Impossible is nothing

Dali-Shangri La

Haigeks jäädesnagu juhtus paar päeva enne Dalisse jõudmist, võin ma rahuliku südamega omale vähemalt nädalase puhkuse broneerida. Sest see on täpselt aeg, alla mille mul pole lotustki täielikult haigsest taastuda, pooltõbisena sõitma hakkamine on aga ebamugav ja riskantne. Tavapärase linna risti-rästi läbisõelumise asemel oli pauerit kõndida ühe tänava poole peale ja tagasi hotelli. Aitas küll. Egas järgmistel päevadel oluliselt paremkas enesetunne ei länudki ja linn jäigi suures osas üle vaatamata.

 Samal ajal kaasvõitleja Loic plaane ja viisa aegumist summeerides sai tal aeg Dalis otsa. Oli vaja edasi liikuda. Minul selleks jõud puudus seega variante palju polnud-ratas bussile ja poole päeva jagu tuletasin koos tarmuka lääne botaanikaturistiga meelde kui mõtetu on enamus paketituristide päev. Mis möödus valutava persega teeseldes, et bussiaknast on saab jubedalt vahetu ülevaate piirkonna loodusest ja kultuurist.

Paljude sihtpunktide kohta öeldakse, et need on turistlikud. Näiteks Bangkok, kuhu void rahuliku südamega minna ja kus ei möödu minutitki ilma omasugusest valgest tolkamist möödumata. Lijiangis aga võib sellist mõttekäiku vabalt kasutada kohalik. Sest linna nimi peaks tegelikult olema Turist. Täpsemalt vanalinna piirkond saavutab igaks päikeseloojanguks rahvastikutiheduse 10turisti/ruutmeetrile. Põhjust ei pea kaugelt otsima. Vanalinn meenutab keskaegses stiilis viimse detailini lihvitud nukumaja mis hõlmab enda alla mõne ruutkilomeetri.

Meile kui outdoorjunkidele jäi kogu see voolav turistipudru arusaamatuks. Siiski leidsime nendega ühisosa inimese vajaduses jäädvustada enda ainulaadne lõust ränikristalli vahele. Ründasime arvukaid mei njüü sid (beautiful) sooviga teha seda koos. Et mõlemad osapooled saaks hiljem kodus sõprade ees suurustada, et näed kui palju chinalady sid/läänepoisse ma sain.

Nädal möödas viimasest tõsisest pedaalitõukest muutis kehandi kannatamatuks. Piinale saabus lõpp. Kehand oli taas valmis. Erutus oli seda suurem, kuna järgmise 2 päevaga tõusis National Road 214 kilomeetri jagu taevale lähemale, 3200 meetri peale Shangi-La sse. Teoorias oli oodata esimesi tõsisemaid kõrgustega aklimatiseerumise sümptomeid. Midagi erilist aga ei juhtunud. Suurim probleem mis mind kimbutama hakkas, oli janu, mille võib osaliselt kirjutada ka kõhulahtisuse arvele. Mitte aga täies mahus janu. Nn päris janust, mida tunned kogu kehaga(kiiremad südamelöögid vere paksenemise tõttu, kuiv nahk aurumise vähenemise tõttu, seedekulgla aktiivsuse langus), sisaldab minu aklimatiseerumisjanu dominantselt väga kuiva suud ja huuli. Tarbitud vesi aga tuleb sama kiirelt kusjonksina välja. Ülejäänud nähud nagu peapööritus, peavalu, kiirenenud hingamine ja südamelöögid on tõsiasi, ent  vaevumärgatavad. Kõik see kehtib ainult 3200 m kohta.

Märgid

On loetletud rigid(piirkonnad) maailmas, millega käib kaasas kõhulahtisus. See ilmneb koheselt, kui vahetada teiste ränduritega muljeid. India, Lao(kuigi vähemal määral), Yunnan. Kuuldavasti Indiale selles kategoorias vastest ei ole. Minu reisikaaslane haigestus Indias konkreetselt kõhutõppe restoranitoidust, misjärel lülitus umber ainult pakendatud toidule. Hommikusöögiks müsli, muul ajal ainult omakeedetud kraam.

Eestlasele kohaselt olen harjunud jooma kraanist ja ega see komme üleöö ei muutu. Minu jaoks on põhimõtteliselt lollus osta pudelivett, kui kokkuvõttes tuleb see ikkagi kraanist. Vaikselt aga kindlalt olen siiski pidanud alla vanduma kraanivee hävituslikule joule, Lijiang ist alates tarbin silma pilgutamata pudelivett kui peaks vajalik olema. Kuna Laoses puutusin esmakordselt kokku kraanivee kõhulahtistava toimega, oli vaim sellega võitlemiseks tugev ning otsustasin hakata katsejäneseks erinevate asulate kraanivee puhtuse testimisel. Esimese tõsisema positiivse tulemuse andis Vientiane kraanivesi. Täieliku kooskõla saabus aga siis, kui tarbida Vientiane kraanivett ``Beer Laoga``. Kuna päeva jooksul tarbisin arusaadavalt ka muid beverage ja roogi, oli antud koosluse kontrollimiseks vajalik läbi viia rida kontrollkatseid. Pärast mõnepäevast testimist võisin aga katseprotokolli kanda autentse tulemuse. Vientiane kraanivesi+Beer Lao. Kindel valik.

Lao kahvatub kõhulahtistuse kategoorias Hiina(Yunnan) kõrval. Pärast mõnepäevast testimist (põhirõhk endiselt erinevate linnade, külade kraaniveel), saab selgeks, et Yunnani puhul tuleb katsemeetodeid muuta. Kõhulahtsitajaid edetabelisse panna on ilmselgelt võimatu, sest positiivse tulemuse võib anda misiganes toidu-joogi segu, misiganes asulas, misiganes söögiurkas/restoranis. Kohalikud keedavad vett alati enne tarbimist mis peaks teoorias tagama selle puhtuse. Siiski esineb minu katsereas juhtumeid, kus ka keedetud vesi on andnud poitiivse kõhulahtistava tulemuse. Jämedalt kinnitab katseprotokoll fakti-pool Yunnanis veedetud ajast on olnud kõht lahti. Viimane tilk karikasse, nagu juba mainitud, oli Lijiang i kraanivesi. 2bidoonitäit seda loombeveraashi andis juba müne tunni jooksul 100% positiivse tulemuse, niiet kehandile uue veehingamise andmine  võttis oma paar päeva aega. Lijiangi kraanivesi. Kindel valik Yunnanis.

First Big Pass. 4200 between Shangri-La and Deqin.

Kahe nimetatud asula vahe on kõigest 200km mis tähendab tavaoludes 2kerget sõidupäeva. Lisades sellele aga profiili ja kõrguse, muutub 2 kerget päeva vähemalt 3ks. Uued viisad käes, lahkusime Shangri-La st 29mai pärastlõunal järgneva plaaniga. Esimesel poolpäeval sõidame 60km, 3200 meetri pealt 2000 peale, teine päev ületame 4200 mäekuru ja laskume tagasi 3500 peale, et järgida aklimatiseerumiseks vajalikku 300meetrist tõusu öö kohta, kolmas päev kerime viimased kerged mõnikümmend kilomeetrit Deqin i. Plaan reliseerus 2/3 ndiku ulatuses, loomulikult feilis kõige tähtsam osa sellest, ehk 2 päeva tagsilaskumine õigele aklimatiseerumiskõrgusele. Põhjuseks kogenematus ja valeinformatsioon mäekurule tõusu pikkuse osas. Niisiis algas tõus sealtsamast 2000 meetri pealt orust, pärast 20km üleskerimist jõudsime pärastlõunaks mingisse mäeseljakule ehitatud (nagu enamus asulaid siinkandis) asulasse. Nõudnud söögiurkast välja tavapärase mi fa (riis), kohtasime hiina 12pealist teismeliste ratturite gruppi, kellega olime varem kohtunud Shangri-La s. Meie sõprade valmistatud teine lõunasöök (palju parem muide kui restorani riis) kõhus, ütlesime head aega ja et meie lõpetame selle järelejäänud 25km tõusust tana.

`` Oi, poised, aga tõusu lõpuni on ju 45km, mitte 25``. Seni olime harjunud Hiina loogikaga mis võis tähendada mida iganes. Näiteks, et nende 45 ongi tegelikult 25, või et 45 tähendab kaugust Deqin i võimisiganes. Igaljuhul jäime enda Googlemapsdatale kindlaks ja läksime sellel pärastlõuynal võtma 4200meetrist mäekuru. Seekord oli aga aeg, kui Hiina loogika trumpas lääne oma üle. Tegelikult polnud üldse tegu Hiina loogikaga, vaid lihtlabase faktiga, et tõusu lõpini oligi 45km , mitte 25. Nagu ikka sellistel päevadel, on ju vaja lolli järjekindlusega plaanis püsida, olgugi et mingil hetkel on selge, et see päev lõpeb täieliku persekukkumisega ja taastumiseks on jällegi lispäevi vaja. Pärast 8 tunnist ronimist, millest ülevalpool 3500 oli konstantne tunne, et kohe kohe pea plaffatab, jõudsime kottpimedas mäekurule. Nüüd oli vaja ju endiselt alla ka saada. Kogu talvevarustus selga(millest jäi ikkagi väheks)alustasime 5kraadises õhus laskumist. Kurnatuse, teeolude ja pealambi valguses mittepiisavuse kombinatsioonis oli aeg alla vanduda ja vista telk üles 4000meetri peal. Ootuspäraselt tundsin kohe pea padjale panes mõnusalt tukslevat valu pea tagasoones. ``Tore, tore, debiilik. Missa siis arvasid et see öö saab olema magamine augustikises heinalakas merepinnal``, mõtlesin endamisi. Kunatus oli aga liiga suur, et mingi valu kehtestaks, 7tundi hiljem ärgates oli valu levinud üle peandi mis taandus kiirelt pärast laskumist tagasi Deqin i 3500 peale. Viimased ettevalmistused enne Tiibetiusse sisenemist, leidsime ka lõpuks korraliku Tiibeti kaardi.

Deqin-Markam-Litang

``Listen, those guys from the hostel told me that its very dangerous for U to go there. People just disappear!`` Kerge muhelus Yani aadressil ``yes, weve heard that before, we go anyway.`` Enne näiliselt ohtlikusse reisiossa sisenedes oli kiusatus naisolevuse emotsioonitsemiele järele anda ja valida ohutu teekond piki Tiibeti idapiiri mis oleks samalaadselt pakkunud kõrgeid mäeületusi, hõredat atmosfääri, tiibeti kultuuri ja raskeid sõidupäevi. Paraku, kui mehed olid otsustanud, siis mehed olid otsustanud. Laadisime 5päeva jagu vaakumtoitu sadula peale, näomaskid peale, esimese tsekkpoint ini Salt is (Naxi) oli jäänud 100km. 2 meie kasutusesolevat kaarti näitasid väikest teerada üle mäeaheliku(kaardil märge ``the track we never found``) Tiibetisse mis oleks olnud lahendus esimesest tskkpointist kõrvalehiilimiseks.

 Kuna vägu suurt tahtmist ei olnud kohe alguses piiripolitseiga jõudu hakata katsuma, panustasime tugevalt selle jakiraja otsimisse. Veetsime terve päeva 50km pikkusel G214 lõigul edasi tagsi sõites, otsides näidatud rada kaardil. Kuna paistis, et seda rada tegelikkuses ei eksisteeri, leidsime kaardlt veel teisegi lootustandva punkti mis polnud küll otseselt teena märgitud kuid asukoha topograafia viits sellele, et ühenduslüli G214lt läände peaks olemas olema. Punkti(10 km Salt ist lõunas) jõudes leidsime teeotsa koheselt ja pikemalt mütlemata sisenesime jakirajale. Pärast mõnd kilomeetrit ponnestamist oli aga selge, et tagsi suurele maanteele(Zogang i ja Markam i vahele) jõudmiseks sedarada pidi läheb minimaalselt 4 päeva ja tõenäoliselt eksime me kuhugi mäe vahele ära ka. Statistikasse ei tahaks nii noorelt veel minna, pöörasime otsa ringi. Kuna tubli siiber oli kõrvalthiilivate lahenduste otsimisest, otsustasime katsetada kõige lihtsamat ja laialtlevinumat tsekkpointi illegaalse läbimise meetodit. Äratus kell 3am, tund hiljem seisime silmitsi 100 m kaugusel asuva öises lambivalguses 2 tõkkepuu ja vahtkonnamajaga. ``OK, lets go for it!`` Lootuses, et varajasel hommikutunnil (meenutus ajateenistusest, et 4 ja 6 vahel on uni kõige magusam) politseionu tukastab, libisesime 1 tõkkepuu alt läbi, KOERAD! Raisk...teine tõkkepuu...räme klähvimine...10..20 meetrit Tiibetis. Juba olid taskulambivihud meie selga käpsamas ja Hiinakeelsed hüüatused seda saatmas. Midagi polnud parata, tuli tagasi pöörduda ja lootma jääda oma näitlejaoskusele, et kust meie pidimme teadma, et tõkkepuu mingit piiripunkti tähistab ja üleüldse meeldib meile öösel niisama rattaga karuperses ringi tilbendada. Õnneks olid vahetuses noored kadetid ja ei osanud nad meiega midagi suurt tarka peale hakata. Viitasime tungivalt oma Hiina viisadele, umbes et näete, meil on ju dokumendid korras, mist e veel tahate. Hästi, aga edasi ka ei saa. Peate tagasi minema. Õnnelikuna, et raudusse ei pandud, pettununa, et sisse ei saanud, viskasime telgi mõni km eemale maantekraavi, et järgnevalt päevalt geniaalseid piiriületusideid ammutada.

Päevavalguses paljastus kurb tõsiasi-hiinlane võtab seda Tiibeti piiriasja vägagi tõsiselt, vähemalt seda osa mis puutub ehitatud tõkkerajatistesse. Terve linn oli oskuslikult planeeritud-ehitatud nii, et piiririkkuja elu võimalikult keeruliseks teha. Lõunast põhja viis ainult üks tee, millest läänes laiutas suur kuristik(rohelisega), idas risti-rästi traataedade ja tõmmatud kraavidega miinivälja meenutav ala(kollasega), millele koheselt järgnes ületamatu mäemassiiv.

Parkisime ennast kurvi peale vahetult enne vahtkonnamaja(punasega) ja hakkasime pliiatsist sisenemisplaani välja imema.

Pärast eelmise öö otse proovimist oli laual-kas vasakult või paremalt. Vasakult....võibolla...väga järsust kallakust alla, mööda koertest kellele oli mäe küljele ehitatud väike plats ja kuut(huvitav küll miks:), üle paarist aiast ja müürist, üles sama rämedast kallakust ja hops, olemegi joonisel sinisega näidatud tee peal...mis viib vahtkonnamajani. Seda saime mõistagi hiljem googlemapsi uudistades teada. Paremalt-jah, tabamise tõenäosus väike kui minna pimedas miiniväljast idast, mäekülge pidi. Loic läks testima jalgsi, oli näha, et tüübil oli ilma rattatagi raskusi. Kindel ei. Ok, teisele poole oli vaja saada, leppisime kokku, et ootame pimedani ja lähme vasakult. Sitt plaan on ka plaan kui muud võtta pole. Mõttes juba kujutasin ette, kuidas meid politseionu ette teistkordselt seisma pannakse ja peame tõsimeelselt selgitama kuidas me üritasime tagasi minna aga eksisime peateelt teie kaitsekraavi.

Kui järsku hakkasid lõunast väiksed kastikad tööpäeva lõppedes koju vurama. Asi selge, julge hundi rind on kuuliauke täis või kohe Tiibetis. Esimene kastikas peatus. Uhh, tiibetlane, vedukas, kui oleks olnud hiinlane oleks pidanud plaaniga hüvasti jätma, sest hiinlane oma loogikast lähtuvalt küll kokku ei pane, et me tahame üle piiri saada. Tiibeti poiss seevastu hammustas kohe läbi, mida vaja teha. Rattad kasti, ise ka, present peale, 100ne kummaltki pihku. Läks. Paar tõsiselt tugevat südamelööki tõkkepuu ees peatumisel....ja siis WE ARE IN! Ole sa tänatud Tiibeti poiss! Potsatas meid mõned km põhja pool maha, Tiibeti tee võis alata.

Teine tsekkpoint 2 km enne Markami oli lihtne võrreldes eelmisega. Tsekkpointist idas laiutas suur väli, millest voolas küll läbi väike jõgi ja üle välja oli tõmmatud mõned traataiad ja müürid. Lihtne hommikuharjutus võrreldes sellega mis ootas ees pärastlõunal. Markami südamesse paiknes vahtkonnahoone mis meenutas rohkem riigipiiri kontrollpunkti kui riigisisese autonoomse piirkonna sisenemisväravat. Ainus tee läks läbi maja. Pöörasime kannapealt ringi ning märgates  idas paljulubava madala profiiliga mägesid, oli otsus tehtud. Üle mäe.

 Teekonda üle mäe tähistab sinine joonisel ja uskuge mind, see oli palju raskem kui see vabakäejoon ettekujutust annab. Ainuüksi esimese 100m lõigu läbimiseks jalamilt mäeharjale(tähistatud lillaga) läks aega pool tundi. Edasi liikusime müned meetrid mäeharjast idas, et oleksime varjatud orus paikneva kontrollpunkti(punasega) vaateväljast. Joonisel vasakul märgitud ka teine kontrollpunkt Lhasasse suunduvate sõidukite jaoks.

Valge vahtkonnamaja kurvi lõpus paremal

 Musta ja kollase trajektoori ristumispunktis häiris dilemma-kas minna otse mööda mäekülge (must trajektoor) ja riskida, et meid all orus märgatakse või jätkata mäeharja tagant kollast trajektoori pidi. Nagu jooniselt märgata on idapoolne mäekülg tugevalt korrugeeritud vooluvete poolt, selleks oli jõud otsas. Panime otse ja võitsime. Liitusime Lhasa-Chengdu Hwy ga (G318) sinise joone põhjapoolses otsas, sõnadetagi oli selge ühine otsus- Tiibetist välja. Arvan et aastas korra piisab 100m lillast lõigust, mil süda kurgust paar korda välja käib ja löögisagedus ületab füsiloogilist vanusele määratud ´´220 miinus eluaasta´´ piirnormi.

Viimases kontrollpunktis Markamist 120km idas, Tiibeti ametlikul piiril, oli asi lihtne. Esiteks oli tegu Lancang ist (Mekong) üle viival sillal asuva kontrollpunktiga mida ümbritsesid võimatult kõrged mäed. No way around. Teiseks väljusime me Tiibetist, ehk suund kuhu politseionu meid saata tahab ühtis meie enda teega. Kontrollpunkt oli paljutõotav. Ilm ilus, sild seljakoti ja rattarändureid täis ootamas sissepääsu. Näomaskide eemaldades  läbis tervet seltskonda, kes vahtkonnamaja ümber passisid, naer. Kaasa arvatud noored kadetid. Läks natuke aega, enne kui translaatori abiga selgitati haruldase maa kodaniku päritolu(Estonia- Aishania) kuna Prantsusmaa (Fagoa) ja Pariis tundub Hiinas olema teatud-tuntud kaubamärk. Jääb mulle alatiseks meelde kadeti lause : ``so go``. Lubasime endale väikese rõõmuhõiske.

Edasist teekonda Chengdusse kirjeldab parimini profiilikaart, mil sai nii mõnigi elule võlgu jääv km sõidetud. Subarktilisest kliimast tagsi troopikas! This is China!

Welcome to China!

Seda lausejuppi kasutame nii mõnigi kord, viitamaks koomilistele nähtustele teekonnal Hiinas. Näiteks oli Yuxis tädikestele välja mõeldud omapärane sotsiaalne töökoht mis seisnes oksaraoga(millel lehed veel küljes) linna haljasalala madalaid põõsastikke justkui rehitsedes(sahmivad liigutused üle ja läbi põõsaste) ja loomulikult meenus kohe eksperiment  Mao ajastust, kui suurema saagi huvides pandi rahvas sarnasel meetodil tihaseid nullima.  Suhtlusbarjääri tõttu me täpset põhjust teada ei saanud, mulje jäi, et nad ilmselt ajasid mingeid sitikaid põõsastest välja. Kes mõtleb välja hästi loogilise ja usutava põhjuse, sellele on välja panna auhind. Luuaga lombi laialiajamine august pole vist enam uudis nendele kes on ajateenistuse läbinud, sellegipoolest vääris seegi vahepala  tõedemust – Welcome to China!

Vientiane lummus kaotas ajataju ning pärast mitmepäevast vedelemist oli aeg seada sammud hiina saatkonda. Viisategemise normaalaeg on 4 tööpäeva, saatkonda jõudsin juhuslikult reedesel päeval. Paluti tagasi tulla järgmine nädala keskel. Mhhh...nüüd võiks end vist kuupäevadega ka kurssi viia. Ennäe, pärast hiina viisa kättesaamispäeva jäi mul Lao viisa lõpuni täpselt 5 päeva, mille jooksul oli vaja katta 700km piirini, mägedes. Nojah, mida käredam, seda ägedam eksju. Viienda päeva lõpuks oli kehand jällegi täiesti puruks, mida raskendas 2päeval üle elatud kräshh ja vasaku kehandipoole naharaspeldamine daunhill lõigul. Aga hiinasse jõudmine parandas kõik haavad. See on alati nii olnud nende piiriületustega. Uude riiki (vähemalt siinkandis) saabudes on contrast piisavalt suur, et joobuda uutest kommetest, nägudest, väljenditest. Jinghongist Kunmingi liitusin ``world touri`` tegeva 30 aastase prantslasega, kelle distsiplineeritud päevaplaan säästis mind esimestes tõsisemates mägedes (mäekurud 2000m) ennast täiesti kooma sõitmast. Tänud Loic! See mees on hetkeks katnud 20000 kilomeetri tuuri, läbinud marsruudi prantsusmaa-iraan-india-kaguaasia ja enamus riigid mis nende vahele või vahetusse lähedusse jäävad.

Pärast 4päevast taastumist Kunmingis oli aeg pakkida asjad ja võtta sound Tiibeti peale. Äraminek kujunes nagu see väga tihti juhtub, kiirustavaks. Asulatesse saabudes on väsimus suur ning ratas lendab suure kaarega nurka. Sellele järgneb paaripäevane täielik väljalülitamine igasugustest füüsilistest ja organisatoorsetest ülesannetest. Niiet kui järsku on käes juba 4-5 päev linnas ja saabub arusaamine, et puhatud on juba küll ja liigseltki, siis on kõik organisatoorsed ülesanded tegemata ja läheb suuremaks kiirustamiseks. Nii ka seekord. Enne lahkumispäeva sõitsin vastumeelselt veel pool linna pluss suburbid läbi, et lihtsat matkavarustust ja paari tarvilikku juppi ehituspoest hankida. Ülesanne polnud lihtsate killast, sest Hiinas lääne matkavarustust leida on peavõimatu ning suurt ehitustarvete poodi ei eksisteeri Kunmingis üleüldse. Ometi õnnestus pärast päev otsakestnud otsirännakut hädapärased jupid kokku kraapida ja euroduo france-estonia oli valmis vallutama Tiibetit. Või noh, vähemalt selle lääneserva.....

Aga ka järgmine päev veetsime Kunmingis. Sest õhtulauas teatab 45 kg õbluke hiina tütarlaps Yan, et tema on otsustanud meiega liituda. Ok, vaatasime siis teekonna profiili üle kuni Dali ni ja Shangri La ni, selgus et võibolla on see plaan nimetatud linnadeni teostatav. Inimesele kes on ratast senimaani ainult kaugelt näinud ja viimased nädalad-kuud istudes-süües-mediteerides veetnud, saab see olema katsumus, kuid teostatav väikese lükkamis- ja cheerimisabiga. Niiet järgmine päev möödus uuesti mööda linna tuuritades, sest meie hiina tiimikaaslasele oli vaja kogu varustus hankidas nullist, alustades rattast lõpetades ajakirjaga. Veel liitus meiega Rein, hiina noormees, kelle plaan oli Tiibetisse ronida niivõinaa.

 Nii olimegi liitunud Hiina tiimiga (või õigemini vastupidi) millest olime vargsi unistanud teekonnal Jinghongist Kunmingi. Teema selles, et Tiibetisse sisenemiseks on vajalik nn Tibet Permit, mida aga pole võimalik saada ilma kuluka turismigrupiga liitumata. Järele jääb variant siseneda ilma nimetatud paberita, st tabamisel ootaks meid kas trahv, retaste konfiskeerimine, eskortimine Tiibetist välja, või halvimal juhul, Hiinast väljasaatmine ja mõneaastane sisenemiskeeld. Õnneks on meiesuguseid illegaale küll ja veel (enamus europiidid) ning sarnase illegaalse sisenemise jaoks on välja töötatud rida meetodeid ja abinõusid, kuidas tabamist vältida. Üheks neist ongi liitumine hiina jalrattapundiga. On näiteid, kuidas üksik(ud) välismaalased sulanduvad hiina pundisse ja libisevad sujuvalt läbi teel paiknevate kontrollpunktide. Seda loomulikult juhult kui kontrollpukti politseionu ei viitsi täpsemalt süveneda, kes rattapundi liikmed on. Kui politseionul on paha päev , siis pole meil väga lootust ja peame teesklema lollikest, kellel polnud aimugi ,et Tiibeti jaoks on vaja eriluba.

Nali naljaks, Hiina rattapundist oli asi kaugel, tegelik marsruut ja asjade kulg selgub jooksvalt. Mõni tund enne pimeduse saabumist väljus 2china-france-estonia üksus läbi paksu sudupilve läänemägedesse, õhtuks olime Aningis ja nail võis alata. 

Oli teada, et lõiv mis maksame lähinädalal alanenud tempole meie grupi naisliikme tõttu, saab kuhjaga tasutud kambavaimu tõusu ja organisatoorsete probleemide kadumisega. Linnas leidsid Rein ja Yan kohe odavaima ööbimiskoha kus eales oleme Hiinas peatunud. Sellega kaasnes võõrustajaga autosõit kohalikku politseijaoskonda, et välismaalasele luba hankida hotellis peatumiseks. Nimelt on reglemendis lubatud välismaalasel peatuda ainult spetsiaalsetes turismihotellides, hiinlastele mõeldud urkahotellides peatumiseks on vaja end jaoskonnas registreerida ja/või luba küsida. Omaette naljatades hellitasime lootust, et ehk same mõnest sellisest jaoskonnaskäigust mingisuguse paberi kus meie andmed peal ja saame hiljem sama paberit kasutada Tiibetis. Igasugused totrused lähevad mõnikord läbi ja miks mitte loogikaga ``hiilgavas```Hiinas. Pärast jaoskonda oli meeleolu tõusnud kõrgustesse ja valitses õhkkond, et nüüd olemegi meie hiina kunnid ja võime lubada endale rohkem kui tavaliselt. Mispeale tegime võõrustajale tagsihoidliku vihje vedada meid baozõrestorani. Mis tal mud üle jäi. Olime tema ainsad kliendid ja rahagi oli ööbimise eest maksmata. Baozõpleissis veetsime mugavalt aega oma äranägemise järgi, lõpetuseks tassisime kokku hunniku jäätist kõrvalasuvast putkast, mille kallal maiustasime veel oma pool tunnikest. Ülbe lääne turisti mängimisest rõõmsa meelega maandusime urkahotellis.

Meid oli hoiatatud, et 2 peamisel trassil hiina põhiterritooriumilt Tiibetisse kohtame kindlasti mõnd hiina jalgrattamatkajate gruppi. Et neid saab aga olema vähemalt 1 grupp päevas, ei osanud me oodata. 16mai teekonnal Lufengi olime tõusnud viimasele mäekurule pukama kui nurga tagant ilmus 3 hiina matsi. Ahah, teid on siis veel tulemas? Kokku oli punt 8pealine, kaasas 2 fiimeili. Kusjuures viimased polnud üldse kõige aeglasemad seltskonnas. Meie mõtted läksid otsekohe Tiibetisse ehk teoreetilisele võimalusele liikuda leitud pundi haardes läbi Tiibeti teele jäävate kontrollpunktide. Eks näis, millise variandi kasuks liisk langeb, erineva suurusega punte, kellega liituda, on mitu.

 Mida päev edasi, seda aeglasemaks muutus meie naisliikme tempo ja suuremaks muutusid tema valu(mõnu)oiged, olenevalt kas ta on painjunkie või mitte. Chiuxiongi jõudes jäin ka mina järjekordselt haigeks, meie vaffa hiina-euroopa ühisüritus-rattatripp oli määratud lõppema. Ühe 50kmise päeva pitsitasime veel välja, maandudes keset agrikultuuri tehasetööliste hotel-kanalas. Siin saavutas majutushind low-bottomi, 10yuaani. Mõistagi on selline hind isegi Hiina mõistes naeruväärne, Loic avaldas arvamust et selline hind pole isegi voodilinade vahetamist väärt. Kanalas kohtasime veidi meist ette liikunud 8pealist hiina punti, kellest üks oli samas asulas motobaigiga kokku põrganud ja hospitaliseeritud. Järgmine hommik oli minu pea tatti täis, Yan suutis ka vaevu kargu alla saada – sellega oli väntamine lõppenud ja reis jätkus hääletades. Pärast 6 tundi ja 3 kastikat olime Dalis, vanas Yunnani pealinnas. Pole ime et linn on meeletu turismimeka, sest õhkkond siin on juba üsna tiibetlik. Linna ümbritsevad tõsised mäed ja linnas elab arvestatav hulk tiibetlasi.

Pii mai Lao!

Ute´d relvastatud lapsrühmadega on reastunud pealinna põhibulevaaridele, nendega piirnevatest elamutest on voolikud tänavale veetud, kraanid lahti keeratud. Pimeduse saabudes on tänavad üle ujutatud, kuigi ei saja. Aktiivne turist on leidnud oma koha tänavaäärses lööküksuses ja üritab anda oma osa Lao vabastusüritusse kommunismist. Õhus lendavad värvipommid, veejoad. Osad dsiipidel liikuvad üksused on leidnud endale personaalse vastase keda neutraliseerida ja käib chase-race mööda linna. Igaüks kes leiab tee läbi lahingukoridoride, karistatakse vesi-moonaga, olgu turist või kohalik.

Selline näeb välja Vientiane keskus Lao suurimal üleriigilise püha viimasel, haripunktini jõudval pühapäeval. Tõenoliselt üks parimaid reisisiajastusi mis üldse olla saab, on tulla selle piirkonna riikidesse just selle totaalset veesõda kujutava püha ajal. Täiskasvanud ei pea häbenema - nii mõnedki isad on leidnud koha autokastis oma poja kõrval, mõlemal mänguasjapoest ostetud veepüss käes järgmist ohvrit sihikule võttes. Ka turist ei pea häbenema - laod võtavad ta avasüli vastu oma meeskonda, ainukeseks takistuseks on veesurve alanemine linna veevõrgus mille tulemusena ei pruugi äkkrünnakute ajal kõigile vesimoona jätkuda. Mõtlev lääne turist leiab jällegi koha tänavaga piirneva maja rõdul, kust ootamatu halastamatusega üllatatakse hetkelises segaduses motoriseeritud üksusi  - ``kust see sahmakas nüüd veel tuli?``.

Linna anonüümsest kaosest eemal suuremate maanteede peal, käib isemoodi ``pika ja terve elu soovimine``. Igas suuremas külas on teel kontrollpunktid kus kallatakse traditsiooniliselt kopsikuga vett krae vahele. Rõhutan krae vahele, sellega paistab neil olevat mingi traditsiooniline või nende loogikast lähtuv seos. Ratturile on see asjaolu paraku mõru maiguga, sest vett oleks vaja just pähhe. Probleemi lahendus on muidugi suht lihtne. Tuleb kergelt vihjata, et natuke vett oleks veel ülekuumenenud kehandile vaja, mispeale kogu maanteepatrullist kaob senini veel eksisteerinud kübeke kõhklus falangi (võõramaalane)ees, erutunud seltskond suunab kõik olemasolevad veeressursid ``ohvri`` peale ja voolikust tulev veejuga saadab veel mitu meetrit pärast hüvastijätuavaldusi. Teine element/traditsioon on nägu talgiga kokku mätserdada, mis järgmises kontrollpunktis maha uhatakse ja siis uuesti ja uuest ja uuesti sama asi kordub taas. Harva oli talk senteeritud miski tugeva herbaaliga, ala vietnami salv. Niiet kui see hiljem silma voolas, siis oli ka päris huvitav. Kolmas element, millest ma kahtlustan said paljudes kontrollpunktides osa küllaltki valitud seltskond, sealhulgas falang, oli tops Beer Laod. Niimoodi falangi  privileegi ära kasutades, hakkas pärast mitmendat topsi kerge tellis jalga tekkima, kahandades järjekordse suhteliselt eepilise 2poolesajakilomeetrise päeva 200 peale.

Aga algusest peale. Elu esimesele, kuigi tillukesele Bolaveni platoole tõusmine oli tavapärastest mäkketõusudest erinev. Geoloogoliselt ei oska seda pinnavormi nimetada, aga ilmselt oli tegu miski laia jõeoruga moodi lauskmaaga mis viis ühtlase , ala 1% tõusu ringis, mitmekümne kilomeetri pikkuses platoole. Palju olen rääkinud teiste ratturitega sellistest ``false flattidest`` mida esineb mujalgi ja mis on alati kummastuse ja arutuse allikaks. Tunne on , nagu sõidaksid siledal, ekstreemsetel silmamoonutuste korral ka allamäge, teglikult on endiselt tegu tõusuga. Niisiis, kohe algusest sai selgeks, et Lao on drafterite paradiis maanteel liikuvate väga aeglaste, aeglaste, natuke kiiremate ja veel draftitavate sõidukite vooride tõttu. Suure hurraaga põrutasin Paksanest, kus enne sai kaardi peal järgi vaadatud tee hargnemine 3ks, läbi. Oletasin, peamiselt tee laiuse tõttu, et ``see peab õige tee olema``. Umbes 10km edasi väsis kastiauto ära, jätkasin tobeda tuuletakistuse tunnistamist. Siit edasi hakkasid teeäärsetes külades elavad inimesed üha rohkem näitama ülevoolava tervitamise-lehvitamise tundemärke mis nagu ajapikku selgus omas selget tähendust sellest, kas piirkond on turisti näinud või mitte. Selgelt oli valitud tee vale, sest algne plaan oli seatud puhast turismitrassi pidi. Päikeseloojanguks jõudsin teehargnemiseni, kust vasakule viival ilutses silt ```no entry``, paremal nool ja asula, mida mälu järgi kaardil nägin Lao kõige kagupoolsemas nurgas. Viimases küpsiseputkas :D noorperenaise oimetuks ehmatanuna (ala teema ``nägi valget inimest esimest korda``) valisin ``no entry`` teeotsa. Hiljem selgus, et 2 teeotsa viisid umbes 5km pärast kokku ja tegelik parimaks ``wrong turniks ever`` osutunud valik sai tehtud juba sealsamas Paksanes. Tee järgmise, mõnekümne kmi kaugusel asuva asulani osutus überscenikuks. Sisuliselt oli tegu teega mis kulges kõrvuti jõega mis viis oma veed madalamale sama platoo idapoolselt küljelt. Gradient oli sedapuhku aga teisest puust kui platoole tõus ja kombinatsioonis sellega, et nimetatud teed hetkel ehitati oli tulemus parim mida võis tahta ühelt untsuläinud teeotsavalult. Sel ööl tegin ka oma esimese nn homestay, kusjuures tõenäosusi eirates sattusid sinna samal õhtul üks prantsuse paar motobaikil kes tulid teiselt poolt. Ööbisime teetöölise perekonnaga kõrremajakeses by the 80m waterfall, dinner and breakfast included :). Järgmisel hommikul viis tee kaarega ikkagi Tad Lo waterfalli juurde kuhu oli algselt plaanis minna. Peab ära mainima, et senini ametlikest turistikohtadest pika puuga kõige odavam koht kus enast lebosse lasta ja ümberkaudseid igavaid koske vaatamas käia. 1,midagi dollarit ööbimine, 2 dollarit VÄGA SUUR praad vm eine, mida paljud salliga hipibakkerid ei suutnudki ära lõpetada. Kuna koht oli paraku igav, tulistasin edasi. Siit lõppes ametlikult turist track ja algas UXOdest kubisev naami piiriäärne ida-kesk regioon. Ilmselgelt jätkus teekond teed pidi, mida jällegi alles ehitati. Kombanud jällegi oma elu esimest tõsisemat tõusu 3km @12%, maandusin mingi mägilasrahva keskel kes olid oodatult ikka hopis teiste lõustadega kui nede sugulased Mekongi kallastel. Ühtlse muutus aina relevantsemaks teema ``nägi esimest korda valget inimest``, mis minu mällu talletus ühest järjekordsest külast läbisõidul. Olles juba küla keskuse läbinud, silmasin mingit võõrkeha esikummi küljes ja olles küllaltki tundlik eelnevate ora-kummis juhtumite tõttu otsustasin igaks juhuks peatuda ja üle tsekkida. Veendunud et tegu oli lissalt mingi saviplönniga, tõstsin pilgu esirattalt. Sealsamas, järsul teepervel, oli reastunud terve mägilaste perekond. Paljad mudilased, niudevööga isa, palja ülakeha ja imikuga ema, täpselt nagu dokfilmis, eksju. Loomulikult toimis ka turistipiirkonna välimääraja järgmise taseme tunnus ehk tervitused-lehvitused olid asendunud kivistunud kogude ja pilkudega. Külast välja viis järsk tõus mäenuki taha, niet aeglaselt tõustes ma siis vahtisin neid seal teepervel ja nemad vahtisid mind ja see naljakas face-off kestis päris mitu minutit kuni ma olin kaugele mäe varju roninud. Hiljem muidugi esines sarnaseid situatsioone eri variatsioonides päris mitu. Üks omapärasemaid oli siis, kui ma ratas seljas miskist jõest läbi ronisin mil üksik külatädi seda operatsiooni vastaskaldalt vahtis. Rõõmsana tervitsin teda sabaidee (tervist!) mispeale ta samaga vastamata omaette pobisedes minema kõndis, umbes et ``mida minu silmad küll peavad veel enne surma nägema``. Niisiis, selles piirkonnas ajasin juba rohkem kaardi peal näpuga järge, sellelaadne tegvus on paraku Laos raskendatud kuna puuduvad igasugused täiesti korrektsed kaardid riigist. Sakslased on endaarust produtseerinud mingi eriti hea väljanägemisega kaardi, kahjuks on 10ndik kaardil näidatud teedest puudu. Jällegi õnnestus valesti panna, sedapuhku vaid mõne kilomeetri jagu kuna heaks orientiiriks selles piirkonnas on mäeahelikud mille vahel teed jooksevad. Teadsin, et minu valitud marsruudil esineb üks raskematsorti teelõik, polnud eelnevalt aga aimu, mis täpselt. Külakooli ees peatudes tutvusin inglise keele-matemaatika õpetajaga kel vanust 15 ringis. Aga inglise keelt tönkas tõepoolest hästi. Kohaliku mägilaselt ümbertõlke abiga öeldi mulle edasi järgnev informatsioon. On kaks varianti, kuidas saada sinna teisele poole, kuhu sa minna tahad. Selleks hetkeks oli juba selge, et nimetatud raske lõik pole midagi muud kui mäekuru mis on aastasadade jooksul olnud piisavaks takistuseks, et kahel pool madalat mäeahelikku inimesed just liiga palju läbi ei käi ja suurt üksteisest ei tea. Viimase küla enne mäekuru nimeks Ban La Hap (mida tunnistab ka goglemaps), läänepool mäekuru Patoy Ngai (googlemapsile võõras). On kaks varianti, esiteks, lähed siit seda suuremat teed pidi edasi, Vietnaami, siis lähed kaarega sealt Lao Bao piiripunktisse viivale maanteele ja oledki jälle on back in Lao....oota, mis see teine variant oligi? Teiseks, lähed siit edasi , Ban La Hap i, ja küsid sealt edasi, olgugi et tõenäoliselt ei oska seal mitte keegi inglise keelt. Niihea lihtne kui ainult üks variant laual on. Andsin tuld. Oodatult, ei saanud ban la hapis keegi mu lonely planeti ``lao essentials`` tõlkeleheküljelt saadud lausejuppidest midagi aru, leidin hoopis küla teisest otsast ühe väga kahtlase teeotsa ja ega pikalt mõelda polnud vaja. Ainus lehmarada viiski üle aheliku. Teekond teisele poole läks suhteliselt valutult, selles mõttes, et hea et tee üldse oli, kuigi kohati muutus see vooluvetest räsitud mägijõe põhjaks ja arbuusisuurustest kividest 20% kaldest üles ronimine pole kõige lihtsam tegevus. Aga siiski nauditav. Õhtuks paistis Ban Nong koos oma suurepäraste küpsistega ja ees oli ootamas veelgi nauditavam päev.

Oh, such an epic day

Ärkan kuke kiremise peale. Ilmselt on kell päikesetõus ja check outini on veel 7 tundi. Kardina tagant kumab aga kahtlaselt ere valgus ja meenub, et olen ju Laos. Siin on kukkedel kombeks kräunatada aeg ajalt päev läbi. Oma lõbuks või nii. Kellaseier näitabki ohtlikult lähedale keskpäevale mis tähendab, et receptionisse on vaja jälle pappi köhida. Paraku on aga kehal vastuväited liigutamise osas, rääkimata siis kõndimisest. Meenub 7 aprill.
Päev algas üsna tavaliselt. Koos päikesetõusuga aktiviseerub troopikaelu nagu noaga lõigatud. Ritsikas siristab nii kõvasti, et on äratuskella eest ja ka motobaik on kohe kohe külateedel und rikkumas. Mis on ka loomulik, sest siin on päikesevalgust lühidad pool ööpäevast. Iga tund on kaalul. Magamissüsteemi protseduuri olen sellel tripil minimeerinud tasemeni 1. St. ei ole magamiskotti, madratsist, ultrakeerukat telki, patja. Tase 0 oleks siis, et kui õhtul uni tuleb, viskad kraavi siruli ja korras. Telk kujutab endast 2 misiganesfiibrist kaarvaia ja kilekotti. See lihtsus valmistab lihtsalt iga tekimishommik juba niipalju rõõmu, et päeva algus on garanteeritult hea. Võrdlusmoment jällegi austraalia tripi cämpimisega, kus omasin kahekihilist vaikinnitusega telki, kasutasin täispuhutavat kärgmadratsit, päris patja, magamiskotti. Niisiis, löön telgi kokku, Ban Nongist ostetud kin khao kurku ja pedaalima. 30km möödudes väljun kruusakattega külavaheteedelt Lao Baod ja Savannakhetti ühendavale maanteele. Miskipärast ootasin, et kohtan kohe valget inimest, kuna tegu on üsna suure trassiga kus peaks ka turistid liikuma, ka rattaturistid. Reaalsuses jätkus endiselt külavahetee, selle vahega, et Hiina ja Vietnami abirahadega oli see ära asfalteeritud, et Vietnami mööblitööstus saaks areneda ja Hiina eliit seejärel seda mööblit endale perse alla osta. Endiselt on veel kindel plaan tee Savannakhetti pooleks lõigata ja liikuda Mekogi ääres asuvasse piirilinna 2 päevaga. Kuni möödub esimene tuuldevõetava kiirusega liikuv rekka. No lihtsalt ei saa jätta võimalust kasutamatta. Hops tuulde ja tuld. Vaatab mis päev toob. Niimoodi ühe rekka tagant koolibussi taha, siis jälle tugevalt kreenis palke vedava rekka taha, siis jälle selle esimese rekka taha (sest selle ennast kaugsõiduautojuhiks pidaval piloodil oli vaja igas suuremas asulas peatus teha) avastan, et spidomeetrile on löönud 150km. See tähendab, et arvestusliku lõpuni on jäänud ainult 80km. Ja päike pole üldse mitte horisondile lähedapoolegi. Uus plaan fikseeritud-õhtuks Savannakhetti pea padjale.Sellel hetkel teen ka mitmesse järgnevasse päeva ulatuvate tagajärgedega vea - söön esimese batooni Mouang Nong´ist ostetud küpsist. Mida kilomeeter Xenole (30km Savannakhetist), seda imelikumaks läheb enesetunne. Tunnen, et viimased 50km manustatud hulgim kogus küpsist on maos kinni. Ok, võibolla kui peldikus ära käin läheb asi paremaks. Paraku peldikust väljudes käib siuke atasakaalustav vunk peast läbi, et oleks peaaegu pikali kukkunud. Sel hetkel saabus pimedus ja hakkas kallama vihma. Kehand eirab igasugust söögi ja joogi manustamist, lisandub palavik ja vappekülm. Tavatingimustes lõpuni jäänud lummekusta 30km tunduvad sel hetkel suht rasked. Kottpimedas jätkan teekonda, otsides vastutulevate aotude kaugtuledest pimestatuna tee äärejoont. 15km lõpuni, enam ei jõua. Keeran boxi. Kui lõpuni poleks ainult 15, läheks käiku cämpimistase 0. Aga lõpuni on ``ainult`` 15, sellest osa ka juba palju motiveerivamat tuledega valgustatud ja bustling linnakeskkonda. Niisiis saanud selgust et enne kui palavik 40 peale tõuseb ja ma sisikonna välja roobin, peaks leidma ühe viisakama boxi kus seda teha. Jätkan viimast vaevalist 15km, mis kujunes rohkem raami peal magamiseks kui väntamiseks. Deliiriumimaigulisena jõuan Savannakhetti, kus kombinatsioonis tänavasiltide puudumisest ja blackoudistumisest otsin veel tund aega külalistemaja. Receptionist seletab midagi, ei saa aru. Palun andke mulle tuba! Kukun näoli peldikuuse kus roobin varajaste hommikutundideni.

Pärast selliseid päevi näed tavapäraselt maailma hoopis eredamalt, kui just suudad kinnipaistetanud silmi piisavalt avada. Savannakheti üheks suurimaks tõmbenumbriks on The Mighty Mekong, mis siin on oma nime väärt. Sättisin siis endiselt võbeleva kehandi röögatult suure elevandipuu võre alla, kuhu on ehitatud välirestoran. Otse Mekongi kaldal. Suur ja lai Mekong, üksik gondel-tüüpi paat navigeerib päikseloojangusse, taustaks kuskilt kaugemalt kõlamas etniline lao viisijupp. Võibolla et parim osa sellest vaatest oli aga see mis asus teisel kaldal. Tai! Hoopis teine maailm. Huvitav, mida mõtlevad Laod ise, nähes igapäevaselt taevasse kõrguvaid uusehitisi, radaritorne, korrastatud kaldapromenaadi. Kas me oleme siis tõesti oma vennasrahvast niivõrd erinevad, et peame elama selles vaesuses?

Pakse

on 3 suurema Lao linna hulgas, ometi on tegemist külaga. Kunagi sai mindud kagu-eestist üle piiri Petserisse(kas see oli klassiekskursioon`?) , mispeale sattusid totaalsesse pommiauku. Siin oli umbes sama üleminekul Chong Meki piiripunktist. Õitsvast puuviljaaiast otse piirkonda, kuhu nagu oleks hiljuti tuumapomm visatud. Inimesed elavad sellistes putkades, mida eestlane nimetaks puukuuriks. Paraku ei ole eestis ühtki sellises seisukorras aktiivselt kasutusel puukuuri, sest kui kuur on vajunud 20kraadi põhja suunas, akende asemel on eterniitplaadid, seinapraod on prussilaiused, siis lükatakse kuur lihtsalt ümber. Siin aga inimesed elavad sellistes. Needless to say, õnnelikult.
Mingisugust lääne stiilis teenuse saamisest on siin ``linnas`` küllaltki mõttetu rääkida. On vaid väga konkreetsed tegevusharud/teenused, mida kohalikud päevast päeva ise kasutavad, või mis on seotud turismiga. Üks näide.
Üllatuslikult otsustas mu rattakumm järjekordselt plaffatada, seda juba enne Lao piiri. Ok, mõtlesin, et venitan kuidagi Paksesse välja, ehk sealt midagi ikka leiab. Oooota...tegemist on siiski Laoga, mis alles 90ndatel hakkas vaikselt kiviajast väljuma. Kummi mitteleidmisel otsustasin kasutada pealtnäha sirgjoonelist ja kindlat lahendust. Kummiboxis kumm lasta ära lappida. Olles läbi jalutanud linna arvukatest tsikliparandustöökodadest umbes kümne ringis, saades loomulikult negatiivse vastuse, otsustasin viimases hädas minna linna ainukesse ametlikku autoteenindusse, Toyota service. Sealt, nagu mujaltki, sain vastuseks laoliku ignorantse naeratuse. Umbes et, oi, no selliste asjadega me küll kunagi kokku puutunud ei ole. Kõik töökojad siiski osutasid ühes suunas mis tekitas alguses isegi lootust. Hiljem selgus, et kõik olid mõelnud üht ja sama kohta-linna varustaja ema ja varjupaika, The Market, kuhu kõigi oma muredega võib pöörduda. Pöördusin nukralt hotelli tagasi.
Õnneks selgus, et terves Laos ikkagi on üks lääne stiilis rattapood, Vientianes. Kiire kõne ja ennäe, homseks lubati kaup kohale saata.
Külalistemaja, kus ööbin, sattus väga sarnane filmilõigule kultusfilmist Eurotrip. Pean silmas siis lõiku, kus peategelased saavad mõne sendi eest Bratislava lukshotellis ööbida, koos kõigi mõeldavate lisadega. Lisad sellest külalistemajast puuduvad, kõik muu on aga võrreldav hotelliga läänes, mille eest pakun peaks läänes välja käima suurusjärgus 100eur kanti. Siin, 3doltsikut. Terve alumine korrus on üks suur aatrium, sisekujundust võib dateerida 19sajandi prantsuse omaga, antiikne mööbel, haruldane kitsas parkett millega on kohati isegi laed ja seinad vormitud, kusjuures nimetatud vorm lõpetab laes moodustades tervet üht trepitiiba valgustava katuseakna. Lisaks on sama suur välifuajee sarnase ehituskvaliteediga. Toad on küll dormid, kuid vaid 4ja pidust voodiga. Tervet tuba läbib 6 meetri  pikkune ühes tükis baarilaud mille all on hoiukapid pigem 20nele kui 4jale toaasukale. Lisaks gigantne, tervet majafassaadi läbib rõdu. Kuigi nime poolest on tegemist guesthousi, mitte hotelliga, möllab jõhker roomservice iga päev. Terve maja koristatakse, uued rätikud ja hügieenivahendid igapäevaselt.
Siiski on nimetatud guesthouse erand kui vaadata teisi majutusasutusi linnas. Sarnase sisustuse-teenindusega teised asutused on kordades kallimad, sarnase hinnaga asutused on kordades peldikumad. Nangnoi külaistemaja eirab täielikult turuloogikat ja on tõenäoliselt subsideeritud. Või on omanikuks keegi tugeva budistliku moraaliga tegelane kellele see asutus on pigem heategevusprojekt kui teenimisallikas.

Ubon Ratchatani

Kohe Ubonisse jõudmisel oli aru saada, et midagi on teistmoodi. Esiteks on tänavad vendoritest tühjemad. 5kilomeetrise kõnnitud lõigu peale mis ühendab kaht vennaslinna Ubonit ja Chamrapi, kohtasin vaid paari putkat. Olgu see polnud ka piirkond, kus võiks eeldada, et kaubitsetakse kuna tegu oli sildade ja tammide süsteemist koosnevast 2 linna vahelise ühenduslüliga. Aga ei, Ubonisse jõudes asi väga palju paremaks ei läinudki. Lõpuks õnnestus leida miski tilluke (Tai linnade arvestuses tilluke) kauplemisplats kus võimalik kõhtu täita ja muidu keigerdada, smuuti näpus. Niisis tellin ``usual``, rice and chicken. Istun maha ja ootan. 2 minutit (nüüd oleks pidanud söök juba laual olema, arvestades tai standardeid), 5 minutit, 10 minutit...no ja kuskil 15 peal siis lõpuks ricechicken saabus.

Tark raamat ütleb selle kohta, et kuna tegu on niivõrd piiriäärse linnaga, siis esineb juba tugevaid Laose/prantsuse mõjutusi. Rohkem lääne stiilis söögikohti (ehk siis viisakaid siseruumibufeesid), rohkem uimerdamist(laose mõju).

Omapärane leid oli veel kohalike laste oma klubi. Üle 18 aasta vanuseid külaisi mina ei täheldanud, kõigil alaealistel aga oli lauad õlukannudest lookas, mille vahele eksis ära ka juhuslik suits.

Back on the road again

Veedetud märtsikuu hea sõbra Toomiga andis julgust, aga samas tekitas ka igasust. Nimelt veendusin, et eesti keel on veel suus-ausõna selline iseenesest mõistetav asi võib suure kahtluse alla sattuda, kui rääkida kuude kaupa ainult võõras keeles ja sedagi mitte just liiga palju ja vabalt. Tulemuseks võib lõpuks olla, et üks umuneb ja teine ei saa kunagi päris omaks, ükskõik kui palju sõnu võõras keeles oskad. Eniveis, ilmselt võtab emakeele unustamine aastaid, mitte kuid, niiet hetkel võib rahulikult hingata. Paraku hakkas ka kaaslasega-reisiosa lõpu lähenedes kasvama see tobe asi, igatsus teatud koduste mugavuste järele, või noh jämedalt koduigatsus. Umbes et, ohh, nüüd peab jälle üksi...Valus vedel siga, sellistel puhkudel oleks vaja end piitsutada, piitsa puudumisel aga sa kiirelt uute challengisse hüpatud. Pea ees muidugi, st enne sai koduses Bangkokis plaani peetud, skitseeriyud, skemeeritud ja...
back on the road again.
Nüüd on põmst-one man,one road,one bicycle.Suund Laos. Või siis vähem eepiliselt, päev koosneb ikkagi sisuliselt esmavajaduste otsimisest, rahuldamisest. Söök, jook, majutus/telk. Tais on selline rattaretk aga hoopis teist nägu kui Austraalias. down underis oli tarvilik nädala jagu sööki käruga kaasa vedada, Tais, mis on sisuliselt üks suur troopiline viljaaed, pole vaja üle paari tunni ette mõelda. Riigi suuremad maanteed on sisuliselt toidutänav. Söögi ja söögivalmistamise kultuur on niivõrd levinud, et iga perenaine maapiirkonnas kas peab oma väikest toiduputkat või müüd vilja. Kõikide muude eesti keeles nime mitteomavate viljade kõrval domineerib banaan. Ja veel banaan. arvestades hinda (umbes 5eek/kg) ja metsikut energiavajadust säärasel retkel, pole keeruline ise banaaniks muutuda.
Reisikäsiraamat ütleb ka üht-teist. The main event in Northeastern Thailands undervisited region are the people, plain and simple folks who might invite you to share their picnric under a shade tree or wake up their sleeping kid to spot a foreigner, a sight as exotic as an elephant in the middle of Time Square. Ja täpselt nii ongi. Närida saia hommikukohvi kõrvale rõõmsameelse Tai perekonnaga palmi all, kusjuures suurim ilu peitub selles, et kunbki ei oska sõnagi teineteise keelt. Kogu protseduuri saatmas hommikune jahe briiz, sisaliklase prööksumine, rõõmsad näod ja kehakeel. Ilmselt saab veel paremaks minna, aga siiki. It´s daam fucking close to perfection!
Tanel, Pak Thong Chai