Otra teqila mas, por favor!

 

Marco ja Dadoga hüvasti jätnud,  oli valida 2 marsruuti. Mööda troopiliselt sooja Vaikse ookeani rannikut läbi Tepic i ja Guadalajara, või Otse püstloodis seinast Durangosse. Mõistagi valisin teise variandi. Preemiaks sai väikene moos...Erinevalt Tiibeti mägismaast, kus oli tekkinud suured distinktsed mäeahelikud, mis vaheldusid sügavate orgudega, on kõrge Mehhiko platooga külgnev mäestikusüsteem pihustatud sadadeks erineva kõrgusega, eraldiseisvateks kaljumütsideks. Niiet teeprofiil on pidevalt üles alla, trendiga üles. Teel tervitasid juba nii tuttavad keskmäestiku männimetsad (meenub Dalat), jahedus ja puhas mäestikuvesi.

Durangos olin kokku leppinud majutuse Frida ja Jorge juures. Abiks oli weebikülg warmshowers.org, mis on loodud spetsiaalselt rattaturistide jaoks. Soovijad saavad ennast saidil registreerida, liitudes ülemaailmse kogukonnaga ja andes nõusoleku kaasreisijaid majutada. Vastutasuks saavad nad rännakul olles ise majutust küsida. Hea viis ka kultuuri ja reisimuljete vahetamiseks.
Teise päeva lõpuks sai Fridast ja Jorgest kokku väga haruldane pilt rattaringkondades. Tegelikult polnud üldse tegu rattahuvilistega, põhjus miks nad rattaturiste majutavad on lihtsalt huvi reisimise vastu. Frida on minuga samavana.9ndast kuni 18eluaastani oli ta professionaalne baleriin. Aasta pärast tõuseb ta karjääriredelil viimase sammu, saades keskastme kohtu kohtunikuks.  Ta elab trellitatud ja zhilettokastraadiga piiratud müüridega majas. See olevat Mehhikos vajalik, kuigi tema spetsialiseerumine pole narkoprotsessid. Narkoprotsesside kohtunikel pole vahet kus nad elavad, sest viimase 4 aastaga on Durangos tapetud 6 kohtunikku. Jorge on natuke vanem. Tal on oma isiklik lemmikloomakliinik ja ta teeb igapäevaselt loomaoperatsioone alates süstimisest kuni maksaeemalduseni. Töö on Jorge elu ja vastupidi. Seetõttu elavad nad hetkel lahus. Hoolimata sellest, et Frida meenutas mulle lõpuni rohkem robotit kui inimest,veetsime me kaks väga vaffat, sisukat ja informatiivset päeva koos, enamus sellest Jorge loomakliinikus.
NB! Frida kannab isegi magades bidshaamat mis meenutab kohtunikurüüd!

Niisiis, olin platool. Külm ja kõle, lõputud lõputud farmlandid, enne kui sõtkun oma tee tagasi nn päris Mehhikosse mis jäi nüüd mõnisada kilomeetrit lõunasse. Sellel lõigul tundsin ennas täiesti küpsena, ei teagi kas tegu oli äkilise kõrgusemuutusega (+2500m), valgupuudusega(lihale pole just liiga palju tarbinud) või Jorge maitsvate teqiilaringidega.

Seetõttu pidin Zacatecases võtma 4 puhkepäeva, tohterdamaks väsinud kehandit. Zacatecast võiks kirjeldada väljendiga ``Mexico´s best known secret`` among western travellers. kohalikke oli tänavatel nagu sitta soolikas, välismaalasi aga sisuliselt puudusid. Võibolla on teegu liigselt külma kliimaga mis välisturiste peletab, põhjamaa kodanikule on see koht aga ideaalne. Siin lõi kirvega pähe asjaolu mis hiljem järjepidevalt korduma hakkas: Mehhiko on see koht, kuhu tulla, kui huvi pakuvad vanalinnad. Ei ole võimalik kirjeldada, kui ebanormaalselt lummav on Zacatecase vanalinn, kuigi ma ei pea ennast eriliseks vanalinnadse huviliseks. Maailmalõpu veetsin ühes parimas hostelis kus iial olen viibinud, koos endise ITpoisi ja praeguse kirjaniku Richi, arhitekst Racheli ja noorukese austerlanna whatever her name was-iga.

Veelgi drastilisemaid panoraame pakkus mõned päevad hiljem külastatud San Miguel de Allende mis on aga lääne turistidest üleküllastunud, selle põhjuseid võib otsida nii eelmainitud soojemast kliimast kui ka ajaloost. Nimelt olevat linna ülesehitusaastatel suur puudus olnud ehitusspetsialistidest, kes toodi sisse ühendriikidest kuna ehitustöid juhtiv piiskop otsustas nii. Nüüd on linnas USA turiste nagu jänesepabulaid mis muidu veereksid järsust linnamäest alla, kui neil jalgu all ei oleks.

Jõulud plaanisin veeta metsas, mitte et nii lahe oleks, vaid aeg oli liigutada ja ei viitsinud veel 4 päevaks Zacatecasesse jääda. Paraku lõi mu plaanid sassi Mehhiko stiilis litsimaja omanik, kes mind Dolores Hidalgo tomatileti tagant üles korjas ja jõuluõhtuks oma koju viis.´´ Well, it´ll be just small gathering, my family and dog.`` Eh, family all mõtles ta aga tervet suguvõsa nagu hiljem selgus. Kohale vajusid tegelased niecest father in law-ni või kes iganes veel. Mehhiklastel on paha komme aga igaüht kes uksest sisse astub ja lahkub tervitada kallistuse, prantsuse stiilist põsk-põsk suudlusega jms. Kujutage siis ise ette kui tüütuks see võib osutuda pärast mõnekordet harjutamist. Õhtusöök miskipärast viibis, ilmselt oodati veel viimaseid külalisi banaanikoogiga. Kuigi mainisin kohe alguses ära (mida ma teen alati eestit tutvustades), et põhjamaa poistele meeldib natuke rohkem teravat libistada kui ülejäänud planeediasukatele, jäin ma tagasihoidlikuks ja üritasin teqiilaraundid lüksta pärast maitsva kanaraundi. Paraku ei. Kana näis kõpsevat aeglasemini kui kasvas isu teqiila järele, nii sai hooratas käima lükatud ja ``baila`` võis alata!

Kuna peremaja oli vanaemasid jms täis, pandi mind magama litsimajja. Või siis noh, auto-hotel, nagu on ametlikult. Idee on siis selles, et sügavalt katoliiklikus Mehhikos ei ole nussimine üldse mitte sünnis tegevus ja ükskõik kes sellega tegeleda tahab, tehku seda privaatselt, eemal kõigist keda see võiks puudutada. Tegelikkuses siis on litsimaja Mehhiko stiilis koht, kuhu lähed oma armukese, tüdruksõbra või päris litsiga. Et nussida. Ja mitte vähe.

Tihe jõuluaeg lõppes Guanajuatos veelgi tihedamalt kuna jällegi tänavalt korjas mind üles exmilitaar expat Kanadast kes ei andnud enne rahu, kui sai mulle teha tervet õhtut täitva õlu-vanalinna-ajaloo-tuuri.Guanajuato on neist kolmest ülikarmist vanalinnast (Zacatecas, San Migul de Allende, Guanajuato) vaat et kõige karmim. Tegelikult, kui ma oleks esimesena Guanajuatot külastanud, oleks ülejäänud 2 linna jätnud mannetu mulje. Kuna linn on ehitatud ümber ja mäe vahele, siis keegi otsustas kunagi, et tegelikult võiks linna laiendada mäe sisse. Nii on mäge kohitsetud hiina stiilis. Mäe sisse on ehitatud terve tänavatevõrgustik, osades kohtades sulavad linnaplatsid tänavateks, tänavad sulanduvad aga ühtlaselt mäe külje alla. Loomulikult on selle sama tänava/mäekülje peale ehitatud täis maju, sest nii ju mahub. Täpselt selline mulje jääb sellest linnast. See on tehtud kuna ``nii saab ka teha``.
NB! Mida teeb jeesus lambaga?

Vanaasta õhtu veedan Mexico Citys. Kerge erutus on sees, kui liigun järjest lähemale maailma suuruselt kolmandale, kriminaalse reputatsiooniga linnale. Selle mastaapsusest annab tunnistust järjest kasvav autodevool mis 40km enne linna saavutab kriitilise piiri. Minutis korra möödub terve rekkatäis sigu, kellel on käsil viimne teekond 22miljoni pueblo hamba vahele. Tõusen pedaalidele ja olen valmis iga hetk selleks, et tsemendiveok või buss mu vasaku külje maha lihvib. Läbi sudupilve jõuan lõputuna näivast suburbiast Centro Historicosse, kus valitseb melu ja kaos. Ühtlane rahvamass voolab trummitagumist, indiaani rituaalisuitsu ja muusikast küllastunud tänaval katkematult. Ruutmeetrit vaba ruumi ei eksisteeri. Vaatan, voolan kaasa ja ei oska midagi selle peale öelda. Tõttöelda, linn on niivõrd suur, et on kuidagi abitu tunne. Järgmine päev teen suure ponnistuse, kõndides kõrvalasuvasse linnossa(linnosi on umbes mitukümmend) mis iseenesest võtab juba poolteist tundi aega, avstamaks, et antropoloogiamuuseumit mille jaoks olin varunud pool päeva, pole võimalik läbida isegi päevaga. Nädal oleks OK. Ja see on vaid üks muuseum mitmekümnest. Õh!

 Muide, esimene müüt sai tegelikkuseks. Sõber Loic, kes saabus Mexico Citysse nädal varem, tõmmati Starbucksi kohvikus peeneks. Kruvikeerajaga pätid lendasid sisse, saagiks langes laptop, rahakott ja pass õnnestus tal võtluse käigus tagasi saada. Mis siin ikka, hoian oma vorstinuga lähemal ja silmad lahti.

PS! Selle tujurikkuja jumala episoodi peale leiaks autorid/näitlejad Mehhikos, kui nad üldse suudaks oma katoliikliku ajuga midagi sellist välja mõelda, ennast järgmisel päeval prügikastis.

Head Uut Aastat!

Baja

California poolsaar hüüdnimega Baja California on ettekujutuses olnud kui midagi Ameerikalikku, viitab nimigi ju sellele. See on ka osaliselt tõsi, olgugi et poolsaar kuulub Mehhikole. Rantsopidamise kõrval on just Ameerika turistid need, kes moodustavad suure osa kohalike elanike sissetulekust. Tijuanast lõunasse kuni Ensenadani jätkus USA läänerannikult tuttav rannakuurortvöönd.

Ensenadast kuni El Rosarioni, kitsal ribal idas asuva mäestiku ja ranniku vahel, lubavad Vaikselt ookeanilt tulevad vihmad tegeleda ekstensiivselt põllumajandusega. Kuna ainus tee on ehitatud väga kitsas, ei jätku puu-ja juurviljaveokite kõrvale ratturi jaoks enam ruumi. Sentimeetrit 30 lahutamas lenksu täislastis rekkast, otsustasin mitmeid kordi ohutuse mõttes teelt välja sõita.

El Rosariost alates ladusin pakiraami sööki täis, teadmisega et järgmine suurem asula ootab pooletuhande km kaugusel, veepunktidest teel oli vähe informatsiooni. Sellele vaatamata oli aeg rõõmustamiseks. The Baja, as The real Baja, kicked in! Las foto räägib enda eest.

Võrreldes Aasia ja Austraaliaga on loodus siin kui pea peale pööratud. Domineerivad kaktused, mis sõna otseses mõttes ei lase sust lahti, koolibrid kelle väiksema sugupoole võib kergesti mesilasega segamini ajada, skorpionid kelle avastad pärast lõunauinakut külje alt kivi alt, kormorani-tüüpi linnud kes liuglevad osavalt tiivad sentimeetri kõrgusel vee kohal, kasutades ära pealtnäha müstilisi õhuvoolusid.

Aktiivse narkokaubanduse tõttu näeb maanteedel igapäevaselt patrullimas militaarsõidukeid, nii veokeid 20pealise jaoga suuremaks lahinguks kui tulistamispukkiega varustatud dshiipe 3-4 maskides ja automaatidega varustatud tölkamiga. Lisaks on iga mõnesaja km tagant maantee kontrollpunktid cavity searchiks.

Pärast päevast vahepetust 28peralleeli-linnas Guerrero Negro jätkus tee kõrbes angu me seda tunneme ja veel nädalajagu armutut võitlust üksinduse, korduma kippuva menüü ja monotoonsete pedaaliringidega. Kõike seda korvasid aga vaated mis üha lisasid seda viimast esteetilist pintslitõmmet panoraamile ja kinnitasid, et miski ei saa olla inimese jaoks ilusam kui kordumatu loodusvaade millega me oleme aastatuhandeid arenenud ja mis on tõenäoliselt sisse kirjutatud meie geneetilisse ilu hindavasse koodi.

Loretos saabus lõpp koomiliseks muutuvale endaga rääkimisele, kikkis kõrvaga magamisele ja halastamatule pedaalimisele. Kohtasin 4pealist sakslaste punti. Hea oli taas olla inimeste keskel, jagada muljeid, sõita päevas 100km asemel 50, muiata saksa ``ordnungi`` peale. Erinevalt enamusteistest rahvustest, ei lähe sakslane enne reisile, kui ta ratas pole tehtud kuulikindlaks ja läbinud edukalt crash-teste. Kasutusel olid spetsiaalsed touringrattad, vastupidavaimate shimano komponentidega, tugevdatud V-piduritega, jooksusiseste käigukastidega, veekindlate rattakottidega(kuigi kuude kaupa polnud nad vihma saanud), vedelik-paranduvate sisekummidega, tahavaatepeeglitega. Kui veetagavara langes alla 5 liitri inimese kohta, kutsuti kokku kolleegium arutamaks järgmise tankimise üle. Edu edasistes veeremistes, Klaus, Berthold, Dirk, Anita! Muide, Klaus on siuke vend, kes on käinud nii mõneski kohas, näinud nii mõndagi. Leia alumiselt pildilt!

Kesse ütles, et rattareisil pole kaisukarusid vaja!?

Pärast 2,5 nädalast kõrbeödüsseiat saabun koos kahe itaallasega Mazatlani. Kui noaga lõigatud, on justkui tegemist teise riigiga. Otse praamilt astume hubasesse vanalinna kus tänavad kihavad bangkokilikult, hinnad kukuvad poole võrra, rannapromenaad on kui French Rivieras. Tüdrukud on taas ilusad nagu ühes normaalses riigis tavaks. Võtan oma aja puhkuseks enne Mehhiko platoole tõusmist ja Durangot.

Pea plaffatab jälle

Tabasin end täna mõttelt, aga mis siis saab, kui maailmas kõik riigid otsa saavad, st igal pool on käidud. Kust leida siis uut doosi, mida aina süggavamale sõltuvusse langenud reisinarkomaan mööda maad ringi otsib. On siis tegu möödapääsmatu pohmakaga, mille raviks ehk kuidagi sobib testkordne põneva kultuuri külastus, kuid mis ilmaski ei asenda seda ``esimest korda``? Õnneks on maailm piisvalt suur, ühe inimese elueaks pekas esmakülastatavaid kohti jaguma.
Maabusin kes teab mis kuupäeva hommikul uuele mandrile, et anda pärast viiendat ümberistumist purustatud kehandile viimane hoop. Uue maailma päieksetõus kattus ajaliselt täpselt Darwini magamamineku ajaga. Kuupäevaliselt kestis see päev ajaränduri jaoks pea poole rohkem, samas jäi aga üks öö magamist vahele! Võta siis nüüd kinni kas võitsin või kaotasin. Võtsin kinnisideeks LAs mitte hotelli võtta, mistõttu võtsin suuna läbi kesklinna kirdemägedesse. Teekond oli kõike eelnevat arvestades kurnav kuid, arvestades öist vaadet LA panoraamile, seda väärt.

kaamera võimeline ainult väheütlevaks päevaseks vaateks

 





Cage ja Conneryt kahjuks ei silmanud, küllaga persetäis njaagrit ja buttasid. LA ei julgeks küll öelda, et ametlik keel inglise oma on (või äkki ongi espanjol teine ametlik osariigikeel?). Segaduses njaager tammus tänavanurgal, tehes kahtlaseid häälitsusi, teine njaagr oli konkreetselt haige(a la mingi kromosiimihälve) ja tõmbles niivõrd korrapäraselt teisel tänavanurgal, et keegi ei üritanudki end sellest härida laskvat. Kolmas njaagr pani auto keset kõnniteed seisma, et sellest räusklevalt väljuda vastusena jalgrattal butta agitatsioonile, kes teda ```hoor``iks nimetas. Oota, oota...tegelikult rassihävet üldse ei eksisteeri. Ausõna. Tegelikult peaks veelrohkem rassihälvet summutama nähtuse alla ``kaasaegne multikultuurne maailm`` ja ``kõik on võrdsed`` ja teesklema, et neeger ei ole kurja juur ja et butta ei ole kurja seeme. Aga noh...kesse mängibb njaaaagr põmst. Ega njaagriga suurt muud rääkida pole.

Kas ma väitsin eelmises blogis, et Manila on kõhe? Mh, korrutab selle kiirelt 3ga ja võtab teatavaks, et eile leiti näiteks Mexico City keskuses 5laipa kaubiku kuuti topituna. Tijuana, kui piirilinn, sellele alla ei jää kuna mitmete narkokartellide kontorid asuvad just siin(nagu ka teistes piirilinnades) ja lisaks suur osa narkoveost(kanep ja coca) toimub siitkaudu. Action ei lasknud end kaua oodata ja kohe üle piirijõe jalakäijate silla kõmpides  etendus taamal all cop-villain chase, kus reavõmm üritas oma palka välja teenida teeseldes, et ta tõsiselt jälitab jõepõhjas uitavaid narkomaane. Narkomaan üritas aga lihtsalt põnevalt aega veeta. Küsimuseks jäi, miks käib siuke komejant piirijõel, turistide sisenemisvärava vaateplatvormi ees. LINKS

Hetkel passin hotellis ja pean aru, kui julge olla? Jalutada valimatult ükskõik kuhu linnas nagu oli tavaline rutiin Aasias, oleks ilmselt ebatervislik. Kui sügavale suburbi oma nina toppida?

 

Manila

Kiire stopõuver peatus Filipiinode pealinnas Manilas. Milline esmamulje? Ehk saab kirjeldada kokkuvõtvalr, et Manila on ohtliku fassaadiga kompott erivetest kohtadest. On nii India elementi,vaesust, eksponeeritud vaesus tänavatel, kus armsa näoga lapsed võtavad sul käest kinni, teine käsi on sirutatud paluvalt annetuse saamiseks. Naised pesevad end tänavatel otse ämbrist, samas on oma beebi asetanud sinnna kõrvale kartongi peale vähkrema. ``No home`` viitas kohalik pimp olukorrale. ``No home`` elektriposti kõrval magavale noorukile. Neid oli veel. Tänavapilt meenutab segu nõukkaegsetest plokkhoonetest wanna-be poolkõrghoonetest, vähem on magalaid räämas urkaid. Rannabulevard meenutab küllaltki Bakuu oma, selle vahega, et peaaegu olematu kivine ``rand``on kilekotte ja muud sodi täis, lusti otsivad filipiinod aga on sinna vette roninud 100m solgitorust eemal. Tänavaääred on palistatud aega surnuks löövate 20ndates, 30ndates filipiinodega, kõik loomulikult piidlevad süngelt kui mööda lähed, justkui oodates pimeduse saabumis, et Manila saaks avada oma tõelise kriminaalsuse poole kalduva pale.
Suurest algusentusiasmist lasin ennast koheselt ``target -shooting`` urkasse vedada, kus tühjendasin mõned raundid 9mm-sest, teist samapalju otsa ehtsast UZIst. Mõistagi oli tegu läbinisti underground ettevõttega, niiet sessiooni lõppedes lendas kohe tavapärane skeem sisse. Bareerisin seda sümboolse rahatähe viskamisega toolile ja taganesin kiiresti tänavale, kus tüübid veel mitusada meetrit min djälitasid suurema noosi väljanõumise huvides.
Loomulikult on olemas sellisele kohale omased kõik muud rõõmud ja rõõmuga lõpud. Söök on sama mis tänavapilt. Segu maitea millest. Tõsine positiivne üllatus. Ootasin ehk midagi euroopapärast, mida on ka, aga roogadele on mingi siuke imevint sisse keeratud, et jääb üle ainult silmi pööritada ja mõelda - mida rohkemat on inimesele siin ilmas vaja. Maitse on kui tais, komponedid kui Euroopas, sekka veits kohalikku tsillit ja muud imejuurikat. Kutsutakse Mongoolia salatiks. Kokku teebki Filipiino roa. Pannkoogisarnane hot dogi meenutav maius, kuhu on banaan sisse keeratud maitseb.....no parem ei ürita kirjeldadagi.
Kokkuvõtvalt, kõhe koht. Ajah, naised on ka ``suht`` kenad.

Tänan, Austraalia

Viimaseid tööpäevi Darwinis ühele poole veeretades sattus tänase päeva maiuspala endale gi ootamatult olema harukordne, kuigi siin juba vedeletud eelmise korraga kokku pea 7kuud. Pärastlõunane kolitav klient läks minu paljunäinud kaastöötajale kirja TOP3 sisse rõvedusastme kategoorias. Parkisime trucki abode neiborhuudi, mida valitsus lahkesti omal kulu ja kirjadega natiivelutaele jagab ja mis on mõistagi tsiviliseeritud linnarahva terriyooriumist kõrge taraga eraldatud. Nõndaks siis kalpsast trepist meile vastu süsimust abojeesus miskid plastikanumad köäes ja tegi innuka shesti teise korruse poole viitamaks töömaa asukohale. Üle lävepaku astudes võrdus sisuliselt samaga kui suruda nägu värskelt täiskustud beebimähkmesse. Ei, aga see on ju normaaaaaaaalne. Toast vahtisid vastu osalt pundunud osalt nooruslikult rõõsa näoga aboperekobar, kes ei näinud lämmatavast haisust end häirida laskvat. Juba enne kui me oma kolimisliigutustega hakkasime toas olulist vibratsiooni ttekitama, panid juhuslikud prussakad mööda seina, külmkappi, põrandat, harjavart, ühesõnaga, mitte mingisuguse koondunud asukohaga, toas ringi. See ei tõotanud head. Momendil, miul puudutasime kahtlase võidekorraga kaetud sohvadiivanit, voolas selle alt välja prussakate armee igas suuruses, moodustades dünaamilise pildi, nagu oleks keegi põrandale ämbritäie sitta valanud. Ei, normaaaaaaaaalne. Abod ei paistnud sellest oma hoiakut muutvat, meie kivistusime hetkeks, olles sunnitud siiski hgüplevaid liigutuisi tegema kui prussakate jõgi meie jalutsisse voolas. Mis siis nüüd? Kas me peame oma käed selle diivani alla panema ja 50 meetri kaugusel asuva truckini kõndima, olles sammal ajal võimetud midagi tegema kui prussakas otsustab diivani seest oma positsiooni meie käenaha alla vahetada? Jah. Tegu oli ka selles mõttes sundolukorraga, et töö tellija oli valitsust esindav abode majutusega tegelev kinnisvaraorganistasioon, ja keeldumine sellest tööst oleks koheselt kirja länud kui negatiivne olukorra lahendus. Et valitsuse tellinused moodustavad aga selles majandusharus siin kõva kolmandiku, ei oleks selline lahendus olnud üldse mõeldav. Töö sai tehtud kiirelt ja suure emotsioonitempliga päeva ja mälusse. Käed pestud ka!

Eepiks jätkub (eepiks vol2 jätk siis, või 3, ei oskagi identifitseerida) Ameerikates. 12november maandub raudlind koos raudhobuga pardal In da Hood ehk Los Angeles. Asimuut mõistagi lõunasse. Kuuldavasti olevat mõnisada km põhja pool nädal tagasi isegi lund taevast visanud, loodetavasti ei tule jälle haigus kimbutama nagu juhtus eelmine kord Vietnami aklimatiseerumisrännakul. Plaanis on lasta peaasse(või sealt välja) mõistagi kõik unistus, mis on aja jooksul ajukääru akumuleerunud. Alustades doksarjades tihti ette tuleva kaadriga Maast kosmosest, kus on selgelt eristatavad mandrid, lõpetades nõukaaegse rattaraamatuga mis kirjeldas uljaid isamaa soloiste 20 sajandi keskpaiga aegsetel algsetel terasvokkidel, kuid mis ometi läbisid atacamasid ja amasooniaid. Kas Zihuatanejo on päriselt olemas? Kui, siis milline?

Jaapan

Korea piiril vastu Hiinat, sadamas, viidi läbi standardset kontrolli ja passitembeldamist. ``Kaua viibite Koreas``, küsis 20ndates ametnik rutiinsusega. ``1 kuu``.``1 kuu?!?`` vastas ametnik sellise arusaamatu, pahakspaneva üllatumisega hääles, nagu see oleks kõige valem aeg üldse mida saab Koreas veeta...ja lõi passi templi 3 kuu viibimise jaoks.Selgelt oma lubadusest mitte kinnipidanuna,astusin 20 päeva hiljem Busan-Fukuoka praamile. Omalaadne praam, kus nagu ruumikitsikuse vaevlevale Jaapanile kohane, olid magamiseks dorm stiilis ruumid. 14 inimest ``kajutis`` nagu silgud reas.

 Esimesed päikesekiired maabumishommikul paljastasid hetkega Jaapani sisu. Kristallselges hommikus joonistusid teravalt välja viimse detailini lihvitud viaduktid, lakutud, vannituba meenutavad tänavad.Hiljem lähemal vaatlusel selgus, et nendel tänavatel oleks tõepoolest võimalik pulmaülikonnas näiteks pikali vista ja püherdada ilma et ülikonna välimus sellest muutuks. Kõik viaduktid Jaapanis on ehitatud terasest(enamikes riikides raudbetoonist), konstruktsiooni on lisatud puhverelemendid(näiteks kummipuksid) maavärina mõjudele vastupanemiseks.

 Juba toimus praamilt kauba mahalaadimine, kuigi vaevalt olime maabunud. Toiming ise nägi välja kui liinitsükkel, kuigi liini polnud kusagil. Protsess nägi väla järgmine. Iga täpselt 2 minuti tagant sõitis nurga tagant välja täpselt samasugune treiler. Kasutades täpselt samasugust sõidutrajektoori, keeras treiler laevale, kus laaditi peale konteiner ja treiler võis lahkuda. Mitte mingeid kõrvalekaldumisi ajas, trajektooris. Mitte mingit treilerijärjekorda. Või siis laulusõnadega öelduna, ``piilupart ei ole enam rongijuht, vaid robot, Jaapanlane.``Kogupilt meenutas, kuigi väiksemas mastaabis, Star Treki filmikaadreid tuleviku robotlinnadest.

Egas Jaapanis minu jaoks suurt muud plaani polnudki kui lihtsalt teha rutiinseid sõidupäevi, sekka mõne suurema linna ja selle vaatamisväärsuste külastus. Jaapan on rattaturisti jaoks lihtsalt liiga kallis, et hakata mõtlema millelegi muule peale esmavajaduste. Isegi hotellis ei ööbinud ma terve Jaapani jookusl ühtki päeva.

Esimesel päeval olin miskipärast segaduses. Sularaha võtsin välja 2korda rohkem kui terve Jaapani aja jaoks vajalik, pihku mahtuva lihatüki eest maksin poes 15dollarit, lõunasaarelt keskmisele Jaapani saarele minekuks valisin vale praami. Kõik see kainestas korralikult. Jaapanis kas ole ergas ja kalkuleeri kõik järgnevad liigutused ette, või kergenda rahakotti mitmekordselt rohkem. Ruumipuuduse ja kõrge elatustaseme kombinatsioonis on Jaapanis tõenäoliselt ühed kõrgeimad toiduainete hinnad maailmas. Kõnekaks näiteks õuna hind, mis jääb 3 ja 5 euri vahele tükist. Nii tuli piinliku täpsusega uurida hindu ja koostada võimaluste piires veel kuigivõrd tervislik toidukorv kõige odavamatest juurviljadest, kalakonservidest ja saiast. Nii iga päev, hommikuks, lõunaks õhtuks. Tulemuseks oli kulu 20 päeva eest, ainult toiduainetele, täpselt sama suur kui Hiinas 30 päeva kulu. Kusjuures Hiinas saime lubada absoluutselt kõiki toiduaineid mida hing ihkas, ainult väljas söömas käia, päevi hotellis viibida ja takkaotsa veel matkavarustust ja rattajuppe osta.

Teisel päeval leidsin riisipõldude keskelt üles Shimano tehase mis oli kui sümboolseks lõpetuseks pikale rattaretkele. Ratas oli jõunud oma kodumaale ja tõenäoliselt tänas mind vaikides. Esimeseks suuremaks turistimagnetiks oli Hiroshima. Tuumapommi intsidendile oli pühendatud terve maja täis muuseumit, koos kõigi vaffate meditsiiniliste tagajärgede eksponeerimisega. Muuhulgas oli välja pandud ka tükk Strontsium90, näitlikustamaks radioaktiivsuse olemasolu.

Nagu teada lõhkes tuumapomm Hiroshima kohal mõnesaja meetri kõrgusel. Ka sellele faktile on pööratud suurt tähelepanu, et külastajad saaks selge pildi toimunust. Hüpotsenrit on nööri otsas rippuva kuulikesega kujutatud nii linnamakettidel, piltidel, videodes. Lisaks on antud ka kaasaegse linnaplaanis asukoht, kuhu on võimalik jalutada, taevasse vaadata ja ette kujutada pommi lõhkemist antud punktis.

Keskmisest Jaapani saarest lõunas asub väiksem saar kus asuvad sellised suuremad keskused nagu Takamatsu ja Matsuyama. Saarele viib fantastiline sildade jada mis ühendab umbes kuut väiksemat saart mis viivad suuremale. Sildadele on ehitatud ka jalgrattarada, ühele neist teise kihina silla alla. Pikim neist on 5km pikk ning ka jagratestele on sillamaks. Nüüd kui liikuda saare teise otsa,Tokushimasse, et saada tagasi suurele keskmisele saarele, tuleb välja, et jalrattarada ainsal sillal enam pole. Pole ka praami saarelt minema mis on üldiselt tiheda praamiliiklusega riigis kummaline. Ratturi jaoks jääb siis 2 varianti: kas sõita tagasi peaaegu samas suunas kus tuldud ja minna Takamatsus praamile, või rikkuda bicycle-on-freeway reeglit. Mina valisin 2 variandi. Bicycle-on-freeway Jaapani stiilis on aga hoopis midagi muud kui Hiinas. Hiinas võis vahelduseks lubada endale kiirteel rekka taha haakimist ja niimoodi autokiirusel edasiliikumist, politsei tegi selle peale küll noom-noom aga lõpuks ikkagi irvitas ja tegi shesti ``well done boys``. Jaapanis lendab kiirteel tabamisel peale esiteks kiirteepatrull kes peatab eksinud sõiduki. See kutsub välja tavapolitsei kes uurib passi jms. Tavapolitsei kutsub välja politseibussi mis transpordib ratturi jörgmisesse suuremasse linna. Kogu protseduur on aga siiski sõbralik ja ilma trahvideta.

Järgmiseks sihtpunktiks kus tahtsin põhimõtteliselt ära käia oli 1998 aasta olümpialinn Nagano. Tagaratta feilimise tagajörjel olin sunnitud võtma siin vajaliku puhkuse, ratta otsingul kohtasin jaapani rattarändurit Shingo. See tüüp oli tõielik hipi jalgrattal. 4suurt spordkotti meenutavat jalgrattakotti raami külge kinnitatud kuhu ta oli kohbu oma elamise sisse pakkinud ja rohkemgi veel. Perse peale pükstesse kulunud suur auk nagu hipile kohane. Ja konstantselt on line. Jaapanlane ei saa lihtsalt teisiti kui ta peab kogu aeg olema USBga võrku ühendatud. Tüüp tegi kogu aeg pilte ja update nii telefoniga kui lappariga.

 

See mägine osa Jaapanist mis jääb Tokyost läände on kindlasti üks parimaid ja mugavamaid piirkondi kus Jaapanis jalrattal liikuda. Kõik teed Jaapanis on asfalteritud olenemata kas tegu on kaugeima maapiirkonna või Tokyo südalinnaga. Mägedes puudub tihe liiklus, convenient store, kust saab hädapärase kehakinnituse on küll vähem kuid siiski olemas. Vett saab kraanist, mägijõest, telkida igal sammul. Jaapani mägijõed on tõenäoliselt üks puhtamaid looduskekkondi maailmas. Kirjeldamatu on näiteks 15km tõusu lõpus, keema läinud kehandi visata paradiislikku, 10kraadise temperatuuriga kristallselgesse vette, einestada ja magada üks peatäis voodisuuruse kuumaks köetud kivi peal jõekaldal.

Mägedest alla veerenud sisenesin nn Tokyo linnatasandikule mis koosneb Tokyost selle suburbidest, tesitest suurematest ja väiksematest linnakeskustest ja Tokyo doonorlinnadest. Reaalsuses on tegu umbes poole Eesti territooriumi suuruse alaga mis ongi, arvestades tänavate ja rahvastikutihedust, üks suur linn. Mitte kuhugi pole istuda, astuda, liiklusvoog on lakkamatu öösel kui päeval. Hingata on raske. See on ülim inimtsivilistasiooni tehniline saavutus, tukslev mootor, jaapanlane bussijuht. Tokyo keskus ise on muidugi hoomamatu, tulevikulinn olevikus. Isegi parmudele jaoks on eraldi mitmehektari suurune park.Isegi magasin viimase öö ühes sellistest parkidest, igati rahul et lahkun sellest õhtumaa mõistes kummalisest, aga maailmale ülimalt vajalikust riigist.

Back wheel Japan

Algastuseks üks tüüpiline ``I had a mechanical`` lugu(copy paste kirjast sõbrale)....

Ah, this back wheel story in Japan was so fucked up for me, I got all back that I won in China when I didnot repair a tire from Tibet border to until almost Beijing. Basically, everything started when I took the same highway bridge off the island that you did. U must remember, there were those long metallic bridge expansion gaps. And of course my wheel fit exactly in it. I thought U must have got away from there clean because your tire is wider. So after going through the first hole my back wheel was fucked. But I still could ride. Now somewhere before Nagano I had a flat, a misterious one, it was on the inner side of the tube, no puncture. Looked like an overpressure hole. Ok, then the shit started. I couldnt repair the hole becuse it was too hot for my shitty thailand glue. I ride back to some small town before nagano to get a tube, tire was almost flat when I rode. So I got a roadhit to the rim, which started expanding exactly like my front wheel in china, u remember. So I thought I was clever in Nagno, bought a new very decent 18mm rim and tried to change the spokes myself. I got the wheel straight but left too little tention to the spokes, so after 100km I had a rim deformation like u had in one of the balkan countries, when u came out of tunnel. This kind of deformation caused the tube to rub against the inner prtection ribbon(the one u put to protect the tube from the rim), it took me a while to relise why I was having flats after every 10 km. I ride painfully with this wheel until tokyo, just to discover that Iwas overweight for the plane. I had bought 25kg of luggage allowance, and didnt think that the bike box weighs too, a fuken 5 kg! So I had to discard the back wheel, which was fucked anywhay. Eh, lucky for me. Nice back wheel story, will remember this for sure for long time.