Port Headland oli justkui oleks avanud taas, üle 15 aasta ENE, selle pruunide kaantega seeria mis oli enne mustade kaantega varianti. Pean silmas mustvalgeid pilte röögatutest tööstuskompleksidest mis toona noorele elluastujale tekitasid huvipakkuvaid küsimusi nagu ``Kust saadakse metalli?`` või ``Kas need ongi need masinad mis teevad masinaid?``. Ja mis nüüd astusid elusuuruses päris värvilisena mu ette. Port Headlandi näol on tegemist sadamalinnaga mis teenindab WA üht hetkel kuumimat kaevanduspiirkonda, Pilbarat. Sellest omakorda lõviosa moodustab Mount Whalebackist ammutatav hematiit, mida jätkub veel vähemalt 20 aastaks. See ja kogu muu tööstus mis keerleb rauamaagi ekspordil ja töötlemisel on linna põhifunktsiooniks. On naljaks ette kujutada, kui maak päeva pealt otsa saaks-linn lakkaks olemast, üksikud farmerid jääks seda veel asustama. Sarnaseid näiteid oli WA kullakaevanduspiirkondades mitu.
Samas saab ülevaate Hiina ja Jaapani majanduse aktiivsusest, kuhu 50/50 maak eksporditakse. Kuigi sadamas on ruumi 4 tankerile(võin eksida), mida 24/7 laaditakse, ootavad kaugel ookenil stabiilselt samapalju oma järjekorda. Seetõttu on käima lükatud projekt uue 4km pikkuse avamerekai ehituseks mis suudab teenindada korraga 6 tankerit. Selle konkreetse, üheainsa sadamakai ehituseks, on hinnanguline tööjõuvajadus 2000 inimest!
Kogu seda pilti vaadates tekkis esmalt hoomamatu tunne ja arvamus et neid summasid mis siin liiguvad, polegi võimalik kirja panna. Kuid siiski tegin väikse arvutuse ja mis selgus?!
Kas mu matemaatika on jälle puudulik või mis aga - arvestades 175 000 tonni ühe tankeri kohta, 500 tankerit aastas, 180 dollarit/hematiiditonn, siis saab aastakäibeks ainult 15miljardit dollarit ehk 1,7 kordne eesti riigieelarve.
Niisiis, selles vaffas linnas sai mõnuledes vaadatud tankerite randumist laadimist, päeval, öösel, loojangul ja samaaegselt puyrustatud lihast ravitud. Tundub, et ravikuur osutus edukaks ja hoolimata raevukatest vastupassaatidest õnnestus averageerida 100km päevas ja üllatuslikult isegi taastuvas rütmis Broome jõuda. Lõik Port Headlandist Broome, üldtuntud kui 80 Mile Beach, ongi kuulsust kogunud kui tühermaana, kus motoristid põletavad vastutuultes enim kütust ja kondimotoristid mõtlevad erinevaid trikke kuidas ennast veega varustada. Teel tutvusin Naami veteraniga, kes väidetavalt oli sisenenud vaenulikule territooriumile 66ndal. Tema andmetel pööras kuskil 80 protsenti postkonflikti hulluks, millest tema oli pealtnäha suutnud hoiduda. Ilmselt aitas sellele kaasa musthuumorlik suhtumine tõikka, et ta lisaks pilukatest jalavele ka naisi ja lapsi slaughterdas. Millesse ta siiski vestlusteemana süüvida ei soovinud. Kohatud sai ka seni ainsat naissoloisti jalgrattal, mis on väga haruldane.
Saturday, August 27, 2011
Thursday, August 18, 2011
Carnarvon-Port Headland
Teekond Port Headlandi algas jällegi julgelt, täis innukust. Sellele aitas ilmselt kaasa nädalajagu kestnud taganttuuli ja seega tekkis ettekujutus, et nii peabki olema ja teekond Darwinisse kujuneb kui lumme kusemiseks. Nii otsustasin, et olen piisavas füüsilises valmiduses tegema tõsisema kilometraashiga päevi. Nii kujunes pärast esimest sissejuhatavat päeva 2 järgmist 160 kilomeetristeks, millest esimese lõpus oli tunne, et no nüüd panen küll otse Darwinisse välja. Nägu läks iseenesest naerule. Paraku oli reisi eel tehtud tuulte suunda uurides puuduliku eeltööd ja jäi tähelepanuta asjaolu, et antud laiuskraadil eranditult selget ilma hoidvad passaadid puhuvad konstantselt idast...ja mitte nõrgalt. Ja 5ndal päeval keerasin ma itta. Maad võttis algselt segadus, siis kiire allandmine päeval sõita. Proovisin öösel, tuulevaikuses. Mis oli oodatult veel halvem variant, kuna täielikule visuaalsele motivatsioonitühjusele lisandub keha soov magada mitte pedaalida. Oli aeg mõttekohaks. Variandid on siis
a. liikuda päeval kohati 2kordse jalakäijakiirusega mis teeks soovitud 100 päevakilometraashi saavutamise ajaks tublisti rohkem kui 5 tundi
b.liikuda öösel
c.sõita Broome bussiga ja seal loota, et vahepeal on maakera teistpidi ringi hakanud käima ja tuuled on suunda muutnud
Port headlandi olen jõudnud täiesti küpsena, isegi kõndides tahab jalg vägisi alt ära vajuda. Nüüd veel selgus, et selles pliiatsikijulises linnas, kus ärikvartal on surutud kitsale poolsaarele raudeeterminali ja ookeni vahele, puudub odavhostel, ehk siis hinnad algavad 100dollarist öö, mis jääb selghelt väljapoole minu kulukalkulatsioone.
Tagatipuks on hakanud kimbutama kummide lõhkemine, ja mitte sise- vaid väliskummide. Ei aidanud ka Geraldtonist ostetud kosmosetehnoloogiline Mischelini üllitis mis otsustas rebeneda juba pärast mõndsadat kilomeetrit. Lahenduseks oleks ilmselt metsiku, kuni 50kilogrammini ulatuva kärukoorma vähendamine mis paraku pole ka võimalik, olukorras kus päevade kaupa kõrbes pole ühtki toidupoodi ja vedelikku kulub põhja liikudes iga päev aina rohkem.
a. liikuda päeval kohati 2kordse jalakäijakiirusega mis teeks soovitud 100 päevakilometraashi saavutamise ajaks tublisti rohkem kui 5 tundi
b.liikuda öösel
c.sõita Broome bussiga ja seal loota, et vahepeal on maakera teistpidi ringi hakanud käima ja tuuled on suunda muutnud
Port headlandi olen jõudnud täiesti küpsena, isegi kõndides tahab jalg vägisi alt ära vajuda. Nüüd veel selgus, et selles pliiatsikijulises linnas, kus ärikvartal on surutud kitsale poolsaarele raudeeterminali ja ookeni vahele, puudub odavhostel, ehk siis hinnad algavad 100dollarist öö, mis jääb selghelt väljapoole minu kulukalkulatsioone.
Tagatipuks on hakanud kimbutama kummide lõhkemine, ja mitte sise- vaid väliskummide. Ei aidanud ka Geraldtonist ostetud kosmosetehnoloogiline Mischelini üllitis mis otsustas rebeneda juba pärast mõndsadat kilomeetrit. Lahenduseks oleks ilmselt metsiku, kuni 50kilogrammini ulatuva kärukoorma vähendamine mis paraku pole ka võimalik, olukorras kus päevade kaupa kõrbes pole ühtki toidupoodi ja vedelikku kulub põhja liikudes iga päev aina rohkem.
Thursday, August 11, 2011
Tagasi!
Nüüdseks on siis selge, et Eestist paremat kohta annab otsida. Mitte ainult subjektiivselt, kuna olen eestlane, vaid ka objektiivselt, kuna rikkalikuma loodusega kohta, lisaks aastaaegade vaheldumine, leiab Maalt vähe. Austraalias on aga vähemalt üks asi, mida Eestis pole - The Great Wide Open. Mille järele siia saigi tuldud. Püstitan eesmärgi vändata Darwinisse. Kahjuks reisi ajastus ja suund on natuke puusse pandud. Enamus ringitegijatest liigub vastupäeva ehk pärituult, lisaks hakkab varsti põhja-ja kirde-Austraalias vihmaperiood ja kui selleks ajaks sinna toppama jääda, viib suvalises kohas maanteele tekkiv jõgi lihtsalt su minema.
Algus on on samas olnud edukas. Perthis kallas vihma, mis oli kiireks edasiliikumise motivaatoriks. Esimene nädal vastutuuli karastas ja tegi eriti vaffaks teise nädala pärituulte osa. Viimaseid peaks veel nädalaks jätkuma, siis aga ainult vastutuuled kes teab kuhuni. Perthist Geraldtonini rannikuvööndis olid otsustanud ennast sisse seada puugid. Põmst kui jala maha panid oli mõne sekundi pärast see puuke täis. Fingers crossed, et siis mingit ebolat ei saa! Sellel lõigul kohtasin ka meievanuseid shveitsist rattamatkajate paari kes olid 2 aasta jooksul enamus Aasia riikidest läbi sõitnud. Teheke järgi, eksole!
Geraldtoni Carnarvoni vahel vaimustasid kohati 50 kmsed sirged lõputu vaatega kõrgendikult, midagi sarnast võib kohata ilmselt Nullarboril. Teine rattamatkaja, Steve austraaliast, keda kohtasin vahetult enne Carnarvoni, oli ringi lõpusirgel, ehk siis Melbournini oli tal jäänud 3 kuud.Sain talt ``julgustavat`` informatsiooni nagu näiteks ``dont take your chanches with crocs up north, never swim, always camp at least 1km away from water?!``
Niisiis esimeset etapist Perth-Darwin on läbitud jämedalt 4ndik. Crnarvonis on juba troopika hõngu, soe, üleujutusalad, palmid, banaaniistandused. Abod mädanevad endiselt, nagu mujalgi. Jubbe vale asi oli ikka loomad võsast välja ajada ja neile valge inimese tavasid õpetada. Tulemus on masendav.
Järgmine kontakt loodetavasti Port Headlandist!
Algus on on samas olnud edukas. Perthis kallas vihma, mis oli kiireks edasiliikumise motivaatoriks. Esimene nädal vastutuuli karastas ja tegi eriti vaffaks teise nädala pärituulte osa. Viimaseid peaks veel nädalaks jätkuma, siis aga ainult vastutuuled kes teab kuhuni. Perthist Geraldtonini rannikuvööndis olid otsustanud ennast sisse seada puugid. Põmst kui jala maha panid oli mõne sekundi pärast see puuke täis. Fingers crossed, et siis mingit ebolat ei saa! Sellel lõigul kohtasin ka meievanuseid shveitsist rattamatkajate paari kes olid 2 aasta jooksul enamus Aasia riikidest läbi sõitnud. Teheke järgi, eksole!
Geraldtoni Carnarvoni vahel vaimustasid kohati 50 kmsed sirged lõputu vaatega kõrgendikult, midagi sarnast võib kohata ilmselt Nullarboril. Teine rattamatkaja, Steve austraaliast, keda kohtasin vahetult enne Carnarvoni, oli ringi lõpusirgel, ehk siis Melbournini oli tal jäänud 3 kuud.Sain talt ``julgustavat`` informatsiooni nagu näiteks ``dont take your chanches with crocs up north, never swim, always camp at least 1km away from water?!``
Niisiis esimeset etapist Perth-Darwin on läbitud jämedalt 4ndik. Crnarvonis on juba troopika hõngu, soe, üleujutusalad, palmid, banaaniistandused. Abod mädanevad endiselt, nagu mujalgi. Jubbe vale asi oli ikka loomad võsast välja ajada ja neile valge inimese tavasid õpetada. Tulemus on masendav.
Järgmine kontakt loodetavasti Port Headlandist!
Monday, June 6, 2011
Sokud täna
Jeehaa! Leidsin end täna jälle maantekraavist, ilmselt on siin peidus ka blogikirjutamissoov. 2 uskumatult pöördelist kuud on möödas sellest kui ratta nurka viskasin ja Esperance kalalaeval eelseisvaks finantsi koguma hakkasin. Kui oleks pidanud hindama tõenäosust, et ma Espis tööd saan ja siis veel põhjas ära käin, oleks pakkunud 2% ringi. Mõtetes olin juba Nullarboril ja SAs. Aga näed... ikka peab meenutama saksapoisi ütelust, et ära kunagi tee Austraalias plaane.
Eelnevad 7 kuud Austraalias on kokkuvõtvalt olnud vaffad, kerged ja rasked nii ja naa.
1. Sisuliselt on kogu aeg jalapauerit kasvatatud, erinevad tööd ja rännakud nõuavad pidevalt jala peal olemist või pedaalimist ja mitte vähe. Ka kohalike maakate jalalihast uudistades on näha, et siinmaal liiga vähe just ei kõnnita.
2. enne siiatulekut oli pigem ettekujutus austraaliast kui mitmekesisest floorast. ...nojah. Need olid siiski üksikud turistidele mõeldud infobitid mis läbi kajasid, nagu näiteks need suured puud Pembertonis kuhu otsa saab ronida. Jah nad on tõepoolest olemas, aga natuke liialdades, ega siin edelas muud nagu polegi. Pembertoni ümbrus ongi kõige viljakama flooraga piirkond, mujal on kõrb, kõrb, põõsastega kõrb, ja siis veel natuke kõrbe....mis on ka justkui lahe omamoodi.
3.lääne-Austraallased on verbaalselt väga sõbralikud. Tihedamini kasutatavad väljendid on ``how are you doing``, ``are you all right there``, ``how is it going``, ``no worries``. Miks see nii on ja kas nende teod on vastavad sõnadele on juba pikem teema ja arutelu.
4.on jäänud mulje, et austraallased on natuke nende lammaste moodi, keda nad aasa peal kasvatavad. ehk siis et nad ongi veits lambad. siiski ei tahaks ennatlikke järeldusi teha ja tõenäoliselt piirdub lammaskontingent inimpopulatsiooniga kes elab maapiirkondades. eks see ole ju mujal ka nii, et maakad on veits...sellised nagu nad on. meelde jääb kindlasti väljend ``yeeeeeeeeeeeeeeeee (hääldada ``jiiiiiiiiiiiiiiii``) (ja uskuge mind, see ``e`` on värdjalt pikk ja koomiline), I dont know``.....I dont know...I dont know.
Kuhu on kõik kängurud jäänud? Pole näinud raiskasid pikka aega. Ilmselt migreeruvad nemadki koos abodega talveks põhja poole. Selle puudujäägi korvasid aga naljakad sokud maanteeääres, ke minu möödatuhisemise peale kabja kiiremini käima lõid ja koomiliselt vastu traataeda põrkasid.
Eelnevad 7 kuud Austraalias on kokkuvõtvalt olnud vaffad, kerged ja rasked nii ja naa.
1. Sisuliselt on kogu aeg jalapauerit kasvatatud, erinevad tööd ja rännakud nõuavad pidevalt jala peal olemist või pedaalimist ja mitte vähe. Ka kohalike maakate jalalihast uudistades on näha, et siinmaal liiga vähe just ei kõnnita.
2. enne siiatulekut oli pigem ettekujutus austraaliast kui mitmekesisest floorast. ...nojah. Need olid siiski üksikud turistidele mõeldud infobitid mis läbi kajasid, nagu näiteks need suured puud Pembertonis kuhu otsa saab ronida. Jah nad on tõepoolest olemas, aga natuke liialdades, ega siin edelas muud nagu polegi. Pembertoni ümbrus ongi kõige viljakama flooraga piirkond, mujal on kõrb, kõrb, põõsastega kõrb, ja siis veel natuke kõrbe....mis on ka justkui lahe omamoodi.
3.lääne-Austraallased on verbaalselt väga sõbralikud. Tihedamini kasutatavad väljendid on ``how are you doing``, ``are you all right there``, ``how is it going``, ``no worries``. Miks see nii on ja kas nende teod on vastavad sõnadele on juba pikem teema ja arutelu.
4.on jäänud mulje, et austraallased on natuke nende lammaste moodi, keda nad aasa peal kasvatavad. ehk siis et nad ongi veits lambad. siiski ei tahaks ennatlikke järeldusi teha ja tõenäoliselt piirdub lammaskontingent inimpopulatsiooniga kes elab maapiirkondades. eks see ole ju mujal ka nii, et maakad on veits...sellised nagu nad on. meelde jääb kindlasti väljend ``yeeeeeeeeeeeeeeeee (hääldada ``jiiiiiiiiiiiiiiii``) (ja uskuge mind, see ``e`` on värdjalt pikk ja koomiline), I dont know``.....I dont know...I dont know.
Kuhu on kõik kängurud jäänud? Pole näinud raiskasid pikka aega. Ilmselt migreeruvad nemadki koos abodega talveks põhja poole. Selle puudujäägi korvasid aga naljakad sokud maanteeääres, ke minu möödatuhisemise peale kabja kiiremini käima lõid ja koomiliselt vastu traataeda põrkasid.
Sunday, May 8, 2011
Põhjatiir
Suurele Rattaretkele puhkust andes sai nädalajagu ära proovitud kõige populaarsem pakkerite liikumisviis, autotransport. Ja seda mastaapsetes kogustes. Marsruudiks kujunes Esperance-Perth-Carnarvon-Coral Bay-Tom Price-Newman-Wiluna-Kalgoolie-Esperance.
Perthist anti meile(mina ja reisikaaslane Jethro queenslandist ehk bananabenderite osariigist) odava raha eest kaasa 88nda aasta make Suzuka Nait Raider mis hiljem selgus oli fantastilises tehnilises seisukorras ehk nii mõnigi 4wheeldrive oleks selle sõidujoone peale, mida jeyhro pidas vajalikuks võtta, ammu pooleks läinud. Üritasime ka omale teisest poolest reisikaaslasi leida, mispeale sai kinnitust kas müüt või fakt, et sakslasi pidavat Austraalias kokku olema (ilmselt siis koos pakkeritega) 5milli, kusjuures kogu Austraalia kodanike arv on 22 milli. Ehk siis kõik vastukajad meie kuulutusele otsimaks 2 normaalset emakaga isendit tulid germaani lehmadelt. Ehk siis reis jätkus tagistmel elutu kraamiga(peamiselt õlu ja muu reisikraam).
Esiteks veendusime, et kui 3 päevaga liikuda 11 laiuskraadi ekvaatori suunas, juhtub nii mõndagi riietusega. Kui esimese päeva hommikul konutasime Esperance bussijaamas kohalike parmude eeskujul talvemüts pähetõmmatuna, siis juba alates Perthi ja Geraldtoni vahepelt oli vajalik riided maha kiskuda ja vastav riidevaba periood kestis põhja poole minnes iga päev üha kauem.
Mingil hetkel täiesti öösel jõudsime maailma ühele mõttetumale sirgele teelõigule mis algab 27ll ja kestab peaaegu kuni 26ll välja. Sirge esimeses veerandis ilmus äkitselt põõsaste vahelt Wannoo Billabong Roadhouse. Ja mis selgus-et seal pesitsevad maailma kõige kavalamad isendid. Esiteks tervitas meid kui ainsaid kliente jõulumuusika, rõõmsameelsed teenindajad ja how are you doing today(rõhk siis sellel sõnal). Ja pärast seda kui olin tankinud 10dollari eest kütust millega jõuab vaevalt 100km sõita, sain indiaani päritolu teenindajalt kaasa ``u´re good to go!``....really, am I? Jah, olin küll, mitte selle pärast, et kütust sai lisatud, vaid kõige muu tõttu mida kirjeldasin.
Alates Carnarvonist ülespoole hakkasid ilmuma kõhedusttekitavad sildid, Ensure all supplies NOW! Next service 800km! Nii hull muidugi asi ei olnud, kuigi kuna Nait Raideril oli 30l paak, siis Carnarvonist edasi oli vaja juba matemaatika eppi võtta et kindlustada bensiini juurdevool paaki vähemalt igal 300ndal km-il. Kui keadi hjuvitab, siis hea ülevaate, sellest kus enam vähem veel inimasustus WAs eksisteerib, saab vaadates TransWa koduleheküljelt busside marsruudikaarti. Sinna kuhu bussid ei käi, seal enam kedagai eriti pole ka, välja arvatud üksikud väga põhjas asuvad asulad nagu Broome, Port Headland, Kununurra.
Pilbara, must see koht kõigile kinohuvilistele, eurooplastele, geoloogidele, eestlastele, müstikahuvilistele ja ilmselt veel paljudele, paljudele.Kui siin pole veel filmikaadreid tehtud (milles ma väga kahtlen), siis vaevalt jääks see alla näiteks kaadritele Sõrmusefilmi seeriatest tuntud maastikupiltidele. Tegu on sisuliselt sadade ruutkilomeetrite suuruse umbes 500-1000m kõrguste rauast mägede piirkonnaga. Mida rohkem rauda kivimis, seda punasem see on oksüdatsiooni tulemusel, Pilbaras on mäed tumepunased kuni kohati mustad. Ilmselgelt on tegu ka ühe tuntuma kaevanduspiirkonnaga Austraalias.
Edasi keerasime tagasi lõunasse ja otsustasime veenduda kõrbe olemasolus. Natuke pärast Kumarina roadhouse´i tegime kavala lükke ja keerasime Neds Creek roadile mis viis otse Wilunasse. See oleks loomulikult võinud ka vähemal või suuremal määral saatuslikuks saada, kuna 200km pikkune Neds Creek road pinnastee läheb läbi mitte kuskilt ja esimene pool sellest pole kindlsti sobilik ka 4veolistele 100ga läbisõitmiseks. Mis ei takistanud muidugi korilus-ja skaudispetsialist Jethrod seda tegemast. Ma kahtlustan, et see oligi ta eesmärk jätta Nait Raideri esitelg ajutise jõepõhja(millest Neds road tihti läbi läks) erosiooniauku, et siis oleks challenge kõrbest välja rännata. Paraku pidas Suzuka ülihästi koos ja päikeseloojanguks olime jõudnud aborigeeni kogukonda,Wilunasse. Asula on tuntud ka kui maailma ühe karmima offroad raja, Canning Stock Route üks otspunkte. Rada ulatyub rahulikult läbi kõrbete põhja välja, sama rahulikult võib seal ka hukkuda veepuudusesse.
Siit lõunasse kuni peaaegu Esperanceni välja asub WA nn kuldne ala mis 1900 ringis oli Gold Rushi põhjustajaks ja siinsete linnade tekkitajaks. Tuntuim neist on Kalgoorlie, kus asub ka üks maailma suuremaid(kui mitte kõige suurem) inimese poolt tehtud aukudest, Super Pit. Siit kaevatakse kulda vel tänapäeval.
Ja kogu selle aja tahtis fakenama jeesus(mille saime autole pealekauba) aknast välja lennata, siiski taltsutasime teda 2dollarilise mündiga armatuuril. Nii kui jõudsime Esperance sadamasse, uksed lahti, tuulehoog, ja hops, jeesus välja lendaski. 10min hiljem rannas offroadi harrastades läks Suzukal sidur. Hakka või uskjlikuks?!
Perthist anti meile(mina ja reisikaaslane Jethro queenslandist ehk bananabenderite osariigist) odava raha eest kaasa 88nda aasta make Suzuka Nait Raider mis hiljem selgus oli fantastilises tehnilises seisukorras ehk nii mõnigi 4wheeldrive oleks selle sõidujoone peale, mida jeyhro pidas vajalikuks võtta, ammu pooleks läinud. Üritasime ka omale teisest poolest reisikaaslasi leida, mispeale sai kinnitust kas müüt või fakt, et sakslasi pidavat Austraalias kokku olema (ilmselt siis koos pakkeritega) 5milli, kusjuures kogu Austraalia kodanike arv on 22 milli. Ehk siis kõik vastukajad meie kuulutusele otsimaks 2 normaalset emakaga isendit tulid germaani lehmadelt. Ehk siis reis jätkus tagistmel elutu kraamiga(peamiselt õlu ja muu reisikraam).
Esiteks veendusime, et kui 3 päevaga liikuda 11 laiuskraadi ekvaatori suunas, juhtub nii mõndagi riietusega. Kui esimese päeva hommikul konutasime Esperance bussijaamas kohalike parmude eeskujul talvemüts pähetõmmatuna, siis juba alates Perthi ja Geraldtoni vahepelt oli vajalik riided maha kiskuda ja vastav riidevaba periood kestis põhja poole minnes iga päev üha kauem.
Mingil hetkel täiesti öösel jõudsime maailma ühele mõttetumale sirgele teelõigule mis algab 27ll ja kestab peaaegu kuni 26ll välja. Sirge esimeses veerandis ilmus äkitselt põõsaste vahelt Wannoo Billabong Roadhouse. Ja mis selgus-et seal pesitsevad maailma kõige kavalamad isendid. Esiteks tervitas meid kui ainsaid kliente jõulumuusika, rõõmsameelsed teenindajad ja how are you doing today(rõhk siis sellel sõnal). Ja pärast seda kui olin tankinud 10dollari eest kütust millega jõuab vaevalt 100km sõita, sain indiaani päritolu teenindajalt kaasa ``u´re good to go!``....really, am I? Jah, olin küll, mitte selle pärast, et kütust sai lisatud, vaid kõige muu tõttu mida kirjeldasin.
Alates Carnarvonist ülespoole hakkasid ilmuma kõhedusttekitavad sildid, Ensure all supplies NOW! Next service 800km! Nii hull muidugi asi ei olnud, kuigi kuna Nait Raideril oli 30l paak, siis Carnarvonist edasi oli vaja juba matemaatika eppi võtta et kindlustada bensiini juurdevool paaki vähemalt igal 300ndal km-il. Kui keadi hjuvitab, siis hea ülevaate, sellest kus enam vähem veel inimasustus WAs eksisteerib, saab vaadates TransWa koduleheküljelt busside marsruudikaarti. Sinna kuhu bussid ei käi, seal enam kedagai eriti pole ka, välja arvatud üksikud väga põhjas asuvad asulad nagu Broome, Port Headland, Kununurra.
Pilbara, must see koht kõigile kinohuvilistele, eurooplastele, geoloogidele, eestlastele, müstikahuvilistele ja ilmselt veel paljudele, paljudele.Kui siin pole veel filmikaadreid tehtud (milles ma väga kahtlen), siis vaevalt jääks see alla näiteks kaadritele Sõrmusefilmi seeriatest tuntud maastikupiltidele. Tegu on sisuliselt sadade ruutkilomeetrite suuruse umbes 500-1000m kõrguste rauast mägede piirkonnaga. Mida rohkem rauda kivimis, seda punasem see on oksüdatsiooni tulemusel, Pilbaras on mäed tumepunased kuni kohati mustad. Ilmselgelt on tegu ka ühe tuntuma kaevanduspiirkonnaga Austraalias.
Edasi keerasime tagasi lõunasse ja otsustasime veenduda kõrbe olemasolus. Natuke pärast Kumarina roadhouse´i tegime kavala lükke ja keerasime Neds Creek roadile mis viis otse Wilunasse. See oleks loomulikult võinud ka vähemal või suuremal määral saatuslikuks saada, kuna 200km pikkune Neds Creek road pinnastee läheb läbi mitte kuskilt ja esimene pool sellest pole kindlsti sobilik ka 4veolistele 100ga läbisõitmiseks. Mis ei takistanud muidugi korilus-ja skaudispetsialist Jethrod seda tegemast. Ma kahtlustan, et see oligi ta eesmärk jätta Nait Raideri esitelg ajutise jõepõhja(millest Neds road tihti läbi läks) erosiooniauku, et siis oleks challenge kõrbest välja rännata. Paraku pidas Suzuka ülihästi koos ja päikeseloojanguks olime jõudnud aborigeeni kogukonda,Wilunasse. Asula on tuntud ka kui maailma ühe karmima offroad raja, Canning Stock Route üks otspunkte. Rada ulatyub rahulikult läbi kõrbete põhja välja, sama rahulikult võib seal ka hukkuda veepuudusesse.
Siit lõunasse kuni peaaegu Esperanceni välja asub WA nn kuldne ala mis 1900 ringis oli Gold Rushi põhjustajaks ja siinsete linnade tekkitajaks. Tuntuim neist on Kalgoorlie, kus asub ka üks maailma suuremaid(kui mitte kõige suurem) inimese poolt tehtud aukudest, Super Pit. Siit kaevatakse kulda vel tänapäeval.
Ja kogu selle aja tahtis fakenama jeesus(mille saime autole pealekauba) aknast välja lennata, siiski taltsutasime teda 2dollarilise mündiga armatuuril. Nii kui jõudsime Esperance sadamasse, uksed lahti, tuulehoog, ja hops, jeesus välja lendaski. 10min hiljem rannas offroadi harrastades läks Suzukal sidur. Hakka või uskjlikuks?!
Tuesday, May 3, 2011
banaanipuud ja katkine linnutee
lähenebme altpoolt Tropics of Capricornile, ehk siis homne päev õnnestub juba veeta troopikas. viimastel päevadel on toitutud saksa tibidest, jänesesoolikatest ja kängurusabadest. maastikupilt läheb üha eepilisemaks, korra läks kiirtee läbi kohast mis sarnanes Star Warsi sellele kohale, kus väike Anakin oma võidusõitu tegi.
hüva siit
hüva siit
Tuesday, April 5, 2011
Esperance - " Hope with confidence and faith in the future"...
... is as close as you get in English, on nimi asulal, kuhu olen jõudnud. Olid suured plaanid tänaseks, pidin külastama tööagentuuri, muuseumit, randa...Ja iga tunniga saab selgemaks, et täna ennast kuhugi küll liigutama ei hakka. 2,5 nädalat jutti pedaalimist on jätnud jälje ja vaevalt seda nüüd ka ühe pöevaga välja puhkab. YHA(youth hostel assosation?) hostel, kuhu olen ennast järgnevaks 20 tunniks parkinud on seekord üsna naljakas. Kui tavapärane austraalias sarnastel hostelitel on omadus olla läbuauk(mitte muidugu niikarm kui Pembertonis), siis siinsele hostelile võib pedantsuseskaalal 9,5 palli anda. Või siis selle perenaisele, ehk on see tema omavoli kõik tolmukübemed maast kokku korjata. Hommik algas metsiku hoogkoristamisega, mida oli võimalik muigega jälgida soffalt ooteruumis. Koristati ruume ja kööki mis enne koristamise algust olid puhtamad kui pärast koristamise lõppu. Tegevuse põhiorganisaator, perenaine, tõmbles närviliselt lapi ja desinfikandiga mööda tuba, pool tundi hiljem olid atribuudid vahetatud custom-made tolmuimeja vastu mis käis tädile selga nagu seljakott, 50 meetrine juhe taga lohisemas...nojah. Maitea kui oleks märkuse teinud, et kas see juhe on su pulmakleidi saba-harjutus, kas oleks siis peksa saanud või mis. Hetkel saabus tädi lõunapausilt, kus ta kahjuks polnud minetanud närvilist korrastusvajadust ja esimese asjana hakkas närviliselt mööblit ``õigesse kohta``sättima, umbes sentimeeter esialgsest positsioonist.
Albany-Esperance
Üritan siis midagi meelde tuletada viimasest 11 päevast, aga no kui jookvalt ei kirjuta, läheb paraku meelest ja ülevaade tuleb küllalt puudulik.
Esimene sirge Albanyst tühjuse poole sisendas jällegi vallutuslikku tunnet, maanteviidal ilutsemas Esperance 477. Ja tõepoolest, Albany ja Esperance vahel pole eurooplase mõttes mitte midagi. Lõputud, lõputud, lõputud, lõputud farmlandid. Iga ruutsentimeeter on üles küntud ja natiivtaimestik asendatud lehma, lamba või kõrrelisega. Iga mõnekümne-mõnesaja kilomeetri tagant on siiski ka rahvuspark, kaitseala. Alles siin sain esimest korda pihta, milline tähtsus on looduskaitsealal kohas kus seda on päriselt vaja. Võrdluseks ülikooli kursus ``Eesti looduskaitse``, kus kinnises ruumis loeb onu sulle aastaarve alates eesti looduskaitse algusest tänapäevani ja eeldab et sa nad pähe õpiksid. Asjalikuim looduskaitseala saabus 70km pärast Albanyt, Stirling Range. Kilomeeter taeva poole on see mulle kõrgeim suhtelise kõrgusega mägi, kus käidud. Õhk oli tõepoolest seal mõni kraad jahedam kui jalamil, nii nagu koolis õpitud. Üllatuslikult kohtasin stirlingu laagriplatsis Shveitsi paari, umbes 40sed, kes olid trippimist jalgratastel alustanud Brisbanist ja plaanis loomuliklt ring peale. Naine ei kandnud miskipärast rinnahioidjaid, suht naljakas oli. Ole nii hipi kui tahad, aga see element oleks võinud ikkagi omal kohal olla, oleks ikka palju rohkem naise moodi välja näinud.
Siiski möödus enamik öid maantekraavis (nagu härra Daww tavatses öelda Ungari autotripi ööbimiskoha kohta). Huvitaval kombel on Austraalia maantekraavil rohkem palgeid kui Austraalia randadel. Austraallaste poolt oma tõmbenumbriks 1 reklaamitavad rannad on tõepoolest perfektsed, nagu postkaardil. Aga neid on umbes miljon ja nad on enamasti ühesugused. Aga maanteekraav on igal õhtul uueks koduks, piiratud paari kuni paarikümne meetriga ja enamasti alati erinev.
Teepeale jäid veel mõned väiksemad asulad. Sellistes asulates nagu näiteks Ongerup on tõepoolest käegakatsutav ja otseselt tunnetatav lühike Austraalia ajalugu. Asulat tutvustava bareljeefi peal on selle tähtsündmused, stiilis 1950 hakati juurutama uut väetamistehnoloogiat, 1960 ehitati uus viljasalv, 1970 lammutati endine sotsiaalmaja, 1980 rajati asulani esimene asfalttee, 1990ehitati communication center, 2000 muudeti see raamatukoguks, 2010 toodi sinna sisse ka raamatud...no ja kui ma sinna ``raamatukokku`` läksin sooviga ``kas palun oleks võimalik telefoni ja läppari akut laadida?``, ei saadud mu soovist kõigepealt muidugi aru. ``Meilt pole seda kunagi varem küsitud!`` Järgnes pingeline nõupidamine ülemraamatukoguhoidja ja alamraamatukoguhoidja vahel, et kas selline teguviis on siin üldse lubatud ja kas see maksab ja kui palju. Mhh.No mida?! Põmst siia saabudes liigubki ajas tagasi nii 50 aastat vähemalt.
Neljapäevaks lubatu shauerit, viimati sadas umbes kiljard aastat tagasi.
Järkmise korrani
Albany-Esperance
Üritan siis midagi meelde tuletada viimasest 11 päevast, aga no kui jookvalt ei kirjuta, läheb paraku meelest ja ülevaade tuleb küllalt puudulik.
Esimene sirge Albanyst tühjuse poole sisendas jällegi vallutuslikku tunnet, maanteviidal ilutsemas Esperance 477. Ja tõepoolest, Albany ja Esperance vahel pole eurooplase mõttes mitte midagi. Lõputud, lõputud, lõputud, lõputud farmlandid. Iga ruutsentimeeter on üles küntud ja natiivtaimestik asendatud lehma, lamba või kõrrelisega. Iga mõnekümne-mõnesaja kilomeetri tagant on siiski ka rahvuspark, kaitseala. Alles siin sain esimest korda pihta, milline tähtsus on looduskaitsealal kohas kus seda on päriselt vaja. Võrdluseks ülikooli kursus ``Eesti looduskaitse``, kus kinnises ruumis loeb onu sulle aastaarve alates eesti looduskaitse algusest tänapäevani ja eeldab et sa nad pähe õpiksid. Asjalikuim looduskaitseala saabus 70km pärast Albanyt, Stirling Range. Kilomeeter taeva poole on see mulle kõrgeim suhtelise kõrgusega mägi, kus käidud. Õhk oli tõepoolest seal mõni kraad jahedam kui jalamil, nii nagu koolis õpitud. Üllatuslikult kohtasin stirlingu laagriplatsis Shveitsi paari, umbes 40sed, kes olid trippimist jalgratastel alustanud Brisbanist ja plaanis loomuliklt ring peale. Naine ei kandnud miskipärast rinnahioidjaid, suht naljakas oli. Ole nii hipi kui tahad, aga see element oleks võinud ikkagi omal kohal olla, oleks ikka palju rohkem naise moodi välja näinud.
Siiski möödus enamik öid maantekraavis (nagu härra Daww tavatses öelda Ungari autotripi ööbimiskoha kohta). Huvitaval kombel on Austraalia maantekraavil rohkem palgeid kui Austraalia randadel. Austraallaste poolt oma tõmbenumbriks 1 reklaamitavad rannad on tõepoolest perfektsed, nagu postkaardil. Aga neid on umbes miljon ja nad on enamasti ühesugused. Aga maanteekraav on igal õhtul uueks koduks, piiratud paari kuni paarikümne meetriga ja enamasti alati erinev.
Teepeale jäid veel mõned väiksemad asulad. Sellistes asulates nagu näiteks Ongerup on tõepoolest käegakatsutav ja otseselt tunnetatav lühike Austraalia ajalugu. Asulat tutvustava bareljeefi peal on selle tähtsündmused, stiilis 1950 hakati juurutama uut väetamistehnoloogiat, 1960 ehitati uus viljasalv, 1970 lammutati endine sotsiaalmaja, 1980 rajati asulani esimene asfalttee, 1990ehitati communication center, 2000 muudeti see raamatukoguks, 2010 toodi sinna sisse ka raamatud...no ja kui ma sinna ``raamatukokku`` läksin sooviga ``kas palun oleks võimalik telefoni ja läppari akut laadida?``, ei saadud mu soovist kõigepealt muidugi aru. ``Meilt pole seda kunagi varem küsitud!`` Järgnes pingeline nõupidamine ülemraamatukoguhoidja ja alamraamatukoguhoidja vahel, et kas selline teguviis on siin üldse lubatud ja kas see maksab ja kui palju. Mhh.No mida?! Põmst siia saabudes liigubki ajas tagasi nii 50 aastat vähemalt.
Neljapäevaks lubatu shauerit, viimati sadas umbes kiljard aastat tagasi.
Järkmise korrani
Subscribe to:
Posts (Atom)