Kohe Ubonisse jõudmisel oli aru saada, et midagi on teistmoodi. Esiteks on tänavad vendoritest tühjemad. 5kilomeetrise kõnnitud lõigu peale mis ühendab kaht vennaslinna Ubonit ja Chamrapi, kohtasin vaid paari putkat. Olgu see polnud ka piirkond, kus võiks eeldada, et kaubitsetakse kuna tegu oli sildade ja tammide süsteemist koosnevast 2 linna vahelise ühenduslüliga. Aga ei, Ubonisse jõudes asi väga palju paremaks ei läinudki. Lõpuks õnnestus leida miski tilluke (Tai linnade arvestuses tilluke) kauplemisplats kus võimalik kõhtu täita ja muidu keigerdada, smuuti näpus. Niisis tellin ``usual``, rice and chicken. Istun maha ja ootan. 2 minutit (nüüd oleks pidanud söök juba laual olema, arvestades tai standardeid), 5 minutit, 10 minutit...no ja kuskil 15 peal siis lõpuks ricechicken saabus.
Tark raamat ütleb selle kohta, et kuna tegu on niivõrd piiriäärse linnaga, siis esineb juba tugevaid Laose/prantsuse mõjutusi. Rohkem lääne stiilis söögikohti (ehk siis viisakaid siseruumibufeesid), rohkem uimerdamist(laose mõju).
Omapärane leid oli veel kohalike laste oma klubi. Üle 18 aasta vanuseid külaisi mina ei täheldanud, kõigil alaealistel aga oli lauad õlukannudest lookas, mille vahele eksis ära ka juhuslik suits.
Kes see juba viskab Laose nalju enne riiki sisenemist, neil on selliste jaoks Phonthong sanatoorium
ReplyDeletewaterboarding :)
ReplyDelete