vasak-parem

Õnn hakkab kahtlaselt korduma siin. Liigun mina  ühtlses tempos järjekordset 20km sirget mööda, ajusagaras hommikust saati keerlemas teadmine, et vesi hakab otsa saama, vesi hakkab otsa saama...kui järsku kuulen paremalt motoriseeritud objekt vahetab käiku alla ja jääb minu kõrvale rattakiirusel liikuma. Lahtisest aknast hõigatakse ``wanna have some coffe`?`` ja hakatakse sebima topsi ja termosega. No tunne nagu päris võistlusel, kui liikuvast autost saatemeeskond manti  jagab. ``Well, actually, I`m running out of water.`` Järgmine hetk oleme juba kõik viiekesi maanteserval olukorrast ülevaadet andmas, mina siis oma retkest ja nemad oma elust. Abielupaar, nende tütar ja koer. Selgub, et umbes 40 aastane paar on elanud 10kond aastat Perthis ja viimase paari nädala jooksul on maha müünud oma maja, et teha 3nädalane motoriseeritud rännak läbi austraalia, at asuda elama idarannikul. Mis jutumina võttes pole midagi erilist, aga kui mitmes kord olen ma kohanud täpselt samasugust paari, täpselt samasuguse plaaniga. Lihtsalt müüakse maha oma ``kodu``, rännatakse kuu või aasta terve perega, ja ostetakse uus ``kodu`` teises Austraalia otsas.

Koffilaks peas ja pauer lihases liigun edasi (loomulikult sama sirget mööda) kui äkki kuulen vasakult aasal naine karjub. Ainult et naist pole kuskil. No siis karjub veel...ja selgub, et see on LEHM!! Naise häälega. Mõte liigub kiirelt sõnadelt ``kastraat`` ja ``metaan``  las ta jääb seekord.

Esperance juba paistab, homme vast kriban midagi pikemalt lõigust Albany-Esperance.