Manila

Kiire stopõuver peatus Filipiinode pealinnas Manilas. Milline esmamulje? Ehk saab kirjeldada kokkuvõtvalr, et Manila on ohtliku fassaadiga kompott erivetest kohtadest. On nii India elementi,vaesust, eksponeeritud vaesus tänavatel, kus armsa näoga lapsed võtavad sul käest kinni, teine käsi on sirutatud paluvalt annetuse saamiseks. Naised pesevad end tänavatel otse ämbrist, samas on oma beebi asetanud sinnna kõrvale kartongi peale vähkrema. ``No home`` viitas kohalik pimp olukorrale. ``No home`` elektriposti kõrval magavale noorukile. Neid oli veel. Tänavapilt meenutab segu nõukkaegsetest plokkhoonetest wanna-be poolkõrghoonetest, vähem on magalaid räämas urkaid. Rannabulevard meenutab küllaltki Bakuu oma, selle vahega, et peaaegu olematu kivine ``rand``on kilekotte ja muud sodi täis, lusti otsivad filipiinod aga on sinna vette roninud 100m solgitorust eemal. Tänavaääred on palistatud aega surnuks löövate 20ndates, 30ndates filipiinodega, kõik loomulikult piidlevad süngelt kui mööda lähed, justkui oodates pimeduse saabumis, et Manila saaks avada oma tõelise kriminaalsuse poole kalduva pale.
Suurest algusentusiasmist lasin ennast koheselt ``target -shooting`` urkasse vedada, kus tühjendasin mõned raundid 9mm-sest, teist samapalju otsa ehtsast UZIst. Mõistagi oli tegu läbinisti underground ettevõttega, niiet sessiooni lõppedes lendas kohe tavapärane skeem sisse. Bareerisin seda sümboolse rahatähe viskamisega toolile ja taganesin kiiresti tänavale, kus tüübid veel mitusada meetrit min djälitasid suurema noosi väljanõumise huvides.
Loomulikult on olemas sellisele kohale omased kõik muud rõõmud ja rõõmuga lõpud. Söök on sama mis tänavapilt. Segu maitea millest. Tõsine positiivne üllatus. Ootasin ehk midagi euroopapärast, mida on ka, aga roogadele on mingi siuke imevint sisse keeratud, et jääb üle ainult silmi pööritada ja mõelda - mida rohkemat on inimesele siin ilmas vaja. Maitse on kui tais, komponedid kui Euroopas, sekka veits kohalikku tsillit ja muud imejuurikat. Kutsutakse Mongoolia salatiks. Kokku teebki Filipiino roa. Pannkoogisarnane hot dogi meenutav maius, kuhu on banaan sisse keeratud maitseb.....no parem ei ürita kirjeldadagi.
Kokkuvõtvalt, kõhe koht. Ajah, naised on ka ``suht`` kenad.

Tänan, Austraalia

Viimaseid tööpäevi Darwinis ühele poole veeretades sattus tänase päeva maiuspala endale gi ootamatult olema harukordne, kuigi siin juba vedeletud eelmise korraga kokku pea 7kuud. Pärastlõunane kolitav klient läks minu paljunäinud kaastöötajale kirja TOP3 sisse rõvedusastme kategoorias. Parkisime trucki abode neiborhuudi, mida valitsus lahkesti omal kulu ja kirjadega natiivelutaele jagab ja mis on mõistagi tsiviliseeritud linnarahva terriyooriumist kõrge taraga eraldatud. Nõndaks siis kalpsast trepist meile vastu süsimust abojeesus miskid plastikanumad köäes ja tegi innuka shesti teise korruse poole viitamaks töömaa asukohale. Üle lävepaku astudes võrdus sisuliselt samaga kui suruda nägu värskelt täiskustud beebimähkmesse. Ei, aga see on ju normaaaaaaaalne. Toast vahtisid vastu osalt pundunud osalt nooruslikult rõõsa näoga aboperekobar, kes ei näinud lämmatavast haisust end häirida laskvat. Juba enne kui me oma kolimisliigutustega hakkasime toas olulist vibratsiooni ttekitama, panid juhuslikud prussakad mööda seina, külmkappi, põrandat, harjavart, ühesõnaga, mitte mingisuguse koondunud asukohaga, toas ringi. See ei tõotanud head. Momendil, miul puudutasime kahtlase võidekorraga kaetud sohvadiivanit, voolas selle alt välja prussakate armee igas suuruses, moodustades dünaamilise pildi, nagu oleks keegi põrandale ämbritäie sitta valanud. Ei, normaaaaaaaaalne. Abod ei paistnud sellest oma hoiakut muutvat, meie kivistusime hetkeks, olles sunnitud siiski hgüplevaid liigutuisi tegema kui prussakate jõgi meie jalutsisse voolas. Mis siis nüüd? Kas me peame oma käed selle diivani alla panema ja 50 meetri kaugusel asuva truckini kõndima, olles sammal ajal võimetud midagi tegema kui prussakas otsustab diivani seest oma positsiooni meie käenaha alla vahetada? Jah. Tegu oli ka selles mõttes sundolukorraga, et töö tellija oli valitsust esindav abode majutusega tegelev kinnisvaraorganistasioon, ja keeldumine sellest tööst oleks koheselt kirja länud kui negatiivne olukorra lahendus. Et valitsuse tellinused moodustavad aga selles majandusharus siin kõva kolmandiku, ei oleks selline lahendus olnud üldse mõeldav. Töö sai tehtud kiirelt ja suure emotsioonitempliga päeva ja mälusse. Käed pestud ka!

Eepiks jätkub (eepiks vol2 jätk siis, või 3, ei oskagi identifitseerida) Ameerikates. 12november maandub raudlind koos raudhobuga pardal In da Hood ehk Los Angeles. Asimuut mõistagi lõunasse. Kuuldavasti olevat mõnisada km põhja pool nädal tagasi isegi lund taevast visanud, loodetavasti ei tule jälle haigus kimbutama nagu juhtus eelmine kord Vietnami aklimatiseerumisrännakul. Plaanis on lasta peaasse(või sealt välja) mõistagi kõik unistus, mis on aja jooksul ajukääru akumuleerunud. Alustades doksarjades tihti ette tuleva kaadriga Maast kosmosest, kus on selgelt eristatavad mandrid, lõpetades nõukaaegse rattaraamatuga mis kirjeldas uljaid isamaa soloiste 20 sajandi keskpaiga aegsetel algsetel terasvokkidel, kuid mis ometi läbisid atacamasid ja amasooniaid. Kas Zihuatanejo on päriselt olemas? Kui, siis milline?

Jaapan

Korea piiril vastu Hiinat, sadamas, viidi läbi standardset kontrolli ja passitembeldamist. ``Kaua viibite Koreas``, küsis 20ndates ametnik rutiinsusega. ``1 kuu``.``1 kuu?!?`` vastas ametnik sellise arusaamatu, pahakspaneva üllatumisega hääles, nagu see oleks kõige valem aeg üldse mida saab Koreas veeta...ja lõi passi templi 3 kuu viibimise jaoks.Selgelt oma lubadusest mitte kinnipidanuna,astusin 20 päeva hiljem Busan-Fukuoka praamile. Omalaadne praam, kus nagu ruumikitsikuse vaevlevale Jaapanile kohane, olid magamiseks dorm stiilis ruumid. 14 inimest ``kajutis`` nagu silgud reas.

 Esimesed päikesekiired maabumishommikul paljastasid hetkega Jaapani sisu. Kristallselges hommikus joonistusid teravalt välja viimse detailini lihvitud viaduktid, lakutud, vannituba meenutavad tänavad.Hiljem lähemal vaatlusel selgus, et nendel tänavatel oleks tõepoolest võimalik pulmaülikonnas näiteks pikali vista ja püherdada ilma et ülikonna välimus sellest muutuks. Kõik viaduktid Jaapanis on ehitatud terasest(enamikes riikides raudbetoonist), konstruktsiooni on lisatud puhverelemendid(näiteks kummipuksid) maavärina mõjudele vastupanemiseks.

 Juba toimus praamilt kauba mahalaadimine, kuigi vaevalt olime maabunud. Toiming ise nägi välja kui liinitsükkel, kuigi liini polnud kusagil. Protsess nägi väla järgmine. Iga täpselt 2 minuti tagant sõitis nurga tagant välja täpselt samasugune treiler. Kasutades täpselt samasugust sõidutrajektoori, keeras treiler laevale, kus laaditi peale konteiner ja treiler võis lahkuda. Mitte mingeid kõrvalekaldumisi ajas, trajektooris. Mitte mingit treilerijärjekorda. Või siis laulusõnadega öelduna, ``piilupart ei ole enam rongijuht, vaid robot, Jaapanlane.``Kogupilt meenutas, kuigi väiksemas mastaabis, Star Treki filmikaadreid tuleviku robotlinnadest.

Egas Jaapanis minu jaoks suurt muud plaani polnudki kui lihtsalt teha rutiinseid sõidupäevi, sekka mõne suurema linna ja selle vaatamisväärsuste külastus. Jaapan on rattaturisti jaoks lihtsalt liiga kallis, et hakata mõtlema millelegi muule peale esmavajaduste. Isegi hotellis ei ööbinud ma terve Jaapani jookusl ühtki päeva.

Esimesel päeval olin miskipärast segaduses. Sularaha võtsin välja 2korda rohkem kui terve Jaapani aja jaoks vajalik, pihku mahtuva lihatüki eest maksin poes 15dollarit, lõunasaarelt keskmisele Jaapani saarele minekuks valisin vale praami. Kõik see kainestas korralikult. Jaapanis kas ole ergas ja kalkuleeri kõik järgnevad liigutused ette, või kergenda rahakotti mitmekordselt rohkem. Ruumipuuduse ja kõrge elatustaseme kombinatsioonis on Jaapanis tõenäoliselt ühed kõrgeimad toiduainete hinnad maailmas. Kõnekaks näiteks õuna hind, mis jääb 3 ja 5 euri vahele tükist. Nii tuli piinliku täpsusega uurida hindu ja koostada võimaluste piires veel kuigivõrd tervislik toidukorv kõige odavamatest juurviljadest, kalakonservidest ja saiast. Nii iga päev, hommikuks, lõunaks õhtuks. Tulemuseks oli kulu 20 päeva eest, ainult toiduainetele, täpselt sama suur kui Hiinas 30 päeva kulu. Kusjuures Hiinas saime lubada absoluutselt kõiki toiduaineid mida hing ihkas, ainult väljas söömas käia, päevi hotellis viibida ja takkaotsa veel matkavarustust ja rattajuppe osta.

Teisel päeval leidsin riisipõldude keskelt üles Shimano tehase mis oli kui sümboolseks lõpetuseks pikale rattaretkele. Ratas oli jõunud oma kodumaale ja tõenäoliselt tänas mind vaikides. Esimeseks suuremaks turistimagnetiks oli Hiroshima. Tuumapommi intsidendile oli pühendatud terve maja täis muuseumit, koos kõigi vaffate meditsiiniliste tagajärgede eksponeerimisega. Muuhulgas oli välja pandud ka tükk Strontsium90, näitlikustamaks radioaktiivsuse olemasolu.

Nagu teada lõhkes tuumapomm Hiroshima kohal mõnesaja meetri kõrgusel. Ka sellele faktile on pööratud suurt tähelepanu, et külastajad saaks selge pildi toimunust. Hüpotsenrit on nööri otsas rippuva kuulikesega kujutatud nii linnamakettidel, piltidel, videodes. Lisaks on antud ka kaasaegse linnaplaanis asukoht, kuhu on võimalik jalutada, taevasse vaadata ja ette kujutada pommi lõhkemist antud punktis.

Keskmisest Jaapani saarest lõunas asub väiksem saar kus asuvad sellised suuremad keskused nagu Takamatsu ja Matsuyama. Saarele viib fantastiline sildade jada mis ühendab umbes kuut väiksemat saart mis viivad suuremale. Sildadele on ehitatud ka jalgrattarada, ühele neist teise kihina silla alla. Pikim neist on 5km pikk ning ka jagratestele on sillamaks. Nüüd kui liikuda saare teise otsa,Tokushimasse, et saada tagasi suurele keskmisele saarele, tuleb välja, et jalrattarada ainsal sillal enam pole. Pole ka praami saarelt minema mis on üldiselt tiheda praamiliiklusega riigis kummaline. Ratturi jaoks jääb siis 2 varianti: kas sõita tagasi peaaegu samas suunas kus tuldud ja minna Takamatsus praamile, või rikkuda bicycle-on-freeway reeglit. Mina valisin 2 variandi. Bicycle-on-freeway Jaapani stiilis on aga hoopis midagi muud kui Hiinas. Hiinas võis vahelduseks lubada endale kiirteel rekka taha haakimist ja niimoodi autokiirusel edasiliikumist, politsei tegi selle peale küll noom-noom aga lõpuks ikkagi irvitas ja tegi shesti ``well done boys``. Jaapanis lendab kiirteel tabamisel peale esiteks kiirteepatrull kes peatab eksinud sõiduki. See kutsub välja tavapolitsei kes uurib passi jms. Tavapolitsei kutsub välja politseibussi mis transpordib ratturi jörgmisesse suuremasse linna. Kogu protseduur on aga siiski sõbralik ja ilma trahvideta.

Järgmiseks sihtpunktiks kus tahtsin põhimõtteliselt ära käia oli 1998 aasta olümpialinn Nagano. Tagaratta feilimise tagajörjel olin sunnitud võtma siin vajaliku puhkuse, ratta otsingul kohtasin jaapani rattarändurit Shingo. See tüüp oli tõielik hipi jalgrattal. 4suurt spordkotti meenutavat jalgrattakotti raami külge kinnitatud kuhu ta oli kohbu oma elamise sisse pakkinud ja rohkemgi veel. Perse peale pükstesse kulunud suur auk nagu hipile kohane. Ja konstantselt on line. Jaapanlane ei saa lihtsalt teisiti kui ta peab kogu aeg olema USBga võrku ühendatud. Tüüp tegi kogu aeg pilte ja update nii telefoniga kui lappariga.

 

See mägine osa Jaapanist mis jääb Tokyost läände on kindlasti üks parimaid ja mugavamaid piirkondi kus Jaapanis jalrattal liikuda. Kõik teed Jaapanis on asfalteritud olenemata kas tegu on kaugeima maapiirkonna või Tokyo südalinnaga. Mägedes puudub tihe liiklus, convenient store, kust saab hädapärase kehakinnituse on küll vähem kuid siiski olemas. Vett saab kraanist, mägijõest, telkida igal sammul. Jaapani mägijõed on tõenäoliselt üks puhtamaid looduskekkondi maailmas. Kirjeldamatu on näiteks 15km tõusu lõpus, keema läinud kehandi visata paradiislikku, 10kraadise temperatuuriga kristallselgesse vette, einestada ja magada üks peatäis voodisuuruse kuumaks köetud kivi peal jõekaldal.

Mägedest alla veerenud sisenesin nn Tokyo linnatasandikule mis koosneb Tokyost selle suburbidest, tesitest suurematest ja väiksematest linnakeskustest ja Tokyo doonorlinnadest. Reaalsuses on tegu umbes poole Eesti territooriumi suuruse alaga mis ongi, arvestades tänavate ja rahvastikutihedust, üks suur linn. Mitte kuhugi pole istuda, astuda, liiklusvoog on lakkamatu öösel kui päeval. Hingata on raske. See on ülim inimtsivilistasiooni tehniline saavutus, tukslev mootor, jaapanlane bussijuht. Tokyo keskus ise on muidugi hoomamatu, tulevikulinn olevikus. Isegi parmudele jaoks on eraldi mitmehektari suurune park.Isegi magasin viimase öö ühes sellistest parkidest, igati rahul et lahkun sellest õhtumaa mõistes kummalisest, aga maailmale ülimalt vajalikust riigist.

Back wheel Japan

Algastuseks üks tüüpiline ``I had a mechanical`` lugu(copy paste kirjast sõbrale)....

Ah, this back wheel story in Japan was so fucked up for me, I got all back that I won in China when I didnot repair a tire from Tibet border to until almost Beijing. Basically, everything started when I took the same highway bridge off the island that you did. U must remember, there were those long metallic bridge expansion gaps. And of course my wheel fit exactly in it. I thought U must have got away from there clean because your tire is wider. So after going through the first hole my back wheel was fucked. But I still could ride. Now somewhere before Nagano I had a flat, a misterious one, it was on the inner side of the tube, no puncture. Looked like an overpressure hole. Ok, then the shit started. I couldnt repair the hole becuse it was too hot for my shitty thailand glue. I ride back to some small town before nagano to get a tube, tire was almost flat when I rode. So I got a roadhit to the rim, which started expanding exactly like my front wheel in china, u remember. So I thought I was clever in Nagno, bought a new very decent 18mm rim and tried to change the spokes myself. I got the wheel straight but left too little tention to the spokes, so after 100km I had a rim deformation like u had in one of the balkan countries, when u came out of tunnel. This kind of deformation caused the tube to rub against the inner prtection ribbon(the one u put to protect the tube from the rim), it took me a while to relise why I was having flats after every 10 km. I ride painfully with this wheel until tokyo, just to discover that Iwas overweight for the plane. I had bought 25kg of luggage allowance, and didnt think that the bike box weighs too, a fuken 5 kg! So I had to discard the back wheel, which was fucked anywhay. Eh, lucky for me. Nice back wheel story, will remember this for sure for long time.

vol 2

Päevased toimetused selja taga, kustud kasitud, viskasin voodisse pikali ja heitsin pilgu moblasse. 00.03, 1 septemper. Meenus, et kusagil kaugel eestimaal lähevad lapsed täna jälle kooliaastat alustama. No ilmselt ka mujal maailmas, see aga jääb isiklikult kaugeks. Eriti kummastav seejuures on, et antud elufaasi/tegevuste juures ja eestist kaugel olles on 1 sept üks päev teiste reas - see ei tähenda mitte midagi, kui just juhtumisi kuupäeva ei silma kuskil.

Selleks korraks on eepik vol 2 joon alla tõmmatud, need read tulevad uue väärtuse saanud Darwinist. Teele jäänud viimased 2 riiki, Korea ja Jaapan olid minu kui rahu armastava metsarahva geene kandvale kodanikule selge liig. Rahvastikutihedus arenenud riigi võtmes on siinjuures peamiseks märksõnaks. Eriti teravalt kruvis ennast meelesse Seoul, eriti selle kesklinn. Uurisin ka statistikat, suurima rahvastikuarvuga maailma linnadest, kus eesrinnas on muuhulgas ka Hiina suurlinnad nagu Peking ja Tianjin, on Seoul umbes 17 000 elnikuga ruutilomeetri kohta tabeli eesotsas. Justkui võiks siis öelda, et kui kõnnid Pekingi tänaval ja Seouli tänaval, siis peaks kulgemine(ehk ka enesetunne keskkonnas) olema sarnane. Vale. Mida statistika arvesse võtab? Pindala ja rahvaarvu. Mida ta aga arvesse ei võta: 1. milline on tänavate ja ehitiste alla jääva pindala suhe, 2. Millisel määral üritatkse liikuvat massi kontrollida ja kuidas mass sellele reageerib. Ehk siis, Seouli tänavad on jämedalt poole kitsamad kui Pekingi omad. Arenenud riigile kohaselt katab tänavavõrgustikku fooride, sebrade, piirete jne meri. Ja loomulikult, rahvas kuuletub. Kõik see kokku teeb 2st sarnase rahvastikutihedusega linnast elukeskkonnana kohad mis erinevad üksteisest kui kits ja kurk. Seoulis eksisteeris minu jaoks 2 mõudi. Ekstreemmõud, kui oli reaalne tahtmine ja vajadus kuhugi jõuda, mille lõlitasin sisse ratta seljas. See seisnes jõhkra tuimusega autode vahel littides ja bussi tuulest bussi tuulde hüpates. Kõikeeitav mõud seisnes selles, et lamasin hostelis seliti ja surfasin netis. Kui välja läksin, siis võimalikult lähedale ümber nurga poodi või, suure pingutusega, kõrvalkvartalisse sauna, kuhu jäin samuti peitu tundideks. Mis seal tänaval siis nii hullu on? Minu ettkujutuse kohaselt redefineerib Seouli tänav jalakäija jaoks tänava/tee definitsiooni - inimese poolt modifitseeritud pinnaslõik, mille eesmärgiks on lihtsustada liikumist punktist A punkti B. Seouli versioonis siis - ...pinnaslõik, mille eesmärgiks on raskendada, frustreerida, pagendada jalakäijat, kes soovib jõuda punktist A punkti B. See on täiesti ridikuloosne. Seouli tänaval tegled jalakäijana selgelt rohkem seismisega, kellegi vastu põrkamisega. Tundub et inimesed tegelevadki sellega ainult eesmärgiga jõuda järgmise auguni tänaval mis viib metroosse.

Kui korea poiss on suutnud vermida oma pealinnast õuduste augu, siis imperiaalsete geenidega Jaapan on lõdva randmega mesterdanud samasuguse robotkeskkonna tervest riigist. Jah, terve fakenama jaapan on kui üks suur Lego, õlitatud masin mis ei peatu hetkekski. Kui kuskil on kirjas (Piibels oli see vist) et Jumal lõi inimese enda järgi, siis need jaapanlane üritab luua robotit enda järgi. Need väikesed vahvad metallist mehikesed keda aeg ajalt uudistes näha võib ja kes oskavad kuubikuid ühest virnast teise tõsta ja konarlikult kõndida, need pole lihtsalt mingi järjekordne vahva leiutis millega suurkompaniid eriprojektina arendavad. See on selge jaapanlase püüdlus ehitada metallist iseenast. Kas masina sees on võimalik telkida? Jah. Kusjuures veel hästitöötavale masinale kohase lihtsusega. Algselt olid suured kahtlused selles osas, kuid peagi selgus, et Jaapanis on võimalik keset totaalset tiheasustust telk püsti panna. Kusjuures seda tehes on baiti tunne kellele on kõvakettal eraldatud täpselt üks pinnaühik. Jaapanis meenub vähemalt 2 korda kui keerasin pimeduse saabudes võssa ja ööbimispinnaseks oli valida kas asfalt või asfalt.?! Sellist asja mõnes muus riigis kohata...no väga kahtlane.

Rännaku statistikat

riike 5
distants 11000
kõrgeim punkt 4900+m
pikim tõus 70km @ 3,6%
tippkiirus 90,2km/h
olümpialinnu 4
baodsõsid ja nuudlisuppe   väga mitu
hiinakeelseid fraase 5

 

GdBye China! ja lühike visiit Koreasse

17.07.2012

Juba kui mitmendat korda olen sunnitud nõustuma kaasvõitleja Loic tõdemusega - ``its never easy in China!``

 Päev algas nagu tavaliselt silmad lahti tehes ja muigega meenutades eelmise päeva suurepärase kämpimiskoha valiku üle. Seekord olime sattunud keset maisipõldu, väikse mäenuki otsa, vaevu leidseime väikese riba tasast pinda maisivaalude vahel. Nii sitta lõket kui see hommik pole kaua olnud. Kraapisime paar peotäit näiliselt kuiva heina kokku, sekka mõned maisitaime alusmised kuivanud lehed – putsi, no ei lähe põlema. Eriti tobeda pooliku tulemuse andsid lõkesse vistud 2 plastikpudelit mis pooleldi ära sulasid ja niimoodi rõvedalt keset kustunud lõket vedelema jäid. Mis on ju otse vastupidine sellele, mida oleme alati selle lõkketegemise ja prahipõletamisega saavutada tahtnud – et anda oma sümboolne panus keskkonnahoidu. Keskkonnahoidu peamiselt selles mõttes, et see oleks visuaalselt puhas kuna vaevalt paaru plastikpudeli ja kilekoti põletamine päevas globaalselt midagi mõjutab. Kliimasoojenemist näiteks, eksju.

Niisiis, projitseerides fantastilist lõkkesaavutust kogu päevale, olime kindlad, et kauaoodatud praamipiletite kättesaamine Quinhuangdaost kukub haledalt läbi. Olime valmis päev otsa mööda linna keerutama otsimaks esiteks seda meile Xinaist kätteantud aadressi praamipiletite väljaostmiseks. Oleme juba sedavõrd kogenmud aadreesi ja suundade otsimisel, et linna jõudes  kalgistasime meele, panime südame 20 lööki aeglasemalt tuksuma ja hakkasime iga suurema cross-sectioni peal potsentsiaalsetelt suunajatelt teed küsima. Tundus et läheb libedalt. Ja läkski. Ma ei uskunud oma silmi kui pärast tunniajast suht sirgjoonelist liikumist sadama poole ilutses pika avenüü otsas ``Port of Qinhuangdao``. Ja kohe sealsamas ka ``Qinhuangdao-Incheon ferry company`` The office. Woow!. Ja mis nüüd juhtus. Enneolematu Hiina kohta. Astusime ofiici uksest sisse ja vaevu suutsime oma suurepäraseid Hiina loogika bareerimisoskusi kasutusele võtta kui meie ette visati pool kuud tagsi Xianist faksitud passikoopiad ja öeldi rabedas kuid meile arusaadavas inglise keeles ja lääne loogikas: ``Your tickets are ready. 2140 yuan, plese.`` Uskumatu. See pole enam Hiina, see on Korea. Või siis Venemaa, otsustades paljude poeesistel ilutsevate siltide alusel. Nii lihtsalt pole kunagi varem midagi Hiinas toimunud. Alati on mingi fookus asjal juures olnud ja tuleb veeta tunde leidmaks lihtsale asjale lahendust. Niisiis, kannustatuna sellisest õnnestumisest, jamis, kell näitas alles keskpäeva, hakkasin mina kohe tähitsamise eesmärgil jooma, Loic imes suhkruga petti.

Noh ja millest siis see ``its never easy in China!`` Oli juvaje leida veel ööbimiskoht. Putis linn on Qinhuangdao selle koha pealt. Ainuke variant välismaalase jaoks on a la 1000 yuaanine magamisase, kõik 100-200 juaani tuuri jäävad hotellid  on ``meiooooooooo faatsian``. Ehk siis ``Cant foreigner!`` :))) Millest on juba varasemas blogis juttu olnud. No i8kka täiesti putsis. Rollisime läbi kuskil 10kond hotelli, urgast, igaltpoolt saime avstuseks kas käelabastiili või meiooo või alaaa variatsioonid. Ja palju häälekaid muigeid meie poolt. Aitas küll selleks päevaks, aeg oli käiku lasta variant B. Ehk siis, mina sõidan 20km linnast völja kus Lonely Planeti alusel oli kindlast olema International Youth Hostel, Loic (sorry Loic, aga ta on ikka vite vedel selle klooha pealt, kes ei viitsi seda vasku jala 20km harjutust tavaliselt teha), otsib nagu õige parm kunagi kuskil rongidepoo ja slummi vahel endale cämpimiskoha.

Kui viimasel hetkel, nagu tihti ette tuleb, tabas meid oottamatu lahendus Qinhuangdao International Tourism Offici näol(kus keegi muidugui inglise keelt ei röökinud). Siiski sebisid nad nad meie otsingu kadalipust välja jäänud hotellideketist väla selle 200juaanise urka, mis aktsepteeris välismaalasi. Päev oli tehtud! Nüüd võisin ma päriselt jooma hakata. Viimane päev Hiinas oli ennast väärt. Elagu Hiina!

PS. Hotelliotsingi käigus põrkasime kokku ``The kindest person`` iga Hiinas, rõõmsameelne väike hiina tütarlaps-restoranitöötaja kes tahtis meid igatpidi aidata magamisaseme otsimisel. Selliseid kohtumisi venitame me Loic iga alati, lootuses et subjekt lõpuks meid ikkagi oma pinnale ööbima kutsub. nii ka seekoord. Mis andis sellele kohtumisele vürtsi oli tõik, kui ma ühel hetkel oma rattakotist toore maisitõiviku välja tõmbasin ja seda meie aitajale pekkusin. Samal aja näris Loic enda tõlvikut juba hoolega. Nagu tavaliselt, olime räpased, otsisime odavat hotelli, kasutasime linnadevaheliseks transpordiks jalgrattaid. Sõime toorest maisi! Ennekuulmatu. . Kui senimaani oli meie abistajas veel kahtlusi, siis nüüd enam mitte. Need poidi on ju päris parmud, sigavaesed. Kus nüüd hakati kõrvalasuvast poest meie ette kraami tassima, kuna seltskonda meie ümber, nagu tavaliselt, oli kogunenud üksjagu. Kõigepealt jäätised, siis pirukad. Eks elu hammasrataste vahele jäänuid peab ikka abistama! :)

......

``Bobobobobo``korrutab hiinlasliku resoluutse enesekindlusega poemüüja, administraator, politseinik, taxist ja teeb käelabaga mis on tõstetud enda ette rinna kõrgusele lehvitamisega sarnanevat liigutust. Ühesünaga kõik need tegelased kellega turistil on vaja tegemist teha. Bobobobo – tähendab hiina kõnekeeles eitust, negatiivset vastust, kuna sõna ``ei`` puudub hiina keeles üleüldse. ``Jaa`` korral teevad nad lihtsalt ``aaaaaa``. Bobobobo d kasutavad hiinlased universaalselt – enne toitu, peale toitu, turistiga, kaasmaalasega, prfülaktiliselt, sisuliselt. Nad on isegi valmis loobuma rahast, kui seda neile lihtsalt tasuta pakkuda, kui rahapakkumine läheb vastuollu Hiina loogikaga. Vaene talupoeg või maalt linna müüjaks tööle tulnud neiu usaldab üldjuhul partei poolt paberile pandud reglementi ja on veendunud, et bobobo kasutamine on tähtsam näiteks sellest, et homme tema lapsed söönuks saaks. Elitaarne pekinglane peab ju kuidagi eristuma ülejäänud hiina arengupiirkondadest, siis bobobo asemele on seal väla mõeldud uus fraas - ``meeioo, meeioo``. Mis muidugi ei muuda asja sisu.

Kohtasime Tiibetis üht tüüpi, nii 20 aastane. Selliste meeste eelkäijad pidasid omal ajal plaani - ``kuulge, ehitaks Hiinale ümber müüri!?``. mõeldud, tehtud. See tüüp sõitis Tiibetsis ``fixiga``!!!! Fixi=ühekäiguline, vabajooksuta, piduriteta jalgratas. Lääne loogikast jääb sellise idee võimalikkus üleüldse väljaspoole mulli, sealt algabki aga hiina loogika oma hiilguses. Kõik mis hiina kaotab oma nurgelist loogikat, ühe vitsaga lähenemist kasutades, võidab ta ka tagasi selle sama loogika abil Ja suure plussiga nagu näha käesolevast majandusarengust. Näiteks meeldib hiinlasele eemaldada mäge. Ühest küljest on see praktiliselt vajalik kuna suur osa Hiina territooriumist on mägine ja mäe eemaldus on vajalik elamispinna, põllumaa või tee rajamiseks. Teisest küljest, kamooon! Vaadates neid kiirteid mis on tõmmatud läbi, üle ja mäe sissesse... - eestlane mõtleks, vaidleks, kaalutleks enne paar sajandit, lao manaks näole lollaka irve ja ilmselt ei saaks üldse aru mida teha on vaja, ühendriiklane oleks baffeled, kuid suudaks sarnasega vastata – kui talle antaks ülesandeks rajada tee sinna kus käivad harva mägironijad ja kuhu tegelikult oleks normaalne helikopteriga minna. Sellega seoses tuleb kohe meelde härra Xerxes kes omal ajal piitsutas merd. Siis puudusid tal vahendid seda teha nii, et see suurt mõju oleks avaldanud. Nüüd võib vabalt öelda – hiinlane piitsutab mäge. Ja kuna kaasajal juba on üksjagu korralik masinavärk saadaval, siis tulemus on Hiinas näha.

Korea

Kogu Hiinas olemise aja ootasin head elulist näidet Hiina loogika kohta, paberile ei pannud 3 kuu jooksul aga midagi konkreetset. Nüüd tuleb välja, et tegu on millegi laiahaardelisemaga, asiaatide konspiratsiooniga, loogikaga mis on omane siinsetele kaug-ida rahvastele ja millega nad raudselt plaanivad vallutada maailma. Kaug-Ida loogika võib jaotada alapunktideks/omadusteks, järgnev näide on omaduse ``eelduste tegemine`` kohta.

Provintsilinnas Andongis võtsin toa üheks ööks (kuna hind 30dollarit on üksjagu surmav rahakotile) , et jalga puhata. Samas selle 30 eest saab üksjagu palju, eriti kui võrrelda 25 dollariga Austraalias, mille eest saab lihtsalt narikoha tihti täistuubitud dormis. Siin saab selle raha eest privaattoa mis sisaldab: queen size bed, 40inch flat screen, aircon, PC ulmelise kiirusega netiühendusega, külmkapp komplementaarsete karastusjookidega, 10sorti hügieenivahendeid jm pisiasjad. Sisenemiseks kirjeldatud sviiti viib 2 ust, üks papist, teine rauast. Niisiis lähen mina poodi toidukorvi täiendama ja tõmban enda järelt ukse sneprisse, selle papist. Üldiselt väga mõtlemata 2 ukse faktile. Tagasi tullles selgus loomulikult et olin kinni lasknud vale ukse! Adminnitädi vehkis ja pröökas minu võtmega niimiskole, kuidas ma nii loll olen, et kahest identse funktsiooniga uksest selle vale valisin. Mismõttes vale ukse?! Sorry, ma olen Euroopast, ei mõistan teie loogikat. Probleem seisnes ju loomulikult selles, et kuna nad on nii kindlad, et keegi kunagi vale ust ei vali, siis puuduvad neil ka võtmed selle avamiseks. Pidin ootama tunni jagu, enne kui kuskilt hotelli omanik arhiivist toodud võtmetega välja ilmus ja ukse avas.

Viimased kilomeetrid kerimist Korea kagunurka Busani nimelisse metropoli ja olin valmis selle küllaltki igava ja budgeträndurit mittesoosiva riigiga emotsioonitult hüvasti jätma. Kui päev enne Busani sisenemist sain natukenegi aimu selle riigi kulinaariast ja kommetest. Jaapani mere äärses kömpimiskohas inviteeris keskeas paar mind endaga õhtusöök-piknikule kus esindatud olid järgmised korea köögi iseärasused:
+kimtsi- kapsasarnane lehtsalat tetaud erilises punakas kastmes(tomat,chilli vms)
+peenike merekala- võimalik et makrell kuna konservikarbil olev pilt meenutas seda mis tädi pannile keerutas. Süüakse seda mingisse nõgest meenutavasse lehte(puudub muidug nõgese kõrvetus) rullituna, lisaks veel dipikaste.
+sodu- maitsekas LAUDA
Üks einekombestiku omapära on, et kaaseinestajale pannakse enda poolt valitud ja laual olevatest paladest komponeeritud pulgaotstäis kraami otse suhu. Nagu emad toidavad beebisid. Kui vaadata mis idamaades natukenegi pidulikumal, mitut inimest kaasava söömaaja korral laual on, näib selline käitumine isegi loomulikuna. Siinkandis on tavaline, et lauale tellitakse väga mitu erinevat, üksteisest eraldatud rooga mis on asetatud laua keskele. Iga laudkondlse nn omal taldrikul on ainult riis (võrdluseks siis et euroopas on kõik asjad kuhjatud korraga omale taldrikule). Niisiis jätabki iga suutäiekordne ühisest kesklaua toiduhunnikutest manustamine võimaluse kaaslaudkondlast üllatada omalt poolt komponeeritud üllitisega seda otse talle suhu toppides.

Teine ootamatu kultuurishokk tabas mind järgmisel päeval Busanis ringi tiirutades, kui vaiksele kõrvalalleele pöörates lajatas otse näkku ``Julia Butik``. Ning riburadamisi järgnesid sarnased sildid, kõik pesuehtsas slaavi tähestikus ja sõnades. Olin niivõrd joovastunud ja muigel venekeelseid silte piideledes ja kõlarites venekeelset reklaamteksti kuulates, et ei pannud kohe tähelegi kui seina ääres istuv Tamara ``Kak dela?`` lausus. ``Nu kak vse russkie zdes?Kak russkie priezdi...ehali sdez?või kuidas see nüüd oligi...jäin ma oma venekeelega hätta.``Nu kak, nu kak, vse rabotajut sdez, shivut, a ja turist.``ei saanud Tamara ilmselgelt mu küsimuse mõttest aru. ``Harasho Tamara, tõ znajesh, gde gastinnitsa sdez?```Mispeale juhatas ta mind totaalsesse venelastele mõeldud urkasse. Tõepoolest, nende viimase 5 minutiga olin ma teinud täiesti mindblowing ruumi ja ajarännaku 10 000 km lääne poole, mis oli eriti mõjus fakti tõttu et pole juba aasta otsa eesti-vene kultuuriruumis viibinud ja päris vene kultuuriruumi külastus Moskva klassiekskursiooni näol jääb päris aastate taha. Gastinnitsa ooteruum oli kitsas, pime, õhus oli tunda tubakavingu. Proprieetor oli siiski korea tädi, kes oli ilusti ära õppinud vene keele. Sama küsimuse peale, et kuidas siis ikkagi vene neigbourhood sellises kohas, sain vastuseks, et mingi vene laevakompanii pidavat siinkandis tegutsema. Kes siis tõenäoliselt kärutab Vladivostoki ja Busani vahet. Hotelli punaka üldtooniga kuid endiselt pime koridor viis tuppa mis oli i täpiks siinse vene kõrvalepõike lõpetuseks. Veelkord: tilluke, tubakavingune,rusuvalt vaikne  tumedates toonides ja pime ruum, kiviaegne 20tolline kineskoopteleviisor nurgas mis sahinaga segamini edastas mingit ostankino omatoodangut. Kas tahtlikult või juhuslikult, aga selles hotellis elab sees vene hing.

Impossible is nothing

Dali-Shangri La

Haigeks jäädesnagu juhtus paar päeva enne Dalisse jõudmist, võin ma rahuliku südamega omale vähemalt nädalase puhkuse broneerida. Sest see on täpselt aeg, alla mille mul pole lotustki täielikult haigsest taastuda, pooltõbisena sõitma hakkamine on aga ebamugav ja riskantne. Tavapärase linna risti-rästi läbisõelumise asemel oli pauerit kõndida ühe tänava poole peale ja tagasi hotelli. Aitas küll. Egas järgmistel päevadel oluliselt paremkas enesetunne ei länudki ja linn jäigi suures osas üle vaatamata.

 Samal ajal kaasvõitleja Loic plaane ja viisa aegumist summeerides sai tal aeg Dalis otsa. Oli vaja edasi liikuda. Minul selleks jõud puudus seega variante palju polnud-ratas bussile ja poole päeva jagu tuletasin koos tarmuka lääne botaanikaturistiga meelde kui mõtetu on enamus paketituristide päev. Mis möödus valutava persega teeseldes, et bussiaknast on saab jubedalt vahetu ülevaate piirkonna loodusest ja kultuurist.

Paljude sihtpunktide kohta öeldakse, et need on turistlikud. Näiteks Bangkok, kuhu void rahuliku südamega minna ja kus ei möödu minutitki ilma omasugusest valgest tolkamist möödumata. Lijiangis aga võib sellist mõttekäiku vabalt kasutada kohalik. Sest linna nimi peaks tegelikult olema Turist. Täpsemalt vanalinna piirkond saavutab igaks päikeseloojanguks rahvastikutiheduse 10turisti/ruutmeetrile. Põhjust ei pea kaugelt otsima. Vanalinn meenutab keskaegses stiilis viimse detailini lihvitud nukumaja mis hõlmab enda alla mõne ruutkilomeetri.

Meile kui outdoorjunkidele jäi kogu see voolav turistipudru arusaamatuks. Siiski leidsime nendega ühisosa inimese vajaduses jäädvustada enda ainulaadne lõust ränikristalli vahele. Ründasime arvukaid mei njüü sid (beautiful) sooviga teha seda koos. Et mõlemad osapooled saaks hiljem kodus sõprade ees suurustada, et näed kui palju chinalady sid/läänepoisse ma sain.

Nädal möödas viimasest tõsisest pedaalitõukest muutis kehandi kannatamatuks. Piinale saabus lõpp. Kehand oli taas valmis. Erutus oli seda suurem, kuna järgmise 2 päevaga tõusis National Road 214 kilomeetri jagu taevale lähemale, 3200 meetri peale Shangi-La sse. Teoorias oli oodata esimesi tõsisemaid kõrgustega aklimatiseerumise sümptomeid. Midagi erilist aga ei juhtunud. Suurim probleem mis mind kimbutama hakkas, oli janu, mille võib osaliselt kirjutada ka kõhulahtisuse arvele. Mitte aga täies mahus janu. Nn päris janust, mida tunned kogu kehaga(kiiremad südamelöögid vere paksenemise tõttu, kuiv nahk aurumise vähenemise tõttu, seedekulgla aktiivsuse langus), sisaldab minu aklimatiseerumisjanu dominantselt väga kuiva suud ja huuli. Tarbitud vesi aga tuleb sama kiirelt kusjonksina välja. Ülejäänud nähud nagu peapööritus, peavalu, kiirenenud hingamine ja südamelöögid on tõsiasi, ent  vaevumärgatavad. Kõik see kehtib ainult 3200 m kohta.

Märgid

On loetletud rigid(piirkonnad) maailmas, millega käib kaasas kõhulahtisus. See ilmneb koheselt, kui vahetada teiste ränduritega muljeid. India, Lao(kuigi vähemal määral), Yunnan. Kuuldavasti Indiale selles kategoorias vastest ei ole. Minu reisikaaslane haigestus Indias konkreetselt kõhutõppe restoranitoidust, misjärel lülitus umber ainult pakendatud toidule. Hommikusöögiks müsli, muul ajal ainult omakeedetud kraam.

Eestlasele kohaselt olen harjunud jooma kraanist ja ega see komme üleöö ei muutu. Minu jaoks on põhimõtteliselt lollus osta pudelivett, kui kokkuvõttes tuleb see ikkagi kraanist. Vaikselt aga kindlalt olen siiski pidanud alla vanduma kraanivee hävituslikule joule, Lijiang ist alates tarbin silma pilgutamata pudelivett kui peaks vajalik olema. Kuna Laoses puutusin esmakordselt kokku kraanivee kõhulahtistava toimega, oli vaim sellega võitlemiseks tugev ning otsustasin hakata katsejäneseks erinevate asulate kraanivee puhtuse testimisel. Esimese tõsisema positiivse tulemuse andis Vientiane kraanivesi. Täieliku kooskõla saabus aga siis, kui tarbida Vientiane kraanivett ``Beer Laoga``. Kuna päeva jooksul tarbisin arusaadavalt ka muid beverage ja roogi, oli antud koosluse kontrollimiseks vajalik läbi viia rida kontrollkatseid. Pärast mõnepäevast testimist võisin aga katseprotokolli kanda autentse tulemuse. Vientiane kraanivesi+Beer Lao. Kindel valik.

Lao kahvatub kõhulahtistuse kategoorias Hiina(Yunnan) kõrval. Pärast mõnepäevast testimist (põhirõhk endiselt erinevate linnade, külade kraaniveel), saab selgeks, et Yunnani puhul tuleb katsemeetodeid muuta. Kõhulahtsitajaid edetabelisse panna on ilmselgelt võimatu, sest positiivse tulemuse võib anda misiganes toidu-joogi segu, misiganes asulas, misiganes söögiurkas/restoranis. Kohalikud keedavad vett alati enne tarbimist mis peaks teoorias tagama selle puhtuse. Siiski esineb minu katsereas juhtumeid, kus ka keedetud vesi on andnud poitiivse kõhulahtistava tulemuse. Jämedalt kinnitab katseprotokoll fakti-pool Yunnanis veedetud ajast on olnud kõht lahti. Viimane tilk karikasse, nagu juba mainitud, oli Lijiang i kraanivesi. 2bidoonitäit seda loombeveraashi andis juba müne tunni jooksul 100% positiivse tulemuse, niiet kehandile uue veehingamise andmine  võttis oma paar päeva aega. Lijiangi kraanivesi. Kindel valik Yunnanis.

First Big Pass. 4200 between Shangri-La and Deqin.

Kahe nimetatud asula vahe on kõigest 200km mis tähendab tavaoludes 2kerget sõidupäeva. Lisades sellele aga profiili ja kõrguse, muutub 2 kerget päeva vähemalt 3ks. Uued viisad käes, lahkusime Shangri-La st 29mai pärastlõunal järgneva plaaniga. Esimesel poolpäeval sõidame 60km, 3200 meetri pealt 2000 peale, teine päev ületame 4200 mäekuru ja laskume tagasi 3500 peale, et järgida aklimatiseerumiseks vajalikku 300meetrist tõusu öö kohta, kolmas päev kerime viimased kerged mõnikümmend kilomeetrit Deqin i. Plaan reliseerus 2/3 ndiku ulatuses, loomulikult feilis kõige tähtsam osa sellest, ehk 2 päeva tagsilaskumine õigele aklimatiseerumiskõrgusele. Põhjuseks kogenematus ja valeinformatsioon mäekurule tõusu pikkuse osas. Niisiis algas tõus sealtsamast 2000 meetri pealt orust, pärast 20km üleskerimist jõudsime pärastlõunaks mingisse mäeseljakule ehitatud (nagu enamus asulaid siinkandis) asulasse. Nõudnud söögiurkast välja tavapärase mi fa (riis), kohtasime hiina 12pealist teismeliste ratturite gruppi, kellega olime varem kohtunud Shangri-La s. Meie sõprade valmistatud teine lõunasöök (palju parem muide kui restorani riis) kõhus, ütlesime head aega ja et meie lõpetame selle järelejäänud 25km tõusust tana.

`` Oi, poised, aga tõusu lõpuni on ju 45km, mitte 25``. Seni olime harjunud Hiina loogikaga mis võis tähendada mida iganes. Näiteks, et nende 45 ongi tegelikult 25, või et 45 tähendab kaugust Deqin i võimisiganes. Igaljuhul jäime enda Googlemapsdatale kindlaks ja läksime sellel pärastlõuynal võtma 4200meetrist mäekuru. Seekord oli aga aeg, kui Hiina loogika trumpas lääne oma üle. Tegelikult polnud üldse tegu Hiina loogikaga, vaid lihtlabase faktiga, et tõusu lõpini oligi 45km , mitte 25. Nagu ikka sellistel päevadel, on ju vaja lolli järjekindlusega plaanis püsida, olgugi et mingil hetkel on selge, et see päev lõpeb täieliku persekukkumisega ja taastumiseks on jällegi lispäevi vaja. Pärast 8 tunnist ronimist, millest ülevalpool 3500 oli konstantne tunne, et kohe kohe pea plaffatab, jõudsime kottpimedas mäekurule. Nüüd oli vaja ju endiselt alla ka saada. Kogu talvevarustus selga(millest jäi ikkagi väheks)alustasime 5kraadises õhus laskumist. Kurnatuse, teeolude ja pealambi valguses mittepiisavuse kombinatsioonis oli aeg alla vanduda ja vista telk üles 4000meetri peal. Ootuspäraselt tundsin kohe pea padjale panes mõnusalt tukslevat valu pea tagasoones. ``Tore, tore, debiilik. Missa siis arvasid et see öö saab olema magamine augustikises heinalakas merepinnal``, mõtlesin endamisi. Kunatus oli aga liiga suur, et mingi valu kehtestaks, 7tundi hiljem ärgates oli valu levinud üle peandi mis taandus kiirelt pärast laskumist tagasi Deqin i 3500 peale. Viimased ettevalmistused enne Tiibetiusse sisenemist, leidsime ka lõpuks korraliku Tiibeti kaardi.

Deqin-Markam-Litang

``Listen, those guys from the hostel told me that its very dangerous for U to go there. People just disappear!`` Kerge muhelus Yani aadressil ``yes, weve heard that before, we go anyway.`` Enne näiliselt ohtlikusse reisiossa sisenedes oli kiusatus naisolevuse emotsioonitsemiele järele anda ja valida ohutu teekond piki Tiibeti idapiiri mis oleks samalaadselt pakkunud kõrgeid mäeületusi, hõredat atmosfääri, tiibeti kultuuri ja raskeid sõidupäevi. Paraku, kui mehed olid otsustanud, siis mehed olid otsustanud. Laadisime 5päeva jagu vaakumtoitu sadula peale, näomaskid peale, esimese tsekkpoint ini Salt is (Naxi) oli jäänud 100km. 2 meie kasutusesolevat kaarti näitasid väikest teerada üle mäeaheliku(kaardil märge ``the track we never found``) Tiibetisse mis oleks olnud lahendus esimesest tskkpointist kõrvalehiilimiseks.

 Kuna vägu suurt tahtmist ei olnud kohe alguses piiripolitseiga jõudu hakata katsuma, panustasime tugevalt selle jakiraja otsimisse. Veetsime terve päeva 50km pikkusel G214 lõigul edasi tagsi sõites, otsides näidatud rada kaardil. Kuna paistis, et seda rada tegelikkuses ei eksisteeri, leidsime kaardlt veel teisegi lootustandva punkti mis polnud küll otseselt teena märgitud kuid asukoha topograafia viits sellele, et ühenduslüli G214lt läände peaks olemas olema. Punkti(10 km Salt ist lõunas) jõudes leidsime teeotsa koheselt ja pikemalt mütlemata sisenesime jakirajale. Pärast mõnd kilomeetrit ponnestamist oli aga selge, et tagsi suurele maanteele(Zogang i ja Markam i vahele) jõudmiseks sedarada pidi läheb minimaalselt 4 päeva ja tõenäoliselt eksime me kuhugi mäe vahele ära ka. Statistikasse ei tahaks nii noorelt veel minna, pöörasime otsa ringi. Kuna tubli siiber oli kõrvalthiilivate lahenduste otsimisest, otsustasime katsetada kõige lihtsamat ja laialtlevinumat tsekkpointi illegaalse läbimise meetodit. Äratus kell 3am, tund hiljem seisime silmitsi 100 m kaugusel asuva öises lambivalguses 2 tõkkepuu ja vahtkonnamajaga. ``OK, lets go for it!`` Lootuses, et varajasel hommikutunnil (meenutus ajateenistusest, et 4 ja 6 vahel on uni kõige magusam) politseionu tukastab, libisesime 1 tõkkepuu alt läbi, KOERAD! Raisk...teine tõkkepuu...räme klähvimine...10..20 meetrit Tiibetis. Juba olid taskulambivihud meie selga käpsamas ja Hiinakeelsed hüüatused seda saatmas. Midagi polnud parata, tuli tagasi pöörduda ja lootma jääda oma näitlejaoskusele, et kust meie pidimme teadma, et tõkkepuu mingit piiripunkti tähistab ja üleüldse meeldib meile öösel niisama rattaga karuperses ringi tilbendada. Õnneks olid vahetuses noored kadetid ja ei osanud nad meiega midagi suurt tarka peale hakata. Viitasime tungivalt oma Hiina viisadele, umbes et näete, meil on ju dokumendid korras, mist e veel tahate. Hästi, aga edasi ka ei saa. Peate tagasi minema. Õnnelikuna, et raudusse ei pandud, pettununa, et sisse ei saanud, viskasime telgi mõni km eemale maantekraavi, et järgnevalt päevalt geniaalseid piiriületusideid ammutada.

Päevavalguses paljastus kurb tõsiasi-hiinlane võtab seda Tiibeti piiriasja vägagi tõsiselt, vähemalt seda osa mis puutub ehitatud tõkkerajatistesse. Terve linn oli oskuslikult planeeritud-ehitatud nii, et piiririkkuja elu võimalikult keeruliseks teha. Lõunast põhja viis ainult üks tee, millest läänes laiutas suur kuristik(rohelisega), idas risti-rästi traataedade ja tõmmatud kraavidega miinivälja meenutav ala(kollasega), millele koheselt järgnes ületamatu mäemassiiv.

Parkisime ennast kurvi peale vahetult enne vahtkonnamaja(punasega) ja hakkasime pliiatsist sisenemisplaani välja imema.

Pärast eelmise öö otse proovimist oli laual-kas vasakult või paremalt. Vasakult....võibolla...väga järsust kallakust alla, mööda koertest kellele oli mäe küljele ehitatud väike plats ja kuut(huvitav küll miks:), üle paarist aiast ja müürist, üles sama rämedast kallakust ja hops, olemegi joonisel sinisega näidatud tee peal...mis viib vahtkonnamajani. Seda saime mõistagi hiljem googlemapsi uudistades teada. Paremalt-jah, tabamise tõenäosus väike kui minna pimedas miiniväljast idast, mäekülge pidi. Loic läks testima jalgsi, oli näha, et tüübil oli ilma rattatagi raskusi. Kindel ei. Ok, teisele poole oli vaja saada, leppisime kokku, et ootame pimedani ja lähme vasakult. Sitt plaan on ka plaan kui muud võtta pole. Mõttes juba kujutasin ette, kuidas meid politseionu ette teistkordselt seisma pannakse ja peame tõsimeelselt selgitama kuidas me üritasime tagasi minna aga eksisime peateelt teie kaitsekraavi.

Kui järsku hakkasid lõunast väiksed kastikad tööpäeva lõppedes koju vurama. Asi selge, julge hundi rind on kuuliauke täis või kohe Tiibetis. Esimene kastikas peatus. Uhh, tiibetlane, vedukas, kui oleks olnud hiinlane oleks pidanud plaaniga hüvasti jätma, sest hiinlane oma loogikast lähtuvalt küll kokku ei pane, et me tahame üle piiri saada. Tiibeti poiss seevastu hammustas kohe läbi, mida vaja teha. Rattad kasti, ise ka, present peale, 100ne kummaltki pihku. Läks. Paar tõsiselt tugevat südamelööki tõkkepuu ees peatumisel....ja siis WE ARE IN! Ole sa tänatud Tiibeti poiss! Potsatas meid mõned km põhja pool maha, Tiibeti tee võis alata.

Teine tsekkpoint 2 km enne Markami oli lihtne võrreldes eelmisega. Tsekkpointist idas laiutas suur väli, millest voolas küll läbi väike jõgi ja üle välja oli tõmmatud mõned traataiad ja müürid. Lihtne hommikuharjutus võrreldes sellega mis ootas ees pärastlõunal. Markami südamesse paiknes vahtkonnahoone mis meenutas rohkem riigipiiri kontrollpunkti kui riigisisese autonoomse piirkonna sisenemisväravat. Ainus tee läks läbi maja. Pöörasime kannapealt ringi ning märgates  idas paljulubava madala profiiliga mägesid, oli otsus tehtud. Üle mäe.

 Teekonda üle mäe tähistab sinine joonisel ja uskuge mind, see oli palju raskem kui see vabakäejoon ettekujutust annab. Ainuüksi esimese 100m lõigu läbimiseks jalamilt mäeharjale(tähistatud lillaga) läks aega pool tundi. Edasi liikusime müned meetrid mäeharjast idas, et oleksime varjatud orus paikneva kontrollpunkti(punasega) vaateväljast. Joonisel vasakul märgitud ka teine kontrollpunkt Lhasasse suunduvate sõidukite jaoks.

Valge vahtkonnamaja kurvi lõpus paremal

 Musta ja kollase trajektoori ristumispunktis häiris dilemma-kas minna otse mööda mäekülge (must trajektoor) ja riskida, et meid all orus märgatakse või jätkata mäeharja tagant kollast trajektoori pidi. Nagu jooniselt märgata on idapoolne mäekülg tugevalt korrugeeritud vooluvete poolt, selleks oli jõud otsas. Panime otse ja võitsime. Liitusime Lhasa-Chengdu Hwy ga (G318) sinise joone põhjapoolses otsas, sõnadetagi oli selge ühine otsus- Tiibetist välja. Arvan et aastas korra piisab 100m lillast lõigust, mil süda kurgust paar korda välja käib ja löögisagedus ületab füsiloogilist vanusele määratud ´´220 miinus eluaasta´´ piirnormi.

Viimases kontrollpunktis Markamist 120km idas, Tiibeti ametlikul piiril, oli asi lihtne. Esiteks oli tegu Lancang ist (Mekong) üle viival sillal asuva kontrollpunktiga mida ümbritsesid võimatult kõrged mäed. No way around. Teiseks väljusime me Tiibetist, ehk suund kuhu politseionu meid saata tahab ühtis meie enda teega. Kontrollpunkt oli paljutõotav. Ilm ilus, sild seljakoti ja rattarändureid täis ootamas sissepääsu. Näomaskide eemaldades  läbis tervet seltskonda, kes vahtkonnamaja ümber passisid, naer. Kaasa arvatud noored kadetid. Läks natuke aega, enne kui translaatori abiga selgitati haruldase maa kodaniku päritolu(Estonia- Aishania) kuna Prantsusmaa (Fagoa) ja Pariis tundub Hiinas olema teatud-tuntud kaubamärk. Jääb mulle alatiseks meelde kadeti lause : ``so go``. Lubasime endale väikese rõõmuhõiske.

Edasist teekonda Chengdusse kirjeldab parimini profiilikaart, mil sai nii mõnigi elule võlgu jääv km sõidetud. Subarktilisest kliimast tagsi troopikas! This is China!