Saan esimese suure linnukese panna lahtrisse ``tormist elusalt läbi``, ja ühtlasi hakkab täituma soov näha, milline see troopiline märg hooaeg siis ka tegelikult välja näeb. Ilmselt ei jää seegi sissekanne viimaseks ilma teemal, sest see ka üks peamistest põhjustest miks siin piirkonnas saab pikemalt oldud. Samas, ega siin ausalt õeldes palju muud kohalikust elust polegi rääkida, raadiod ja lehed pasunadavad sedasama ilmajuttu ette ja taha.
Eghk siis, vihm tuleb nendel kuudel alla kas varahommikul või pärastlõunal, suuremate eranditeta. Aga kui tuleb, siis ikka tuleb. Tormiraku keskmesse õnnestus siseneda eile hommikul kella 6 paiku. Sellise darwinistliku troopilise hoovihma tunnused on: hetkeline läbimärjastumine, teatud teeosad(nii auto kui kõnniteed) muutuvad paari minutiga kuni 20cm sügavusteks jõgedeks, ennist kuivad kraavid räusklevateks kanjoniteks. Inimesed, kes pole ei autos ega majas, üldjuhul hüppavad kuhugi põõsasse, vastutuulde pole võimalik nägu pöörata, ka palja peaga pole väga asjakohane, palju mõnusam oleks kui pead kataks kiiver või midagi sarnast. Kogu see on mudugi tasuta puhas rõõm, seni kuni mängu tuleb äikesenool. See otsustas epitsentreeruda minust umbes 500m kaugusel otse maasse mis on paraku liiga lähedal, et säilitada naeratust palgel. Kuigi tõenäosus on endiselt suht väike et noolega keegi üldse otsetabamuse saaks, ei süvenda paraku seda arvamust seliselt kauguselt pikse nägemine ja kuulmine. Sellest hetkest teeb adrekas oma töö ja mõte liigub paratamatult sinna, et kui siit terve nahaga välja saaks, siis...
No comments:
Post a Comment