Pii mai Lao!

Ute´d relvastatud lapsrühmadega on reastunud pealinna põhibulevaaridele, nendega piirnevatest elamutest on voolikud tänavale veetud, kraanid lahti keeratud. Pimeduse saabudes on tänavad üle ujutatud, kuigi ei saja. Aktiivne turist on leidnud oma koha tänavaäärses lööküksuses ja üritab anda oma osa Lao vabastusüritusse kommunismist. Õhus lendavad värvipommid, veejoad. Osad dsiipidel liikuvad üksused on leidnud endale personaalse vastase keda neutraliseerida ja käib chase-race mööda linna. Igaüks kes leiab tee läbi lahingukoridoride, karistatakse vesi-moonaga, olgu turist või kohalik.

Selline näeb välja Vientiane keskus Lao suurimal üleriigilise püha viimasel, haripunktini jõudval pühapäeval. Tõenoliselt üks parimaid reisisiajastusi mis üldse olla saab, on tulla selle piirkonna riikidesse just selle totaalset veesõda kujutava püha ajal. Täiskasvanud ei pea häbenema - nii mõnedki isad on leidnud koha autokastis oma poja kõrval, mõlemal mänguasjapoest ostetud veepüss käes järgmist ohvrit sihikule võttes. Ka turist ei pea häbenema - laod võtavad ta avasüli vastu oma meeskonda, ainukeseks takistuseks on veesurve alanemine linna veevõrgus mille tulemusena ei pruugi äkkrünnakute ajal kõigile vesimoona jätkuda. Mõtlev lääne turist leiab jällegi koha tänavaga piirneva maja rõdul, kust ootamatu halastamatusega üllatatakse hetkelises segaduses motoriseeritud üksusi  - ``kust see sahmakas nüüd veel tuli?``.

Linna anonüümsest kaosest eemal suuremate maanteede peal, käib isemoodi ``pika ja terve elu soovimine``. Igas suuremas külas on teel kontrollpunktid kus kallatakse traditsiooniliselt kopsikuga vett krae vahele. Rõhutan krae vahele, sellega paistab neil olevat mingi traditsiooniline või nende loogikast lähtuv seos. Ratturile on see asjaolu paraku mõru maiguga, sest vett oleks vaja just pähhe. Probleemi lahendus on muidugi suht lihtne. Tuleb kergelt vihjata, et natuke vett oleks veel ülekuumenenud kehandile vaja, mispeale kogu maanteepatrullist kaob senini veel eksisteerinud kübeke kõhklus falangi (võõramaalane)ees, erutunud seltskond suunab kõik olemasolevad veeressursid ``ohvri`` peale ja voolikust tulev veejuga saadab veel mitu meetrit pärast hüvastijätuavaldusi. Teine element/traditsioon on nägu talgiga kokku mätserdada, mis järgmises kontrollpunktis maha uhatakse ja siis uuesti ja uuest ja uuesti sama asi kordub taas. Harva oli talk senteeritud miski tugeva herbaaliga, ala vietnami salv. Niiet kui see hiljem silma voolas, siis oli ka päris huvitav. Kolmas element, millest ma kahtlustan said paljudes kontrollpunktides osa küllaltki valitud seltskond, sealhulgas falang, oli tops Beer Laod. Niimoodi falangi  privileegi ära kasutades, hakkas pärast mitmendat topsi kerge tellis jalga tekkima, kahandades järjekordse suhteliselt eepilise 2poolesajakilomeetrise päeva 200 peale.

Aga algusest peale. Elu esimesele, kuigi tillukesele Bolaveni platoole tõusmine oli tavapärastest mäkketõusudest erinev. Geoloogoliselt ei oska seda pinnavormi nimetada, aga ilmselt oli tegu miski laia jõeoruga moodi lauskmaaga mis viis ühtlase , ala 1% tõusu ringis, mitmekümne kilomeetri pikkuses platoole. Palju olen rääkinud teiste ratturitega sellistest ``false flattidest`` mida esineb mujalgi ja mis on alati kummastuse ja arutuse allikaks. Tunne on , nagu sõidaksid siledal, ekstreemsetel silmamoonutuste korral ka allamäge, teglikult on endiselt tegu tõusuga. Niisiis, kohe algusest sai selgeks, et Lao on drafterite paradiis maanteel liikuvate väga aeglaste, aeglaste, natuke kiiremate ja veel draftitavate sõidukite vooride tõttu. Suure hurraaga põrutasin Paksanest, kus enne sai kaardi peal järgi vaadatud tee hargnemine 3ks, läbi. Oletasin, peamiselt tee laiuse tõttu, et ``see peab õige tee olema``. Umbes 10km edasi väsis kastiauto ära, jätkasin tobeda tuuletakistuse tunnistamist. Siit edasi hakkasid teeäärsetes külades elavad inimesed üha rohkem näitama ülevoolava tervitamise-lehvitamise tundemärke mis nagu ajapikku selgus omas selget tähendust sellest, kas piirkond on turisti näinud või mitte. Selgelt oli valitud tee vale, sest algne plaan oli seatud puhast turismitrassi pidi. Päikeseloojanguks jõudsin teehargnemiseni, kust vasakule viival ilutses silt ```no entry``, paremal nool ja asula, mida mälu järgi kaardil nägin Lao kõige kagupoolsemas nurgas. Viimases küpsiseputkas :D noorperenaise oimetuks ehmatanuna (ala teema ``nägi valget inimest esimest korda``) valisin ``no entry`` teeotsa. Hiljem selgus, et 2 teeotsa viisid umbes 5km pärast kokku ja tegelik parimaks ``wrong turniks ever`` osutunud valik sai tehtud juba sealsamas Paksanes. Tee järgmise, mõnekümne kmi kaugusel asuva asulani osutus überscenikuks. Sisuliselt oli tegu teega mis kulges kõrvuti jõega mis viis oma veed madalamale sama platoo idapoolselt küljelt. Gradient oli sedapuhku aga teisest puust kui platoole tõus ja kombinatsioonis sellega, et nimetatud teed hetkel ehitati oli tulemus parim mida võis tahta ühelt untsuläinud teeotsavalult. Sel ööl tegin ka oma esimese nn homestay, kusjuures tõenäosusi eirates sattusid sinna samal õhtul üks prantsuse paar motobaikil kes tulid teiselt poolt. Ööbisime teetöölise perekonnaga kõrremajakeses by the 80m waterfall, dinner and breakfast included :). Järgmisel hommikul viis tee kaarega ikkagi Tad Lo waterfalli juurde kuhu oli algselt plaanis minna. Peab ära mainima, et senini ametlikest turistikohtadest pika puuga kõige odavam koht kus enast lebosse lasta ja ümberkaudseid igavaid koske vaatamas käia. 1,midagi dollarit ööbimine, 2 dollarit VÄGA SUUR praad vm eine, mida paljud salliga hipibakkerid ei suutnudki ära lõpetada. Kuna koht oli paraku igav, tulistasin edasi. Siit lõppes ametlikult turist track ja algas UXOdest kubisev naami piiriäärne ida-kesk regioon. Ilmselgelt jätkus teekond teed pidi, mida jällegi alles ehitati. Kombanud jällegi oma elu esimest tõsisemat tõusu 3km @12%, maandusin mingi mägilasrahva keskel kes olid oodatult ikka hopis teiste lõustadega kui nede sugulased Mekongi kallastel. Ühtlse muutus aina relevantsemaks teema ``nägi esimest korda valget inimest``, mis minu mällu talletus ühest järjekordsest külast läbisõidul. Olles juba küla keskuse läbinud, silmasin mingit võõrkeha esikummi küljes ja olles küllaltki tundlik eelnevate ora-kummis juhtumite tõttu otsustasin igaks juhuks peatuda ja üle tsekkida. Veendunud et tegu oli lissalt mingi saviplönniga, tõstsin pilgu esirattalt. Sealsamas, järsul teepervel, oli reastunud terve mägilaste perekond. Paljad mudilased, niudevööga isa, palja ülakeha ja imikuga ema, täpselt nagu dokfilmis, eksju. Loomulikult toimis ka turistipiirkonna välimääraja järgmise taseme tunnus ehk tervitused-lehvitused olid asendunud kivistunud kogude ja pilkudega. Külast välja viis järsk tõus mäenuki taha, niet aeglaselt tõustes ma siis vahtisin neid seal teepervel ja nemad vahtisid mind ja see naljakas face-off kestis päris mitu minutit kuni ma olin kaugele mäe varju roninud. Hiljem muidugi esines sarnaseid situatsioone eri variatsioonides päris mitu. Üks omapärasemaid oli siis, kui ma ratas seljas miskist jõest läbi ronisin mil üksik külatädi seda operatsiooni vastaskaldalt vahtis. Rõõmsana tervitsin teda sabaidee (tervist!) mispeale ta samaga vastamata omaette pobisedes minema kõndis, umbes et ``mida minu silmad küll peavad veel enne surma nägema``. Niisiis, selles piirkonnas ajasin juba rohkem kaardi peal näpuga järge, sellelaadne tegvus on paraku Laos raskendatud kuna puuduvad igasugused täiesti korrektsed kaardid riigist. Sakslased on endaarust produtseerinud mingi eriti hea väljanägemisega kaardi, kahjuks on 10ndik kaardil näidatud teedest puudu. Jällegi õnnestus valesti panna, sedapuhku vaid mõne kilomeetri jagu kuna heaks orientiiriks selles piirkonnas on mäeahelikud mille vahel teed jooksevad. Teadsin, et minu valitud marsruudil esineb üks raskematsorti teelõik, polnud eelnevalt aga aimu, mis täpselt. Külakooli ees peatudes tutvusin inglise keele-matemaatika õpetajaga kel vanust 15 ringis. Aga inglise keelt tönkas tõepoolest hästi. Kohaliku mägilaselt ümbertõlke abiga öeldi mulle edasi järgnev informatsioon. On kaks varianti, kuidas saada sinna teisele poole, kuhu sa minna tahad. Selleks hetkeks oli juba selge, et nimetatud raske lõik pole midagi muud kui mäekuru mis on aastasadade jooksul olnud piisavaks takistuseks, et kahel pool madalat mäeahelikku inimesed just liiga palju läbi ei käi ja suurt üksteisest ei tea. Viimase küla enne mäekuru nimeks Ban La Hap (mida tunnistab ka goglemaps), läänepool mäekuru Patoy Ngai (googlemapsile võõras). On kaks varianti, esiteks, lähed siit seda suuremat teed pidi edasi, Vietnaami, siis lähed kaarega sealt Lao Bao piiripunktisse viivale maanteele ja oledki jälle on back in Lao....oota, mis see teine variant oligi? Teiseks, lähed siit edasi , Ban La Hap i, ja küsid sealt edasi, olgugi et tõenäoliselt ei oska seal mitte keegi inglise keelt. Niihea lihtne kui ainult üks variant laual on. Andsin tuld. Oodatult, ei saanud ban la hapis keegi mu lonely planeti ``lao essentials`` tõlkeleheküljelt saadud lausejuppidest midagi aru, leidin hoopis küla teisest otsast ühe väga kahtlase teeotsa ja ega pikalt mõelda polnud vaja. Ainus lehmarada viiski üle aheliku. Teekond teisele poole läks suhteliselt valutult, selles mõttes, et hea et tee üldse oli, kuigi kohati muutus see vooluvetest räsitud mägijõe põhjaks ja arbuusisuurustest kividest 20% kaldest üles ronimine pole kõige lihtsam tegevus. Aga siiski nauditav. Õhtuks paistis Ban Nong koos oma suurepäraste küpsistega ja ees oli ootamas veelgi nauditavam päev.