Rattaepopöa algus on olnud vääriline ja seetõttu on vajalik teha paar sissekannet juba albanyst. juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et pakikoorem ratta tagaosas on tagaratta jaoks liig mis liig. nimelt sai ratas ostetud kiirustasdes ja jäi märkamata asjaolu, et tagajooksusks on nn tirrsüsteem, mis pole üleüldsegi mõeldud käikudega ratastele ja on põmst relikt sellest ajast, kui ratastel veel käike ei kasutatud. mis muidugi ei takista endiselt veel agraarühiskonnas elavatel lääne-austraallastel neid kasutamast. tulemuseks oli siis et teisel sõidupäeval läks tagaratas põmst pooleks ja tuli hakata roadside-mechanicsiga tegelema. päevas tuli stabiilselt vahetada vähemalt korra kodaraid, igast väiksemastki tõusust ratas käekõrval üles astuda jne.viimase kodaravahetuse ajal 40km albanyst pidi juba vaikselt endale sisendama hakkama lausejuppi ``kaotus saab olla ainult peas :)``. olen lõpuks jõudnud albanysse. meeleolu on loomulikult vallutuslikult võimas. terve tagaratas läheb vahetusse, toidukraam kotti ja tuld üle stirling range esperance poole.
jann, põmst kui sa omasse mulli oled jälle ennast sisse progenud siis sa muidugi ei leia neid kohti üles. soovitan vaadata Austraalia kaarti, selle lõunapoolkera saare oma, vaata. siis ei saa eksida.
Oled ise selle terve teekonna kilometraaži kokku ka löönud?
ReplyDeleteMa ise hakkasin ka jälle rattavärki arendama. Vana võiduka makeover. Varsti ilmuvad ehk näoraamatusse miskid pildid ka.
mis saaks veel meeliülendavamat olla kui päikeseloojang perses ratta taustal. sulle kuluks nüüd üks piim ära. suhkruga
ReplyDelete