Ärkan kuke kiremise peale. Ilmselt on kell päikesetõus ja check outini on veel 7 tundi. Kardina tagant kumab aga kahtlaselt ere valgus ja meenub, et olen ju Laos. Siin on kukkedel kombeks kräunatada aeg ajalt päev läbi. Oma lõbuks või nii. Kellaseier näitabki ohtlikult lähedale keskpäevale mis tähendab, et receptionisse on vaja jälle pappi köhida. Paraku on aga kehal vastuväited liigutamise osas, rääkimata siis kõndimisest. Meenub 7 aprill.
Päev algas üsna tavaliselt. Koos päikesetõusuga aktiviseerub troopikaelu nagu noaga lõigatud. Ritsikas siristab nii kõvasti, et on äratuskella eest ja ka motobaik on kohe kohe külateedel und rikkumas. Mis on ka loomulik, sest siin on päikesevalgust lühidad pool ööpäevast. Iga tund on kaalul. Magamissüsteemi protseduuri olen sellel tripil minimeerinud tasemeni 1. St. ei ole magamiskotti, madratsist, ultrakeerukat telki, patja. Tase 0 oleks siis, et kui õhtul uni tuleb, viskad kraavi siruli ja korras. Telk kujutab endast 2 misiganesfiibrist kaarvaia ja kilekotti. See lihtsus valmistab lihtsalt iga tekimishommik juba niipalju rõõmu, et päeva algus on garanteeritult hea. Võrdlusmoment jällegi austraalia tripi cämpimisega, kus omasin kahekihilist vaikinnitusega telki, kasutasin täispuhutavat kärgmadratsit, päris patja, magamiskotti. Niisiis, löön telgi kokku, Ban Nongist ostetud kin khao kurku ja pedaalima. 30km möödudes väljun kruusakattega külavaheteedelt Lao Baod ja Savannakhetti ühendavale maanteele. Miskipärast ootasin, et kohtan kohe valget inimest, kuna tegu on üsna suure trassiga kus peaks ka turistid liikuma, ka rattaturistid. Reaalsuses jätkus endiselt külavahetee, selle vahega, et Hiina ja Vietnami abirahadega oli see ära asfalteeritud, et Vietnami mööblitööstus saaks areneda ja Hiina eliit seejärel seda mööblit endale perse alla osta. Endiselt on veel kindel plaan tee Savannakhetti pooleks lõigata ja liikuda Mekogi ääres asuvasse piirilinna 2 päevaga. Kuni möödub esimene tuuldevõetava kiirusega liikuv rekka. No lihtsalt ei saa jätta võimalust kasutamatta. Hops tuulde ja tuld. Vaatab mis päev toob. Niimoodi ühe rekka tagant koolibussi taha, siis jälle tugevalt kreenis palke vedava rekka taha, siis jälle selle esimese rekka taha (sest selle ennast kaugsõiduautojuhiks pidaval piloodil oli vaja igas suuremas asulas peatus teha) avastan, et spidomeetrile on löönud 150km. See tähendab, et arvestusliku lõpuni on jäänud ainult 80km. Ja päike pole üldse mitte horisondile lähedapoolegi. Uus plaan fikseeritud-õhtuks Savannakhetti pea padjale.Sellel hetkel teen ka mitmesse järgnevasse päeva ulatuvate tagajärgedega vea - söön esimese batooni Mouang Nong´ist ostetud küpsist. Mida kilomeeter Xenole (30km Savannakhetist), seda imelikumaks läheb enesetunne. Tunnen, et viimased 50km manustatud hulgim kogus küpsist on maos kinni. Ok, võibolla kui peldikus ära käin läheb asi paremaks. Paraku peldikust väljudes käib siuke atasakaalustav vunk peast läbi, et oleks peaaegu pikali kukkunud. Sel hetkel saabus pimedus ja hakkas kallama vihma. Kehand eirab igasugust söögi ja joogi manustamist, lisandub palavik ja vappekülm. Tavatingimustes lõpuni jäänud lummekusta 30km tunduvad sel hetkel suht rasked. Kottpimedas jätkan teekonda, otsides vastutulevate aotude kaugtuledest pimestatuna tee äärejoont. 15km lõpuni, enam ei jõua. Keeran boxi. Kui lõpuni poleks ainult 15, läheks käiku cämpimistase 0. Aga lõpuni on ``ainult`` 15, sellest osa ka juba palju motiveerivamat tuledega valgustatud ja bustling linnakeskkonda. Niisiis saanud selgust et enne kui palavik 40 peale tõuseb ja ma sisikonna välja roobin, peaks leidma ühe viisakama boxi kus seda teha. Jätkan viimast vaevalist 15km, mis kujunes rohkem raami peal magamiseks kui väntamiseks. Deliiriumimaigulisena jõuan Savannakhetti, kus kombinatsioonis tänavasiltide puudumisest ja blackoudistumisest otsin veel tund aega külalistemaja. Receptionist seletab midagi, ei saa aru. Palun andke mulle tuba! Kukun näoli peldikuuse kus roobin varajaste hommikutundideni.
Pärast selliseid päevi näed tavapäraselt maailma hoopis eredamalt, kui just suudad kinnipaistetanud silmi piisavalt avada. Savannakheti üheks suurimaks tõmbenumbriks on The Mighty Mekong, mis siin on oma nime väärt. Sättisin siis endiselt võbeleva kehandi röögatult suure elevandipuu võre alla, kuhu on ehitatud välirestoran. Otse Mekongi kaldal. Suur ja lai Mekong, üksik gondel-tüüpi paat navigeerib päikseloojangusse, taustaks kuskilt kaugemalt kõlamas etniline lao viisijupp. Võibolla et parim osa sellest vaatest oli aga see mis asus teisel kaldal. Tai! Hoopis teine maailm. Huvitav, mida mõtlevad Laod ise, nähes igapäevaselt taevasse kõrguvaid uusehitisi, radaritorne, korrastatud kaldapromenaadi. Kas me oleme siis tõesti oma vennasrahvast niivõrd erinevad, et peame elama selles vaesuses?
Ole täitsa ja hoia oma tervist Tootsi! :)
ReplyDelete