Pakse

on 3 suurema Lao linna hulgas, ometi on tegemist külaga. Kunagi sai mindud kagu-eestist üle piiri Petserisse(kas see oli klassiekskursioon`?) , mispeale sattusid totaalsesse pommiauku. Siin oli umbes sama üleminekul Chong Meki piiripunktist. Õitsvast puuviljaaiast otse piirkonda, kuhu nagu oleks hiljuti tuumapomm visatud. Inimesed elavad sellistes putkades, mida eestlane nimetaks puukuuriks. Paraku ei ole eestis ühtki sellises seisukorras aktiivselt kasutusel puukuuri, sest kui kuur on vajunud 20kraadi põhja suunas, akende asemel on eterniitplaadid, seinapraod on prussilaiused, siis lükatakse kuur lihtsalt ümber. Siin aga inimesed elavad sellistes. Needless to say, õnnelikult.
Mingisugust lääne stiilis teenuse saamisest on siin ``linnas`` küllaltki mõttetu rääkida. On vaid väga konkreetsed tegevusharud/teenused, mida kohalikud päevast päeva ise kasutavad, või mis on seotud turismiga. Üks näide.
Üllatuslikult otsustas mu rattakumm järjekordselt plaffatada, seda juba enne Lao piiri. Ok, mõtlesin, et venitan kuidagi Paksesse välja, ehk sealt midagi ikka leiab. Oooota...tegemist on siiski Laoga, mis alles 90ndatel hakkas vaikselt kiviajast väljuma. Kummi mitteleidmisel otsustasin kasutada pealtnäha sirgjoonelist ja kindlat lahendust. Kummiboxis kumm lasta ära lappida. Olles läbi jalutanud linna arvukatest tsikliparandustöökodadest umbes kümne ringis, saades loomulikult negatiivse vastuse, otsustasin viimases hädas minna linna ainukesse ametlikku autoteenindusse, Toyota service. Sealt, nagu mujaltki, sain vastuseks laoliku ignorantse naeratuse. Umbes et, oi, no selliste asjadega me küll kunagi kokku puutunud ei ole. Kõik töökojad siiski osutasid ühes suunas mis tekitas alguses isegi lootust. Hiljem selgus, et kõik olid mõelnud üht ja sama kohta-linna varustaja ema ja varjupaika, The Market, kuhu kõigi oma muredega võib pöörduda. Pöördusin nukralt hotelli tagasi.
Õnneks selgus, et terves Laos ikkagi on üks lääne stiilis rattapood, Vientianes. Kiire kõne ja ennäe, homseks lubati kaup kohale saata.
Külalistemaja, kus ööbin, sattus väga sarnane filmilõigule kultusfilmist Eurotrip. Pean silmas siis lõiku, kus peategelased saavad mõne sendi eest Bratislava lukshotellis ööbida, koos kõigi mõeldavate lisadega. Lisad sellest külalistemajast puuduvad, kõik muu on aga võrreldav hotelliga läänes, mille eest pakun peaks läänes välja käima suurusjärgus 100eur kanti. Siin, 3doltsikut. Terve alumine korrus on üks suur aatrium, sisekujundust võib dateerida 19sajandi prantsuse omaga, antiikne mööbel, haruldane kitsas parkett millega on kohati isegi laed ja seinad vormitud, kusjuures nimetatud vorm lõpetab laes moodustades tervet üht trepitiiba valgustava katuseakna. Lisaks on sama suur välifuajee sarnase ehituskvaliteediga. Toad on küll dormid, kuid vaid 4ja pidust voodiga. Tervet tuba läbib 6 meetri  pikkune ühes tükis baarilaud mille all on hoiukapid pigem 20nele kui 4jale toaasukale. Lisaks gigantne, tervet majafassaadi läbib rõdu. Kuigi nime poolest on tegemist guesthousi, mitte hotelliga, möllab jõhker roomservice iga päev. Terve maja koristatakse, uued rätikud ja hügieenivahendid igapäevaselt.
Siiski on nimetatud guesthouse erand kui vaadata teisi majutusasutusi linnas. Sarnase sisustuse-teenindusega teised asutused on kordades kallimad, sarnase hinnaga asutused on kordades peldikumad. Nangnoi külaistemaja eirab täielikult turuloogikat ja on tõenäoliselt subsideeritud. Või on omanikuks keegi tugeva budistliku moraaliga tegelane kellele see asutus on pigem heategevusprojekt kui teenimisallikas.