Teine algus

Uus algus hostelis pärast kuuajast pausi on hoopis teistsugune kui esimest korda siin alustades. Vastupidiselt korrale ja ühtlase pikkusega tuimadele tööpäevadele, mis valitsesid detsembris jaanuaris, on nüüd esimene nädal ikka suht kaootiline ja seega rõõmustav. Töötatud on nii õuna kui viinamarifarmis, tehtud rattaga väga omapäraseid sõite, maadeldud hosteliga. Ma võibolla kipun ennast kordama liigselt selle päikese ja ilma teemal, aga  nauding mis kaases näiteks täna kell 5am üles kobides ja viimamatrifarmis tööd alustades on lihtsalt liiga karm. Lihtsalt  sätid ennast keset ruutkilomeetrist viinamaripõldu joonlaudsirgete puuridade vaheleistuma, kusjuures siis rea teine ots on näha, ja siis sealt teisest rea otsast tõstab pead päikesekiir, mis muudab sel hetkel kottpimeduse sügavsiniseks taevaks ja siis...no ma ei tea. Ja see ärkamine 5am on ka lissalt liiga võimatu teema. Kui tavaliselt sellisel ajal ärgates on mõte et mismõttes, et tegelt magaks umbes lõunani, siis siin tundub pikemaks voodisse jäämine selge ajaraiskamisena, mahamagatud aeg paradiisis. Novot ja siis see maitse, õuntel ja viinamaridel...see on nagu üldse ebareaalne. Ma ütleks vähe kui kasutada väljendit ˇˇsuus sulamaˇˇ. Need suhkrud lähevad põmst otse peasse. Ja siis pea muidugi plaffatab. Võibolla ma olendi praegu viimanari laksu all. Ja ehk saputas paha farmer ka veidi keelatud substantsi marja peale.
Omapärased tundusid ka esimesed rattakilomeetrid, mis tõenäoliselt on põhjustatud siinsest distantside mastaapidest ja sellega kaasnevast distantsitunnetusest ajus. Põmst läksin lihtsalt õhtul ˇˇkorraksˇˇ proovima, et kuidas ratas veereb. Kokku tuli 40 km, mis tundus justkui oleks poes piima järel käinud. Ja ma tõesti ei liialda.

Cheers! (nagu siin kombeks)