3ndal ööl La Pazis läksin magama küllalt hilja ja hetk
hiljem ärkasin sama pimedas miski pillimüra peale. No ei saa olla.See oli siis
üks nendest hämmingmomentidest, kui uni on olnud sigasügav ja täpselt ei tea
kas see kestis 8 või 2 tundi. Olgu kuidas oli, asi oli vaja üle kaeda. Krabasin
kiirelt jaki ja fotoka, sest pasunakoor tundus tempokalt lähenevat. Läbi
metanooliaurude ja nende produtseerijate põrandale laokile jäetud ürpade
komberdasin tänavale justkui helitaksist omav algloom kes oma evolutsioonilist
ülesannet täidab. 200meetrit edasi püüdsin nurgal kinni sõjaväekoori kes härra
Evo (hääldab EBO! hahahaha) vajaduste rahuldamiseks oli pühapäeva hommikul koos
ülejäänud pataljoniga ebanormaalsel ajal tänavale aetud. Nii läkski suuremaks
pildistamiseks, peale minu silmasin marsile kaasa elamas üksikuid kohalikke
parme. Normaalsed inimesed lõpetasid samal ajal laupäevast klubikäiku. Koos
paraadriviga suundusin ühtlase vooluga Plaza Murillole (La Pazi peaväljak) kuhu
ajapikku kogunes kümmet sorti kirjusid-sulelisi kompaniisid püsside ja
pillidega. Olin esimese marsiriviga platsile tulnud pooolpimedas, enne paraadi
ametlikku algust, seega avastasin end üks hetk piiratud kogu pataljonist. Olin
nö VIP tsoonis, kuhu ametlikult lubati ainult ajakirjanikud jms. Ajasin selja
sirgu ja tõmbasin kaamera asjalikult välja, et jätta väliskorrespondendi
muljet. Keegi ära ajama ei tulnud. Lõpuks ajas end kuulikindlast Land Roverist
välja peategelane ise kes oma saabumise oli jätnud võimalikult viimasele
hetkele – mokk veel mõnusalt hommikupudruga koos, kesse ikka viitsib
vikunjasulgedega patjade vahelt end külma La Pazi hommikusse ajada mis sest, et
kaasmaalased kahuriliha ootab teda juba 2 tundi, valvelseisakus. Ürituse
tulemus – haruldased kaadrid Boliivia armee kiirmarsist, ``vabalt!``,
``joonduda!``jms.
La Pazis resideerudes on ruletikuulikese tunne. Misiganes
punktis ka ei oleks, vabalt kravitasioonil toimida lastes veereks kõigepealt
kanjoni põhja täies pikkuses läbivale peatänavale kust õnneks on võimalik
justkui suusalifti trossidena toimivatele ``Collectivodele``(minivan-taksobuss)
hüpata ja trotsides 10 km metsikut gravitatsiooni uuesti end kanjoni üles
äärele lohistada. Üleval öörel aga hakkab juba teine linn, El Alto kes kangesti
tahab La Pazilt pealinna rolli üle võtta. Majanduliku pealinna rolli ta
kahtlemata ka üle võtab, varem või hiljem. Lihtne põhjus, El Altol on ruumi
paisuda sisuliselt lõputult, kuni Tsiili ja Peruu piirini, kui soovib. Sest
kuni piirideni laiub lõputu tasane maa, seal kus üks normaalne linn peakski
asuma. Fengshui mõistes on El Altos palju mõnusam ``hingata``, laiad sirged
tänavad, vähem liiklust ja sudu, kuigi linn asub veel 500meetrit kõrgemal,
4150peal.
Tagasi Peruusse minemiseks oli 2 head põhjust. Esiteks oli
vaja üle vaadata Titicaca järv, maailma kõrgeim laevaliiklusega järv, ühtlasi
sain lunastada uue kuuajalise pääsme Boliiviasse sealt korraks välja minnes.
Titicacast. Järvel puudub märkimisväärne väljavool, ainult 10% jõge kaudu
väljutab ta oma veed Poopo järve Oruro lähistel lõuna pool. 90% veest väljub
järvest aurumise kaudu tugevate tuulte ja intensiivse päikesekiirguse abil.
Järvekaldad on madala langusega, nii on tekkinud üleujutusalad kus kasvab lopsakas hein.
Omapärane on see, kuidas seda veel vee sees olevat heina koristatakse –
paatidega. Onud kahlavad sirpidega kaldavõpsikus. Kuna järve rannajoon kõigub
olenevalt hooajast palju, võib märgata paate mitmesaja meetri kaugusel
augustikuisest kuiva hooaja rannajoonest. Telkisin ka ühe öö Tiquina maakitsuse
lähedal, vaatega Lago grandele, suuremale vennale 2st Titicaca järveosast. Siin
sain lõpuks aru, mida mõtles Equadoris kohatud hollandi rattarändur, kui ta
väitis Boliivias olevat parimad telkimiskohad. Siin üritasin järjekordselt,
tulutult, tabada kooli ajal vanast venne-koolkonna füüsikaõpikust loetud
loodusnähtust - ``rohelist valgust``. Optiline nähtus peaks ilmnema selge
ilmaga päikeseloojangul kui valgusspektri suurema energiaga värvid murduvad
atmosfääris rohkem ja peaks seetõttu vähemalt teoreetiliselt, hetkel kui päike
silmapiiri taha kaob, eristuma silmale puhta värvi kujul.
Järve väiksemale vennale tiiru peale teinud jõudsin
piirilinna Desaguadero, kus paljastus senisest kalamehe- ja lehmaidüllist erinev
vaatepilt. Kaldaäärsed olid müürina maju täis ehitatud varjamaks prügimäge mis
nende taga järves asetses. Rachel Carson saaks sellest vaatepildist ilmselt
veel ühe peatüki oma fantastilisse ``Nii ei tohi teha``-raamatusse, kui ta veel
elus ei oleks. Aga näed siis. Iga riik( st rahvas) valib ise, milline ta
reostustolerants on ja kui sügavale nabani sita sees ta tahab elada. Meenub
tõik Bajal kui üritasin känkratäie plastikut õhtulõkkesse visata kui
kaasaegsete prügipõletite eeskujuks oleva Sakasamaa kodanik mulle käe ette
pani: ``Ära tee seda, pane siia kotti, ma viin prügi järgmisse linna kus nad
seda...mmm...töötlevad, or something.`` ``Töötlevad, ahah, Mehhikos, jah?``
Boliivia platooala on ainus piirkond Lõuna-Korea kõrval mis
senise reisiteekonna jooksul külastatud kohtadest omab teatavatsorti sooja vee
ja -ruumiprotseduuride kultuuri. Ime ka kui ei omaks. Aasta keskmine
õhtemperatuur on...uhh, külm. Alustasin testimist El Altost. Valisin kõige
suurema ``SAUNA`` sildiga maja mis ühel veidi rahulikumal tänavanurgal
moodustas omapärase puhkekompleksi: hotell ja spa asusid ühes majas, üle tee
restoran. Ausõna, 4000peal pole häbi puhata. Ootasin huviga mis jura nad
siismaanurgas saunaks nimetavad. Kõigepealt juhatati mind mingisse
kinnimüüritud dushiruumi meenutavasse ruumi ja näidati, et meil on siin see ja
see ja...bobobo vehkisin hiinapäraselt kätega ja küsisin, kas neil päris saun
ka on. Ja oligi! Kuna oli hommik ja nad olid just ahju sisse lülitanud, oli
ruumis umbes 40 kraadi sees. Ei kaotanud lootust. Uudne leiutis leiliruumis, ja
selle eest tuleb boliviaanodele au anda, on kinoekraan. terve üks sein on
paksust turvaklaasist, mille taha on asetatud samasuur LCD. Filmi saab ise
tellida. Minu jaoks oli avastus tõeline shokk, seda enam, et tegu oli mingi uue true-pixel(võimisiganes) 3D
ekraaniga ja ulmefilmi tegelased tundusid reaalsemad kui leiliruum ise. Noh,
jah, paraku selline pooletoobine filmi- ja soojavõtmine tähendabki boliviaanode
jaoks saunaskäimist. Nagu ahvitõugu rassidele kombeks, tahavad nad lihtsalt
soojas kohas istuda ja ootavad kuni banaan suhu kukub. Igaks juhuks oli
``terava``kuumusega leiliruumi kõrvale ehitatud veel teinegi identne ruum, ilma
ahjuta, et persoonid kellele 40 pügalat liiga vinge tundub, saaksid jahedamas
soojas filmi vaadata. Ootasin kuni ``leiliruum`` tühjenes ja hakkasin selgelt
mitte leilivõtmiseks ehitatud ahjule sooja vett peale loopima. Pritsmed
lendasid totakalt kinoekraanile ja plastiktopsil, mida kasutasin kapana, olid
soolakristallid põhjas. Kõik oli kuidagi väga vale. Mõne aja pärast vajusid 3
tattnokka ruumi, selgelt erutatud uue filmi algussubtiitritest, mille nad olid
tellinud. Tegin esimese katse küsida ja samas selgitada mis nad sellisest
asjast nagu ``leilivõtmine`` arvavad. Vastuseks arusaamatud pilgud. OK, need
olid lapsed, ehk on täiskasvanutega rohkem lootust. Ootasin järgmise raundini,
kuni üks 35aastane tüüp end lava ülemisele astmele istuma sättis. Kõmistasin
seekord rohkem vett paljale ahjuplaadile mispeale tüüp vehkima hakkas, et hästi
hästi, aitab. Mis sa teed rumal gringo! Küsimuse peale kas neilk ka siin kombeks
niimoodi teha ei saanud ma selget vastust, sest kui küsimuse mõttest aru ei
saa, ei saa ju päris täpselt vastata ka. Noh, selge oli see, et saunaskäimine
nagu meie seda mõistame, on sealmaal tundmatu. Hiljem selgus, et ämber ja kapp
leiliruumis omavad järgmisi funktsioone. Plastikkapa sisse pannakse soola, et
sellega end hõõruda. Kah võibolla levinud põhjamaades, aga pigem naiste seas
kes liiga palju ``Kodu ja Aed`` ajakirju loevad. Ämber oli mõeldud
mehemürakatele, kes piinavast kuumusest peaaegu keldrikorrusele vajuvaid
kehandeid jaheda veega tupsutavad.
Tahaks pilte näha, eksju. Ise tahaks ka, aga pahalased tegid
järgmine päev mulle avaõhuturul üks-null ja omastasid mu kaamera kõikide
piltidega alates La Pazist. Omanikuvahetus oli vägivallatunnusteta mis poleks
kindlasti mitte nii olnud, kui oleksin need 5 sekundit tähelepanelikum olnud.
Kellegi pea oleks vastu betooni põrgatunud ja see pea poleks kindlasti mitte
minu oma olnud.
Niisiis, uuest avastusest erutatuna, suundusin järgmise
veeprotseduuri otsingule. Natuke enne Orurot silmasin paarsada meetrit teest
maa seest auru tulemas. Turistivabast kuumaveeallikast olid plastiktorud
suunatud veidi eemal püstitatud privaat-bassein ruumidesse kus sai
10boliviaano(kõrvalmärkusena – boliivias kutsutakse senini rahaühikuid
``peso``deks, mis tuleneb tõenäoliselt Boliivia tugevalt hõbedaga seotud
ajaloost kui rahaühik omas hõbeda kaaluühiku väärtust ehk ``pesot``/``kaalu``)
eest tund aega üksi või perega kümmelda. See, muideks, läheb jällegi reisi
kuldvarasse. Võdiseva kehandiga nullkraadises ilmas leida kõledalt platoolt
pooljuhuslikult 40 kraadise veega auk kuhu sisse kalpsata...uhh!
Neil päeavil tabas Orurot lumetorm mis sellist külma kliimat
arvestades ei tohiks üllatav olla. Ometi leidsin kohalikud lumememmedega
fotosessiioone tegemas ja muidu pöördes olevat. Hosteliomanik väitis, et
viimati sadas neil lumi maha täpselt 50 aastat tagasi ja nende jaoks oli
sündmus sama kui Jeesus end taasilmutaks. Kummaline. Uurisin sademegraafikut
mis näitas kuu keskmiseks sademehulgaks 0.4mm, kusjuures lumekihi paksust võis
mõõta vähemalt 4cm mis taandades teeb umbes 10kordse kuu sademenormi. Võibolla,
tõesti, oli sellel 50aasta jutul mingi tõepõhi all.
Oruros proovisin ära selle
kinnimüüritud dushiruumi tüüpi sauna mis tuli välja on privaataurusaun. Paned
ukse enda järel kinni ja keerad aurukraani lahti. Erinevalt lastele mõeldud
kinosaunast oli siin tegu päris asjaga. Torus oli aururõhku niipalju, et
sellega oleks võinud 10 neegrit nahavahetusravile saata. Keerasin kraani kolmandiku
võrra lahti, sellest oli küll, et 15 minuti pärast kuumale alla vanduda.
Selline on siis päris saun Boliivia mõistes. Pildil Oruro.
Nüüd Poopos komistasin veelgi õnnelikuma kombinatsiooni
otsa. Kaevanduskülas kus kõikide tänavanimedele on lisatud järelliide ``Turistica``
ei leidnud aga ühtki turisti peale enda. Ööbisin kõige poshimas, ainsas
majutuses külas, hotellis (jah, seekord oligi majutuse nimi hotell, kusjuures
tavaliselt ööbin kõige räpasemates alojamentodes) ainsa kliendina, et hommikul kalpsta
ainsa kasutajana vulkaanisooja basseini. Mida mida! Kuidas sellised joppamised
on võimalikud!
Olin juba peaegu jõudmas Potosisse ent jällegi näitas
teeviit haruteele ``Balnearios`` peale. Ei olnud võimalik mitte minna. Seekord
oli tegemist ühe suurema geoloogilise formatsiooniga mis väljutas kuuma vett
tervele armeele. Mööda jõekallast on rajatud rida basseine ja spakomplekse,
lisaks kasutavad paljud kohalikud kuuma vett spaväliselt lihtsalt mäeseljal
voolavates niredes pesu pesemiseks. Kuna asukoht on ainult 20 km Potosist,
kunagi lõuna ameerika kõige rikkamast linnast, lisaks oli Potosis neil päevil
käimas suurim festival(dia de Chutillo) Boliivias pärast ``Carnavali``, olid
``Balneariod`` puupüsti rahvast täis. Hind loomulikult senini krõbedaim, 25
pesot tund aega privaatboksi eest, ning kvaliteet, küll juhuslikult, sitt (st
vesi leige).
Potosit peetakse maailma kõrgeimaks linnaks. Tõsi, asulaid
mis paiknevad kõrgemal on palju,võibolla on Potosi selle tiitli ära teeninud nn
päris linna omadustega. Olemas on vanalinn, kaugeleulatuvad äärelinnad,
spordirajatised, pikk ajalugu. Linn rajati põhimõtteliselt hõbedakaevanduse
tõttu mis paikneb lähedalasuvas mäes ja mis on alates algusaegadest mõnisada
meetrit madalamaks kaevandatud. Kuigi suuremad hõbedavarud lõppesid 2sajandit
tagasi käib keskaegsete tehnoloogiatega kaevandamine edasi tänini. Kuna
sellisel viisil kaevandamine kaasajal on pehmelt öeldes kummaline, kasutavad
seda ära turismibürood kes korraldavad ekskursioone mäe sisse. Pilt mis avaneb
on troostitu – kaevanduskäikudest väljuvad kümnenditevanused kitsarööpmelised
raudteed mis lõpetavad katkilõgatuna mõnikümmend meetrit hiljem oma tee
kuristikus nagu videomängus ``Donkey Kong``. Käigud ise sama robustsed nagu
algusaegadel, lisandunud on vaid elektrikaablid ja hüdraulilised liinid
käsivibraatorite tarbeks. Suuremamastaabilisemaks kivilõhkamiseks kasutatakse
kohapeal käsitsivorbitud pommi. See koosneb 3st kihist- nitroglütseriini kapsel
südamikus, sellele mässitkse ümber plastiline püssirohi mis omakorda pistetakse
nitraatväetisega täidetud kilekotti. Seesama stuff mida põllulegi loobitakse,
kusjuures see viimane ongi see millega reguleeritakse pommi võimsust. Väetis on
odav ja saab osta kartulikoti kaupa. Mis võib olla üllatav, et ka 2 esimest koostisosa
müüakse lähedalasuvates kaevanduspoodides ja millega tänaval ringikõndimine ei
too kaasa mingeid karistusi.
Potosi-Uyuni tee, olles kõige tähtsamaks turismiteeks
Boliivias, on suureks kontrastiks riigi üldeisele vaesusele. Tee on tuttuus, kaasaegsete
teeehitustehnoloogiate tippsõna, midamööda on üsna kummaline kulgeda. Kohalikku
transporti praktiliselt ei eksisteeri, ainsad veosed on vagunitäite kaupa
turiste. Vaated sellel lõigul aga auhinda väärt.
Jõusin viimasesse suuremasse outposti soolaväljade keskel,
enne suundumist tõelisse outbacki. Uyuni sisuliselt eksisteerib turimi najal.
Kiviviske kaugusel asuvad maailma suurim soolajärv Salar de Uyuni (et ma
koguaeg kasutan väljendit ``maailma suurim, ägedam, võimsam, ei pruugi alati
korrektne olla, kuigi üsna lähedal, lihtsalt nii on ägelahe ja mugav öelda)
Where the fuck is land!? |
ja
sealsamas päevase dshiibisõidutee kaugusel Parque National Eduardo Avaroa mis
on üks krõbe koht. Sinna olingi suundumas. Kui lüüa lahti netileheküljed selle
koha kohta, selgub, et siin Uyunist Tsiili piirini Boliivia edelanurgas on
tugevalt sissetallatud rada nii ratta- kui dshiibituristidele. Seda kutsutakse
``Lagunas Route``iks. Kogu piirkond ise on tuntud nime all ``Sud Lipez``. Selles viimases Boliivia
nurgas tõuseb platoo oma tavapärasest 3500 meetrisest kõrgusest 4000meetri
peale ja siis veel viimases osas Avaroa rahvuspargis, 4300 peale,
5000mäekurudega. Pärast 8päevast rassimist läbi rannaliivateede, kus kulgemine
oli kokkuvõttes suhteliselt lihtne tänu igaöistele peatustele külades, jõudsin
Paso Capinani mis on kohe pärast viimast küla Villa Mar´i. Siit alates jäi
piirini(ühtlasi ka platoo lõpuni) umbes 200km nn ``death zone`` kus valitsesid
öised õhutemperatuurid -20kraadi celsiust, tugevad tuueld, vähesed kohad kust
saab leiba ja vett. Ja nagu tellitud, esimene päev seles tsoonis ajasin taga
lõputult lähenevat öömaja Laguna Colorado kaldal mis lõpuks jäigi
kättesaamatuks kustunud tulukeseks pimedal kõrbemaastikul. Tulemus – 11h 2min
55 sek eelpoolkirjeldatud tingimustes viskasin telgi poolkuu all püsti üsna
rahuldava enesetundega. Ka öö möödus rahuldavalt seljas 5 kihti riideid, talvejope ja 2
magamiskotti.
2 viimasel päeval kujunes põhiprobleemiks tuul mis puhus mitte
puhangutena, vaid stabiilselt 25m/sek ja loomulikult vastu. Leidsin veel
viimsed jõuvarud ja jõudisn Polquesi nimelisse varjupaika Laguna Chapiri kaldal
kus suutsin pererahva ilmselt oma näruse konditsiooniga nii ära võluda, et
teisel sealviibitud päeval hakati mulle tasuta toitu ette kuhjama ja kaasa
panema. Ja äkki, ei tea kust, kell 3 pärastlõunal, ilmus kohale mees Orlandost
jalgrattal. Sain vaevalt öelda ``Tere, kuidas....`` ja tüüp oli juba tuule alla
võtnud järgmise varjupaigani 40km eemal. Tüüp tegi selle lõigu samal õhtul 3
tunniga, mille katmiseks kulus mul järgmisel päeval 5 tundi. Esimene rattur
keda kohtan kogu selle reisi jooksul, kes on peast lollakam kui ma ise.
Vähemalt siin mägedes. Teda oli õnn kohata 2 päeva hiljem San Pedro de Atacamas
kus saime vahetada rohkem kui 2 sõna. Kuid mitte rohkem kui 200. Motoorse
rahutusega seletustest suutsin saada ülevaate tema grandplaanist. Siit alla
Ushuaiasse ja tagasi üles Buenos Airesesse 3 kuuga, mas o menos 8000km.
Muljetavaldav aga samas tobe. Mees oli pigem tegemas olümpiamaratoni kui
nauditavat maadeavastust. Küsimuse peale, kas ta naudib niimoodi vastas: ``Yee,
Yee. My flight is already booked in Buenos Aires, so I gotta make it.``
Pildil olev kiri ütleb: ``See siin on minu kodumaa. Teretulemast Boliiviasse!`` Jah, selline see riik ongi. Materiaalne vaesus vastandumas võrratule loodusele.