Baja

California poolsaar hüüdnimega Baja California on ettekujutuses olnud kui midagi Ameerikalikku, viitab nimigi ju sellele. See on ka osaliselt tõsi, olgugi et poolsaar kuulub Mehhikole. Rantsopidamise kõrval on just Ameerika turistid need, kes moodustavad suure osa kohalike elanike sissetulekust. Tijuanast lõunasse kuni Ensenadani jätkus USA läänerannikult tuttav rannakuurortvöönd.

Ensenadast kuni El Rosarioni, kitsal ribal idas asuva mäestiku ja ranniku vahel, lubavad Vaikselt ookeanilt tulevad vihmad tegeleda ekstensiivselt põllumajandusega. Kuna ainus tee on ehitatud väga kitsas, ei jätku puu-ja juurviljaveokite kõrvale ratturi jaoks enam ruumi. Sentimeetrit 30 lahutamas lenksu täislastis rekkast, otsustasin mitmeid kordi ohutuse mõttes teelt välja sõita.

El Rosariost alates ladusin pakiraami sööki täis, teadmisega et järgmine suurem asula ootab pooletuhande km kaugusel, veepunktidest teel oli vähe informatsiooni. Sellele vaatamata oli aeg rõõmustamiseks. The Baja, as The real Baja, kicked in! Las foto räägib enda eest.

Võrreldes Aasia ja Austraaliaga on loodus siin kui pea peale pööratud. Domineerivad kaktused, mis sõna otseses mõttes ei lase sust lahti, koolibrid kelle väiksema sugupoole võib kergesti mesilasega segamini ajada, skorpionid kelle avastad pärast lõunauinakut külje alt kivi alt, kormorani-tüüpi linnud kes liuglevad osavalt tiivad sentimeetri kõrgusel vee kohal, kasutades ära pealtnäha müstilisi õhuvoolusid.

Aktiivse narkokaubanduse tõttu näeb maanteedel igapäevaselt patrullimas militaarsõidukeid, nii veokeid 20pealise jaoga suuremaks lahinguks kui tulistamispukkiega varustatud dshiipe 3-4 maskides ja automaatidega varustatud tölkamiga. Lisaks on iga mõnesaja km tagant maantee kontrollpunktid cavity searchiks.

Pärast päevast vahepetust 28peralleeli-linnas Guerrero Negro jätkus tee kõrbes angu me seda tunneme ja veel nädalajagu armutut võitlust üksinduse, korduma kippuva menüü ja monotoonsete pedaaliringidega. Kõike seda korvasid aga vaated mis üha lisasid seda viimast esteetilist pintslitõmmet panoraamile ja kinnitasid, et miski ei saa olla inimese jaoks ilusam kui kordumatu loodusvaade millega me oleme aastatuhandeid arenenud ja mis on tõenäoliselt sisse kirjutatud meie geneetilisse ilu hindavasse koodi.

Loretos saabus lõpp koomiliseks muutuvale endaga rääkimisele, kikkis kõrvaga magamisele ja halastamatule pedaalimisele. Kohtasin 4pealist sakslaste punti. Hea oli taas olla inimeste keskel, jagada muljeid, sõita päevas 100km asemel 50, muiata saksa ``ordnungi`` peale. Erinevalt enamusteistest rahvustest, ei lähe sakslane enne reisile, kui ta ratas pole tehtud kuulikindlaks ja läbinud edukalt crash-teste. Kasutusel olid spetsiaalsed touringrattad, vastupidavaimate shimano komponentidega, tugevdatud V-piduritega, jooksusiseste käigukastidega, veekindlate rattakottidega(kuigi kuude kaupa polnud nad vihma saanud), vedelik-paranduvate sisekummidega, tahavaatepeeglitega. Kui veetagavara langes alla 5 liitri inimese kohta, kutsuti kokku kolleegium arutamaks järgmise tankimise üle. Edu edasistes veeremistes, Klaus, Berthold, Dirk, Anita! Muide, Klaus on siuke vend, kes on käinud nii mõneski kohas, näinud nii mõndagi. Leia alumiselt pildilt!

Kesse ütles, et rattareisil pole kaisukarusid vaja!?

Pärast 2,5 nädalast kõrbeödüsseiat saabun koos kahe itaallasega Mazatlani. Kui noaga lõigatud, on justkui tegemist teise riigiga. Otse praamilt astume hubasesse vanalinna kus tänavad kihavad bangkokilikult, hinnad kukuvad poole võrra, rannapromenaad on kui French Rivieras. Tüdrukud on taas ilusad nagu ühes normaalses riigis tavaks. Võtan oma aja puhkuseks enne Mehhiko platoole tõusmist ja Durangot.