Jaapan

Korea piiril vastu Hiinat, sadamas, viidi läbi standardset kontrolli ja passitembeldamist. ``Kaua viibite Koreas``, küsis 20ndates ametnik rutiinsusega. ``1 kuu``.``1 kuu?!?`` vastas ametnik sellise arusaamatu, pahakspaneva üllatumisega hääles, nagu see oleks kõige valem aeg üldse mida saab Koreas veeta...ja lõi passi templi 3 kuu viibimise jaoks.Selgelt oma lubadusest mitte kinnipidanuna,astusin 20 päeva hiljem Busan-Fukuoka praamile. Omalaadne praam, kus nagu ruumikitsikuse vaevlevale Jaapanile kohane, olid magamiseks dorm stiilis ruumid. 14 inimest ``kajutis`` nagu silgud reas.

 Esimesed päikesekiired maabumishommikul paljastasid hetkega Jaapani sisu. Kristallselges hommikus joonistusid teravalt välja viimse detailini lihvitud viaduktid, lakutud, vannituba meenutavad tänavad.Hiljem lähemal vaatlusel selgus, et nendel tänavatel oleks tõepoolest võimalik pulmaülikonnas näiteks pikali vista ja püherdada ilma et ülikonna välimus sellest muutuks. Kõik viaduktid Jaapanis on ehitatud terasest(enamikes riikides raudbetoonist), konstruktsiooni on lisatud puhverelemendid(näiteks kummipuksid) maavärina mõjudele vastupanemiseks.

 Juba toimus praamilt kauba mahalaadimine, kuigi vaevalt olime maabunud. Toiming ise nägi välja kui liinitsükkel, kuigi liini polnud kusagil. Protsess nägi väla järgmine. Iga täpselt 2 minuti tagant sõitis nurga tagant välja täpselt samasugune treiler. Kasutades täpselt samasugust sõidutrajektoori, keeras treiler laevale, kus laaditi peale konteiner ja treiler võis lahkuda. Mitte mingeid kõrvalekaldumisi ajas, trajektooris. Mitte mingit treilerijärjekorda. Või siis laulusõnadega öelduna, ``piilupart ei ole enam rongijuht, vaid robot, Jaapanlane.``Kogupilt meenutas, kuigi väiksemas mastaabis, Star Treki filmikaadreid tuleviku robotlinnadest.

Egas Jaapanis minu jaoks suurt muud plaani polnudki kui lihtsalt teha rutiinseid sõidupäevi, sekka mõne suurema linna ja selle vaatamisväärsuste külastus. Jaapan on rattaturisti jaoks lihtsalt liiga kallis, et hakata mõtlema millelegi muule peale esmavajaduste. Isegi hotellis ei ööbinud ma terve Jaapani jookusl ühtki päeva.

Esimesel päeval olin miskipärast segaduses. Sularaha võtsin välja 2korda rohkem kui terve Jaapani aja jaoks vajalik, pihku mahtuva lihatüki eest maksin poes 15dollarit, lõunasaarelt keskmisele Jaapani saarele minekuks valisin vale praami. Kõik see kainestas korralikult. Jaapanis kas ole ergas ja kalkuleeri kõik järgnevad liigutused ette, või kergenda rahakotti mitmekordselt rohkem. Ruumipuuduse ja kõrge elatustaseme kombinatsioonis on Jaapanis tõenäoliselt ühed kõrgeimad toiduainete hinnad maailmas. Kõnekaks näiteks õuna hind, mis jääb 3 ja 5 euri vahele tükist. Nii tuli piinliku täpsusega uurida hindu ja koostada võimaluste piires veel kuigivõrd tervislik toidukorv kõige odavamatest juurviljadest, kalakonservidest ja saiast. Nii iga päev, hommikuks, lõunaks õhtuks. Tulemuseks oli kulu 20 päeva eest, ainult toiduainetele, täpselt sama suur kui Hiinas 30 päeva kulu. Kusjuures Hiinas saime lubada absoluutselt kõiki toiduaineid mida hing ihkas, ainult väljas söömas käia, päevi hotellis viibida ja takkaotsa veel matkavarustust ja rattajuppe osta.

Teisel päeval leidsin riisipõldude keskelt üles Shimano tehase mis oli kui sümboolseks lõpetuseks pikale rattaretkele. Ratas oli jõunud oma kodumaale ja tõenäoliselt tänas mind vaikides. Esimeseks suuremaks turistimagnetiks oli Hiroshima. Tuumapommi intsidendile oli pühendatud terve maja täis muuseumit, koos kõigi vaffate meditsiiniliste tagajärgede eksponeerimisega. Muuhulgas oli välja pandud ka tükk Strontsium90, näitlikustamaks radioaktiivsuse olemasolu.

Nagu teada lõhkes tuumapomm Hiroshima kohal mõnesaja meetri kõrgusel. Ka sellele faktile on pööratud suurt tähelepanu, et külastajad saaks selge pildi toimunust. Hüpotsenrit on nööri otsas rippuva kuulikesega kujutatud nii linnamakettidel, piltidel, videodes. Lisaks on antud ka kaasaegse linnaplaanis asukoht, kuhu on võimalik jalutada, taevasse vaadata ja ette kujutada pommi lõhkemist antud punktis.

Keskmisest Jaapani saarest lõunas asub väiksem saar kus asuvad sellised suuremad keskused nagu Takamatsu ja Matsuyama. Saarele viib fantastiline sildade jada mis ühendab umbes kuut väiksemat saart mis viivad suuremale. Sildadele on ehitatud ka jalgrattarada, ühele neist teise kihina silla alla. Pikim neist on 5km pikk ning ka jagratestele on sillamaks. Nüüd kui liikuda saare teise otsa,Tokushimasse, et saada tagasi suurele keskmisele saarele, tuleb välja, et jalrattarada ainsal sillal enam pole. Pole ka praami saarelt minema mis on üldiselt tiheda praamiliiklusega riigis kummaline. Ratturi jaoks jääb siis 2 varianti: kas sõita tagasi peaaegu samas suunas kus tuldud ja minna Takamatsus praamile, või rikkuda bicycle-on-freeway reeglit. Mina valisin 2 variandi. Bicycle-on-freeway Jaapani stiilis on aga hoopis midagi muud kui Hiinas. Hiinas võis vahelduseks lubada endale kiirteel rekka taha haakimist ja niimoodi autokiirusel edasiliikumist, politsei tegi selle peale küll noom-noom aga lõpuks ikkagi irvitas ja tegi shesti ``well done boys``. Jaapanis lendab kiirteel tabamisel peale esiteks kiirteepatrull kes peatab eksinud sõiduki. See kutsub välja tavapolitsei kes uurib passi jms. Tavapolitsei kutsub välja politseibussi mis transpordib ratturi jörgmisesse suuremasse linna. Kogu protseduur on aga siiski sõbralik ja ilma trahvideta.

Järgmiseks sihtpunktiks kus tahtsin põhimõtteliselt ära käia oli 1998 aasta olümpialinn Nagano. Tagaratta feilimise tagajörjel olin sunnitud võtma siin vajaliku puhkuse, ratta otsingul kohtasin jaapani rattarändurit Shingo. See tüüp oli tõielik hipi jalgrattal. 4suurt spordkotti meenutavat jalgrattakotti raami külge kinnitatud kuhu ta oli kohbu oma elamise sisse pakkinud ja rohkemgi veel. Perse peale pükstesse kulunud suur auk nagu hipile kohane. Ja konstantselt on line. Jaapanlane ei saa lihtsalt teisiti kui ta peab kogu aeg olema USBga võrku ühendatud. Tüüp tegi kogu aeg pilte ja update nii telefoniga kui lappariga.

 

See mägine osa Jaapanist mis jääb Tokyost läände on kindlasti üks parimaid ja mugavamaid piirkondi kus Jaapanis jalrattal liikuda. Kõik teed Jaapanis on asfalteritud olenemata kas tegu on kaugeima maapiirkonna või Tokyo südalinnaga. Mägedes puudub tihe liiklus, convenient store, kust saab hädapärase kehakinnituse on küll vähem kuid siiski olemas. Vett saab kraanist, mägijõest, telkida igal sammul. Jaapani mägijõed on tõenäoliselt üks puhtamaid looduskekkondi maailmas. Kirjeldamatu on näiteks 15km tõusu lõpus, keema läinud kehandi visata paradiislikku, 10kraadise temperatuuriga kristallselgesse vette, einestada ja magada üks peatäis voodisuuruse kuumaks köetud kivi peal jõekaldal.

Mägedest alla veerenud sisenesin nn Tokyo linnatasandikule mis koosneb Tokyost selle suburbidest, tesitest suurematest ja väiksematest linnakeskustest ja Tokyo doonorlinnadest. Reaalsuses on tegu umbes poole Eesti territooriumi suuruse alaga mis ongi, arvestades tänavate ja rahvastikutihedust, üks suur linn. Mitte kuhugi pole istuda, astuda, liiklusvoog on lakkamatu öösel kui päeval. Hingata on raske. See on ülim inimtsivilistasiooni tehniline saavutus, tukslev mootor, jaapanlane bussijuht. Tokyo keskus ise on muidugi hoomamatu, tulevikulinn olevikus. Isegi parmudele jaoks on eraldi mitmehektari suurune park.Isegi magasin viimase öö ühes sellistest parkidest, igati rahul et lahkun sellest õhtumaa mõistes kummalisest, aga maailmale ülimalt vajalikust riigist.