Veedetud märtsikuu hea sõbra Toomiga andis julgust, aga samas tekitas ka igasust. Nimelt veendusin, et eesti keel on veel suus-ausõna selline iseenesest mõistetav asi võib suure kahtluse alla sattuda, kui rääkida kuude kaupa ainult võõras keeles ja sedagi mitte just liiga palju ja vabalt. Tulemuseks võib lõpuks olla, et üks umuneb ja teine ei saa kunagi päris omaks, ükskõik kui palju sõnu võõras keeles oskad. Eniveis, ilmselt võtab emakeele unustamine aastaid, mitte kuid, niiet hetkel võib rahulikult hingata. Paraku hakkas ka kaaslasega-reisiosa lõpu lähenedes kasvama see tobe asi, igatsus teatud koduste mugavuste järele, või noh jämedalt koduigatsus. Umbes et, ohh, nüüd peab jälle üksi...Valus vedel siga, sellistel puhkudel oleks vaja end piitsutada, piitsa puudumisel aga sa kiirelt uute challengisse hüpatud. Pea ees muidugi, st enne sai koduses Bangkokis plaani peetud, skitseeriyud, skemeeritud ja...
back on the road again.
Nüüd on põmst-one man,one road,one bicycle.Suund Laos. Või siis vähem eepiliselt, päev koosneb ikkagi sisuliselt esmavajaduste otsimisest, rahuldamisest. Söök, jook, majutus/telk. Tais on selline rattaretk aga hoopis teist nägu kui Austraalias. down underis oli tarvilik nädala jagu sööki käruga kaasa vedada, Tais, mis on sisuliselt üks suur troopiline viljaaed, pole vaja üle paari tunni ette mõelda. Riigi suuremad maanteed on sisuliselt toidutänav. Söögi ja söögivalmistamise kultuur on niivõrd levinud, et iga perenaine maapiirkonnas kas peab oma väikest toiduputkat või müüd vilja. Kõikide muude eesti keeles nime mitteomavate viljade kõrval domineerib banaan. Ja veel banaan. arvestades hinda (umbes 5eek/kg) ja metsikut energiavajadust säärasel retkel, pole keeruline ise banaaniks muutuda.
Reisikäsiraamat ütleb ka üht-teist. The main event in Northeastern Thailands undervisited region are the people, plain and simple folks who might invite you to share their picnric under a shade tree or wake up their sleeping kid to spot a foreigner, a sight as exotic as an elephant in the middle of Time Square. Ja täpselt nii ongi. Närida saia hommikukohvi kõrvale rõõmsameelse Tai perekonnaga palmi all, kusjuures suurim ilu peitub selles, et kunbki ei oska sõnagi teineteise keelt. Kogu protseduuri saatmas hommikune jahe briiz, sisaliklase prööksumine, rõõmsad näod ja kehakeel. Ilmselt saab veel paremaks minna, aga siiki. It´s daam fucking close to perfection!
Tanel, Pak Thong Chai
No comments:
Post a Comment