Põhjatiir

Suurele Rattaretkele puhkust andes sai nädalajagu ära proovitud kõige populaarsem pakkerite liikumisviis, autotransport. Ja seda mastaapsetes kogustes. Marsruudiks kujunes Esperance-Perth-Carnarvon-Coral Bay-Tom Price-Newman-Wiluna-Kalgoolie-Esperance.
Perthist anti meile(mina ja reisikaaslane Jethro queenslandist ehk bananabenderite osariigist) odava raha eest kaasa 88nda aasta make Suzuka Nait Raider mis hiljem selgus oli fantastilises tehnilises seisukorras ehk nii mõnigi 4wheeldrive oleks selle sõidujoone peale, mida jeyhro pidas vajalikuks võtta, ammu pooleks läinud. Üritasime ka omale teisest poolest reisikaaslasi leida, mispeale sai kinnitust kas müüt või fakt, et sakslasi pidavat Austraalias kokku olema (ilmselt siis koos pakkeritega) 5milli, kusjuures kogu Austraalia kodanike arv on 22 milli. Ehk siis kõik vastukajad meie kuulutusele otsimaks 2 normaalset emakaga isendit tulid germaani lehmadelt. Ehk siis reis jätkus tagistmel elutu kraamiga(peamiselt õlu ja muu reisikraam).

Esiteks veendusime, et kui 3 päevaga liikuda 11 laiuskraadi ekvaatori suunas, juhtub nii mõndagi riietusega. Kui esimese päeva hommikul konutasime Esperance bussijaamas kohalike parmude eeskujul talvemüts pähetõmmatuna, siis juba alates Perthi ja Geraldtoni vahepelt oli vajalik riided maha kiskuda ja vastav riidevaba periood kestis põhja poole minnes iga päev üha kauem.

Mingil hetkel täiesti öösel jõudsime maailma ühele mõttetumale sirgele teelõigule mis algab 27ll ja kestab peaaegu kuni 26ll välja. Sirge esimeses veerandis ilmus äkitselt põõsaste vahelt Wannoo Billabong Roadhouse. Ja mis selgus-et seal pesitsevad maailma kõige kavalamad isendid. Esiteks tervitas meid kui ainsaid kliente jõulumuusika, rõõmsameelsed teenindajad ja how are you doing today(rõhk siis sellel sõnal). Ja pärast seda kui olin tankinud 10dollari eest kütust millega jõuab vaevalt 100km sõita, sain indiaani päritolu teenindajalt kaasa ``u´re good to go!``....really, am I? Jah, olin küll, mitte selle pärast, et kütust sai lisatud, vaid kõige muu tõttu mida kirjeldasin.

Alates Carnarvonist ülespoole hakkasid ilmuma kõhedusttekitavad sildid, Ensure all supplies NOW! Next service 800km! Nii hull muidugi asi ei olnud, kuigi kuna Nait Raideril oli 30l paak, siis Carnarvonist edasi oli vaja juba matemaatika eppi võtta et kindlustada bensiini juurdevool paaki vähemalt igal 300ndal km-il. Kui keadi hjuvitab, siis hea ülevaate, sellest kus enam vähem veel inimasustus WAs eksisteerib, saab vaadates TransWa koduleheküljelt busside marsruudikaarti. Sinna kuhu bussid ei käi, seal enam kedagai eriti pole ka, välja arvatud üksikud väga põhjas asuvad asulad nagu Broome, Port Headland, Kununurra.

Pilbara, must see koht kõigile kinohuvilistele, eurooplastele, geoloogidele, eestlastele, müstikahuvilistele ja ilmselt veel paljudele, paljudele.Kui siin pole veel filmikaadreid tehtud (milles ma väga kahtlen), siis vaevalt jääks see alla näiteks kaadritele Sõrmusefilmi seeriatest tuntud maastikupiltidele. Tegu on sisuliselt sadade ruutkilomeetrite suuruse umbes 500-1000m kõrguste rauast mägede piirkonnaga. Mida rohkem rauda kivimis, seda punasem see on oksüdatsiooni tulemusel, Pilbaras on mäed tumepunased kuni kohati mustad. Ilmselgelt on tegu ka ühe tuntuma kaevanduspiirkonnaga Austraalias.

Edasi keerasime tagasi lõunasse ja otsustasime veenduda kõrbe olemasolus. Natuke pärast Kumarina roadhouse´i tegime kavala lükke ja keerasime Neds Creek roadile mis viis otse Wilunasse. See oleks loomulikult võinud ka vähemal või suuremal määral saatuslikuks saada, kuna 200km pikkune Neds Creek road pinnastee läheb läbi mitte kuskilt ja esimene pool sellest pole kindlsti sobilik ka 4veolistele 100ga läbisõitmiseks. Mis ei takistanud muidugi korilus-ja skaudispetsialist Jethrod seda tegemast. Ma kahtlustan, et see oligi ta eesmärk jätta Nait Raideri esitelg ajutise jõepõhja(millest Neds road tihti läbi läks) erosiooniauku, et siis oleks challenge kõrbest välja rännata. Paraku pidas Suzuka ülihästi koos ja päikeseloojanguks olime jõudnud aborigeeni kogukonda,Wilunasse. Asula on tuntud ka kui maailma ühe karmima offroad raja, Canning Stock Route üks otspunkte. Rada ulatyub rahulikult läbi kõrbete põhja välja, sama rahulikult võib seal ka hukkuda veepuudusesse.

Siit lõunasse kuni peaaegu Esperanceni välja asub WA nn kuldne ala mis 1900 ringis oli Gold Rushi põhjustajaks ja siinsete linnade tekkitajaks. Tuntuim neist on Kalgoorlie, kus asub ka üks maailma suuremaid(kui mitte kõige suurem) inimese poolt tehtud aukudest, Super Pit. Siit kaevatakse kulda vel tänapäeval.

Ja kogu selle aja tahtis fakenama jeesus(mille saime autole pealekauba) aknast välja lennata, siiski taltsutasime teda 2dollarilise mündiga armatuuril. Nii kui jõudsime Esperance sadamasse, uksed lahti, tuulehoog, ja hops, jeesus välja lendaski. 10min hiljem rannas offroadi harrastades läks Suzukal sidur. Hakka või uskjlikuks?!