiga suur, Aussis aga liiga väike. Tööle kommuteerun endiselt veloga mis teeb päeva miinimumkilometraasiks 40. Tundub natuke palju lihtsalt tööl käimiseks...aga ei ole nii! See tähendab, et Darwinis on ülihästi arendatud rattateede võrgustik. Puuduvad katkestused, liigelda saab tõepoolest sujuvalt nagu autodki oma teedel. Teiseks, mida ka varem mainitud aga minuarust niivõrd oluline inimgeograafiline/psühholoogiline mõjur, mida lihtsalt peab kordama-Auss on suur. Ja see lihtsalt mõjub. Kui linna ulatus on 25 km, st tee mida vaja läbida linnas jõudmaks üldse kuhugi, sest vähemaga lihtsalt ei jõua kuhugi, siis teeb see psüholoogiliselt kuidagi sama välja kui Tartus oleks vaja minna ühest linna otsast teise. Eeestis oleks 25km näiteks Tartus Elvasse. Tundub absurd mõelda Elvast kui lihtsalt Tartu ühest linnaosast, kui hüpoteetiliselt Tart ulatuks näiteks Elvani. Ja liigelda Tartu ja Elva vahet päevas kordi ja kordi.
Ootan ka kannatamatult vihmahooaega mida ikka lubatakse ja lubatakse..vahepeal ikka juba tulistab ka taevast ühtteist, nii välku kui vihma. Usun et Darwini välgufotograafia on üks parimaid, sest esimese kogemuse kohaselt on troopilise välgu kestvus pikem kui meie laiuskraadil. Nii ajalisel kui ruumiliselt. Darwini välgu saaks lindile ilmselt ka eelmise sajandi lõpu levinud seebikarbiga. Huvitav oli ka nädalatagune vihma ja tuule kooslus(padukas pluss 30 msek tuul) mis annab tulemuseks nagu oleks nõelravikuuril. Tuulte ja tormihooaja tyulekuga seostuvad ka legendaarsed hõljuvad plekitükid mis aeg ajalt inimsi pooleks lõikavad. Ka seda ootan huviga, et tuletada meelde hüüatust ``varjuda!, miinid``, või kuidas see täpselt oligi. Täna lugesin just mingit infotahvlit et vihmad võivad taevasse kinni jääda kuni novembri lõpuni, ega hiljemalt siis...oi jaaa...nalja hakkab saama.
Mingit sitikad on ka tajunud et vihmad lähenevad ja otsustanud aktiivselt õhkkeskkonda täita päikesetõusul ja loojangul. Kerge probleem seineb selles et mainitud sitikad on kuskil hiiresuurused(kerge liialdusega aga palju puudu ka ei jää)ja neid on ikkagi niipalju et velotades tuleb nendega pidevaid kokkupõrkeid taluda, kiivri vastu käivad kolksud, aga kui näkku sellise elukaga saad siis liiga hea just pole ja ükskord õnnestus ühel vitupeal kaelusest sisse lennata. Kiire eluka neutraliseerimine tähendas röögatult suurt sitikavere laiku särgil(võimisiganes sitt neil sees voolab). Ahjaa ükskord õnnestus ka mingist ussist üle sõita...uss mõtles et on kiire ja hüppab eest ära, hetkeks tundus et sitt lõpetab kodarate vastu põrgates nagu üks kass ükskord Supilinnas, aga paraku jäi ussiroju ikkagi otse ratta allassesseeee.Paha uss, raudselt oleks hammustanud kui ratas poleks õle käinud tast.
Darwini ööelust pole õrna aimugi, sest lihtsalt pole huvitatud, kuigi see pidavat suht notorioosne olema. Sellest annavad siiski märku hommikuti keset teed magavad abod kelle hulka on ka vahepeal ära eksinud valge pooiss.
Veelkord siis korrates. Kes tahab Austraaliasse tulla, siis, selgelt oma kogemust ülehinnates, kindlasti WA ja NT! Ja tõenäoliselt ka Queensland. Sest siin on liiga CHILL. Ka kohalikud viitavad sellele ühest suust ja võrdlesvad näiteks Melbourniga ehk Aussi nn Euroopa kantsiga. Üks rekkajuht avaldas isegi arvamust, et Melbournis ringi käies peb hoolikalt jälgima, kellel tänaval vastu tulevatest inimestest on tõsised kavatsuse sulle nuga anda ja kellel on lihtsalt selline näguy peas, nagu ta tahaks sulle nuga anda.
Ja kes kardab Aussi koledaid tüdrukuid, siis kartke edasi. Kuuldused vastavad tõele ja 2st kilekotist jääb väheks. Samas, on siis ka teine kontingent Austraalia tütarlapsi, kes on väga ilusad. Juskui oleks kuskil geenipuu hargnenud 2eks. Need 2 haru on tõepoolest harusiseselt väga sarnased. Ehk on palju tunnuseid mille järgi saab hinnata et tegu on austraallasega. Kirjeldusest ilmselt abi vähe, kui pildile jääb siis riputan üles.
Ja lõpetuseks. Põõjhjuseid, miks noored viimasel kümnendil Aussi ronivad on ilmselt mitmeid, olgu nad eestlased või sakslased, või pilukad. Võibolla prevaleerivad nende hulögas kehv finantsseis kodumaal, kergema vastupanu teed minemine kerge raha teenimise eesmärgil, juveniilne valimatu reisimisihalus, võibolla saab neile ette heita kohustuste mittevõtmist mainitud teemadel. Aga lähtudes ütelusest, et tervis on meie kaaleim vara, siis- Reisige Austraaliasse! See on lihtsalt ulme millistel tuuridel siin organism tööle hakkab kui elada Austraallase moodi Austraalia päikese all ja kuidas tunned, et muutud päevadega nooremaks, mitte vastupidi.
Vihma ja uut viisat oodates,
Tanel Territooriumilt
Ootan ka kannatamatult vihmahooaega mida ikka lubatakse ja lubatakse..vahepeal ikka juba tulistab ka taevast ühtteist, nii välku kui vihma. Usun et Darwini välgufotograafia on üks parimaid, sest esimese kogemuse kohaselt on troopilise välgu kestvus pikem kui meie laiuskraadil. Nii ajalisel kui ruumiliselt. Darwini välgu saaks lindile ilmselt ka eelmise sajandi lõpu levinud seebikarbiga. Huvitav oli ka nädalatagune vihma ja tuule kooslus(padukas pluss 30 msek tuul) mis annab tulemuseks nagu oleks nõelravikuuril. Tuulte ja tormihooaja tyulekuga seostuvad ka legendaarsed hõljuvad plekitükid mis aeg ajalt inimsi pooleks lõikavad. Ka seda ootan huviga, et tuletada meelde hüüatust ``varjuda!, miinid``, või kuidas see täpselt oligi. Täna lugesin just mingit infotahvlit et vihmad võivad taevasse kinni jääda kuni novembri lõpuni, ega hiljemalt siis...oi jaaa...nalja hakkab saama.
Mingit sitikad on ka tajunud et vihmad lähenevad ja otsustanud aktiivselt õhkkeskkonda täita päikesetõusul ja loojangul. Kerge probleem seineb selles et mainitud sitikad on kuskil hiiresuurused(kerge liialdusega aga palju puudu ka ei jää)ja neid on ikkagi niipalju et velotades tuleb nendega pidevaid kokkupõrkeid taluda, kiivri vastu käivad kolksud, aga kui näkku sellise elukaga saad siis liiga hea just pole ja ükskord õnnestus ühel vitupeal kaelusest sisse lennata. Kiire eluka neutraliseerimine tähendas röögatult suurt sitikavere laiku särgil(võimisiganes sitt neil sees voolab). Ahjaa ükskord õnnestus ka mingist ussist üle sõita...uss mõtles et on kiire ja hüppab eest ära, hetkeks tundus et sitt lõpetab kodarate vastu põrgates nagu üks kass ükskord Supilinnas, aga paraku jäi ussiroju ikkagi otse ratta allassesseeee.Paha uss, raudselt oleks hammustanud kui ratas poleks õle käinud tast.
Darwini ööelust pole õrna aimugi, sest lihtsalt pole huvitatud, kuigi see pidavat suht notorioosne olema. Sellest annavad siiski märku hommikuti keset teed magavad abod kelle hulka on ka vahepeal ära eksinud valge pooiss.
Veelkord siis korrates. Kes tahab Austraaliasse tulla, siis, selgelt oma kogemust ülehinnates, kindlasti WA ja NT! Ja tõenäoliselt ka Queensland. Sest siin on liiga CHILL. Ka kohalikud viitavad sellele ühest suust ja võrdlesvad näiteks Melbourniga ehk Aussi nn Euroopa kantsiga. Üks rekkajuht avaldas isegi arvamust, et Melbournis ringi käies peb hoolikalt jälgima, kellel tänaval vastu tulevatest inimestest on tõsised kavatsuse sulle nuga anda ja kellel on lihtsalt selline näguy peas, nagu ta tahaks sulle nuga anda.
Ja kes kardab Aussi koledaid tüdrukuid, siis kartke edasi. Kuuldused vastavad tõele ja 2st kilekotist jääb väheks. Samas, on siis ka teine kontingent Austraalia tütarlapsi, kes on väga ilusad. Juskui oleks kuskil geenipuu hargnenud 2eks. Need 2 haru on tõepoolest harusiseselt väga sarnased. Ehk on palju tunnuseid mille järgi saab hinnata et tegu on austraallasega. Kirjeldusest ilmselt abi vähe, kui pildile jääb siis riputan üles.
Ja lõpetuseks. Põõjhjuseid, miks noored viimasel kümnendil Aussi ronivad on ilmselt mitmeid, olgu nad eestlased või sakslased, või pilukad. Võibolla prevaleerivad nende hulögas kehv finantsseis kodumaal, kergema vastupanu teed minemine kerge raha teenimise eesmärgil, juveniilne valimatu reisimisihalus, võibolla saab neile ette heita kohustuste mittevõtmist mainitud teemadel. Aga lähtudes ütelusest, et tervis on meie kaaleim vara, siis- Reisige Austraaliasse! See on lihtsalt ulme millistel tuuridel siin organism tööle hakkab kui elada Austraallase moodi Austraalia päikese all ja kuidas tunned, et muutud päevadega nooremaks, mitte vastupidi.
Vihma ja uut viisat oodates,
Tanel Territooriumilt
Tuesday, September 27, 2011
Obune naabriks
Darwin ja rännak complete! Linna piiril oli plaanis tähistada reisi lõppu, paraku õnnestus linna siseneda mingit kõrvalteed pidi ja loodetud fotosessioon Charlsi bareljeefi taustal jäigi tegemata. Siiski ei pidanud rõõmu kaua ootama, sest üle kahe kuu kõrgemate kui ühekordsete hoonete nägemine tekitas rõõmujudinaid. Endalegi tundus see naljaks, ilmselt on linnalapse geeni nõndapalju sees.
Rännaku statistikat
päevi 55
sõidupäevi 40
km 4500
energiakulu keskmine 4000 kcal/päev
2,5 tagumist väliskummi läbikulumist
liiga palju flätte
suuremaid asulaid 8
suurim päevakm 180
suurim sõiduaeg 9h
suurim päevane veekulu 9l
Darwin on vaffa linn, vähemalt esmamulje selline! Reklaamib ennast sõnaga vibrantne. Mida see tähendab? Pakuks et: dshungellik linnakeskkond, layd back olemine, liigendatud teedevõrgustik, reljeefsus, mangroov möllab kesklinnas ehk kohati jääb m,ulje nagu linn oleks palkidele ehitatud, kaasaegne arhitektuur, multikultuursus, obune naabri aias.
Sellest füüsilisest kustumisest niipalju et kuna Darwin oli nõnda lähedal, siis ega ei saagi hetkel teada kui pikalt oleks edasi niimoodi kestnud. Linnas enam ei pea päevas 150 kerima et kuhugi jõuda. 100st täitsa piisab :) Eih, tegelt nüüd juba taastuvas rütmis ja linnaelu peasse laduma. Kuniks jälle seiklus kutsub...
Rännaku statistikat
päevi 55
sõidupäevi 40
km 4500
energiakulu keskmine 4000 kcal/päev
2,5 tagumist väliskummi läbikulumist
liiga palju flätte
suuremaid asulaid 8
suurim päevakm 180
suurim sõiduaeg 9h
suurim päevane veekulu 9l
Darwin on vaffa linn, vähemalt esmamulje selline! Reklaamib ennast sõnaga vibrantne. Mida see tähendab? Pakuks et: dshungellik linnakeskkond, layd back olemine, liigendatud teedevõrgustik, reljeefsus, mangroov möllab kesklinnas ehk kohati jääb m,ulje nagu linn oleks palkidele ehitatud, kaasaegne arhitektuur, multikultuursus, obune naabri aias.
Sellest füüsilisest kustumisest niipalju et kuna Darwin oli nõnda lähedal, siis ega ei saagi hetkel teada kui pikalt oleks edasi niimoodi kestnud. Linnas enam ei pea päevas 150 kerima et kuhugi jõuda. 100st täitsa piisab :) Eih, tegelt nüüd juba taastuvas rütmis ja linnaelu peasse laduma. Kuniks jälle seiklus kutsub...
Sunday, September 18, 2011
Kimberly
Nii siis tuli esimene korralik kuumalitakas ära. Kui south-westis eelmise aastavahetuse paiku oli põhiteemaks päike, millel polnud sealkandis mitte ühegi pilve taha ronida, siis põhja austraalias on seda asendamas niiskus. Niiskus. 2päeva enne Katherine jõudmist sisenesin täiesti erinevasse õhumassi, millel temperatuuriks 36 ja niiskus 30% ringis. Ka Broomis oli 36, aga seal oli see õhuniiskus 10% ringis, ei pannud sisuliselt tähelegi, oli lihtsalt palav. Niivõrd väikene protsendi tõus põhjustas
1. higi mitteemaldumise näopiirkonnast, mistõttu sooladest küllastununa leidis see tee silmasse mistõttu oli valida kas veits röökida maanteel ja valu kannatada või lissalt silmad kinni sõita. Reaalsuses toimus midagi vahepealset.
2.totaalse füüsilise kustumise, millega ilmselt harjub mõne ajaga
3.maheda magamamineku ajal on kogu keha juskui kaetud liimiga...nojah, ka sellega harjub
Huvitav on ka see, et niiskusprotsent ei jää mitte 30 peale vaid tipneb ikkagi 100ga novembrikuus. Darwinis ja Katherinis saunaga eluaset leida on ilmselt üsna keeruline..kuigi mine tea, just kuulsin et Perthis pidi selliseid kortereid küllaga leiduma.
Kimberlyks kutsutaksegi seda kõige põhjapoolsemat Austraalia otsa WA territooriumil, hellitusnimega The last Frontier. Lõunapoolsematest aladest eristab teda kuiva ja väga märja hooaja vaheldumine, viimane on tekitanud piisavalt vegetatsiooni et siin lehma karjatada. Aga ei mingit dshunglit! Austraalias sisuliselt puuduvad vihmametsad. See on üks suurimaid erinevusi, milline ettekujutus oli enne siia tulekut ja pärast. On vaid hõredalt puid keset madalaid, murenenud mägestikke. Piirkond on küllastunud jõgedest, ojadest ja üleujutusaladest, st. maante ääres jooksevad 2meetrised veetaseme mõõdupostid vahepeal sama tihedalt kui kilomeetripostid. Bakkerite mobiilsus ja üldine tõrksus märjaperioodil põhjas passida tähendab aga seda, et enamikel pole aimu, kuidas ikkagi keset suurt heinamaad saab vesi müne tunniga üle pea tõusta.
Isiklikult võiks Kimberly nimetada pederastide koolmekohaks.Broomis sattusin ühte tuppa mingi hollandlasega, kes nagu alguses ikka et ``hau u going ja looking for work ja watha doing today`` noja siis tema lõpuks, et ``catch u later!`` ``OK, catch u later!`` siis mina vastu. Nii, siis tüüp unustas midagi tuppa, teeb tiiru toas, siis jälle ``catch u later!``. Mina ``Catch you later``, seda juba natuke süllabüleerides. Ok, saan rahulikult nettisse kaevuda. 15minuti pärast tüüp jälle tagasi. Ise mõtlen , et tra, otsusta nüüd siis ära kas sa lähed linna peale või mitte! Seekordne ``catch u later!`` kõlas aga juba nagu üks korralik pederasti inin, mille ma ilmselt kahel eelmisel korral olin kõrvale tõrjunud kuna tüüp tundus piisavalt normaalne , et teglikult olla SEEE! ``Right`` vastasin ma ja surusin end sügavale pimedasse voodinurka ja jäin küllaltki kangestunult ootama nooruki toast eemaldumist.
Tegelikult tuli ta õhtupoole veel tagasi ja nii MUUSEAS vihjas, et tema läheb siin kõrvaltänavas üht huvitavt kultuuriloolist filmi vaatama, et kas ma ei sooviks tulla. Kuna mul oli algselt plaanitud ka järgnevaks päevaks hostelisse puhkama jääda, siis tol hetkel hakkasin ma vastumeelselt oma plaane ümber kalkuleerima, et mitte rohkem aega selle noorukiga ühel territooriumil viibida. Minu õnneks sai ta aga järgmisel hommikul mingi 2päevase tööotsa ja kadunud ta oligi! Rahu majas!
Halls Creeki pederastiga konfronteerumine aga oli hoopis teisest puust.Sündmuskohaks kohaliku meteoroloogiajaama ametniku residents. Esiteks oli itaalia päritolu, eksvangist, Tourist Visitor Centeri(kus töötavad tavaliselt pensionärid) administraator kapist täielikult välja tulnud. ``Ma olen pederast, noh, ja mis siis!``hüüatas ta, mille peale keegi naeris, keegi kallas veini juurde, keegi hammustas tüki beefi ja kõigil oli lõbus. Tema tegelikult armastavat hoopis naisi, mis meestesse puutub siis nendega on tal asja vaid 3ks minutiks. Tol hetkel oli seltskonnas ka üks väga allapoole keskmise hollandi neiu, kes oli ilmselt niikaua kuival olnud, et pärast teatud veinikogust otsustas järjekindlalt majaperemehelt välja pinnida, kellega ta Halls Creeki kohalikest on nussinud.Loomulikult toodi lõpuks ka kanep välja. Kogu see olukord oli nii reaalselt austraalia seebiooperlik, et kui tol hetkel oleks pederast ette pannud mingi seltskonnamängu mis oleks sisaldanud ka meestevahelist olelust....siis ilmselt oleks seda lihtsalt seda hollandi kott-peas tädi ära kasutatud. Mida aga muidugi ei juhtunud. Sest elu pole film.
1. higi mitteemaldumise näopiirkonnast, mistõttu sooladest küllastununa leidis see tee silmasse mistõttu oli valida kas veits röökida maanteel ja valu kannatada või lissalt silmad kinni sõita. Reaalsuses toimus midagi vahepealset.
2.totaalse füüsilise kustumise, millega ilmselt harjub mõne ajaga
3.maheda magamamineku ajal on kogu keha juskui kaetud liimiga...nojah, ka sellega harjub
Huvitav on ka see, et niiskusprotsent ei jää mitte 30 peale vaid tipneb ikkagi 100ga novembrikuus. Darwinis ja Katherinis saunaga eluaset leida on ilmselt üsna keeruline..kuigi mine tea, just kuulsin et Perthis pidi selliseid kortereid küllaga leiduma.
Kimberlyks kutsutaksegi seda kõige põhjapoolsemat Austraalia otsa WA territooriumil, hellitusnimega The last Frontier. Lõunapoolsematest aladest eristab teda kuiva ja väga märja hooaja vaheldumine, viimane on tekitanud piisavalt vegetatsiooni et siin lehma karjatada. Aga ei mingit dshunglit! Austraalias sisuliselt puuduvad vihmametsad. See on üks suurimaid erinevusi, milline ettekujutus oli enne siia tulekut ja pärast. On vaid hõredalt puid keset madalaid, murenenud mägestikke. Piirkond on küllastunud jõgedest, ojadest ja üleujutusaladest, st. maante ääres jooksevad 2meetrised veetaseme mõõdupostid vahepeal sama tihedalt kui kilomeetripostid. Bakkerite mobiilsus ja üldine tõrksus märjaperioodil põhjas passida tähendab aga seda, et enamikel pole aimu, kuidas ikkagi keset suurt heinamaad saab vesi müne tunniga üle pea tõusta.
Isiklikult võiks Kimberly nimetada pederastide koolmekohaks.Broomis sattusin ühte tuppa mingi hollandlasega, kes nagu alguses ikka et ``hau u going ja looking for work ja watha doing today`` noja siis tema lõpuks, et ``catch u later!`` ``OK, catch u later!`` siis mina vastu. Nii, siis tüüp unustas midagi tuppa, teeb tiiru toas, siis jälle ``catch u later!``. Mina ``Catch you later``, seda juba natuke süllabüleerides. Ok, saan rahulikult nettisse kaevuda. 15minuti pärast tüüp jälle tagasi. Ise mõtlen , et tra, otsusta nüüd siis ära kas sa lähed linna peale või mitte! Seekordne ``catch u later!`` kõlas aga juba nagu üks korralik pederasti inin, mille ma ilmselt kahel eelmisel korral olin kõrvale tõrjunud kuna tüüp tundus piisavalt normaalne , et teglikult olla SEEE! ``Right`` vastasin ma ja surusin end sügavale pimedasse voodinurka ja jäin küllaltki kangestunult ootama nooruki toast eemaldumist.
Tegelikult tuli ta õhtupoole veel tagasi ja nii MUUSEAS vihjas, et tema läheb siin kõrvaltänavas üht huvitavt kultuuriloolist filmi vaatama, et kas ma ei sooviks tulla. Kuna mul oli algselt plaanitud ka järgnevaks päevaks hostelisse puhkama jääda, siis tol hetkel hakkasin ma vastumeelselt oma plaane ümber kalkuleerima, et mitte rohkem aega selle noorukiga ühel territooriumil viibida. Minu õnneks sai ta aga järgmisel hommikul mingi 2päevase tööotsa ja kadunud ta oligi! Rahu majas!
Halls Creeki pederastiga konfronteerumine aga oli hoopis teisest puust.Sündmuskohaks kohaliku meteoroloogiajaama ametniku residents. Esiteks oli itaalia päritolu, eksvangist, Tourist Visitor Centeri(kus töötavad tavaliselt pensionärid) administraator kapist täielikult välja tulnud. ``Ma olen pederast, noh, ja mis siis!``hüüatas ta, mille peale keegi naeris, keegi kallas veini juurde, keegi hammustas tüki beefi ja kõigil oli lõbus. Tema tegelikult armastavat hoopis naisi, mis meestesse puutub siis nendega on tal asja vaid 3ks minutiks. Tol hetkel oli seltskonnas ka üks väga allapoole keskmise hollandi neiu, kes oli ilmselt niikaua kuival olnud, et pärast teatud veinikogust otsustas järjekindlalt majaperemehelt välja pinnida, kellega ta Halls Creeki kohalikest on nussinud.Loomulikult toodi lõpuks ka kanep välja. Kogu see olukord oli nii reaalselt austraalia seebiooperlik, et kui tol hetkel oleks pederast ette pannud mingi seltskonnamängu mis oleks sisaldanud ka meestevahelist olelust....siis ilmselt oleks seda lihtsalt seda hollandi kott-peas tädi ära kasutatud. Mida aga muidugi ei juhtunud. Sest elu pole film.
Saturday, August 27, 2011
Port Headland-Broome
Port Headland oli justkui oleks avanud taas, üle 15 aasta ENE, selle pruunide kaantega seeria mis oli enne mustade kaantega varianti. Pean silmas mustvalgeid pilte röögatutest tööstuskompleksidest mis toona noorele elluastujale tekitasid huvipakkuvaid küsimusi nagu ``Kust saadakse metalli?`` või ``Kas need ongi need masinad mis teevad masinaid?``. Ja mis nüüd astusid elusuuruses päris värvilisena mu ette. Port Headlandi näol on tegemist sadamalinnaga mis teenindab WA üht hetkel kuumimat kaevanduspiirkonda, Pilbarat. Sellest omakorda lõviosa moodustab Mount Whalebackist ammutatav hematiit, mida jätkub veel vähemalt 20 aastaks. See ja kogu muu tööstus mis keerleb rauamaagi ekspordil ja töötlemisel on linna põhifunktsiooniks. On naljaks ette kujutada, kui maak päeva pealt otsa saaks-linn lakkaks olemast, üksikud farmerid jääks seda veel asustama. Sarnaseid näiteid oli WA kullakaevanduspiirkondades mitu.
Samas saab ülevaate Hiina ja Jaapani majanduse aktiivsusest, kuhu 50/50 maak eksporditakse. Kuigi sadamas on ruumi 4 tankerile(võin eksida), mida 24/7 laaditakse, ootavad kaugel ookenil stabiilselt samapalju oma järjekorda. Seetõttu on käima lükatud projekt uue 4km pikkuse avamerekai ehituseks mis suudab teenindada korraga 6 tankerit. Selle konkreetse, üheainsa sadamakai ehituseks, on hinnanguline tööjõuvajadus 2000 inimest!
Kogu seda pilti vaadates tekkis esmalt hoomamatu tunne ja arvamus et neid summasid mis siin liiguvad, polegi võimalik kirja panna. Kuid siiski tegin väikse arvutuse ja mis selgus?!
Kas mu matemaatika on jälle puudulik või mis aga - arvestades 175 000 tonni ühe tankeri kohta, 500 tankerit aastas, 180 dollarit/hematiiditonn, siis saab aastakäibeks ainult 15miljardit dollarit ehk 1,7 kordne eesti riigieelarve.
Niisiis, selles vaffas linnas sai mõnuledes vaadatud tankerite randumist laadimist, päeval, öösel, loojangul ja samaaegselt puyrustatud lihast ravitud. Tundub, et ravikuur osutus edukaks ja hoolimata raevukatest vastupassaatidest õnnestus averageerida 100km päevas ja üllatuslikult isegi taastuvas rütmis Broome jõuda. Lõik Port Headlandist Broome, üldtuntud kui 80 Mile Beach, ongi kuulsust kogunud kui tühermaana, kus motoristid põletavad vastutuultes enim kütust ja kondimotoristid mõtlevad erinevaid trikke kuidas ennast veega varustada. Teel tutvusin Naami veteraniga, kes väidetavalt oli sisenenud vaenulikule territooriumile 66ndal. Tema andmetel pööras kuskil 80 protsenti postkonflikti hulluks, millest tema oli pealtnäha suutnud hoiduda. Ilmselt aitas sellele kaasa musthuumorlik suhtumine tõikka, et ta lisaks pilukatest jalavele ka naisi ja lapsi slaughterdas. Millesse ta siiski vestlusteemana süüvida ei soovinud. Kohatud sai ka seni ainsat naissoloisti jalgrattal, mis on väga haruldane.
Samas saab ülevaate Hiina ja Jaapani majanduse aktiivsusest, kuhu 50/50 maak eksporditakse. Kuigi sadamas on ruumi 4 tankerile(võin eksida), mida 24/7 laaditakse, ootavad kaugel ookenil stabiilselt samapalju oma järjekorda. Seetõttu on käima lükatud projekt uue 4km pikkuse avamerekai ehituseks mis suudab teenindada korraga 6 tankerit. Selle konkreetse, üheainsa sadamakai ehituseks, on hinnanguline tööjõuvajadus 2000 inimest!
Kogu seda pilti vaadates tekkis esmalt hoomamatu tunne ja arvamus et neid summasid mis siin liiguvad, polegi võimalik kirja panna. Kuid siiski tegin väikse arvutuse ja mis selgus?!
Kas mu matemaatika on jälle puudulik või mis aga - arvestades 175 000 tonni ühe tankeri kohta, 500 tankerit aastas, 180 dollarit/hematiiditonn, siis saab aastakäibeks ainult 15miljardit dollarit ehk 1,7 kordne eesti riigieelarve.
Niisiis, selles vaffas linnas sai mõnuledes vaadatud tankerite randumist laadimist, päeval, öösel, loojangul ja samaaegselt puyrustatud lihast ravitud. Tundub, et ravikuur osutus edukaks ja hoolimata raevukatest vastupassaatidest õnnestus averageerida 100km päevas ja üllatuslikult isegi taastuvas rütmis Broome jõuda. Lõik Port Headlandist Broome, üldtuntud kui 80 Mile Beach, ongi kuulsust kogunud kui tühermaana, kus motoristid põletavad vastutuultes enim kütust ja kondimotoristid mõtlevad erinevaid trikke kuidas ennast veega varustada. Teel tutvusin Naami veteraniga, kes väidetavalt oli sisenenud vaenulikule territooriumile 66ndal. Tema andmetel pööras kuskil 80 protsenti postkonflikti hulluks, millest tema oli pealtnäha suutnud hoiduda. Ilmselt aitas sellele kaasa musthuumorlik suhtumine tõikka, et ta lisaks pilukatest jalavele ka naisi ja lapsi slaughterdas. Millesse ta siiski vestlusteemana süüvida ei soovinud. Kohatud sai ka seni ainsat naissoloisti jalgrattal, mis on väga haruldane.
Thursday, August 18, 2011
Carnarvon-Port Headland
Teekond Port Headlandi algas jällegi julgelt, täis innukust. Sellele aitas ilmselt kaasa nädalajagu kestnud taganttuuli ja seega tekkis ettekujutus, et nii peabki olema ja teekond Darwinisse kujuneb kui lumme kusemiseks. Nii otsustasin, et olen piisavas füüsilises valmiduses tegema tõsisema kilometraashiga päevi. Nii kujunes pärast esimest sissejuhatavat päeva 2 järgmist 160 kilomeetristeks, millest esimese lõpus oli tunne, et no nüüd panen küll otse Darwinisse välja. Nägu läks iseenesest naerule. Paraku oli reisi eel tehtud tuulte suunda uurides puuduliku eeltööd ja jäi tähelepanuta asjaolu, et antud laiuskraadil eranditult selget ilma hoidvad passaadid puhuvad konstantselt idast...ja mitte nõrgalt. Ja 5ndal päeval keerasin ma itta. Maad võttis algselt segadus, siis kiire allandmine päeval sõita. Proovisin öösel, tuulevaikuses. Mis oli oodatult veel halvem variant, kuna täielikule visuaalsele motivatsioonitühjusele lisandub keha soov magada mitte pedaalida. Oli aeg mõttekohaks. Variandid on siis
a. liikuda päeval kohati 2kordse jalakäijakiirusega mis teeks soovitud 100 päevakilometraashi saavutamise ajaks tublisti rohkem kui 5 tundi
b.liikuda öösel
c.sõita Broome bussiga ja seal loota, et vahepeal on maakera teistpidi ringi hakanud käima ja tuuled on suunda muutnud
Port headlandi olen jõudnud täiesti küpsena, isegi kõndides tahab jalg vägisi alt ära vajuda. Nüüd veel selgus, et selles pliiatsikijulises linnas, kus ärikvartal on surutud kitsale poolsaarele raudeeterminali ja ookeni vahele, puudub odavhostel, ehk siis hinnad algavad 100dollarist öö, mis jääb selghelt väljapoole minu kulukalkulatsioone.
Tagatipuks on hakanud kimbutama kummide lõhkemine, ja mitte sise- vaid väliskummide. Ei aidanud ka Geraldtonist ostetud kosmosetehnoloogiline Mischelini üllitis mis otsustas rebeneda juba pärast mõndsadat kilomeetrit. Lahenduseks oleks ilmselt metsiku, kuni 50kilogrammini ulatuva kärukoorma vähendamine mis paraku pole ka võimalik, olukorras kus päevade kaupa kõrbes pole ühtki toidupoodi ja vedelikku kulub põhja liikudes iga päev aina rohkem.
a. liikuda päeval kohati 2kordse jalakäijakiirusega mis teeks soovitud 100 päevakilometraashi saavutamise ajaks tublisti rohkem kui 5 tundi
b.liikuda öösel
c.sõita Broome bussiga ja seal loota, et vahepeal on maakera teistpidi ringi hakanud käima ja tuuled on suunda muutnud
Port headlandi olen jõudnud täiesti küpsena, isegi kõndides tahab jalg vägisi alt ära vajuda. Nüüd veel selgus, et selles pliiatsikijulises linnas, kus ärikvartal on surutud kitsale poolsaarele raudeeterminali ja ookeni vahele, puudub odavhostel, ehk siis hinnad algavad 100dollarist öö, mis jääb selghelt väljapoole minu kulukalkulatsioone.
Tagatipuks on hakanud kimbutama kummide lõhkemine, ja mitte sise- vaid väliskummide. Ei aidanud ka Geraldtonist ostetud kosmosetehnoloogiline Mischelini üllitis mis otsustas rebeneda juba pärast mõndsadat kilomeetrit. Lahenduseks oleks ilmselt metsiku, kuni 50kilogrammini ulatuva kärukoorma vähendamine mis paraku pole ka võimalik, olukorras kus päevade kaupa kõrbes pole ühtki toidupoodi ja vedelikku kulub põhja liikudes iga päev aina rohkem.
Thursday, August 11, 2011
Tagasi!
Nüüdseks on siis selge, et Eestist paremat kohta annab otsida. Mitte ainult subjektiivselt, kuna olen eestlane, vaid ka objektiivselt, kuna rikkalikuma loodusega kohta, lisaks aastaaegade vaheldumine, leiab Maalt vähe. Austraalias on aga vähemalt üks asi, mida Eestis pole - The Great Wide Open. Mille järele siia saigi tuldud. Püstitan eesmärgi vändata Darwinisse. Kahjuks reisi ajastus ja suund on natuke puusse pandud. Enamus ringitegijatest liigub vastupäeva ehk pärituult, lisaks hakkab varsti põhja-ja kirde-Austraalias vihmaperiood ja kui selleks ajaks sinna toppama jääda, viib suvalises kohas maanteele tekkiv jõgi lihtsalt su minema.
Algus on on samas olnud edukas. Perthis kallas vihma, mis oli kiireks edasiliikumise motivaatoriks. Esimene nädal vastutuuli karastas ja tegi eriti vaffaks teise nädala pärituulte osa. Viimaseid peaks veel nädalaks jätkuma, siis aga ainult vastutuuled kes teab kuhuni. Perthist Geraldtonini rannikuvööndis olid otsustanud ennast sisse seada puugid. Põmst kui jala maha panid oli mõne sekundi pärast see puuke täis. Fingers crossed, et siis mingit ebolat ei saa! Sellel lõigul kohtasin ka meievanuseid shveitsist rattamatkajate paari kes olid 2 aasta jooksul enamus Aasia riikidest läbi sõitnud. Teheke järgi, eksole!
Geraldtoni Carnarvoni vahel vaimustasid kohati 50 kmsed sirged lõputu vaatega kõrgendikult, midagi sarnast võib kohata ilmselt Nullarboril. Teine rattamatkaja, Steve austraaliast, keda kohtasin vahetult enne Carnarvoni, oli ringi lõpusirgel, ehk siis Melbournini oli tal jäänud 3 kuud.Sain talt ``julgustavat`` informatsiooni nagu näiteks ``dont take your chanches with crocs up north, never swim, always camp at least 1km away from water?!``
Niisiis esimeset etapist Perth-Darwin on läbitud jämedalt 4ndik. Crnarvonis on juba troopika hõngu, soe, üleujutusalad, palmid, banaaniistandused. Abod mädanevad endiselt, nagu mujalgi. Jubbe vale asi oli ikka loomad võsast välja ajada ja neile valge inimese tavasid õpetada. Tulemus on masendav.
Järgmine kontakt loodetavasti Port Headlandist!
Algus on on samas olnud edukas. Perthis kallas vihma, mis oli kiireks edasiliikumise motivaatoriks. Esimene nädal vastutuuli karastas ja tegi eriti vaffaks teise nädala pärituulte osa. Viimaseid peaks veel nädalaks jätkuma, siis aga ainult vastutuuled kes teab kuhuni. Perthist Geraldtonini rannikuvööndis olid otsustanud ennast sisse seada puugid. Põmst kui jala maha panid oli mõne sekundi pärast see puuke täis. Fingers crossed, et siis mingit ebolat ei saa! Sellel lõigul kohtasin ka meievanuseid shveitsist rattamatkajate paari kes olid 2 aasta jooksul enamus Aasia riikidest läbi sõitnud. Teheke järgi, eksole!
Geraldtoni Carnarvoni vahel vaimustasid kohati 50 kmsed sirged lõputu vaatega kõrgendikult, midagi sarnast võib kohata ilmselt Nullarboril. Teine rattamatkaja, Steve austraaliast, keda kohtasin vahetult enne Carnarvoni, oli ringi lõpusirgel, ehk siis Melbournini oli tal jäänud 3 kuud.Sain talt ``julgustavat`` informatsiooni nagu näiteks ``dont take your chanches with crocs up north, never swim, always camp at least 1km away from water?!``
Niisiis esimeset etapist Perth-Darwin on läbitud jämedalt 4ndik. Crnarvonis on juba troopika hõngu, soe, üleujutusalad, palmid, banaaniistandused. Abod mädanevad endiselt, nagu mujalgi. Jubbe vale asi oli ikka loomad võsast välja ajada ja neile valge inimese tavasid õpetada. Tulemus on masendav.
Järgmine kontakt loodetavasti Port Headlandist!
Monday, June 6, 2011
Sokud täna
Jeehaa! Leidsin end täna jälle maantekraavist, ilmselt on siin peidus ka blogikirjutamissoov. 2 uskumatult pöördelist kuud on möödas sellest kui ratta nurka viskasin ja Esperance kalalaeval eelseisvaks finantsi koguma hakkasin. Kui oleks pidanud hindama tõenäosust, et ma Espis tööd saan ja siis veel põhjas ära käin, oleks pakkunud 2% ringi. Mõtetes olin juba Nullarboril ja SAs. Aga näed... ikka peab meenutama saksapoisi ütelust, et ära kunagi tee Austraalias plaane.
Eelnevad 7 kuud Austraalias on kokkuvõtvalt olnud vaffad, kerged ja rasked nii ja naa.
1. Sisuliselt on kogu aeg jalapauerit kasvatatud, erinevad tööd ja rännakud nõuavad pidevalt jala peal olemist või pedaalimist ja mitte vähe. Ka kohalike maakate jalalihast uudistades on näha, et siinmaal liiga vähe just ei kõnnita.
2. enne siiatulekut oli pigem ettekujutus austraaliast kui mitmekesisest floorast. ...nojah. Need olid siiski üksikud turistidele mõeldud infobitid mis läbi kajasid, nagu näiteks need suured puud Pembertonis kuhu otsa saab ronida. Jah nad on tõepoolest olemas, aga natuke liialdades, ega siin edelas muud nagu polegi. Pembertoni ümbrus ongi kõige viljakama flooraga piirkond, mujal on kõrb, kõrb, põõsastega kõrb, ja siis veel natuke kõrbe....mis on ka justkui lahe omamoodi.
3.lääne-Austraallased on verbaalselt väga sõbralikud. Tihedamini kasutatavad väljendid on ``how are you doing``, ``are you all right there``, ``how is it going``, ``no worries``. Miks see nii on ja kas nende teod on vastavad sõnadele on juba pikem teema ja arutelu.
4.on jäänud mulje, et austraallased on natuke nende lammaste moodi, keda nad aasa peal kasvatavad. ehk siis et nad ongi veits lambad. siiski ei tahaks ennatlikke järeldusi teha ja tõenäoliselt piirdub lammaskontingent inimpopulatsiooniga kes elab maapiirkondades. eks see ole ju mujal ka nii, et maakad on veits...sellised nagu nad on. meelde jääb kindlasti väljend ``yeeeeeeeeeeeeeeeee (hääldada ``jiiiiiiiiiiiiiiii``) (ja uskuge mind, see ``e`` on värdjalt pikk ja koomiline), I dont know``.....I dont know...I dont know.
Kuhu on kõik kängurud jäänud? Pole näinud raiskasid pikka aega. Ilmselt migreeruvad nemadki koos abodega talveks põhja poole. Selle puudujäägi korvasid aga naljakad sokud maanteeääres, ke minu möödatuhisemise peale kabja kiiremini käima lõid ja koomiliselt vastu traataeda põrkasid.
Eelnevad 7 kuud Austraalias on kokkuvõtvalt olnud vaffad, kerged ja rasked nii ja naa.
1. Sisuliselt on kogu aeg jalapauerit kasvatatud, erinevad tööd ja rännakud nõuavad pidevalt jala peal olemist või pedaalimist ja mitte vähe. Ka kohalike maakate jalalihast uudistades on näha, et siinmaal liiga vähe just ei kõnnita.
2. enne siiatulekut oli pigem ettekujutus austraaliast kui mitmekesisest floorast. ...nojah. Need olid siiski üksikud turistidele mõeldud infobitid mis läbi kajasid, nagu näiteks need suured puud Pembertonis kuhu otsa saab ronida. Jah nad on tõepoolest olemas, aga natuke liialdades, ega siin edelas muud nagu polegi. Pembertoni ümbrus ongi kõige viljakama flooraga piirkond, mujal on kõrb, kõrb, põõsastega kõrb, ja siis veel natuke kõrbe....mis on ka justkui lahe omamoodi.
3.lääne-Austraallased on verbaalselt väga sõbralikud. Tihedamini kasutatavad väljendid on ``how are you doing``, ``are you all right there``, ``how is it going``, ``no worries``. Miks see nii on ja kas nende teod on vastavad sõnadele on juba pikem teema ja arutelu.
4.on jäänud mulje, et austraallased on natuke nende lammaste moodi, keda nad aasa peal kasvatavad. ehk siis et nad ongi veits lambad. siiski ei tahaks ennatlikke järeldusi teha ja tõenäoliselt piirdub lammaskontingent inimpopulatsiooniga kes elab maapiirkondades. eks see ole ju mujal ka nii, et maakad on veits...sellised nagu nad on. meelde jääb kindlasti väljend ``yeeeeeeeeeeeeeeeee (hääldada ``jiiiiiiiiiiiiiiii``) (ja uskuge mind, see ``e`` on värdjalt pikk ja koomiline), I dont know``.....I dont know...I dont know.
Kuhu on kõik kängurud jäänud? Pole näinud raiskasid pikka aega. Ilmselt migreeruvad nemadki koos abodega talveks põhja poole. Selle puudujäägi korvasid aga naljakad sokud maanteeääres, ke minu möödatuhisemise peale kabja kiiremini käima lõid ja koomiliselt vastu traataeda põrkasid.
Sunday, May 8, 2011
Põhjatiir
Suurele Rattaretkele puhkust andes sai nädalajagu ära proovitud kõige populaarsem pakkerite liikumisviis, autotransport. Ja seda mastaapsetes kogustes. Marsruudiks kujunes Esperance-Perth-Carnarvon-Coral Bay-Tom Price-Newman-Wiluna-Kalgoolie-Esperance.
Perthist anti meile(mina ja reisikaaslane Jethro queenslandist ehk bananabenderite osariigist) odava raha eest kaasa 88nda aasta make Suzuka Nait Raider mis hiljem selgus oli fantastilises tehnilises seisukorras ehk nii mõnigi 4wheeldrive oleks selle sõidujoone peale, mida jeyhro pidas vajalikuks võtta, ammu pooleks läinud. Üritasime ka omale teisest poolest reisikaaslasi leida, mispeale sai kinnitust kas müüt või fakt, et sakslasi pidavat Austraalias kokku olema (ilmselt siis koos pakkeritega) 5milli, kusjuures kogu Austraalia kodanike arv on 22 milli. Ehk siis kõik vastukajad meie kuulutusele otsimaks 2 normaalset emakaga isendit tulid germaani lehmadelt. Ehk siis reis jätkus tagistmel elutu kraamiga(peamiselt õlu ja muu reisikraam).
Esiteks veendusime, et kui 3 päevaga liikuda 11 laiuskraadi ekvaatori suunas, juhtub nii mõndagi riietusega. Kui esimese päeva hommikul konutasime Esperance bussijaamas kohalike parmude eeskujul talvemüts pähetõmmatuna, siis juba alates Perthi ja Geraldtoni vahepelt oli vajalik riided maha kiskuda ja vastav riidevaba periood kestis põhja poole minnes iga päev üha kauem.
Mingil hetkel täiesti öösel jõudsime maailma ühele mõttetumale sirgele teelõigule mis algab 27ll ja kestab peaaegu kuni 26ll välja. Sirge esimeses veerandis ilmus äkitselt põõsaste vahelt Wannoo Billabong Roadhouse. Ja mis selgus-et seal pesitsevad maailma kõige kavalamad isendid. Esiteks tervitas meid kui ainsaid kliente jõulumuusika, rõõmsameelsed teenindajad ja how are you doing today(rõhk siis sellel sõnal). Ja pärast seda kui olin tankinud 10dollari eest kütust millega jõuab vaevalt 100km sõita, sain indiaani päritolu teenindajalt kaasa ``u´re good to go!``....really, am I? Jah, olin küll, mitte selle pärast, et kütust sai lisatud, vaid kõige muu tõttu mida kirjeldasin.
Alates Carnarvonist ülespoole hakkasid ilmuma kõhedusttekitavad sildid, Ensure all supplies NOW! Next service 800km! Nii hull muidugi asi ei olnud, kuigi kuna Nait Raideril oli 30l paak, siis Carnarvonist edasi oli vaja juba matemaatika eppi võtta et kindlustada bensiini juurdevool paaki vähemalt igal 300ndal km-il. Kui keadi hjuvitab, siis hea ülevaate, sellest kus enam vähem veel inimasustus WAs eksisteerib, saab vaadates TransWa koduleheküljelt busside marsruudikaarti. Sinna kuhu bussid ei käi, seal enam kedagai eriti pole ka, välja arvatud üksikud väga põhjas asuvad asulad nagu Broome, Port Headland, Kununurra.
Pilbara, must see koht kõigile kinohuvilistele, eurooplastele, geoloogidele, eestlastele, müstikahuvilistele ja ilmselt veel paljudele, paljudele.Kui siin pole veel filmikaadreid tehtud (milles ma väga kahtlen), siis vaevalt jääks see alla näiteks kaadritele Sõrmusefilmi seeriatest tuntud maastikupiltidele. Tegu on sisuliselt sadade ruutkilomeetrite suuruse umbes 500-1000m kõrguste rauast mägede piirkonnaga. Mida rohkem rauda kivimis, seda punasem see on oksüdatsiooni tulemusel, Pilbaras on mäed tumepunased kuni kohati mustad. Ilmselgelt on tegu ka ühe tuntuma kaevanduspiirkonnaga Austraalias.
Edasi keerasime tagasi lõunasse ja otsustasime veenduda kõrbe olemasolus. Natuke pärast Kumarina roadhouse´i tegime kavala lükke ja keerasime Neds Creek roadile mis viis otse Wilunasse. See oleks loomulikult võinud ka vähemal või suuremal määral saatuslikuks saada, kuna 200km pikkune Neds Creek road pinnastee läheb läbi mitte kuskilt ja esimene pool sellest pole kindlsti sobilik ka 4veolistele 100ga läbisõitmiseks. Mis ei takistanud muidugi korilus-ja skaudispetsialist Jethrod seda tegemast. Ma kahtlustan, et see oligi ta eesmärk jätta Nait Raideri esitelg ajutise jõepõhja(millest Neds road tihti läbi läks) erosiooniauku, et siis oleks challenge kõrbest välja rännata. Paraku pidas Suzuka ülihästi koos ja päikeseloojanguks olime jõudnud aborigeeni kogukonda,Wilunasse. Asula on tuntud ka kui maailma ühe karmima offroad raja, Canning Stock Route üks otspunkte. Rada ulatyub rahulikult läbi kõrbete põhja välja, sama rahulikult võib seal ka hukkuda veepuudusesse.
Siit lõunasse kuni peaaegu Esperanceni välja asub WA nn kuldne ala mis 1900 ringis oli Gold Rushi põhjustajaks ja siinsete linnade tekkitajaks. Tuntuim neist on Kalgoorlie, kus asub ka üks maailma suuremaid(kui mitte kõige suurem) inimese poolt tehtud aukudest, Super Pit. Siit kaevatakse kulda vel tänapäeval.
Ja kogu selle aja tahtis fakenama jeesus(mille saime autole pealekauba) aknast välja lennata, siiski taltsutasime teda 2dollarilise mündiga armatuuril. Nii kui jõudsime Esperance sadamasse, uksed lahti, tuulehoog, ja hops, jeesus välja lendaski. 10min hiljem rannas offroadi harrastades läks Suzukal sidur. Hakka või uskjlikuks?!
Perthist anti meile(mina ja reisikaaslane Jethro queenslandist ehk bananabenderite osariigist) odava raha eest kaasa 88nda aasta make Suzuka Nait Raider mis hiljem selgus oli fantastilises tehnilises seisukorras ehk nii mõnigi 4wheeldrive oleks selle sõidujoone peale, mida jeyhro pidas vajalikuks võtta, ammu pooleks läinud. Üritasime ka omale teisest poolest reisikaaslasi leida, mispeale sai kinnitust kas müüt või fakt, et sakslasi pidavat Austraalias kokku olema (ilmselt siis koos pakkeritega) 5milli, kusjuures kogu Austraalia kodanike arv on 22 milli. Ehk siis kõik vastukajad meie kuulutusele otsimaks 2 normaalset emakaga isendit tulid germaani lehmadelt. Ehk siis reis jätkus tagistmel elutu kraamiga(peamiselt õlu ja muu reisikraam).
Esiteks veendusime, et kui 3 päevaga liikuda 11 laiuskraadi ekvaatori suunas, juhtub nii mõndagi riietusega. Kui esimese päeva hommikul konutasime Esperance bussijaamas kohalike parmude eeskujul talvemüts pähetõmmatuna, siis juba alates Perthi ja Geraldtoni vahepelt oli vajalik riided maha kiskuda ja vastav riidevaba periood kestis põhja poole minnes iga päev üha kauem.
Mingil hetkel täiesti öösel jõudsime maailma ühele mõttetumale sirgele teelõigule mis algab 27ll ja kestab peaaegu kuni 26ll välja. Sirge esimeses veerandis ilmus äkitselt põõsaste vahelt Wannoo Billabong Roadhouse. Ja mis selgus-et seal pesitsevad maailma kõige kavalamad isendid. Esiteks tervitas meid kui ainsaid kliente jõulumuusika, rõõmsameelsed teenindajad ja how are you doing today(rõhk siis sellel sõnal). Ja pärast seda kui olin tankinud 10dollari eest kütust millega jõuab vaevalt 100km sõita, sain indiaani päritolu teenindajalt kaasa ``u´re good to go!``....really, am I? Jah, olin küll, mitte selle pärast, et kütust sai lisatud, vaid kõige muu tõttu mida kirjeldasin.
Alates Carnarvonist ülespoole hakkasid ilmuma kõhedusttekitavad sildid, Ensure all supplies NOW! Next service 800km! Nii hull muidugi asi ei olnud, kuigi kuna Nait Raideril oli 30l paak, siis Carnarvonist edasi oli vaja juba matemaatika eppi võtta et kindlustada bensiini juurdevool paaki vähemalt igal 300ndal km-il. Kui keadi hjuvitab, siis hea ülevaate, sellest kus enam vähem veel inimasustus WAs eksisteerib, saab vaadates TransWa koduleheküljelt busside marsruudikaarti. Sinna kuhu bussid ei käi, seal enam kedagai eriti pole ka, välja arvatud üksikud väga põhjas asuvad asulad nagu Broome, Port Headland, Kununurra.
Pilbara, must see koht kõigile kinohuvilistele, eurooplastele, geoloogidele, eestlastele, müstikahuvilistele ja ilmselt veel paljudele, paljudele.Kui siin pole veel filmikaadreid tehtud (milles ma väga kahtlen), siis vaevalt jääks see alla näiteks kaadritele Sõrmusefilmi seeriatest tuntud maastikupiltidele. Tegu on sisuliselt sadade ruutkilomeetrite suuruse umbes 500-1000m kõrguste rauast mägede piirkonnaga. Mida rohkem rauda kivimis, seda punasem see on oksüdatsiooni tulemusel, Pilbaras on mäed tumepunased kuni kohati mustad. Ilmselgelt on tegu ka ühe tuntuma kaevanduspiirkonnaga Austraalias.
Edasi keerasime tagasi lõunasse ja otsustasime veenduda kõrbe olemasolus. Natuke pärast Kumarina roadhouse´i tegime kavala lükke ja keerasime Neds Creek roadile mis viis otse Wilunasse. See oleks loomulikult võinud ka vähemal või suuremal määral saatuslikuks saada, kuna 200km pikkune Neds Creek road pinnastee läheb läbi mitte kuskilt ja esimene pool sellest pole kindlsti sobilik ka 4veolistele 100ga läbisõitmiseks. Mis ei takistanud muidugi korilus-ja skaudispetsialist Jethrod seda tegemast. Ma kahtlustan, et see oligi ta eesmärk jätta Nait Raideri esitelg ajutise jõepõhja(millest Neds road tihti läbi läks) erosiooniauku, et siis oleks challenge kõrbest välja rännata. Paraku pidas Suzuka ülihästi koos ja päikeseloojanguks olime jõudnud aborigeeni kogukonda,Wilunasse. Asula on tuntud ka kui maailma ühe karmima offroad raja, Canning Stock Route üks otspunkte. Rada ulatyub rahulikult läbi kõrbete põhja välja, sama rahulikult võib seal ka hukkuda veepuudusesse.
Siit lõunasse kuni peaaegu Esperanceni välja asub WA nn kuldne ala mis 1900 ringis oli Gold Rushi põhjustajaks ja siinsete linnade tekkitajaks. Tuntuim neist on Kalgoorlie, kus asub ka üks maailma suuremaid(kui mitte kõige suurem) inimese poolt tehtud aukudest, Super Pit. Siit kaevatakse kulda vel tänapäeval.
Ja kogu selle aja tahtis fakenama jeesus(mille saime autole pealekauba) aknast välja lennata, siiski taltsutasime teda 2dollarilise mündiga armatuuril. Nii kui jõudsime Esperance sadamasse, uksed lahti, tuulehoog, ja hops, jeesus välja lendaski. 10min hiljem rannas offroadi harrastades läks Suzukal sidur. Hakka või uskjlikuks?!
Tuesday, May 3, 2011
banaanipuud ja katkine linnutee
lähenebme altpoolt Tropics of Capricornile, ehk siis homne päev õnnestub juba veeta troopikas. viimastel päevadel on toitutud saksa tibidest, jänesesoolikatest ja kängurusabadest. maastikupilt läheb üha eepilisemaks, korra läks kiirtee läbi kohast mis sarnanes Star Warsi sellele kohale, kus väike Anakin oma võidusõitu tegi.
hüva siit
hüva siit
Tuesday, April 5, 2011
Esperance - " Hope with confidence and faith in the future"...
... is as close as you get in English, on nimi asulal, kuhu olen jõudnud. Olid suured plaanid tänaseks, pidin külastama tööagentuuri, muuseumit, randa...Ja iga tunniga saab selgemaks, et täna ennast kuhugi küll liigutama ei hakka. 2,5 nädalat jutti pedaalimist on jätnud jälje ja vaevalt seda nüüd ka ühe pöevaga välja puhkab. YHA(youth hostel assosation?) hostel, kuhu olen ennast järgnevaks 20 tunniks parkinud on seekord üsna naljakas. Kui tavapärane austraalias sarnastel hostelitel on omadus olla läbuauk(mitte muidugu niikarm kui Pembertonis), siis siinsele hostelile võib pedantsuseskaalal 9,5 palli anda. Või siis selle perenaisele, ehk on see tema omavoli kõik tolmukübemed maast kokku korjata. Hommik algas metsiku hoogkoristamisega, mida oli võimalik muigega jälgida soffalt ooteruumis. Koristati ruume ja kööki mis enne koristamise algust olid puhtamad kui pärast koristamise lõppu. Tegevuse põhiorganisaator, perenaine, tõmbles närviliselt lapi ja desinfikandiga mööda tuba, pool tundi hiljem olid atribuudid vahetatud custom-made tolmuimeja vastu mis käis tädile selga nagu seljakott, 50 meetrine juhe taga lohisemas...nojah. Maitea kui oleks märkuse teinud, et kas see juhe on su pulmakleidi saba-harjutus, kas oleks siis peksa saanud või mis. Hetkel saabus tädi lõunapausilt, kus ta kahjuks polnud minetanud närvilist korrastusvajadust ja esimese asjana hakkas närviliselt mööblit ``õigesse kohta``sättima, umbes sentimeeter esialgsest positsioonist.
Albany-Esperance
Üritan siis midagi meelde tuletada viimasest 11 päevast, aga no kui jookvalt ei kirjuta, läheb paraku meelest ja ülevaade tuleb küllalt puudulik.
Esimene sirge Albanyst tühjuse poole sisendas jällegi vallutuslikku tunnet, maanteviidal ilutsemas Esperance 477. Ja tõepoolest, Albany ja Esperance vahel pole eurooplase mõttes mitte midagi. Lõputud, lõputud, lõputud, lõputud farmlandid. Iga ruutsentimeeter on üles küntud ja natiivtaimestik asendatud lehma, lamba või kõrrelisega. Iga mõnekümne-mõnesaja kilomeetri tagant on siiski ka rahvuspark, kaitseala. Alles siin sain esimest korda pihta, milline tähtsus on looduskaitsealal kohas kus seda on päriselt vaja. Võrdluseks ülikooli kursus ``Eesti looduskaitse``, kus kinnises ruumis loeb onu sulle aastaarve alates eesti looduskaitse algusest tänapäevani ja eeldab et sa nad pähe õpiksid. Asjalikuim looduskaitseala saabus 70km pärast Albanyt, Stirling Range. Kilomeeter taeva poole on see mulle kõrgeim suhtelise kõrgusega mägi, kus käidud. Õhk oli tõepoolest seal mõni kraad jahedam kui jalamil, nii nagu koolis õpitud. Üllatuslikult kohtasin stirlingu laagriplatsis Shveitsi paari, umbes 40sed, kes olid trippimist jalgratastel alustanud Brisbanist ja plaanis loomuliklt ring peale. Naine ei kandnud miskipärast rinnahioidjaid, suht naljakas oli. Ole nii hipi kui tahad, aga see element oleks võinud ikkagi omal kohal olla, oleks ikka palju rohkem naise moodi välja näinud.
Siiski möödus enamik öid maantekraavis (nagu härra Daww tavatses öelda Ungari autotripi ööbimiskoha kohta). Huvitaval kombel on Austraalia maantekraavil rohkem palgeid kui Austraalia randadel. Austraallaste poolt oma tõmbenumbriks 1 reklaamitavad rannad on tõepoolest perfektsed, nagu postkaardil. Aga neid on umbes miljon ja nad on enamasti ühesugused. Aga maanteekraav on igal õhtul uueks koduks, piiratud paari kuni paarikümne meetriga ja enamasti alati erinev.
Teepeale jäid veel mõned väiksemad asulad. Sellistes asulates nagu näiteks Ongerup on tõepoolest käegakatsutav ja otseselt tunnetatav lühike Austraalia ajalugu. Asulat tutvustava bareljeefi peal on selle tähtsündmused, stiilis 1950 hakati juurutama uut väetamistehnoloogiat, 1960 ehitati uus viljasalv, 1970 lammutati endine sotsiaalmaja, 1980 rajati asulani esimene asfalttee, 1990ehitati communication center, 2000 muudeti see raamatukoguks, 2010 toodi sinna sisse ka raamatud...no ja kui ma sinna ``raamatukokku`` läksin sooviga ``kas palun oleks võimalik telefoni ja läppari akut laadida?``, ei saadud mu soovist kõigepealt muidugi aru. ``Meilt pole seda kunagi varem küsitud!`` Järgnes pingeline nõupidamine ülemraamatukoguhoidja ja alamraamatukoguhoidja vahel, et kas selline teguviis on siin üldse lubatud ja kas see maksab ja kui palju. Mhh.No mida?! Põmst siia saabudes liigubki ajas tagasi nii 50 aastat vähemalt.
Neljapäevaks lubatu shauerit, viimati sadas umbes kiljard aastat tagasi.
Järkmise korrani
Albany-Esperance
Üritan siis midagi meelde tuletada viimasest 11 päevast, aga no kui jookvalt ei kirjuta, läheb paraku meelest ja ülevaade tuleb küllalt puudulik.
Esimene sirge Albanyst tühjuse poole sisendas jällegi vallutuslikku tunnet, maanteviidal ilutsemas Esperance 477. Ja tõepoolest, Albany ja Esperance vahel pole eurooplase mõttes mitte midagi. Lõputud, lõputud, lõputud, lõputud farmlandid. Iga ruutsentimeeter on üles küntud ja natiivtaimestik asendatud lehma, lamba või kõrrelisega. Iga mõnekümne-mõnesaja kilomeetri tagant on siiski ka rahvuspark, kaitseala. Alles siin sain esimest korda pihta, milline tähtsus on looduskaitsealal kohas kus seda on päriselt vaja. Võrdluseks ülikooli kursus ``Eesti looduskaitse``, kus kinnises ruumis loeb onu sulle aastaarve alates eesti looduskaitse algusest tänapäevani ja eeldab et sa nad pähe õpiksid. Asjalikuim looduskaitseala saabus 70km pärast Albanyt, Stirling Range. Kilomeeter taeva poole on see mulle kõrgeim suhtelise kõrgusega mägi, kus käidud. Õhk oli tõepoolest seal mõni kraad jahedam kui jalamil, nii nagu koolis õpitud. Üllatuslikult kohtasin stirlingu laagriplatsis Shveitsi paari, umbes 40sed, kes olid trippimist jalgratastel alustanud Brisbanist ja plaanis loomuliklt ring peale. Naine ei kandnud miskipärast rinnahioidjaid, suht naljakas oli. Ole nii hipi kui tahad, aga see element oleks võinud ikkagi omal kohal olla, oleks ikka palju rohkem naise moodi välja näinud.
Siiski möödus enamik öid maantekraavis (nagu härra Daww tavatses öelda Ungari autotripi ööbimiskoha kohta). Huvitaval kombel on Austraalia maantekraavil rohkem palgeid kui Austraalia randadel. Austraallaste poolt oma tõmbenumbriks 1 reklaamitavad rannad on tõepoolest perfektsed, nagu postkaardil. Aga neid on umbes miljon ja nad on enamasti ühesugused. Aga maanteekraav on igal õhtul uueks koduks, piiratud paari kuni paarikümne meetriga ja enamasti alati erinev.
Teepeale jäid veel mõned väiksemad asulad. Sellistes asulates nagu näiteks Ongerup on tõepoolest käegakatsutav ja otseselt tunnetatav lühike Austraalia ajalugu. Asulat tutvustava bareljeefi peal on selle tähtsündmused, stiilis 1950 hakati juurutama uut väetamistehnoloogiat, 1960 ehitati uus viljasalv, 1970 lammutati endine sotsiaalmaja, 1980 rajati asulani esimene asfalttee, 1990ehitati communication center, 2000 muudeti see raamatukoguks, 2010 toodi sinna sisse ka raamatud...no ja kui ma sinna ``raamatukokku`` läksin sooviga ``kas palun oleks võimalik telefoni ja läppari akut laadida?``, ei saadud mu soovist kõigepealt muidugi aru. ``Meilt pole seda kunagi varem küsitud!`` Järgnes pingeline nõupidamine ülemraamatukoguhoidja ja alamraamatukoguhoidja vahel, et kas selline teguviis on siin üldse lubatud ja kas see maksab ja kui palju. Mhh.No mida?! Põmst siia saabudes liigubki ajas tagasi nii 50 aastat vähemalt.
Neljapäevaks lubatu shauerit, viimati sadas umbes kiljard aastat tagasi.
Järkmise korrani
Sunday, April 3, 2011
vasak-parem
Õnn hakkab kahtlaselt korduma siin. Liigun mina ühtlses tempos järjekordset 20km sirget mööda, ajusagaras hommikust saati keerlemas teadmine, et vesi hakab otsa saama, vesi hakkab otsa saama...kui järsku kuulen paremalt motoriseeritud objekt vahetab käiku alla ja jääb minu kõrvale rattakiirusel liikuma. Lahtisest aknast hõigatakse ``wanna have some coffe`?`` ja hakatakse sebima topsi ja termosega. No tunne nagu päris võistlusel, kui liikuvast autost saatemeeskond manti jagab. ``Well, actually, I`m running out of water.`` Järgmine hetk oleme juba kõik viiekesi maanteserval olukorrast ülevaadet andmas, mina siis oma retkest ja nemad oma elust. Abielupaar, nende tütar ja koer. Selgub, et umbes 40 aastane paar on elanud 10kond aastat Perthis ja viimase paari nädala jooksul on maha müünud oma maja, et teha 3nädalane motoriseeritud rännak läbi austraalia, at asuda elama idarannikul. Mis jutumina võttes pole midagi erilist, aga kui mitmes kord olen ma kohanud täpselt samasugust paari, täpselt samasuguse plaaniga. Lihtsalt müüakse maha oma ``kodu``, rännatakse kuu või aasta terve perega, ja ostetakse uus ``kodu`` teises Austraalia otsas.
Koffilaks peas ja pauer lihases liigun edasi (loomulikult sama sirget mööda) kui äkki kuulen vasakult aasal naine karjub. Ainult et naist pole kuskil. No siis karjub veel...ja selgub, et see on LEHM!! Naise häälega. Mõte liigub kiirelt sõnadelt ``kastraat`` ja ``metaan`` las ta jääb seekord.
Esperance juba paistab, homme vast kriban midagi pikemalt lõigust Albany-Esperance.
Koffilaks peas ja pauer lihases liigun edasi (loomulikult sama sirget mööda) kui äkki kuulen vasakult aasal naine karjub. Ainult et naist pole kuskil. No siis karjub veel...ja selgub, et see on LEHM!! Naise häälega. Mõte liigub kiirelt sõnadelt ``kastraat`` ja ``metaan`` las ta jääb seekord.
Esperance juba paistab, homme vast kriban midagi pikemalt lõigust Albany-Esperance.
Wednesday, March 23, 2011
austraalia külalislahkusest
2 blogi päeva jooksul! that must be something!
on ka põhjust. täiskuu on raudselt selles kõiges süüdi et õnn naeratab korraga palju. nimelt rattapoes staffi kokku ostes juhtusin rääkima onuga kes on samuti andventure poiss ja rännanud nii mõneski kohas. hiljem muidugi selgus et me olime ka varem albanis kohtunud, eelmisel korral kui ma bibbulmun rännakut lõpetasin. niisiis, kurtsin talle muret et mu eelarve hakkab kokku tõmbuma meeletute kulutuste tõttu rännakuvarustuse komplekteerimisel, mispeale pakkus ta mulle paugust öömaja. mis hiljem selgus oli juhuslik austraalia keskklassi villa. on top of that, kutsuti mind ka naabrite juurde pidulikule õhtusöögile, mille põhiroaks oli miski metsikult suur, umbes seasuurune kala. nii ta siin käib.
on ka põhjust. täiskuu on raudselt selles kõiges süüdi et õnn naeratab korraga palju. nimelt rattapoes staffi kokku ostes juhtusin rääkima onuga kes on samuti andventure poiss ja rännanud nii mõneski kohas. hiljem muidugi selgus et me olime ka varem albanis kohtunud, eelmisel korral kui ma bibbulmun rännakut lõpetasin. niisiis, kurtsin talle muret et mu eelarve hakkab kokku tõmbuma meeletute kulutuste tõttu rännakuvarustuse komplekteerimisel, mispeale pakkus ta mulle paugust öömaja. mis hiljem selgus oli juhuslik austraalia keskklassi villa. on top of that, kutsuti mind ka naabrite juurde pidulikule õhtusöögile, mille põhiroaks oli miski metsikult suur, umbes seasuurune kala. nii ta siin käib.
Tuesday, March 22, 2011
pemberton-albany
Rattaepopöa algus on olnud vääriline ja seetõttu on vajalik teha paar sissekannet juba albanyst. juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et pakikoorem ratta tagaosas on tagaratta jaoks liig mis liig. nimelt sai ratas ostetud kiirustasdes ja jäi märkamata asjaolu, et tagajooksusks on nn tirrsüsteem, mis pole üleüldsegi mõeldud käikudega ratastele ja on põmst relikt sellest ajast, kui ratastel veel käike ei kasutatud. mis muidugi ei takista endiselt veel agraarühiskonnas elavatel lääne-austraallastel neid kasutamast. tulemuseks oli siis et teisel sõidupäeval läks tagaratas põmst pooleks ja tuli hakata roadside-mechanicsiga tegelema. päevas tuli stabiilselt vahetada vähemalt korra kodaraid, igast väiksemastki tõusust ratas käekõrval üles astuda jne.viimase kodaravahetuse ajal 40km albanyst pidi juba vaikselt endale sisendama hakkama lausejuppi ``kaotus saab olla ainult peas :)``. olen lõpuks jõudnud albanysse. meeleolu on loomulikult vallutuslikult võimas. terve tagaratas läheb vahetusse, toidukraam kotti ja tuld üle stirling range esperance poole.
jann, põmst kui sa omasse mulli oled jälle ennast sisse progenud siis sa muidugi ei leia neid kohti üles. soovitan vaadata Austraalia kaarti, selle lõunapoolkera saare oma, vaata. siis ei saa eksida.
jann, põmst kui sa omasse mulli oled jälle ennast sisse progenud siis sa muidugi ei leia neid kohti üles. soovitan vaadata Austraalia kaarti, selle lõunapoolkera saare oma, vaata. siis ei saa eksida.
Friday, March 18, 2011
hüvasti south-west...vähemalt mõneks ajaks
päris omapärane on olnud viimased nädalad siin Pembertonis. rohkem on nigu kõike muud tehtud kui tööd. seetõttu on ka rahaline seis mitte niihea mis ta võiks olla, a noh vast saab hakkama, ja muidugi, siis ju alles põnevaks lähebki kui raha otsa saab. õunakorjamine võttis aegajalt rohkem õunasöömise kuju, ja oli ka põhjust-kui viinamarjad ongi põhimõtteliselt kõige parrmad puuviljad üldse, siis õunad olid paraku veel paremad.
pühendaks ühe lõigu ka majakaaslastele. tegemist on pundi britisaare noormeestega, kelle omavahelist vestlust kuulates on võimalik vaid paarist sõnast aru saada. täiesti müstiline kuidas nad üksteisest aru saavad, sest susin mis nad suust välja ajavad ei anna isegi murrakumõõtu välja. rääkimisel kasutavad nad põmst s-tähte ja paari vokaali. lisaks suhtuvad noorukid üsna vabalt ka toakeskkonna koorasolekusse ja puhtusesse, mis mulle iseenesest sobib. lissalt tänaseks saavutas köögisektsioon juba küllaltki koomilise oleku, kus igasugused toidu ja pakendijäätmed olid ühtlaselt pihustatud üle terve köögi, mis oli endaga kaasa toonud sipelgate lausinvasiooni. niisiis köögi põrand oli ühtlaelt kaetud ka sipelgatega, nniet kui korraks seisma jäid, hakkas sipelgavool ka mööda jalga üles liikuma. selgituseks, et see ei ole siin enam midagi erutavat, nende kuudega on igasuguste loomade ja sitikatega juba piisavalt ära harjutud, teinekord ei viitsi eriti liigutadagi kui näiteks mingi huvitavat filmi vaadates sipelgad näiteks mööda kätt siblivad. siiski osutus olukord majas resideeruvale korea tüdrukule liigseks, misjärel otsustas ta individuaalselt ette võtta suurpuhastuse. tulemus oli päris hea, sain ka mõned ülesvõtted enne ja pärast. nagu arvata võite võib olukorda kirjeldada järgneva klassikalise lõiguga.
``Sumin! What the fuck are you doin`?`` ``Uum...cleaning up your shit.Whyy!? ``Well...ok, whatever. If you have to. You must like cleaning, don`t you?``
Vastuseks sukeldus veidi umkeelne aga muidu tore korea tüdruk vaikides harjasse.
Siin hakkab varsti vihmahooaeg, nii umbes aprillis hakkab sademekõver eksponendi kuju võtma, mis tipneb juulis. kolme talvekuuga sajab maha 2korda niipalju kui eestis terve aastaga. lisaks on tööd vähem. kolmandaks on siin juba oldud ka, peaks nigu mujale ka vaatama.
niisiis on aeg siit edasi liikuda. valikud olid kas põhja või itta. ida kasuks otsustasin, kuna seal on rohkem võimalusi midagi teha või edasi liikuda, võibolla. esialgne marsruut on pemberton-manjimup-mount barker-albany-stirling range-Esperance. Rohkem ei julge lubada. Eks võtab blogi jälle Esperances kätte. Näha palju siis must järgi on jäänud ja mis edasi. Seniks edukat uue sauna sissepühitsemist ja ajage Jann ka lõpuks sauna. Ükskord elus peab ju ennast ära pesema.
PS! Siim, see pulmajutt oli mudugi nali, eksju?
pühendaks ühe lõigu ka majakaaslastele. tegemist on pundi britisaare noormeestega, kelle omavahelist vestlust kuulates on võimalik vaid paarist sõnast aru saada. täiesti müstiline kuidas nad üksteisest aru saavad, sest susin mis nad suust välja ajavad ei anna isegi murrakumõõtu välja. rääkimisel kasutavad nad põmst s-tähte ja paari vokaali. lisaks suhtuvad noorukid üsna vabalt ka toakeskkonna koorasolekusse ja puhtusesse, mis mulle iseenesest sobib. lissalt tänaseks saavutas köögisektsioon juba küllaltki koomilise oleku, kus igasugused toidu ja pakendijäätmed olid ühtlaselt pihustatud üle terve köögi, mis oli endaga kaasa toonud sipelgate lausinvasiooni. niisiis köögi põrand oli ühtlaelt kaetud ka sipelgatega, nniet kui korraks seisma jäid, hakkas sipelgavool ka mööda jalga üles liikuma. selgituseks, et see ei ole siin enam midagi erutavat, nende kuudega on igasuguste loomade ja sitikatega juba piisavalt ära harjutud, teinekord ei viitsi eriti liigutadagi kui näiteks mingi huvitavat filmi vaadates sipelgad näiteks mööda kätt siblivad. siiski osutus olukord majas resideeruvale korea tüdrukule liigseks, misjärel otsustas ta individuaalselt ette võtta suurpuhastuse. tulemus oli päris hea, sain ka mõned ülesvõtted enne ja pärast. nagu arvata võite võib olukorda kirjeldada järgneva klassikalise lõiguga.
``Sumin! What the fuck are you doin`?`` ``Uum...cleaning up your shit.Whyy!? ``Well...ok, whatever. If you have to. You must like cleaning, don`t you?``
Vastuseks sukeldus veidi umkeelne aga muidu tore korea tüdruk vaikides harjasse.
Siin hakkab varsti vihmahooaeg, nii umbes aprillis hakkab sademekõver eksponendi kuju võtma, mis tipneb juulis. kolme talvekuuga sajab maha 2korda niipalju kui eestis terve aastaga. lisaks on tööd vähem. kolmandaks on siin juba oldud ka, peaks nigu mujale ka vaatama.
niisiis on aeg siit edasi liikuda. valikud olid kas põhja või itta. ida kasuks otsustasin, kuna seal on rohkem võimalusi midagi teha või edasi liikuda, võibolla. esialgne marsruut on pemberton-manjimup-mount barker-albany-stirling range-Esperance. Rohkem ei julge lubada. Eks võtab blogi jälle Esperances kätte. Näha palju siis must järgi on jäänud ja mis edasi. Seniks edukat uue sauna sissepühitsemist ja ajage Jann ka lõpuks sauna. Ükskord elus peab ju ennast ära pesema.
PS! Siim, see pulmajutt oli mudugi nali, eksju?
Sunday, March 6, 2011
valimised
Vaatan siin hetkel valimistulemusi ja taban end mõttelt, et mismõttes on üksikkandidaadid piiratud ainult oma valimisringkonnaga. See oleks umbes sama kui võtta keskilt ära ida viru ringkond, millega ta kaotaks paugust 20000häält ja 4 mandaati. Europarlamendi valimistel oli ju täpselt vastupidi, kui üksikkanidaadid olid esindatud kõikides ringkondades, mis võimaldas ka härra Tarandil pjeestaalile tõusta. Ehk siis, mis oleks võimaldanud tõenäoliselt ka härra Kunnasel mandaat haarata, kui arvestada tema ülekaalukat võitu üksikkandidaatide seas. No ja kaugel sealt siis see ühemadaadiline Kunnase Riigikogu ikka olla saab! Kujutleb pilti tavalisest argipäevast, kui inimesed lähevad hommikul Tallinnas tööle. Nii ka Kunnas, peseb hamba, joob kohvi. Kell 8 pargib oma tanki Stenboki taha ja asub päevatöö kallale. Lõuna ajal võtab ette kerge jalutuskäigu Toompealossi, kus pesitsevad tema nõukik-kuked, Laar, Mikser ja muud elukad...
Saturday, February 26, 2011
Koprolaalia
Täna kohtusin Manjimupis kohaliku noormehega kes põdes küllaltki haruldast Tourette vormi, koprolaaliat. Siiani arvasin et selliseid inimesi tegelikult puhtal kujul ei eksisteerigi, umbes nagu filmis Gigalõu Bigalõu näidatakse. Erinevalt filmikangelasest, kes väljaspool oma haigust oli normaalne inimene, oli kohalik nooruk paraku tavaline segaduses nolk. Haigushood samas olid täpselt samasugused nagu kultusfilmis, üsna naljakas oli.
Aastapäeva puhul otsustasin valimised ette võtta, mispeale selgus, et austraalias just väga levinud ei ole kiipkaardilugeja. Seetõttu jääb sõjaväeline diktatuuur veel oma aega ootama, kahjuks.
Aastapäeva puhul otsustasin valimised ette võtta, mispeale selgus, et austraalias just väga levinud ei ole kiipkaardilugeja. Seetõttu jääb sõjaväeline diktatuuur veel oma aega ootama, kahjuks.
Wednesday, February 23, 2011
Teine algus
Uus algus hostelis pärast kuuajast pausi on hoopis teistsugune kui esimest korda siin alustades. Vastupidiselt korrale ja ühtlase pikkusega tuimadele tööpäevadele, mis valitsesid detsembris jaanuaris, on nüüd esimene nädal ikka suht kaootiline ja seega rõõmustav. Töötatud on nii õuna kui viinamarifarmis, tehtud rattaga väga omapäraseid sõite, maadeldud hosteliga. Ma võibolla kipun ennast kordama liigselt selle päikese ja ilma teemal, aga nauding mis kaases näiteks täna kell 5am üles kobides ja viimamatrifarmis tööd alustades on lihtsalt liiga karm. Lihtsalt sätid ennast keset ruutkilomeetrist viinamaripõldu joonlaudsirgete puuridade vaheleistuma, kusjuures siis rea teine ots on näha, ja siis sealt teisest rea otsast tõstab pead päikesekiir, mis muudab sel hetkel kottpimeduse sügavsiniseks taevaks ja siis...no ma ei tea. Ja see ärkamine 5am on ka lissalt liiga võimatu teema. Kui tavaliselt sellisel ajal ärgates on mõte et mismõttes, et tegelt magaks umbes lõunani, siis siin tundub pikemaks voodisse jäämine selge ajaraiskamisena, mahamagatud aeg paradiisis. Novot ja siis see maitse, õuntel ja viinamaridel...see on nagu üldse ebareaalne. Ma ütleks vähe kui kasutada väljendit ˇˇsuus sulamaˇˇ. Need suhkrud lähevad põmst otse peasse. Ja siis pea muidugi plaffatab. Võibolla ma olendi praegu viimanari laksu all. Ja ehk saputas paha farmer ka veidi keelatud substantsi marja peale.
Omapärased tundusid ka esimesed rattakilomeetrid, mis tõenäoliselt on põhjustatud siinsest distantside mastaapidest ja sellega kaasnevast distantsitunnetusest ajus. Põmst läksin lihtsalt õhtul ˇˇkorraksˇˇ proovima, et kuidas ratas veereb. Kokku tuli 40 km, mis tundus justkui oleks poes piima järel käinud. Ja ma tõesti ei liialda.
Cheers! (nagu siin kombeks)
Omapärased tundusid ka esimesed rattakilomeetrid, mis tõenäoliselt on põhjustatud siinsest distantside mastaapidest ja sellega kaasnevast distantsitunnetusest ajus. Põmst läksin lihtsalt õhtul ˇˇkorraksˇˇ proovima, et kuidas ratas veereb. Kokku tuli 40 km, mis tundus justkui oleks poes piima järel käinud. Ja ma tõesti ei liialda.
Cheers! (nagu siin kombeks)
Tuesday, February 22, 2011
Mis juhtus?
Ma ei leia ühe teatud seltsimehe nime maratoni lõpuprotokollist? Mis juhtus? Keegi valgustab?
Õunafarmis just hakkas korjamine, niiet , siin olen vähemalt kuu või paar veel. Kuigi jah, eile akkas hosteliomanik sittuma ja mitme erineva asja eest ebaausalt raha sisse kasseerima, kaasaarvatud tema poolt pakutav transporditeenus tööle ja tagasi. Põhimõtteliselt jooksis kuul kokku selle nalja peale ja ostsin ära jalgratta. Nüüd hakkan sellega tööl käima, ja ka iga kell on võimalik nelja tuule poole vändata kui hostelist välja visatakse või muidu sittuma hakatakse.
Palju õnne kõigile maratonilõpetajatele!
Peace!
Õunafarmis just hakkas korjamine, niiet , siin olen vähemalt kuu või paar veel. Kuigi jah, eile akkas hosteliomanik sittuma ja mitme erineva asja eest ebaausalt raha sisse kasseerima, kaasaarvatud tema poolt pakutav transporditeenus tööle ja tagasi. Põhimõtteliselt jooksis kuul kokku selle nalja peale ja ostsin ära jalgratta. Nüüd hakkan sellega tööl käima, ja ka iga kell on võimalik nelja tuule poole vändata kui hostelist välja visatakse või muidu sittuma hakatakse.
Palju õnne kõigile maratonilõpetajatele!
Peace!
Saturday, February 19, 2011
Tervitused Albanyst
Kõigepealt tahaks soovida jõudu ja kaasaelamist nendele kaasmaalastele kes tegelevad teil seal millega? - 300km soojendussõiduga Tartu maratoniks! Mismõttes nagu? Saan aru et neil minuteil peaks esimene mees otepääle jõudma, huvitav mitusada kohta selline soojendussõit homsel sõidul ülespoole tõstab. Või allapoole. Enivei, ika faking kõvasid asju sünnib ka teil seal, lisaks lükatakse sel aastal käima ka haanja100 4ik-üritus, kes pole veel kursis.
Ise olen siis jõudnud Albanysse, WA ``kultuuripealinna``. Kuigi jah, kultuurimälestised saab üles lugeda kahe käe sõrmedel, mis minu arust isegi tõstab nende väärtust, kuna iga mälestise üle ollakse siin uhked ja eksponeeritakse neid nii hästi kui võimalik. Linn ise jättis väga hea mulje, isegi parema kui Perth. Suht sarnase väljanägemisega, aga palju vaiksem, rahulikum, umbes nagu Põlva või nii. Elanikke 37000.
Siinolemise põhjustas siis Bibbulmun trackl kureerimine, mille lõpppunktiks ametlikuks lõppunktiks ongi Albany. Rajal sai nähtud palju huvitavat. Eredamatest mälestustes võiks mainida
--laineid, mis tõenäoliselt pole võrreldavad east coasti sugulastega, aga siiski ulatusid kõrguses 2,5 meetrini. Lemmiktegevuseks surfilaua puudumisel kujunes selg ees lainesse hüppamine, misjärel õnnestumise korral oli võimalik laineharjal justkui tugitoolis oma 5 meetrit edasi sõita. Ja seda ilma mingite abivahenditeta. Fakk, see oli hea!
--öine võitlus võsarottidega, lahingu võitsid paraku rotid. Tagajärjeks on auklik seljakott ja suht halb mälestus nimetatud ööst.
--madu seljakotis, küll mitte minu omas, vaid kaasränduri omas, kes polnud mitte suhkrust tehtud poiss, kuid madu seljakotis oli ka talle esimeseks kogemuseks ja ei pidanud ta paljuks kergelt röögatada madu hetkeks oma pihus hoides.
--rajal kohatud pensionipõlöve pidav Norra laevakapten, kes mulises rohkem kui mõni VÄGA palju mulisev naine. Ilmselt oli talle see omadus külge jäänud elu jooksul kui hädavajalik ellujäämisel ookene mööda seilates. Mida muud on teha naftatankeril, aastaid kaaslaseks ainult ookean ja ühtlaseid kaari tegev päike.
Rännaku statistikat-
marsruut- northcliffe - albany, Bibb track
distants-320km
aeg-20 päeva
tõusumeetreid-palju
madusid rajal-palju
inimesi rajal-vähe
läbitud asulaid-3
Back to work now!
Ise olen siis jõudnud Albanysse, WA ``kultuuripealinna``. Kuigi jah, kultuurimälestised saab üles lugeda kahe käe sõrmedel, mis minu arust isegi tõstab nende väärtust, kuna iga mälestise üle ollakse siin uhked ja eksponeeritakse neid nii hästi kui võimalik. Linn ise jättis väga hea mulje, isegi parema kui Perth. Suht sarnase väljanägemisega, aga palju vaiksem, rahulikum, umbes nagu Põlva või nii. Elanikke 37000.
Siinolemise põhjustas siis Bibbulmun trackl kureerimine, mille lõpppunktiks ametlikuks lõppunktiks ongi Albany. Rajal sai nähtud palju huvitavat. Eredamatest mälestustes võiks mainida
--laineid, mis tõenäoliselt pole võrreldavad east coasti sugulastega, aga siiski ulatusid kõrguses 2,5 meetrini. Lemmiktegevuseks surfilaua puudumisel kujunes selg ees lainesse hüppamine, misjärel õnnestumise korral oli võimalik laineharjal justkui tugitoolis oma 5 meetrit edasi sõita. Ja seda ilma mingite abivahenditeta. Fakk, see oli hea!
--öine võitlus võsarottidega, lahingu võitsid paraku rotid. Tagajärjeks on auklik seljakott ja suht halb mälestus nimetatud ööst.
--madu seljakotis, küll mitte minu omas, vaid kaasränduri omas, kes polnud mitte suhkrust tehtud poiss, kuid madu seljakotis oli ka talle esimeseks kogemuseks ja ei pidanud ta paljuks kergelt röögatada madu hetkeks oma pihus hoides.
--rajal kohatud pensionipõlöve pidav Norra laevakapten, kes mulises rohkem kui mõni VÄGA palju mulisev naine. Ilmselt oli talle see omadus külge jäänud elu jooksul kui hädavajalik ellujäämisel ookene mööda seilates. Mida muud on teha naftatankeril, aastaid kaaslaseks ainult ookean ja ühtlaseid kaari tegev päike.
Rännaku statistikat-
marsruut- northcliffe - albany, Bibb track
distants-320km
aeg-20 päeva
tõusumeetreid-palju
madusid rajal-palju
inimesi rajal-vähe
läbitud asulaid-3
Back to work now!
Tuesday, February 15, 2011
silmad
Mis on ühist Austraalia farmeril ja tema koeral? Ma mõtlen sellisel tõsisel hardcore farmeril, kes on terve elu robustse päikese käes kõrbenud, nagu ka tema koer. Need on silmad. Silmad on üks paljudest kehaosadest mida see päike transformeerib, samas üks kõige nähtavamaid. Raske kirjeldada, peab nägema, aga võiks öelda et silmad justkui surevad ära. Muutuvad ilmetuks, vajuvad auku, tumenevad. Eriti ilmekalt on seda näha koertel, tundub nagu nad põeksid miskit surmahaigust. Täna vaatsin peeglisse üle pika aja, silmad on mõnuga verd täis läinud. On ka juba pikemat aega võpsikus luusitud, sellesama päikese käes. Päikeseprille muidugi ei viitsib kasutada, iseasi kas nad üldse aitaksid.
Tuesday, February 8, 2011
asjalik päev
Jaanus, nagu sa arvata võid, on sul mõlemas asjas õigus. Ega see blogi kirjutamine olegi natuke vastuoluline tegevus. See ei aita teps mitte päris ära kaduda(mida austraalia reis võiks ju ka olla), ja vahel on tunne, et kelle jaoks see reis siis ikkagi on - kas minu, kui kogeja jaoks, või lugeja jaoks, kes ka asjast natuke huvitatud. Seda enam, et blogiga lihtsalt pole võimalik kogu siin toimuvat edastada. Teisest küljest, tahaks ikka hirmsasti mingitki sidet sõpradega hoida ja kui ma hästi tublisti kirjutan, ehk tahab keegi veel siia asja uurima tulla.
Ärapanemise osas niipalju, et loomulikult hing ihkaks puusalt tulistada kogu siinset jaburat ja õõvastavat, AGA,
1. siin on niipalju head, et kohe ei raatsi üldse seda ilusat pilti ära rikkuda ja ega ei tahagi nagu otseselt
2. ma ei ole päris kindel kes seda blogi loeb üldse ja seega ei ole kohe tahtmist teravamalt väljenduda, hetkel veel vähemalt
...aga hoopiski muust tahtsin rääkida tänasest. Saabusin järgneva jalgsirännaku vahepeatusesse, Walpole. Sai tehtud asjalik õhtusöök, retsept järgnev-
-2 muna
-1kilo piima
-2kilo vett
-1kilo jahu
-3veerand kilo õli
-noooo ja siis soola suhkrut kaa, näpuotsatäis või nii
kokku tuli pannkook, või päris mitu. ma ise olin ka nii erutatud et tegin pilti kohe. A köögis oli veel üks erutatud onu, mingi kohalik austraalia camper. juba lõuna paiku andis ta esimesi tundemärke oma erutusest, kui ta köögi nõudega vehkis ja häälekalt endale kaasa elas igasuguste teravamate väljenditega. No ja kui uneaeg tuli, onu tõmbas esimesena voodisse, tuled surnuks.Kolmekesi olime dorm roomis, mina ja üks saksa onu veel, siis nagu ikka õhtune sebimine, hambapesu ja asjad....ja siis äkki austraallane lendab uksest välja(ma istusin maja ees sel hetkel), kogu varustus kukil, ise räigelt tõmbleb ja sõimleb(c...,w...on siinsed lemmikväljendid).Ja tüüp tõmbaski minema, istus autosse ja sõitis minema.Kell oli mingi 10 ringis ja jummala pime. Selgus, et sakslane oli toas tule põlema pannud. See olla seganud härra unele keskendumist.Tüüp olla veel lisaks sõimule sakslast tõukinud toas. No huvitav lõpp päevale igastahes.
Ärapanemise osas niipalju, et loomulikult hing ihkaks puusalt tulistada kogu siinset jaburat ja õõvastavat, AGA,
1. siin on niipalju head, et kohe ei raatsi üldse seda ilusat pilti ära rikkuda ja ega ei tahagi nagu otseselt
2. ma ei ole päris kindel kes seda blogi loeb üldse ja seega ei ole kohe tahtmist teravamalt väljenduda, hetkel veel vähemalt
...aga hoopiski muust tahtsin rääkida tänasest. Saabusin järgneva jalgsirännaku vahepeatusesse, Walpole. Sai tehtud asjalik õhtusöök, retsept järgnev-
-2 muna
-1kilo piima
-2kilo vett
-1kilo jahu
-3veerand kilo õli
-noooo ja siis soola suhkrut kaa, näpuotsatäis või nii
kokku tuli pannkook, või päris mitu. ma ise olin ka nii erutatud et tegin pilti kohe. A köögis oli veel üks erutatud onu, mingi kohalik austraalia camper. juba lõuna paiku andis ta esimesi tundemärke oma erutusest, kui ta köögi nõudega vehkis ja häälekalt endale kaasa elas igasuguste teravamate väljenditega. No ja kui uneaeg tuli, onu tõmbas esimesena voodisse, tuled surnuks.Kolmekesi olime dorm roomis, mina ja üks saksa onu veel, siis nagu ikka õhtune sebimine, hambapesu ja asjad....ja siis äkki austraallane lendab uksest välja(ma istusin maja ees sel hetkel), kogu varustus kukil, ise räigelt tõmbleb ja sõimleb(c...,w...on siinsed lemmikväljendid).Ja tüüp tõmbaski minema, istus autosse ja sõitis minema.Kell oli mingi 10 ringis ja jummala pime. Selgus, et sakslane oli toas tule põlema pannud. See olla seganud härra unele keskendumist.Tüüp olla veel lisaks sõimule sakslast tõukinud toas. No huvitav lõpp päevale igastahes.
Sunday, January 30, 2011
tsükon vol2
Niisiis Bianca osutus enam vähem selliseks nagu oodata oli. Tõmbas majadel katuseid maha, murdis puid, kõigutas elektriliine jne. Hukkunuid oli paari ringis. Pertis otsustas muidugi raffas randa minna lainemõnusid nautima, suht kadedaks tegi tegelt. Laine oli nii paueris et keerutas suplejaid vahus, paljud said selle käigus ka vigastada. Pembertonis väljendus torm kõigest mõnusalt robustse vihmasahmakana, tuult polnud. Ja tsükloni silm ei jõudnudki kahjuks mandri peale.
Friday, January 28, 2011
Troopiline tsüklon
Tänks Taw, hea et katus veel paigas oli! Siinpool on veidi vaheldust oodata ühe vaffa hooajavälise troopilise tsükloni näol. Kuna ilm paistab siinmail hetkel äärmustesse kalduvat, siis ei jää puutumata ka WA edelanurk. Pühapäeva hommikuks meie aja järgi on rannikut Bunbury kandis tabamas troopiline tsüklon Bianca. Arenes ta nagu nimigi ütleb troopilistel laiustel austraalia põhjarannikul ja liigub mööda läänerannikut umbes 500-1000 km kaugusel rannikust enne tõenäolist edelanurgas maabumist. Siinmail saab tsüklon nime alates tuulte lävikiirusest 65km/h, Bianca arvaatakse muutuvat kõigest 1 kategooria tsükloniks mille tuulte kiirus ulatub 125 km/h ehk 35km/s. Ehk siis võrreldav jaanuaritormiga, mis aastal ta nüüd oligi? Samas põhjustas sarnane tsüklon Alby 1978 edelanurga kuurortpiirkondadele piisavalt kahju, et sellesse praegugi tõsiselt suhtuda. Eks näis missaab. Sellest kuidas on tunne olla tsükloni silmas, kirjutab juba pühapäeval.
Sunday, January 23, 2011
Rütm
Põnevusega kahjuks ma vastata ei saa, sest domineerima on hakanud see nii tuttav rütm ja harjumine, mis teevad lõpu ka kõige huvitavamatele ja erutavamatele asjadele. Tegelikult ammendas kogu uudsus end juba vanal aastal ja ideaalis oleks pidanud keegi kogu pundi juba uue aasta alul laiali ajama. Mõned küll lahkuvad ja uusi nägusi ka aeg ajalt näeb, aga hosteli põhituumik on siia settinud.
See aga ei tähenda üldsegi seda, et siin mõnus ei oleks. Olen kuulnud arvamusi, et Austraaliasse tulevad paljud otsima paradiisi ja siis peavad selles hiljem pettuma kuna siin toimivad endiselt läänemaailmale omased turumajandus ja töö rabamine. Tahaks sellele vastu vaielda. Jah, tööd tehakse siin palju ja mis erineb minu arust näiteks Eestist, tööd tehakse struktureeritult. Lihtne näide on ületundide mittelubamine, mis hoiab ära väsimuse kuhjumise ja võimaldab igasse tööpäeva panustada võrdselt. See peaks kokkuvõttes tootma rohkem tulu kui näiteks sama arvutundide tegemine kolme päevaga. Need on siis need jutud töö efektiivsusest mis pidavat Eestis madal olema võrreldes kõige arenenumate riikidega. Aaaaa jah millest ma tahtsingi rääkida....Kui sa ikkagi astud absoluutselt iga hommik uksest välja ja sind tervitab sügavsinine taevas ilma ühegi pilveta, silmapiirilt tõusev mõnusalt kõrvetav päike(juba kell 7 hommikul), ühesõnaga selline ilm mille Eestis esinemine tähendaks juba eos päeva kordaminekut(ehk täispikka piropäeva robustse koguse õlle ja stuffiga), siis wtf!! Minuarust see võiksolla vabalt üheks paradiisi tunnuseks. Teiseks on ikka natuke imelik küll, kui selleks et omale truu sõpra ja aastateks jätkuvat ajatäidet läpparit osta, on vaja eelmainutud tingimustes tööl käia kõigest 3 päeva.Ja see on siin miinimumpalk.
Minu algsete nädalate tegevus matkamine on hetkel soiku jäänud, kuna ümbruskonna tähtsamad jalgsiulatuses olevad kohad läbi matkatud. Minu siinviibimise põhjuseks on rahakogumine eelseisvaks. Milleks, see on ikka nagu siin tavaks, lahtine, aga iga nädalaga jääb meeletust ideede virrvarrist ka mõni realistlikum sõelale ja saab meelde jäetud, kuniks jällegi mõni uus ja veelgi huvitavam projekt selle mälust kustutab. Konkreetsetest plaanidest pole siinkohal mõtet rääkida, sest neid lihtsalt pole. Hetkel on vaid suured ideed.
Täna sajab. Natuke naljaks on. Keegi ei paista aru saavat mis siis nüüd juhtus. Pea teki alla, küll homseks läheb üle. Ja mittekeegi ei eksi! Päike tõepoolest kõrvetab homme, taas.
See aga ei tähenda üldsegi seda, et siin mõnus ei oleks. Olen kuulnud arvamusi, et Austraaliasse tulevad paljud otsima paradiisi ja siis peavad selles hiljem pettuma kuna siin toimivad endiselt läänemaailmale omased turumajandus ja töö rabamine. Tahaks sellele vastu vaielda. Jah, tööd tehakse siin palju ja mis erineb minu arust näiteks Eestist, tööd tehakse struktureeritult. Lihtne näide on ületundide mittelubamine, mis hoiab ära väsimuse kuhjumise ja võimaldab igasse tööpäeva panustada võrdselt. See peaks kokkuvõttes tootma rohkem tulu kui näiteks sama arvutundide tegemine kolme päevaga. Need on siis need jutud töö efektiivsusest mis pidavat Eestis madal olema võrreldes kõige arenenumate riikidega. Aaaaa jah millest ma tahtsingi rääkida....Kui sa ikkagi astud absoluutselt iga hommik uksest välja ja sind tervitab sügavsinine taevas ilma ühegi pilveta, silmapiirilt tõusev mõnusalt kõrvetav päike(juba kell 7 hommikul), ühesõnaga selline ilm mille Eestis esinemine tähendaks juba eos päeva kordaminekut(ehk täispikka piropäeva robustse koguse õlle ja stuffiga), siis wtf!! Minuarust see võiksolla vabalt üheks paradiisi tunnuseks. Teiseks on ikka natuke imelik küll, kui selleks et omale truu sõpra ja aastateks jätkuvat ajatäidet läpparit osta, on vaja eelmainutud tingimustes tööl käia kõigest 3 päeva.Ja see on siin miinimumpalk.
Minu algsete nädalate tegevus matkamine on hetkel soiku jäänud, kuna ümbruskonna tähtsamad jalgsiulatuses olevad kohad läbi matkatud. Minu siinviibimise põhjuseks on rahakogumine eelseisvaks. Milleks, see on ikka nagu siin tavaks, lahtine, aga iga nädalaga jääb meeletust ideede virrvarrist ka mõni realistlikum sõelale ja saab meelde jäetud, kuniks jällegi mõni uus ja veelgi huvitavam projekt selle mälust kustutab. Konkreetsetest plaanidest pole siinkohal mõtet rääkida, sest neid lihtsalt pole. Hetkel on vaid suured ideed.
Täna sajab. Natuke naljaks on. Keegi ei paista aru saavat mis siis nüüd juhtus. Pea teki alla, küll homseks läheb üle. Ja mittekeegi ei eksi! Päike tõepoolest kõrvetab homme, taas.
Wednesday, January 19, 2011
aus vs est
viimastel päevadel nädalatel on palju meediakajastust leidnud Queenslandi üleujutused. Metsikud inimkaotused a la 100 inimese näol on kurvastanud paljusid austraallasi, kusjuures samal ajal jooksis korraks läbi uudis lõuna-ameerika? üleujutustest kus loomulik kadu oli kümneid kordi suurem. igatahes on austraalia naispeaministri Julia Gillardi lõust juba mällu sööbinud ja tundub et tal midagi targemat teha ei olegi kui kannatanutel külas käia ja neid õlale patsutada. Julia omab või on välja arendanud selle fantastilise poliitikutele omase tuimrõõmsa näoga rääkimise võime, mis annab isegi silmad ette härra Ansipile. Ta ketrab vahetpidamata ühte ja sama sisu, mis seisneb Valitsuse abis kannatanutele ja kuidas ta tunneb kaasa jne. Samal ajal on tunne, nagu ta räägiks järjekordsest edusammust mis kannab Austraaliat üha suuremal laineharjal edasi alanud sajandis. Põmst võib maailm vahepeal plahvatada a Julia tõenäoliselt väidab ikkagi et Austraalial läheb hästi! Ja tundub et ta ei eksigi palju. Töötuse protsent on vist 5 ringis, kusjuures selle viis protsenti moodustavad minuarust aborigeenidest parmud kes Perti tänavatel puskarit laksivad. HDI indeksi kohaselt on Austraalia viimasel paaril aastal oma positsiooni parandanud, püsides esikolmikus.
Tänane uudis oli Australian Openilt oli austraallastele shokeeriv a samas loomulik. 1 või 2 ringis kukkus välja austraallaste suurim lootus härra Hewitt. Viimase kuu aja jooksul on meedias kerinud uudist, kuidas Lleyton praalib, kui võimsalt ta treenib. ˇˇMa olen tõenäoliselt enim treeniv tennisist hetkel, väidab ta viimastes intervjuudes. Treenin 6, vahel ka 7 päeva nädalas, olen motiveeritud, vigastusi pole esinenud. ˇˇ Miskipärrast kangastub Alaveri tuim pilk, kui Veerpalu talle siukest juttu hakkaks ajama. Alaver jookseks tõenäoliselt suusakeppi otsima et Veerpalu profülaktiliselt vigaseks peksta, et ületreeningu ohtu vältida!
Tänane uudis oli Australian Openilt oli austraallastele shokeeriv a samas loomulik. 1 või 2 ringis kukkus välja austraallaste suurim lootus härra Hewitt. Viimase kuu aja jooksul on meedias kerinud uudist, kuidas Lleyton praalib, kui võimsalt ta treenib. ˇˇMa olen tõenäoliselt enim treeniv tennisist hetkel, väidab ta viimastes intervjuudes. Treenin 6, vahel ka 7 päeva nädalas, olen motiveeritud, vigastusi pole esinenud. ˇˇ Miskipärrast kangastub Alaveri tuim pilk, kui Veerpalu talle siukest juttu hakkaks ajama. Alaver jookseks tõenäoliselt suusakeppi otsima et Veerpalu profülaktiliselt vigaseks peksta, et ületreeningu ohtu vältida!
Subscribe to:
Posts (Atom)