Otra teqila mas, por favor!

 

Marco ja Dadoga hüvasti jätnud,  oli valida 2 marsruuti. Mööda troopiliselt sooja Vaikse ookeani rannikut läbi Tepic i ja Guadalajara, või Otse püstloodis seinast Durangosse. Mõistagi valisin teise variandi. Preemiaks sai väikene moos...Erinevalt Tiibeti mägismaast, kus oli tekkinud suured distinktsed mäeahelikud, mis vaheldusid sügavate orgudega, on kõrge Mehhiko platooga külgnev mäestikusüsteem pihustatud sadadeks erineva kõrgusega, eraldiseisvateks kaljumütsideks. Niiet teeprofiil on pidevalt üles alla, trendiga üles. Teel tervitasid juba nii tuttavad keskmäestiku männimetsad (meenub Dalat), jahedus ja puhas mäestikuvesi.

Durangos olin kokku leppinud majutuse Frida ja Jorge juures. Abiks oli weebikülg warmshowers.org, mis on loodud spetsiaalselt rattaturistide jaoks. Soovijad saavad ennast saidil registreerida, liitudes ülemaailmse kogukonnaga ja andes nõusoleku kaasreisijaid majutada. Vastutasuks saavad nad rännakul olles ise majutust küsida. Hea viis ka kultuuri ja reisimuljete vahetamiseks.
Teise päeva lõpuks sai Fridast ja Jorgest kokku väga haruldane pilt rattaringkondades. Tegelikult polnud üldse tegu rattahuvilistega, põhjus miks nad rattaturiste majutavad on lihtsalt huvi reisimise vastu. Frida on minuga samavana.9ndast kuni 18eluaastani oli ta professionaalne baleriin. Aasta pärast tõuseb ta karjääriredelil viimase sammu, saades keskastme kohtu kohtunikuks.  Ta elab trellitatud ja zhilettokastraadiga piiratud müüridega majas. See olevat Mehhikos vajalik, kuigi tema spetsialiseerumine pole narkoprotsessid. Narkoprotsesside kohtunikel pole vahet kus nad elavad, sest viimase 4 aastaga on Durangos tapetud 6 kohtunikku. Jorge on natuke vanem. Tal on oma isiklik lemmikloomakliinik ja ta teeb igapäevaselt loomaoperatsioone alates süstimisest kuni maksaeemalduseni. Töö on Jorge elu ja vastupidi. Seetõttu elavad nad hetkel lahus. Hoolimata sellest, et Frida meenutas mulle lõpuni rohkem robotit kui inimest,veetsime me kaks väga vaffat, sisukat ja informatiivset päeva koos, enamus sellest Jorge loomakliinikus.
NB! Frida kannab isegi magades bidshaamat mis meenutab kohtunikurüüd!

Niisiis, olin platool. Külm ja kõle, lõputud lõputud farmlandid, enne kui sõtkun oma tee tagasi nn päris Mehhikosse mis jäi nüüd mõnisada kilomeetrit lõunasse. Sellel lõigul tundsin ennas täiesti küpsena, ei teagi kas tegu oli äkilise kõrgusemuutusega (+2500m), valgupuudusega(lihale pole just liiga palju tarbinud) või Jorge maitsvate teqiilaringidega.

Seetõttu pidin Zacatecases võtma 4 puhkepäeva, tohterdamaks väsinud kehandit. Zacatecast võiks kirjeldada väljendiga ``Mexico´s best known secret`` among western travellers. kohalikke oli tänavatel nagu sitta soolikas, välismaalasi aga sisuliselt puudusid. Võibolla on teegu liigselt külma kliimaga mis välisturiste peletab, põhjamaa kodanikule on see koht aga ideaalne. Siin lõi kirvega pähe asjaolu mis hiljem järjepidevalt korduma hakkas: Mehhiko on see koht, kuhu tulla, kui huvi pakuvad vanalinnad. Ei ole võimalik kirjeldada, kui ebanormaalselt lummav on Zacatecase vanalinn, kuigi ma ei pea ennast eriliseks vanalinnadse huviliseks. Maailmalõpu veetsin ühes parimas hostelis kus iial olen viibinud, koos endise ITpoisi ja praeguse kirjaniku Richi, arhitekst Racheli ja noorukese austerlanna whatever her name was-iga.

Veelgi drastilisemaid panoraame pakkus mõned päevad hiljem külastatud San Miguel de Allende mis on aga lääne turistidest üleküllastunud, selle põhjuseid võib otsida nii eelmainitud soojemast kliimast kui ka ajaloost. Nimelt olevat linna ülesehitusaastatel suur puudus olnud ehitusspetsialistidest, kes toodi sisse ühendriikidest kuna ehitustöid juhtiv piiskop otsustas nii. Nüüd on linnas USA turiste nagu jänesepabulaid mis muidu veereksid järsust linnamäest alla, kui neil jalgu all ei oleks.

Jõulud plaanisin veeta metsas, mitte et nii lahe oleks, vaid aeg oli liigutada ja ei viitsinud veel 4 päevaks Zacatecasesse jääda. Paraku lõi mu plaanid sassi Mehhiko stiilis litsimaja omanik, kes mind Dolores Hidalgo tomatileti tagant üles korjas ja jõuluõhtuks oma koju viis.´´ Well, it´ll be just small gathering, my family and dog.`` Eh, family all mõtles ta aga tervet suguvõsa nagu hiljem selgus. Kohale vajusid tegelased niecest father in law-ni või kes iganes veel. Mehhiklastel on paha komme aga igaüht kes uksest sisse astub ja lahkub tervitada kallistuse, prantsuse stiilist põsk-põsk suudlusega jms. Kujutage siis ise ette kui tüütuks see võib osutuda pärast mõnekordet harjutamist. Õhtusöök miskipärast viibis, ilmselt oodati veel viimaseid külalisi banaanikoogiga. Kuigi mainisin kohe alguses ära (mida ma teen alati eestit tutvustades), et põhjamaa poistele meeldib natuke rohkem teravat libistada kui ülejäänud planeediasukatele, jäin ma tagasihoidlikuks ja üritasin teqiilaraundid lüksta pärast maitsva kanaraundi. Paraku ei. Kana näis kõpsevat aeglasemini kui kasvas isu teqiila järele, nii sai hooratas käima lükatud ja ``baila`` võis alata!

Kuna peremaja oli vanaemasid jms täis, pandi mind magama litsimajja. Või siis noh, auto-hotel, nagu on ametlikult. Idee on siis selles, et sügavalt katoliiklikus Mehhikos ei ole nussimine üldse mitte sünnis tegevus ja ükskõik kes sellega tegeleda tahab, tehku seda privaatselt, eemal kõigist keda see võiks puudutada. Tegelikkuses siis on litsimaja Mehhiko stiilis koht, kuhu lähed oma armukese, tüdruksõbra või päris litsiga. Et nussida. Ja mitte vähe.

Tihe jõuluaeg lõppes Guanajuatos veelgi tihedamalt kuna jällegi tänavalt korjas mind üles exmilitaar expat Kanadast kes ei andnud enne rahu, kui sai mulle teha tervet õhtut täitva õlu-vanalinna-ajaloo-tuuri.Guanajuato on neist kolmest ülikarmist vanalinnast (Zacatecas, San Migul de Allende, Guanajuato) vaat et kõige karmim. Tegelikult, kui ma oleks esimesena Guanajuatot külastanud, oleks ülejäänud 2 linna jätnud mannetu mulje. Kuna linn on ehitatud ümber ja mäe vahele, siis keegi otsustas kunagi, et tegelikult võiks linna laiendada mäe sisse. Nii on mäge kohitsetud hiina stiilis. Mäe sisse on ehitatud terve tänavatevõrgustik, osades kohtades sulavad linnaplatsid tänavateks, tänavad sulanduvad aga ühtlaselt mäe külje alla. Loomulikult on selle sama tänava/mäekülje peale ehitatud täis maju, sest nii ju mahub. Täpselt selline mulje jääb sellest linnast. See on tehtud kuna ``nii saab ka teha``.
NB! Mida teeb jeesus lambaga?

Vanaasta õhtu veedan Mexico Citys. Kerge erutus on sees, kui liigun järjest lähemale maailma suuruselt kolmandale, kriminaalse reputatsiooniga linnale. Selle mastaapsusest annab tunnistust järjest kasvav autodevool mis 40km enne linna saavutab kriitilise piiri. Minutis korra möödub terve rekkatäis sigu, kellel on käsil viimne teekond 22miljoni pueblo hamba vahele. Tõusen pedaalidele ja olen valmis iga hetk selleks, et tsemendiveok või buss mu vasaku külje maha lihvib. Läbi sudupilve jõuan lõputuna näivast suburbiast Centro Historicosse, kus valitseb melu ja kaos. Ühtlane rahvamass voolab trummitagumist, indiaani rituaalisuitsu ja muusikast küllastunud tänaval katkematult. Ruutmeetrit vaba ruumi ei eksisteeri. Vaatan, voolan kaasa ja ei oska midagi selle peale öelda. Tõttöelda, linn on niivõrd suur, et on kuidagi abitu tunne. Järgmine päev teen suure ponnistuse, kõndides kõrvalasuvasse linnossa(linnosi on umbes mitukümmend) mis iseenesest võtab juba poolteist tundi aega, avstamaks, et antropoloogiamuuseumit mille jaoks olin varunud pool päeva, pole võimalik läbida isegi päevaga. Nädal oleks OK. Ja see on vaid üks muuseum mitmekümnest. Õh!

 Muide, esimene müüt sai tegelikkuseks. Sõber Loic, kes saabus Mexico Citysse nädal varem, tõmmati Starbucksi kohvikus peeneks. Kruvikeerajaga pätid lendasid sisse, saagiks langes laptop, rahakott ja pass õnnestus tal võtluse käigus tagasi saada. Mis siin ikka, hoian oma vorstinuga lähemal ja silmad lahti.

PS! Selle tujurikkuja jumala episoodi peale leiaks autorid/näitlejad Mehhikos, kui nad üldse suudaks oma katoliikliku ajuga midagi sellist välja mõelda, ennast järgmisel päeval prügikastis.

Head Uut Aastat!