Põhjatiir

Suurele Rattaretkele puhkust andes sai nädalajagu ära proovitud kõige populaarsem pakkerite liikumisviis, autotransport. Ja seda mastaapsetes kogustes. Marsruudiks kujunes Esperance-Perth-Carnarvon-Coral Bay-Tom Price-Newman-Wiluna-Kalgoolie-Esperance.
Perthist anti meile(mina ja reisikaaslane Jethro queenslandist ehk bananabenderite osariigist) odava raha eest kaasa 88nda aasta make Suzuka Nait Raider mis hiljem selgus oli fantastilises tehnilises seisukorras ehk nii mõnigi 4wheeldrive oleks selle sõidujoone peale, mida jeyhro pidas vajalikuks võtta, ammu pooleks läinud. Üritasime ka omale teisest poolest reisikaaslasi leida, mispeale sai kinnitust kas müüt või fakt, et sakslasi pidavat Austraalias kokku olema (ilmselt siis koos pakkeritega) 5milli, kusjuures kogu Austraalia kodanike arv on 22 milli. Ehk siis kõik vastukajad meie kuulutusele otsimaks 2 normaalset emakaga isendit tulid germaani lehmadelt. Ehk siis reis jätkus tagistmel elutu kraamiga(peamiselt õlu ja muu reisikraam).

Esiteks veendusime, et kui 3 päevaga liikuda 11 laiuskraadi ekvaatori suunas, juhtub nii mõndagi riietusega. Kui esimese päeva hommikul konutasime Esperance bussijaamas kohalike parmude eeskujul talvemüts pähetõmmatuna, siis juba alates Perthi ja Geraldtoni vahepelt oli vajalik riided maha kiskuda ja vastav riidevaba periood kestis põhja poole minnes iga päev üha kauem.

Mingil hetkel täiesti öösel jõudsime maailma ühele mõttetumale sirgele teelõigule mis algab 27ll ja kestab peaaegu kuni 26ll välja. Sirge esimeses veerandis ilmus äkitselt põõsaste vahelt Wannoo Billabong Roadhouse. Ja mis selgus-et seal pesitsevad maailma kõige kavalamad isendid. Esiteks tervitas meid kui ainsaid kliente jõulumuusika, rõõmsameelsed teenindajad ja how are you doing today(rõhk siis sellel sõnal). Ja pärast seda kui olin tankinud 10dollari eest kütust millega jõuab vaevalt 100km sõita, sain indiaani päritolu teenindajalt kaasa ``u´re good to go!``....really, am I? Jah, olin küll, mitte selle pärast, et kütust sai lisatud, vaid kõige muu tõttu mida kirjeldasin.

Alates Carnarvonist ülespoole hakkasid ilmuma kõhedusttekitavad sildid, Ensure all supplies NOW! Next service 800km! Nii hull muidugi asi ei olnud, kuigi kuna Nait Raideril oli 30l paak, siis Carnarvonist edasi oli vaja juba matemaatika eppi võtta et kindlustada bensiini juurdevool paaki vähemalt igal 300ndal km-il. Kui keadi hjuvitab, siis hea ülevaate, sellest kus enam vähem veel inimasustus WAs eksisteerib, saab vaadates TransWa koduleheküljelt busside marsruudikaarti. Sinna kuhu bussid ei käi, seal enam kedagai eriti pole ka, välja arvatud üksikud väga põhjas asuvad asulad nagu Broome, Port Headland, Kununurra.

Pilbara, must see koht kõigile kinohuvilistele, eurooplastele, geoloogidele, eestlastele, müstikahuvilistele ja ilmselt veel paljudele, paljudele.Kui siin pole veel filmikaadreid tehtud (milles ma väga kahtlen), siis vaevalt jääks see alla näiteks kaadritele Sõrmusefilmi seeriatest tuntud maastikupiltidele. Tegu on sisuliselt sadade ruutkilomeetrite suuruse umbes 500-1000m kõrguste rauast mägede piirkonnaga. Mida rohkem rauda kivimis, seda punasem see on oksüdatsiooni tulemusel, Pilbaras on mäed tumepunased kuni kohati mustad. Ilmselgelt on tegu ka ühe tuntuma kaevanduspiirkonnaga Austraalias.

Edasi keerasime tagasi lõunasse ja otsustasime veenduda kõrbe olemasolus. Natuke pärast Kumarina roadhouse´i tegime kavala lükke ja keerasime Neds Creek roadile mis viis otse Wilunasse. See oleks loomulikult võinud ka vähemal või suuremal määral saatuslikuks saada, kuna 200km pikkune Neds Creek road pinnastee läheb läbi mitte kuskilt ja esimene pool sellest pole kindlsti sobilik ka 4veolistele 100ga läbisõitmiseks. Mis ei takistanud muidugi korilus-ja skaudispetsialist Jethrod seda tegemast. Ma kahtlustan, et see oligi ta eesmärk jätta Nait Raideri esitelg ajutise jõepõhja(millest Neds road tihti läbi läks) erosiooniauku, et siis oleks challenge kõrbest välja rännata. Paraku pidas Suzuka ülihästi koos ja päikeseloojanguks olime jõudnud aborigeeni kogukonda,Wilunasse. Asula on tuntud ka kui maailma ühe karmima offroad raja, Canning Stock Route üks otspunkte. Rada ulatyub rahulikult läbi kõrbete põhja välja, sama rahulikult võib seal ka hukkuda veepuudusesse.

Siit lõunasse kuni peaaegu Esperanceni välja asub WA nn kuldne ala mis 1900 ringis oli Gold Rushi põhjustajaks ja siinsete linnade tekkitajaks. Tuntuim neist on Kalgoorlie, kus asub ka üks maailma suuremaid(kui mitte kõige suurem) inimese poolt tehtud aukudest, Super Pit. Siit kaevatakse kulda vel tänapäeval.

Ja kogu selle aja tahtis fakenama jeesus(mille saime autole pealekauba) aknast välja lennata, siiski taltsutasime teda 2dollarilise mündiga armatuuril. Nii kui jõudsime Esperance sadamasse, uksed lahti, tuulehoog, ja hops, jeesus välja lendaski. 10min hiljem rannas offroadi harrastades läks Suzukal sidur. Hakka või uskjlikuks?!

banaanipuud ja katkine linnutee

lähenebme altpoolt Tropics of Capricornile, ehk siis homne päev õnnestub juba veeta troopikas. viimastel päevadel on toitutud saksa tibidest, jänesesoolikatest ja kängurusabadest. maastikupilt läheb üha eepilisemaks, korra läks kiirtee läbi kohast mis sarnanes Star Warsi sellele kohale, kus väike Anakin oma võidusõitu tegi.

hüva siit

Esperance - " Hope with confidence and faith in the future"...

... is as close as you get in English, on nimi asulal, kuhu olen jõudnud. Olid suured plaanid tänaseks, pidin külastama tööagentuuri, muuseumit, randa...Ja iga tunniga saab selgemaks, et täna ennast kuhugi küll liigutama ei hakka. 2,5 nädalat jutti pedaalimist on jätnud jälje ja vaevalt seda nüüd ka ühe pöevaga välja puhkab. YHA(youth hostel assosation?) hostel, kuhu olen ennast järgnevaks 20 tunniks parkinud on seekord üsna naljakas. Kui tavapärane austraalias sarnastel hostelitel on omadus olla läbuauk(mitte muidugu niikarm kui Pembertonis), siis siinsele hostelile võib pedantsuseskaalal 9,5 palli anda. Või siis selle perenaisele, ehk on see tema omavoli kõik tolmukübemed maast kokku korjata. Hommik algas metsiku hoogkoristamisega, mida oli võimalik muigega jälgida soffalt ooteruumis. Koristati ruume ja kööki mis enne koristamise algust olid puhtamad kui pärast koristamise lõppu. Tegevuse põhiorganisaator, perenaine, tõmbles närviliselt lapi ja desinfikandiga mööda tuba, pool tundi hiljem olid atribuudid vahetatud custom-made tolmuimeja vastu mis käis tädile selga nagu seljakott, 50 meetrine juhe taga lohisemas...nojah. Maitea kui oleks märkuse teinud, et kas see juhe on su pulmakleidi saba-harjutus, kas oleks siis peksa saanud või mis. Hetkel saabus tädi lõunapausilt, kus ta kahjuks polnud minetanud närvilist korrastusvajadust ja esimese asjana hakkas närviliselt mööblit ``õigesse kohta``sättima, umbes sentimeeter esialgsest positsioonist.

Albany-Esperance

Üritan siis midagi meelde tuletada viimasest 11 päevast, aga no kui jookvalt ei kirjuta, läheb paraku meelest ja ülevaade tuleb küllalt puudulik.

Esimene sirge Albanyst tühjuse poole sisendas jällegi vallutuslikku tunnet, maanteviidal ilutsemas Esperance 477. Ja tõepoolest, Albany ja Esperance vahel pole eurooplase mõttes mitte midagi. Lõputud, lõputud, lõputud, lõputud farmlandid. Iga ruutsentimeeter on üles küntud ja natiivtaimestik asendatud lehma, lamba või kõrrelisega. Iga mõnekümne-mõnesaja kilomeetri tagant on siiski ka rahvuspark, kaitseala. Alles siin sain esimest korda pihta, milline tähtsus on looduskaitsealal kohas kus seda on päriselt vaja. Võrdluseks ülikooli kursus ``Eesti looduskaitse``, kus kinnises ruumis loeb onu sulle aastaarve alates eesti looduskaitse algusest tänapäevani ja eeldab et sa nad pähe õpiksid. Asjalikuim looduskaitseala saabus 70km pärast Albanyt, Stirling Range. Kilomeeter taeva poole on see mulle kõrgeim suhtelise kõrgusega mägi, kus käidud. Õhk oli tõepoolest seal mõni kraad jahedam kui jalamil, nii nagu koolis õpitud. Üllatuslikult kohtasin stirlingu laagriplatsis Shveitsi paari, umbes 40sed, kes olid trippimist jalgratastel alustanud Brisbanist ja plaanis loomuliklt ring peale. Naine ei kandnud miskipärast rinnahioidjaid, suht naljakas oli. Ole nii hipi kui tahad, aga see element oleks võinud ikkagi omal kohal olla, oleks ikka palju rohkem naise moodi välja näinud.

Siiski möödus enamik öid maantekraavis (nagu härra Daww tavatses öelda Ungari autotripi ööbimiskoha kohta). Huvitaval kombel on Austraalia maantekraavil rohkem palgeid kui Austraalia randadel. Austraallaste poolt oma tõmbenumbriks 1 reklaamitavad rannad on tõepoolest perfektsed, nagu postkaardil. Aga neid on umbes miljon ja nad on enamasti ühesugused. Aga maanteekraav on igal õhtul uueks koduks, piiratud paari kuni paarikümne meetriga ja enamasti alati erinev.

Teepeale jäid veel mõned väiksemad asulad. Sellistes asulates nagu näiteks Ongerup on tõepoolest käegakatsutav ja otseselt tunnetatav lühike Austraalia ajalugu. Asulat tutvustava bareljeefi peal on selle tähtsündmused, stiilis 1950 hakati juurutama uut väetamistehnoloogiat, 1960 ehitati uus viljasalv, 1970 lammutati endine sotsiaalmaja, 1980 rajati asulani esimene asfalttee, 1990ehitati communication center, 2000 muudeti see raamatukoguks, 2010 toodi sinna sisse ka raamatud...no ja kui ma sinna ``raamatukokku`` läksin sooviga ``kas palun oleks võimalik telefoni ja läppari akut laadida?``, ei saadud mu soovist kõigepealt muidugi aru. ``Meilt pole seda kunagi varem küsitud!`` Järgnes pingeline nõupidamine ülemraamatukoguhoidja ja alamraamatukoguhoidja vahel, et kas selline teguviis on siin üldse lubatud ja kas see maksab ja kui palju. Mhh.No mida?! Põmst siia saabudes liigubki ajas tagasi nii 50 aastat vähemalt.

Neljapäevaks lubatu shauerit, viimati sadas umbes kiljard aastat tagasi.

Järkmise korrani

vasak-parem

Õnn hakkab kahtlaselt korduma siin. Liigun mina  ühtlses tempos järjekordset 20km sirget mööda, ajusagaras hommikust saati keerlemas teadmine, et vesi hakab otsa saama, vesi hakkab otsa saama...kui järsku kuulen paremalt motoriseeritud objekt vahetab käiku alla ja jääb minu kõrvale rattakiirusel liikuma. Lahtisest aknast hõigatakse ``wanna have some coffe`?`` ja hakatakse sebima topsi ja termosega. No tunne nagu päris võistlusel, kui liikuvast autost saatemeeskond manti  jagab. ``Well, actually, I`m running out of water.`` Järgmine hetk oleme juba kõik viiekesi maanteserval olukorrast ülevaadet andmas, mina siis oma retkest ja nemad oma elust. Abielupaar, nende tütar ja koer. Selgub, et umbes 40 aastane paar on elanud 10kond aastat Perthis ja viimase paari nädala jooksul on maha müünud oma maja, et teha 3nädalane motoriseeritud rännak läbi austraalia, at asuda elama idarannikul. Mis jutumina võttes pole midagi erilist, aga kui mitmes kord olen ma kohanud täpselt samasugust paari, täpselt samasuguse plaaniga. Lihtsalt müüakse maha oma ``kodu``, rännatakse kuu või aasta terve perega, ja ostetakse uus ``kodu`` teises Austraalia otsas.

Koffilaks peas ja pauer lihases liigun edasi (loomulikult sama sirget mööda) kui äkki kuulen vasakult aasal naine karjub. Ainult et naist pole kuskil. No siis karjub veel...ja selgub, et see on LEHM!! Naise häälega. Mõte liigub kiirelt sõnadelt ``kastraat`` ja ``metaan``  las ta jääb seekord.

Esperance juba paistab, homme vast kriban midagi pikemalt lõigust Albany-Esperance.

austraalia külalislahkusest

2 blogi päeva jooksul! that must be something!
on ka põhjust. täiskuu on raudselt selles kõiges süüdi et õnn naeratab korraga palju. nimelt rattapoes staffi kokku ostes juhtusin rääkima onuga kes on samuti andventure poiss ja rännanud nii mõneski kohas. hiljem muidugi selgus et me olime ka varem albanis kohtunud, eelmisel korral kui ma bibbulmun rännakut lõpetasin. niisiis, kurtsin talle muret et mu eelarve hakkab kokku tõmbuma meeletute kulutuste tõttu rännakuvarustuse komplekteerimisel, mispeale pakkus ta mulle paugust öömaja. mis hiljem selgus oli  juhuslik austraalia keskklassi villa. on top of that, kutsuti mind ka naabrite juurde pidulikule õhtusöögile, mille põhiroaks oli miski metsikult suur, umbes seasuurune kala. nii ta siin käib.

pemberton-albany

Rattaepopöa algus on olnud vääriline ja seetõttu on vajalik teha paar sissekannet juba albanyst. juba esimestel kilomeetritel sai selgeks, et pakikoorem ratta tagaosas on tagaratta jaoks liig mis liig. nimelt sai ratas ostetud kiirustasdes ja jäi märkamata asjaolu, et tagajooksusks on nn tirrsüsteem, mis pole üleüldsegi mõeldud käikudega ratastele ja on põmst relikt sellest ajast, kui ratastel veel käike ei kasutatud. mis muidugi ei takista endiselt veel agraarühiskonnas elavatel lääne-austraallastel neid kasutamast. tulemuseks oli siis et teisel sõidupäeval läks tagaratas põmst pooleks ja tuli hakata roadside-mechanicsiga tegelema. päevas tuli stabiilselt vahetada vähemalt korra kodaraid, igast väiksemastki tõusust ratas käekõrval üles astuda jne.viimase kodaravahetuse ajal 40km albanyst pidi juba vaikselt endale sisendama hakkama lausejuppi ``kaotus saab olla ainult peas :)``.  olen lõpuks jõudnud albanysse. meeleolu on loomulikult vallutuslikult võimas. terve tagaratas läheb vahetusse, toidukraam kotti ja tuld üle stirling range esperance poole.
jann, põmst kui sa omasse mulli oled jälle ennast sisse progenud siis sa muidugi ei leia neid kohti üles. soovitan vaadata Austraalia kaarti, selle lõunapoolkera saare oma, vaata. siis ei saa eksida.

hüvasti south-west...vähemalt mõneks ajaks

päris omapärane on olnud viimased nädalad siin Pembertonis. rohkem on nigu kõike muud tehtud kui tööd. seetõttu on ka rahaline seis mitte niihea mis ta võiks olla, a noh vast saab hakkama, ja muidugi, siis ju alles põnevaks lähebki kui raha otsa saab. õunakorjamine võttis aegajalt rohkem õunasöömise kuju, ja oli ka põhjust-kui viinamarjad ongi põhimõtteliselt kõige parrmad puuviljad üldse, siis õunad olid paraku veel paremad.

pühendaks ühe lõigu ka majakaaslastele. tegemist on pundi britisaare noormeestega, kelle omavahelist vestlust kuulates on võimalik vaid paarist sõnast aru saada. täiesti müstiline kuidas nad üksteisest aru saavad, sest susin mis nad suust välja ajavad ei anna isegi murrakumõõtu välja. rääkimisel kasutavad nad põmst s-tähte ja paari vokaali. lisaks suhtuvad noorukid üsna vabalt ka toakeskkonna koorasolekusse ja puhtusesse, mis mulle iseenesest sobib. lissalt tänaseks saavutas köögisektsioon juba küllaltki koomilise oleku, kus igasugused toidu ja pakendijäätmed olid ühtlaselt pihustatud üle terve köögi, mis oli endaga kaasa toonud sipelgate lausinvasiooni. niisiis köögi põrand oli ühtlaelt kaetud ka sipelgatega, nniet kui korraks seisma jäid, hakkas sipelgavool ka mööda jalga üles liikuma. selgituseks, et see ei ole siin enam midagi erutavat, nende kuudega on igasuguste loomade ja sitikatega juba piisavalt ära harjutud, teinekord ei viitsi eriti liigutadagi kui näiteks mingi huvitavat filmi vaadates sipelgad näiteks mööda kätt siblivad. siiski osutus olukord majas resideeruvale korea tüdrukule liigseks, misjärel otsustas ta individuaalselt ette võtta suurpuhastuse. tulemus oli päris hea, sain ka mõned ülesvõtted enne ja pärast. nagu arvata võite võib olukorda kirjeldada järgneva klassikalise lõiguga. 
``Sumin! What the fuck are you doin`?``  ``Uum...cleaning up your shit.Whyy!?  ``Well...ok, whatever. If you have to. You must like cleaning, don`t you?``   
Vastuseks sukeldus veidi umkeelne aga muidu tore korea tüdruk vaikides harjasse.


Siin hakkab varsti  vihmahooaeg, nii umbes aprillis hakkab sademekõver eksponendi kuju võtma, mis tipneb juulis. kolme talvekuuga sajab maha 2korda niipalju kui eestis terve aastaga. lisaks on tööd vähem. kolmandaks on siin juba oldud ka, peaks nigu mujale ka vaatama.

niisiis on aeg siit edasi liikuda. valikud olid kas põhja või itta. ida kasuks otsustasin, kuna seal on rohkem võimalusi midagi teha või edasi liikuda, võibolla. esialgne marsruut on pemberton-manjimup-mount barker-albany-stirling range-Esperance. Rohkem ei julge lubada. Eks võtab blogi jälle Esperances kätte. Näha palju siis must järgi on jäänud ja mis edasi. Seniks edukat uue sauna sissepühitsemist ja ajage Jann ka lõpuks sauna. Ükskord elus peab ju ennast ära pesema.

PS! Siim, see pulmajutt oli mudugi nali, eksju?