Limast Cuscosse

Rekka tuules läbi kõrbesuburbide tuhisenud oleks äärepealt Limast läbi põrutanud ilma sellest arugi saamata – täpselt nagu juhtus Nicaragua pealinnas Managuas. Õnneks on Lima liiga kolossaalne, et isegi silmanurgast vaadates ei saa märkamata jääda mitmed sillad mis ühendavad kesklinna pan-ameerika maanteega üle sitakraavi mida kohapeal jõeks kutsutakse.Võtsin ühe viimastest sildadest üle eesmärgiga leida mingi urgas kus oleks WIFIühendus – luksus Peruus mis ei vähenda olulisel määral selles riigis reisimise naudingut. Läbi hiinalinna juuksurubloki ees peatudes tõmbasin rajalt maha Hollandi neiu Alfa, kes ootas parasjagu kaasmaalast, kelle pedesoengule anti viimast lihvi. ``You must be Beta, then?`` Nõup, paar nad ei olnud. Selgus, veel et olin sattunud juhuslikult linna südamesse, vanalinna ossa mis on ühtlasi populaarseim koht kohalike seas. Igapäevaselt on esindatud kõik klassid alates kerjusest pintsaklipslaseni, enamus linaasukatest tegeleb aga tänaval kaubitsemisega.

 

Paljud iseloomustavad Limat vähese emotsiooniga. Pool aastast udusse mattunud troopiline hum-hum kus inimesed tegelevad seletamatu sagimisega. Väärika koloniaalkvartali ümber üritatakse öö läbi rassivate kojameestega korda hoida, paraku paar kvartalit eemal need reeglid enam ei kehti ja sitt voolab tänaval, nii nagu peruudele meeldib. Tõsi, eemal kesklinnast on ka teistsuguseid linnaosi. Turistide jaoks arendatud Miraflores lööb silmad ette ja lennujaamast otse taksoga sinna sõites võiks selle vabalt segi ajada näiteks suvalise Saksamaa linnaosaga. Siis on ookeanivaate ja golfiväljakuga San Isidro, mille keskmine hotelliöö maksab 500dollarit. Ilmselt mõeldud kellelegi teisele, ei hakanud süvenema.

 

Nii ma siis tiksusin selles väheütlevas linnas, iga hommik lähima nurgani kus tänavakaubitsejad hommikusöögiputka püsti ajavad, õhtuti kinno või lihtsalt koloniaalarhitektuuri silmale pakkuma. Vahepealne aeg möödus asjaajamisteks. Arvestades näiteks interneti kiirust on niimoodi võimalik päris palju aega maha lüüa,näiteks pilte laadisin üles umbes 2 päeva. Selline järsk üleminek täispikkadelt pedaalimispäevadelt valdavalt tubasele olemisele ei meeldinud aga kehandile mis otsustas lahkumispäeval üllatada kurguvalu jm sellega kaasnevaga. Sisendades kurgule, et ta siiski eksib, et me asume endiselt troopikas ja üleüldse ei hakka nüüd ja edaspidi mingid haigused põhimõtteliselt ennast kehtestama, võtsin suuna lõunasse. Oli selge, et parim rannikuperuu mis eelnes Limale põhjas, jätkus nüüd täies ilus ka Limast lõunas.

 

Ehk ei hakka seda kordama, meenutada võiks aga üht seika Malast mis andis selgelt märku, et Hiinlastel(või asiaatidel ülsidelt) on tugev käpp Peruus sees.

Võtsin ööks mingi suvalise hosteli nagu tavaliselt. Ratas tuppa, pestud-kustud, suundun välja õhtusöögile. Seekord oli tegemist tüüpi-hotelliga mis ukse peal pidevat valvet ei oma, uks on alaliselt lukus ja välja saamiseks tuleb kuskilt tagatubadest keegi asjapulk üles leida, et välja saada. Ilselgelt on mu viitsimispiir selliste juhtumite korral juba ammu limiidi ületanud ja selle asemel, et viisakalt kedagi kuskilt otsima minna, hakkasin ma uke kallal standardseid logistamis ja näppimisvõtteid proovima. Selle peale ilmus tädi kardina tagant välja ja, nüüd mis oleks igati loogiline ja mis tavaliselt juhtub, on see, et tädi avab otsejoones oma salavõtmega selle fakenama ukse. Selle asemel aga jäi ta mind mõne meetri kauguselt vahtima. Kiirelt olukorra koomilisust tajudes pöördusin ma tagasi ukseluku näppimise juurde. Nähes, et sellest kasu pole, väänasin hammaste vahelt häälekal muigega lause ``kas oleks võimalik uks avada?`` Vastuseks sain - ``Kas sa lähed välja?`` ``?????, Eiiiiiiiii, ma ilmselt kontrollin kas ukelukk on piisavalt õlitatud!``mõtlesin ja adusin fakti, et tädi endiselt ei liiguta. Selle kolistamise peale oli tema abikaasa teise kardina tagant välja roomanud. Pöördusin neutraalsel toonil tema poole ``Et sooviks nagu sööma minna või nii``... Mnjah...Läänemereregioon on hiinlastest veel puhas seetõttu et suured Hiina tankerid ei mahu Taani väinadest läbi.

Enne veel kui keerasin tagasi vaevalisele (kuid karastavale) teekonnale mägedesse, suundus tee läbi veelgi müstilisema kõrbemaastiku veidi sisemaale. See aga tähendas, et Vaikse ookeani külmad ja niisked õhumassid enam ei häirinud, temperatuuripügal tõusis koos pilvede ja udu kadumisega. Sellele olid aastasadu tagasi hästi pihta saanud nazcalased, kes väikseid jõgesid ümbritseva kõrbeala olid omale koduks valinud, jättes kaasajale maailmakuulsad Nazca jooned(Nazca lines). Siiani pole päris selge, mis eesmärki need maapinnasse kraabitud hiigelsuured  maajoonised kandsid, aga tõenäoliselt pole tegu ufode külaskäikuga vaid hoopis veekogusmiskraavidega. Veekraavide pilte vaadake internetist.

Ja siit ta algas. Mitusada rasket kilomeetrit Cuscosse, Lõuna Ameerikat kunagi õuninud indiaanikultuuri keskpunkti. Ületada tuli ei rohkem ega vähem kui 4 mäeahelikku, millest 2 omasid arvestatavat platood ja millest 1 oli niivõrd karistava kliimaga, et hakkasin isegi kahtlema, kas ma tookord Miku saunas ikka teenisin selle 4nda mariinitärni välja või mitte. Trass kulges üle inimtühja mägirajooni mis eelmise sajandi lõpukümnenditel oli äärmusrühmituste tegevuse tõttu suletud. 4500 meetrist platood asustasid peale üksikute hullude veel laamad, vikunjad ja alpakad. Need siis need imeelukad, kes oma sulekatte alt lollakat linnuhäält tehes tunnevad sealsetel asumaadel end küllalt hästi. Kiskjad ju sellises kohas puuduvad. Pärast 100 kilomeetrit võimlemist jäises külgtuules kohtasin ma midagi üsna ebatavalist. Nimelt olid teiselt poolt platooseljakult mulle vastu väntamas prantsalste perekond koos 5, 6 ja 7 aastase lapsega. 2neist lastest väntas oma abiratastega sõiduriista, samal ajal kui üks puhkas kärus. Nende rännak kestis mõned kuud Santiagost Limasse. Puhkepausi ajal võtsid lapsed oma mänguatod välja ja leidsid hea sileda pinna betoneeritud kraavirennis nendega mängida. Need samad lapsed kes olid roninud oma kolmekatega üle Boliivia 4000meetrise läänepoolkera suurima platoo ja kelle jalgades olid juba nii mõnedki Peruu mäeahelikuületused. Oot, kes see oli kes tahtis oma lapsed tugevaks teha?

 

Maist septembri lõpuni, kuigi tegu on vastaspoolusega, on ka Andides kõige ilusamad ilmad. Loomulikult peetakse selle aja jooksul palju igasuguseid kogunemisi ja üritusi välitingimustes, millest paljud on saavutanud festivali mõõtmed. Üht sellist festivali üritan tababada lähipäevil, aga palju on väiksemaid tantsu ja lauluüritusi, millest teavad ainud kohalikud omavalitsused ja millele peale sattudes on room suur. Üks selline lastepralle jäi ka lindile.

http://www.youtube.com/watch?v=bbicX0gHzGY&feature=youtu.be

Tundsin kasvanud energianivood kehandis ja viimase tõusu enne Cuscot võtsin üsna eeskujulikus võistlsutempos. Jõudes suurtele karjamaadele kuhu oleks võinud omakorda mahutada mitu linna ja mis on üsna haruldane vaatepilt Andides, oli õhus tunda erilisust. Kogu keskkond muutus justkui pügala võrra ehedamaks alustades söökidest jookidest lõpetades puhaste toonide rahvarõivaste ja eeskujulikult punutud indiaaninaiste patsidega. Pärastlõunal saabusin sellesse legendaarsesse ,ja ilmselt mitte põhjuseta, orupõhja, mille inkapealikud valisid kunagi oma tähtsa linna jaoks. Kaasajal on linn saavutanud absurdse turismi mõõtmed. Iga 5 meetri tagant igal tänaval on kas hotell või turismibüroo, massaashisalong või suveniiripood. Suurt osa selles mängib veidi eemal asuv endine inkade asula Macchu Picchu, mida hooajal külastab päevas 2500 inimest. Cusco ümbruses on vaadata veel mitmeid väiksemaid inkade linnavaremeid, turismibürood pakuvad ohtralt erinevaid seiklusspordivõimalusi nagu kanuumatkad, rafting, jalgsirännakud endisetel inkaradadel, kaljuronimine jne. Võimas koht.

 

 

 

 

Back on the track

Laskunud mägedest alla Peruu ja Equadori piirile algas kõrb (või pampa), lisades järjekordse variandi teatmekataloogi ``looduslikud piirid riigipiirina``. Veeresime esimesi kilomeetreid taas paljaks kooritud kehandiga ja olime õnnelikud taasleitud troopikasoojusest. Esimeses suuremas asulas Sullianas selgus, et uus riik on hoopis teisest puust kui 2 eelnevat, suhteliselt igavat, Euroopale sarnanevat Equadori ja Colombiat. Tuk-tuk´ide kaoslik sumin, räpased slummid, lagunenud savihütid, palju sõbralikke ja aktiivseid inimesi. ``Nagu Indias`` tõdes Loic ja palus turupässilt kilo äsja rotimürgiga üle raputatud õunu.

Selleks hetkeks olime järjepanu, ilma hotelli ja puhkepausita sõitnud umbes nädal aega. Piura sai meie päästerõngaks ja milliseks veel! Tõmbasin seljakotist naudinguga välja lühikesed püksid ja T-särgi ja suundusin turule. Päevaga suutsin sisse ajada rohkem Peruu kööki ja eksootilist puuvilja kui keha kannatab. Lihtsalt kõndisin ruutkilomeertit katval turul ja tõmbasin õhku kopsu. Ajee, taasleitud troopika!

Tuntud rattaturismimaana, siiski vaid väga valitud marsruutidel, on Pan Ameerika manatee Andide ja ookeani vahel pudelikaelaks kust kõik ratturid läbi lähevad. Piuras kohtasime Allan´it ja tema poeg John´i (nimed muudetud mäluaugu tõttu) Portlandist kelle reis algas Cuencast ja suundus lõunasse, Argentiinasse. Neil oli väike motiiv ka: kogusid oma sõiduga raha ühe kaevu ehitanmiseks Aafrikasse?
Piuras ooli vaja hakata mõtlema tõsisemalt edasisele marsruudile. Variante kitsendas asjaolu, et enne põhja-peruu suurimat linna ja terve Peruu ainust korralikku rattapoodi Trujillos, asusid Paijani bandiidid kes on tuntud ratturite röövimistes. Ainus variant seega oli enne Paijani tõusta üles mägedesse ja jätta Trujillosse lihtsalt minemata. Millest polnud suurt lugu. Olin rahul, et saan mägedest puhata nädal aega, kattes müstilist kõrbemaastikku Piura ja täpselt samatüübilise Chiclayo vahel.

Peruu piimatoodete pealinna Cajamarcasse tõustes andis ratas märku, et aeg on teha uus tehniline upgrade või reis üldse ära lõpetada. Viimase mõnesaja kilomeetri jooksul murdusid järjest mitu tagratta kodarat, iga 20 km tagant parandasin kummi ja Chiclayos enda arust tugevalt fikseeritud tagajooks logises rohkem kui kunagi varem. Asja ei teinud paremaks vahetult enne Cajamarcat leitud ümberläinud papayakoorem, milda me ei saanud mitte pakiraamile ladumata jätta. Viimased kilomeetrid Cajamarcasse tagajooks ragises.
Cajamarcas oli teha palju. Kõigepealt oli vaja leida kitsas jooksuvõti, mille peale ma juhuslikult komistasin peale päevast tulutut otsimist. Tänud jeesusele siinkohal jällegi. :) Siis oli vaja leida spetsiifiline kassetivõti, mille suhtes mul polnud mingeid lootusi. Ometi tõmbas mänguasjapoodi meenutava poe müüjaneiu leti alt välja ehtsa kasetivõtme, mille peale mul kergelt suu lahti kukus. Ja siis kõige raskem osa. Veel kuu aega tagasi polnud mul aimugi, et selline asi eksisteerib, aga näed...see on justkui läheks Indiasse ja avsta, et kõik on pea peale pööratus, aga töötab. Niisiis, sellestsamast kasetivõtmest mis ilma 2 suure ja raske lisavõtmeta ei tööta, on võimalik ise treida konfiguratsioon mis taandab 2 lisavõtme vajalikkuse 0 peale. How crazy is that! Suundusin rauatöökotta ja tund hiljem oli ebatäiuslik kuid töötav jupp valmis. Kiskusin tagajooksu lahti ja ladusin piinliku täpsusega tagasi kokku. Kuu hiljem olen murdnud vaid ühe kodara ja jooks ei logise!

``Kaua võib``, mõtlesin, silmitsedes endiselt korrektselt valatud asfaltteid.Oli ju jutt, et peruus ootavad meid lõpuks hard-core kruusateed, läbimatud mudaaugud ja varingute alla jäänud mägirajad.
Sausacocha ristis jätsin Locicga hüvasti. Tema pööras paremale, eeldatavalt lihtsamatele radadele (hiljem selgus paraku, et ta eksis kuhugi mägede vahele kitseradadele ära), mina leidsin lõpuks selle, milleks oli vaja sõita 15 000 kilomeetrit. Aga võibolla oligi kogu eelnev elu ootus ja eetevalmistus selleks järgnevaks 2 nädalaks. Pöörasin riigimaanteele 10C, mille kohta netist ei leidnud mingisugust infot. Mis mind ees ootab? Kas tegu on suletud kaevandusteega, või elavad seal bandiidid? Selle 2 nädala jooksil selgus, et jah, turiste nendes eraldatud Andide piirkonnas käib - viimased ratturid 2 aastat tagasi.
Piirkond pole tavaliste killast. Teravad 5000 tipud vahelduvad tihedalt 1500 orgudega, tehes teede ehitamise üliraskeks või mõtetuks - vihmahooajal uhutakse niikuinii kõik minema. Samas just selle tõttu on inimesed siin äärmiselt paiksed säilitades traditsioonilise kultuuri, ise- ja naturaalmajanduse. Majad ehitatakse siin isevalmistatud savikuubikutest mis kuivatatakse päikese käes. Sama käib katusekivide kohta, aga need küpsetatakse ahjus et saada suurem kõvadus. Teine moodus majade ehitamiseks on valada seesama savimass otse seinavormi vaheldumisi suurte maakividega(graniit) ja maja struktuuritugevuse tõstmiseks ja teise korruse põrandaks laotakse palgid otse müüridele. Riided valmistatakse ise, mille toorlõnga päev läbi  lambakarjas istuvad vanaprouad toki peale kerivad. Mais on põhitoidus.

Kuskil 10C keskel selgus, et ainus põhjus, miks selline suhteliselt suur tee läheb läbi suhteliselt eraldatud piirkonna ongi kaevanduse olemasolu. Keset idüllilist mägimaastikku tekkis järsult Retama kaevandus koos kaevureid teenindava linnaga. Masinate müra ja mestiitsotõugu kaevurite sagimine oli heaks vahelduseks vahepeal seisma jäänud ajale.

Väärismetall ei küsi kust teda parim leida on, ehk siis kevandus asus kitsas jõeorus mis ei võimaldanud teed muudmoodi ehitada kui otse, 10-15 % kalde all. Sellele lisandus kõrguse kasvades vihm ja pinnas muutus saviseks. Lisaks olin ma mälu järgi tõusuprofiili valesti mäletanud ja toidutagavaradeta võtsin pea kogu 2 kilomeetrise vertikaaliga tõusu ühel pärastlõunal. Takkaotsa otsustas käiguvaheti savimassile alla vanuda ja kõveraks minna vahetult enne mäekuru. Kurnatuna viskasin telgi 4000 peal üles ja jäin hommikut ootama. Hommikul nagu juba tavaks, tegin sitast saia ja suutsin vaheti tagasi positsiooni väänata. Ainult selleks, et mäkurul teada saada, et alla teiselpool orus ``la gente assaltan`` ehk siis, et kui ma ei taha oma asjadest ilma jääda on parem tagasi pöörata. Ahah, nädal aega tööd ja nüüd keeran otsa umber! tegelikkuses oli ikkagi tegu tüüpilise jutuga ``meil siin on turvaline, aga seal teises külas, nood on hullud, tapavad ja röövivad``. Sama kõikides nendes riikides - inimesed on uhked, et neil on ohtlik riik ja tahavad seda rõhutada.

See piirkond on minu jaoks. Olin kusagil keset mägesid Amazonase ja Vaikse ookeani vahel, eemal tsivilisatsioonist ja maailma kärast. Ei internetti, ei turge, sagimist ega troopilist kuumust. Võtsin aeglaselt kiviseid tõuse ja veel aeglasemalt mudaseid laskumisi edenedes päevas 50 kilomeetrit mööda teed, linnulennult, heh, vahel 15. Peatusin marginaalsetes külades, et puhata , libistada kohalikku jäätist küla keskplatsil, tardunud pilk Andide kõrgetele tippudele. See oli meditatiivne aeg, mida pole võimalik saavutada teisiti. Peab minema eemal, sellest kõigest.

Ja nii see tee jätkus, ikka üles alla, 4000, 2000, 4000, 2000, kuni jõudsin Cordillera Blanco külje alla. Kuulus mäeahelik 6000+ lumiste tippudega on suureks turismimagnetiks Peruus, tõmmates ligi mägironijaid ja muidu seiklushuvilisi. Selleks hetkeks tundsin pärast 2 nädalat mägedes suurt kurnatust ja 2 päevane puhkus Pomabambas enesetunnet paremaks ei muutnud. Siiski oli vaja teha see viimane pingutus, mille järgi olin tulnud - 5000 mäekuru Huascarani rahvuspargis. 100km läbimiseks ladusin rattakotti pool pange keedetud riisi ja suundusin maanteel nr 107 üles. Juba allpool 4000 muutus liikumine vaevaliseks, peaaegu kõndimistempoks, mis oli selle kõrguse kohta haruldane. Mis toimub? Kas oli tegu psühholoogilise kartusega? Või sellesama kuhjunud väsimusega. Kruvisin vaikselt grimass näol üles, piiludes iga kurvi järel üles - kus on tipp? Ei jõua enam! Samas seisma jäämine oli mõtetu, sest mingit lisaenergiat see ei andnud ja pärast 5 minutit seismist hakkas keha kiiresti külmuma. Ent ilm oli armuline näidates kohati päikesekiirt pilve tagant ja pärastlõunaks olin tipus. Tehtud! Edasi 60km allamäge!

Veel enne tsivilisatsiooni rüppe tagasipöördumist otsustasin öö telkida vahetult enne Carhuazi, et võtta terve järgmine päev hotellis puhkuseks. Nagu nendel kordadel ikka on asula lähedal keeruline leida telkimiskohta ja lotomäng samas edasi minna, sest edasi võib koha leidmine veel keerulisem olla. Nii otsustasin ühe kivi kõrvale maha istuda, ja vaadata mis saab. Tiksusin vaikselt riisikoti taga kuni pimedani mille aja jooksul kõndis pool küla minust mööda. Olin enne silmadega telkimiskoha teest veidi eemal kenal muruplatsil valmis vaadanud, ent kohal oli ilmselgeid probleeme. Liiga küla lähedal, seega võib esineda ka öiseid liikujaid, lisaks läks mitu teerada sealt lähedalt mööda. Juba üsna pimedas läksin platsile kontrollima samal ajal mote keerles peas, kas ikka on hea koht. Läksin tagasi kivi juurde ratta järele - ja, mingil põhjusel, silmitsedes ümbrust, otsustasin umber. Parem on ikka uus plats otsida teasel pool teed künka peal. Pärast 20min otsimist leidsin sobiva koha ja loin telgi püsti. Möödus veel kuskil 10 minutit, silmasin taskulambivihkusid all tee peal, seal kus olin enne olnud. Tüübid olid tulnud kamba ja koertega ja suundusid otse seda muruplatsi läbi tuhnima kuhu olin peaaegu otsustanud jääda. WTF! Tüübid sebisid tükk aega enne kui otsustasid loobuda. Gringo oli seekord kavalam. Või noh, tegelt ju joppamine.
Järgmine päev tagasi tsivilisatsioonis carhuazis, esimene suurem linn pärast 3nädalat. See Cordillera Blanco´t piirav läänepoolne org mis asustab mitmeid suuremaid linnu, omab imetabast mesokliimat. Asudes 3000 meetri kõrgusel on temperatuur terve oru pikkuses selline mis võimaldab kanda lühikesi pükse ja T-särki. Lumised tipud on samas peo peal 50km kaugusel. Jälle paradiis või mis.

Lõuna poole minnes tasandus org tasapisi 4000m platooks kust sain raamimist väärt fotod sahtisse panna. Kusjuures hiljem suutsin need parimad kaadrid kogematta kettalt maha kustutada, taastades hiljem mingi programmiga.

Olin ära teeninud puhkuse tagasi maa peale. Miskipärast kujutasin ette, et laskudes alla Barrancasse ootab seal taas troopiline kuumus ja päike. Sitt päev. Olin ära unustanud, et vahepeal olin edenenud nii mõnedki laiuskraadid lõunasse ja kuupäev oli kahtlaselt lähedal lõunapoolkera talvele. Tulemus - jahedad ookeaniõhumassid valitsevad sellel aastaajal Lima regiooni, lisaks takistab konstantne rannikuudu päikese soojendavat toimet. Ladusin rohkem riideid selga kui mägedes. Sellegipoolest, kõik muu iseloomulik troopikale iseloomulik on kohal. Barranca, Huacho, Huaral. Sama mis Piura ja Chiclayo, lihtsalt külm ja udune. Ma ei suutnud kiusatusle vastu panna ja suubusin taas igaõhtusele jalutuskäigule läbi linna- ja turumelu.

17.juuni jõuan Limasse. vaatlen ja imetlen. Suburbid algavad 10eid kilomeetreid enne keskust, inimesed elavad konkreetselt liiva sees, rannikul. Pilt on monotoonne ja meenutab Iraaki vms. Mida kesklinnale lähemal seda paremaks pilt läheb. Tegu on suurlinnaga selle tõsises mõttes. Paratamatult tekivad assotsiatsioonid Mexico City´ga. Lähemal vaatlusel on linn siiski malbem ja ohutum. Koloniaalarhitektuur on mastaapne. Mind pealub asjaolu, et siin linnas ei saja peaaegu mitte kunagi. Kogu ehitusosa peaks seetõttu säilima ju ideaalselt. Paraku on selle tasakaalustamiseks linnal teine nuhtlus - maavärinad mis on aegade jooksul seda laastanud.

Väike valik pilte ``Los Angeles-Lima`` on nüüd üleval adressil
https://plus.google.com/photos/113222210964703687883/albums/5890697225276915777

 

Equador

Equadori kuu kujunes üheks tumedamaks kogu reisi jooksul, nii otseses kui kujundlikus mõttes. Pärast Calit alanud keskmäestik jätkus ühtlase kitsa, mõnesaja km laiuse ribana Equadoris. Võis endale ette kujutada, et kui lähen natuke idasse, kukun üle maailma ääre alla Amazooniasse ja kui läände, siis Equadori vaikse ookeani tasandikule ja edasi merre. See läänefrontiir oli niivõrd lähedal, et aeg-ajalt omasime mäeahelike vahelt vaateid selle peale(justnimelt peale), kus pilvede all asus Guayaquil ja selle lähimaad. Niimoodi künka otsas oma positsiooni päevaselt trianguleerides saab üsna hea kontakti sellega, mida enne, jooksvalt ja pärast reisi kaardi pealt võib ainult ette kujutada. Maailm on justkui peo peal.

Mägestikus sajab teatavasti kogu aeg, isegi siis kui ei saja.Ainsad selge taevaga päevad olid  3 tükki kui kükitasime Quitos hotellis ja siis üks veel. Kõikidel ülejäänud päevadel sadas, vahel ebamugavalt vahetult enne telkide püsti panemist, niiet pidime vihma algamisel suvalises kohas põõsasse hüppama, telgid ajateenistusliku kiirusega püsti surama ja suures valges üksteisele head ööd soovima. Korra juhtus ssuvaliseks põõsaks olema sõjaväebaas, mille pääslast ma sõnagi lausumata sisse kalpsasin ja esimesse lahtise uksega majja end sättisin. Ei näinud, aga Loici tunnistuse kohaselt olid pääslapoiste mokad lahti kukkunud, kui kaks ratastega gringot mööda lipsasid. Siit ka väike vihje Equadori ``mariinide`` kohta, kes  kangestusid dilemma ees: ``Kas lasta pealtnäha ohutud spioonid baasi või saada neid takistades läbimärjaks.`` Tülitama tuldi meid alles poole tunni pärast, kui me olime mingis kadettide ooteruumis lõpetamas õhtusööki ja valmistusime sealsamas magamisaset sättima. Daam, ei läinud õnneks.

Equador asub teatavasti ekvaatoril, seega mõjub seal asuvale mistahes objektile suurim tsentrifugaaljõud tingituna Maa pöörlemisest. Ehk siis, tekib umbes sama efekt mis karussellil, vahega, et see mõjub kogu aeg. Täpselt Equadori piirist alates alustasin mitu nädalat kestvat võitlust kõhulahtisusega ja etteruttavalt, nii kummaline kui see ka on, täpselt Peruusse astumise päeval sain ma sellest ka lahti. Kas lõplikult, näitavad lähinädalad. Kunagi sai blogis kirjeldatud Aasia stiilis kõhulahtisust – paned toobitäie sitavett hinge alla ja naudid tulemust järgmisel päeval. Seekordne juhtum aga oli hoopis tõsisemat masti. Sisikonnas oli tegutsemas mingi ürgbakter (kahtlustan, et kui mitte koolera siis lähisugulane kindlasti), kellele meeldisid eelkõige liha ja piimatooted. Aga peaaegu sama mõnusalt tundis ta end ka suvalist saia saades. Kuigi medikamentidesse suhtun ma pehmelt öelda sarkastiliselt(sama käib ka igast arstionudesse kes neid määravad ja tõsimeelse ilmega kinnitavad, et määri peale, raudselt aitab), siis seekord läks asi nii hulluks, et kaalusin sügavalt haiglasse pöördumist ja lõpuks otsustasin mingi prantsuse tableti kasuks. Tõmbasin kiirelt kuuri sisse ja tundsin, et toit jäi kõhus seisma. Sisse söön, aga välja ei tule midagi. Enesetunne oli endiselt sitt. Niisiis, uurisin netist tableti tööpõhimõtet. Loen ja imestan, sest annotatsioonilehel kirjutatu projitseerib ehedalt ravimitööstuse silmakirjalikkust. Tableti toimeine nimelt aeglustab teatud soolelihaste (uhh, olid need nüüd risti või piki) tööd, seega püsib toit kauem sooles, soodustades vee tagasiimendumist. Veel loen: nimetatud põhimõttel toimivad enamus kaasaegsid kõhulahtisuse vastaseid tablette. Bakteri, kui sellisega, ei tee need tableti absoluutselt mitte midagi! Vastupidi. Keha normaalne kaitsereaktsioon sarnase bakteriga võitlemisel on võimalikult palju massi soolikast läbi uhada, et bakterist vabaneda. Paar päeva hiljem, kui tableti mõju hajus, oli kõhulahtisus tagasi ja topeltvõimsusega. Türaperse. Millega tegeleb ravimitööstus?! Mismõttes on terve organistasioon veennud vähemalt tervet Ladina-Ameerikat, et nii ongi õige ja raisake edasi 20% oma sissetulekust mittemillelegi? Apteeke on siianai nähtud riikides rohkem kui toidupoode.

Aga üldiselt Equadorist. Koos Colombiaga on need 2 riiki pealtnäha heal järjel. Kõik see sama jutt mis varem – infrastruktuur, peldikuga tanklad, joodav kraanivesi – triviaalsed näited, paraku aga on rusikareegliks määramaks riigi heaolu. Tihtilugu otsustab selle, kas  riik on rikas või mitte, üks väga konkreetne majandusharu. Equadori puhul paistab vähemalt üheks selliseks olevat mingi naftapuurtorn rannikumeres. Kütus on täpselt 5 korda odavam kui Peruus mis määrab samal ajal ka otseselt selle mis sõidukeid transpordiks kasutatakse. Peruusse sisenedes ootasin jalgrataste tulva, ent, on hoopis tuk-tukid. And shitloads of them! Samal ajal kui Equadoris pole sellistest riistapuudest keegi kuulnudki ja viimne kui mats kärutab ringi Toyota Cruiseri või 4x4ga.Haa, või Nivaga! Inimpopulatsioon on ühemõtteliselt pärismaalane või tugeva kaldega pärismaalase tunnuste poole. Päris puhast valget lõusate ei näinudki. See on tinginud indiaanioaaside säilimise osades mägialades, kus inimesed kannavad traditsioonilisi rõivaid. Paraku on see aga väline poos (kuigi väga ilus) ja kõik muu on kadunud. Vesi tuleb kraanist ja seep poest.

Röövimise, õnnetusjuhtumi või tehnilise rikke vastu vastu võib end teha nii kuulikindlaks kui tahad, reaalsuses röövitakse sind ikkagi täpselt sellest turvaaugust millele pole mõelnud, õnnetus juhtub sirgel siledal avara vaatega teel ja mõistagi tabab iga tehniline rike mis pole füüsikaliselt välistatud. Quitos arvuti avades avastasin, et pangakontolt on kadunud tugeva Eesti kuupalga suurune summa. Huvitav, omaarust pole ma oma pangakaardi numbrit kellelegi teatavaks teinud, rääkimata siis turvakoodist mille olen üldse kaardilt maha kraapinud(siit ka ravimitööstusega võrreldav sama kaalukas küsimus, millele ma kahtlustan, et pangatöötajad kehitavad õlgu või siis bisnessi eduka jätkamise huvides kinnitavad, et ära muretse, meie turvalisus on tagatud – mismõttes kirjutatakse kaardi turvakood kaardi peale?! Samahästi võiks PIN koodi omale otsa ette tätoveerida ja iga nädalavahetus pangakaart taskus ennast kuskil slummis kasti juua.) ja mis kipub aeg ajalt endalgi meelest minema. Keegi Austraaliasse registreeritud pätt oli kaardi andmeid kasutades teinud PayPali kaudu mingi vaffa elektroonikajupi ostu. Kummastav on aga see, miks ta kasutas tehingu sooritamiseks minu e-maili aadressi, andes mulle sellega koheselt tehingust teda ja võimaluse kiirelt reageerida. Järgnes umbes 20 kõnet PayPaly ja panka kust oodatult vastu kajas masendav bürokraatialaine. Siiski olin ma lootusrikas, sest tegu on Austraalia pangaga ja sellise väikse summa võivad nad vabalt näiteks koristaja palgast maha arvata. Mõned päevad hiljem oli konto restaureeritud.

Nagu mainitud, hakkas ratas uuesti lagunema, kohe pärast seda kui  olin Pereiras talle rämeda upgrade teinud. Nüüdseks olen veendunud, nii enda kui ka teiste ratturite kogemusest – absoluutselt ükskõik misasi võib sellisel pealtnäha lihtsal asjal nagu jalgratas katki minna, piiriks ongi vaid füüsikaseadused. Näiteks olen selle 2 aasta jooksul näinud kümneid erinevaid võimalusi, kuidas nii sise kui väliskumm võib puruneda, võimalusi mida pole uneski võimalik näha. Samuti, kuidas neid purunemisi parandada. Eredaks näiteks oli Guatemalas nähtud pärismaalase sisekumm. Seal ei kasuta nad kummilappe paikamiseks, vaid – kuula nüüd – nööri! Parandamis vajavale kohale tõmmatakse lihtsalt sõlm peale! Ja töötab! Need on ainult kummid, kuigi jah, kõige tähtsam osa rattast. Viimane avastus Cuencas oli selline, et euroopast tellitud piduriklotsid olid liiga kõva koostisega Colombiast saadud velgedele mille peale velg otsustas lihtalt metallijuppe välja hakata köhima.

Muidu kulges Equadoris mõnusalt, telkimine, grillkana, vaated jms. Ja uhh, kui raske kuu oli!

Colombia

Ta on 21 aastane. Elab koos oma vanematega Cali lõunasuburbias, elektertraataiastatud, lastemänguväljastatud, basseinistatud ja muidu kaasaegsesse vormi valatud ridaelamuboksis, kus vihmasel päeval turvamees ta vihmavarjuga ukseni saadab. Ta käib lähedalasuvas ülikoolis, erialaks on ajakirjandus...või oli see rahvusvahelised suhted...? No polegi nii oluline, igastahes oli see midagi, mida kõik temasugused õpivad. Sellega ei taha ma aga öelda, et ta rumal on. Vastupidi, vabal ajal kannab ta prille, et õppematerjalidesse süüvida...või oli see selleks et haritud isiku muljet jätta - mis oleks ka üsna lahe. Teame seda ju omast kaasmaalasest, staarperearstist Anneli Talvikust, kes omal ajal just seda nippi kasutas, et karjääriuks jalaga lahti lüüa. Oma sookaaslasi lööb ta päris pikalt oma autojuhtimisoskusega, seda võime kinnitada meie, kes taas ja taas oleme sunnitud tõdema  üldteada asjaolu, et õrnemale sugupoolele tuleks lubade väljastamine ära lõpetada - kui nad järjekordselt meie rattakotte suunatulega nügivad ja seda avastades vaid gaasi lisavad. Olgu see Jaapan või Colombia. Laupäeva õhtuti kaotab ta pea ja teatab, et ta läheb täna välja, maksku mis maksab. See on midagi, ``mida ta teeb enda pärast``. Mis pole midagi erilist. Eriline troopilistele riikidele on aga see, et colombiaano hakkab sättima kell 10, kell 11 on start, kell 1 läheb alles pidu käima ja lõpeb siis kui lõpeb..eh, nagu põhjamaades eksju.
Ja siis, kui klubis on kogu rahvas koos ja pidu on täies hoos, läheb ta välja suitsupausile, räägime olust ja asjust nagu ikka...vaatan talle hääääästi sügavale silma ja saan hetkega aru, milles peitub colombianna saladus. Taustaks räägib ta midagi, ei kuule. Näen hoopis kalasilmi, hoopis kumerama munaga kui tavaliselt. See ja mingi imetabane tume värv peegeldavad vastu generatsioone mägirahvast, kes on sitkelt aastatuhandeid neid kõrgeid alasid asustanud. Mu vaate teravusspektrist väljas tajun ähmaselt anoreksilisi näojooni mis tema geenibuketti arvestades on lihtsalt sitkele mägirahvale tüüpiline....``I release you!``käib sutsakas dinner-for-schmucksilikult peast läbi ja mul jääb üle talle vaid vastata, et ``sa pöörad üsna palju tähelepanu teistele inimestele`` kuna meenus umbes millest ta oli kogu selle aja rääkinud. Ta nimi on Mayeli. Ta on Colombia tüdruk.

Colombias taasühinesin sõbra Loiciga, kellega sõitsime eelmine aasta koos Hiinas. Üks suur suur mägi oli enne Equadori ees ja ei ole kindel, et oleksin üksi selle alistanud. Koos aga pole midagi lihtsamat, kui ampsata esimesi tükke suurest andilandiast, inkade kodumaast. Astusime mõlemad 6000meetri meeste klubisse.

Panama

Costa Ricast tuttav dshungel jätkus täies ilus Panama Kariibi mere regioonis. Selle vahega, et nüüd oli vaja kilomeetreid katta üsna asjalikel küngastel, siledat maad praktiliselt polnud. Kujutlesin vaimusilmas ette geodeesiabüroo koosolekut, mille juhid oli äsja allkirjastanud lepingu geoloogilisteks eeltöödeks maantee ehituseks totaalsest karupersest kuskil Kariibi rannikul Pan Ameerika maanteele, oma 200km. ``Et siis nii poisid, homme pakime asjad ja alustame mitmekuulist rännakut dshunglis märgistamaks parimat marsruuti maanteele.````Ahah, ahah...et siis, kuidas? Sinna ei pääse ligi ju.````Eino kuidagi jalgsi või nii?````Aaa, jalgsi, normaalne. No sa mine ees, siis me tuleme järgi, selle esimese põõsani, kuhu sa tõenäoliselt kinni jääd.````No niiull see asi vast pole, võtame matseeted ja asjad kaasa ja...muy bien!``

Kohe ühel esimestest tõusudest haaras mul sabast kinni dshunglipede, pärismaalane. ``Onaneerid ka või?`` ``Aa, niimoodi alustatakse siis siinkandis vestlust.`` Tahtsin talle öelda, et pole nagu sinu asi või nii, kuid keeleoskamatuse tõttu kombineerisin midagi umbes et siin on palju ilusaid naisi, miks ma peaks. Siis hakkas tüüp sama otsekoheselt esitama suunavaid küsimusi. ``Kas sa oled juba lõunapuhkuse teinud? Kus sa ennast pesed? Siin on üks järv kohe ümber nurga.`` Nautisin täiega olukorda kus me olime kõrvuti üles minemas mingist überjärsakust, mina kerisin mõnusalt kerge hingamisega madalaimat käiku, tüüp lõõtsutas kõrval. Ootasin viisakusest tõusu lõpuni ja kiirendasin. Adios pede!
Sõit üle mäestiku kujunes üsna lõbusaks kuna siinkandiski on inseneridele tehtud ülesandeks ehitada tee võimalikult otse niiet laskudes tesisele, Vaikse ookeani poolele saavutasin kohati metsikus külgtuules kiiruseid 90km/h alla, kusjuures seda tehes oli mul all juba Costa Ricas traadid välja visanud esikumm ja seetõttu pidurdasin vaid tagapiduriga. Ohumeel oli suht välja lülitatud. Vaated mäe otsast Vaikse ookeani rannikule olid ühed parimad mida üle pika aja olin näinud, niiet iseenesest hüppasin suust välja igasugu häälitsused.

Pärast ööbimist Davidis kus kohtasin Argentiinlast (äärmiselt huvitavad karakterid on Argentiinlased, otsige mõni üles ja rääkige), oli Panama Cityni jäänud 500km suht ebahuvitavat teed. Ometi oli üllatus kiire tulema, 3 telkimisööd pakkusid absoluutselt tippklassi kohtasid. Näiteks laia jõe ääres, avara vaatega koht kiviformatsiooni peal, mitmesaja meetri ulatuses inimtühi, vaikne.

Ma pole üllatunud, miks niipaljud Eurooplased võtavad naised just Panamast ja vahel ka elavad seal. Miskipärast on just palju rootsalasi. Panamas on olemas see iseloomulik keskameerika aura, samas on paljud elemendid väga läänelikud. Arhitektuur, ostukeskused, arveldus dollarites, joodav kraanivesi, elustiil. Kõik keskmise ja väiksema suurusega ostukeskused on hiinlaste omanduses ja halduses. Eks nad omal ajal hakkasid füüsikaliste jõudude kaasabil difundeeruma Aasiast kaubalaevadel Panamasse. Siis nad olid muidugi kaubalast, nüüd on neil privileeg lennata lennukiga. Mitte et hiinlast vähemalgi määral kotiks et nad kaubalast on.
Panama City on kogu selle kompoti absoluutne meistriteos. On nii slumme mis ühetänavase üleminekuga muunduvad elitaarseks vanalinnaks. Nii on igapäevane, et igaõhtuse Porsche Cayennide paraadi saadavad teepervelt mädanevad jalgadeta parmud, kes ainult käte jõul ennast mööda asfaldit edasi lohistavad. Samas kõik aktsepteerivad seda ja on endaga rahul. Isegi parm kui ta oma sendinoosi kätte saab. Mis kõige olulisem: panamas juuakse suhkruroomahla. Esimene riik pärast Laod, kus see on vabalt saadaval. Sõõm suhkruroomahla, eriti jääga, tekitab energiadefitsiidis kehandis midagi orgasmi ja deliiriumi vahepealset. Soovitan proovida!

On hästi meeles see Miljonimängu 64 krooni küsimus :``Mis ilmakaarte suunaline on Panama kanal?`` Kasutati sõbra abi, sõber feilis totaalselt. Faktidega on nagu on, ikkagi on päris huvitav teada igasuguseid asju ühest maailma suurimast insenertehnoloogilisest meistriteosest.

Panama kanali algne, prantslaste poolt välja pakutud(ja ka proovitud) lahendus, oleks olnud kanali kaevamine meretasapinnal. Ilmselgelt feilisid prantslased rämedalt 19 sajandi lõpus kuna eelteadmised ja varustus olid nigelad. Tööliselt lihtsalt kärvasid malaariasse ja kollapalavikku, samuti polnud võimeline tooaegne masinavärk oma ülesannet piisavalt efektiivselt ja pikalt täitma. Metall roostetas läbi troopilistes tingimustes.
Palju edukamaks ja tänapäevani tomivaks lahenduseks osutus ameeriklaste poolt eelmise sajandi alguses ehitatud lukusüsteem. Vaikse ookeani poolel tõstetakse laevad 2 lukusüsteemiga 32 meetrit meretasapinnast kanali kõrgemasse osasse, millest suurema osa moodustab paisjärv. Kariibi mere pool teeb sama töö ära üks lukusüsteem. Hetkel on käimas uute, suuremate lukkude ehitus, mille uksed käivad lahti mitte nagu köögiuks(nagu praegu kasutuses olevatel lukkudel), vaid nagu uue seinakapi liuguks.
Üks huvitav fakt veel. Kõige väiksema kanali tollimaksu maksis eelmise sajandi alguses USAst pärit ujuja, umbes poole dollari ringis.

Sümboolselt pool Ameerikat on siis nüüdseks läbitud. Juba eelmise rattatripi lõpus, Aasia, arutasime põgusalt Loiciga paeluvast piirkonnast kahe Ameerika vahel ja sellest, et erinevatel põhjustel ei eksisteeri maismaaühendust selles piirkonnas. Jutt on Darien Gap ist.

Mägine ja tihedshungellik ala on olnud aastamiljoneid erinevate looduslike koosluste lahutusjooneks ja nüüd hoitakse seda metsikuna, et narkolastid saaks libedalt kulgeda. Sellega tulevad kaasa igasugu paramilitaarsed üksused, kes piirkonda asustavad. Kokkuvõttes, kuigi mõned hullumeelsed rändurid on selle jalgsi läbinud(kindlsti oleks sobivate kaaslaste ledmisel ka mina üks nedest), pole see marsruut populaarne ja otsida oli vaja muu lahendus Lõuna Ameerika seikluse alguseks.
Laual olid:
enimkasutatav 5 päevane purjelaevareis mõnest väiksemast sadamakülast Panama kariibi rannikul Cartagenasse, vahepeatusega maalilistel San Blas saartel. Hind 500-600 dollarit. Ilmselgelt välistatud.

Erinevate merealustega (kaubalaev, mootorpaat) reis Panama Citys Buenaventurasse, vahepeatustega Panama ja Colombia Vaikse ookeni ranniku kalurikülades. Kõige pikem merereis võimalikest nii ajaliselt kui ka distantsiliselt. Hind üsna ebaselge.

Lennureis Panama Cityst Mõnda suuremasse keskusesse Colombias (Cartagena, Medellin, Bogota, Cali). Igav ja üsna kulukas, 400-500 dollarit.

Käiku läks eelmainitute kombinatsioon, väga odav aga ka üsna seikluslik.
Broneerisin lennupileti 18 päeva varem Panama Cityst Puerto Obaldiasse, kalurikülla täpselt Panama ja Colombia piiril kariibi rannikul. Järjekordse naeratava pedega hüvasti jätnud kes mind 4 päeva Panama City hostelis kimbutas, surusin pagasi taksokuubikusse suunaga siselendude lennuvälja suunas. Suur küsimärk oli, kas nad võtavad lennukile jalgratta, mille pressisin kokku  nii väikseks kui võimalik. Probleemi polnud. Pagasitasu, 20dollarit.  Puerto Obaldia andis ettekujutuse sellest päris ehedast dsunglikülast mis on maailmast üsna ära lõigatud ja kuhu tõepoolest saab vaid paadi või lennukiga.

Kohapeal lohistasin 30kilose rattakarbi läbi passikoopiakeskuse ja migratsiooniputka. Kuna kõik oli nii jube erutav, unustasin oma strateegilise kotikese kogu rahade, pangakaardi, kaameraga koopiakeskusse. Üllatuslikult, kogu kraam oli pärast 10minutit alles täpselt sama koha peal. Faaaaak! Selliseid prohmakaid ei tohiks liiga palju lubada.
Edasi võttis üleminek oma õige kuju. Umbes kümme matsi ronisid tillukesse plastikpaati, mille mitte nii tillukesed Yamaha mootorid käima tõmmati. Järgnevad pool tundi oli üks reisi seniseid tipphetki, millest video väga vähe ettekujust annab.
http://www.youtube.com/watch?v=EEIHQ7ktADA&feature=youtu.be
Õhtu veetsime rahulikus rannakuurort/kalurikülas Capurgana, kus võtsime passi esimese Lõuna-Ameerika templi.Woahh!Järgmisel hommikul laaditi 50 matsi veits suuremasse paati, mille mootorid olid juba võrreldavad ameerika rannapatrullpaatide omadega sarjast CSI Miami. Kuna paat oli tõesti suurem ja kapten võis hobuste abiga vabalt paadi nina nii taevasse ajada kui ta vähegi soovis, ei neelanud me järgnevad neli tundi soolvett ja sõit oli üksjagu rahulikum, kuigi mitte vähem kiire. Turbos võisime lausuda: Welcome to Colombia! Welcome to South-America!

Tüüpiliselt piirialadele hakkas kohe peale üks suurem turisti koorimine. Tegelikult kujunes sellest minu jaoks üks suurem jada mille algus oli juba Panama Citys. Mingil täpselt dateerimata päeval jäin ilma oma MP3 mängijast, mille toanaaber süümepiinadeta taskusse ajas. Oma viga niikuinii, jätan koguaeg asjad voodile vedelema. Hea et veel läppar alles jäi. Selle teise paadireisi pardumise ajal tõkestas teed närviliselt tõmblev neeger, kes kuuldes et mul on karbis jalgratas, ütles pikalt mõtlemata pagasiveo hinnaks jämedalt 15 dollarit. See oli umbes poole rohkem kui ma kilo eest oleks pidanud maksma. Raha väike aga lüpsmine ikkagi. Loomulikult olid isegi veel Turbos söögihinnad 2kordsed mis tuju väga ei tõsta. Siis saabus kulminatsioon. Otsustasin sõita bussiga Medellini kuna kummid on hetkel viimase piiri peal ja uus varustus ootab postipakis Pereiras. Öeldi bussihind mis, ma teadsin oli niikuinii kõrgem kui õige hind. See fakti lasin üle kuna sõidan bussiga harva, mis see üks kord ikka teeb. Murdepunkt tuli siis kui värdjas neeger raha vastu võttis, jäin ootama tagasivahetusraha, 10dollarit. Kogus jällegi väike, aga...Ülimugavalt libistas neeger end bussijuhi kõrvalistmele. Hüppasin oma istmelt püsti ja vaatsin neegrile otsa. Enesekindlalt, lasi neeger harjunud bravuuritseba kergusega suust välja ``Yaaa, Yaaa`` mis tähendab ``kohe, kohe``. Pöördusin tagtasi istmele. Hetk hiljem peatus buss bensukas ja hetk hiljem oli neeger kadunud. Skeem oli edukalt lõppenud. Vähemalt nii arvasid nemad.
Sellest hetkest olin ma üsna pühaviha täis mis oli üksaegu ebamugav aga ka elustav. Mõtlesin üsna hoolikalt läbi kuidas raha tagasi saada, põhimõtte pärast. On selge, et skeemide põhiomadus on see, et kõik toimub hästi kiiresti. Selle vastu mul midagi muud panna polnud, kui see, et ma ei lähe kiirustamisega kaasa, ükskõik mis kujul see peaks tabama. Kui nad verbaalsele manitsusele ei allu, otsustasin kaaperdada midagi nende omanduses olevat. Näiteks kujul, et ma ei lahku bussist. Pidu pidi algama Medellini bussijaamas. Saatusenool otsustas aga olukorra veelgi põnevamaks teha. 150 enne Medellini kukkus bussil midagi elutähtsat alt ära, kardaan või miskit. Telliti uus buss. See tegi asja minu jaoks veidi keerulisemaks ja juhtus täpselt see mis ma arvasin. Buss lendas ette, ja enne kui jõuad lugeda kolmeni olid mu kotid teise bussi pagasis ja buss kiirendas. Mina selles bussis loomulikult polnud. Hoopis olin ma kardaani parandava lagunenud bussi juhi verbaalselt bussi alt välja tirinud ja nõudsin häälekalt oma raha. Vastuseks tuli :``Aga see oli ju hoopis üks teine mees kes sult raha võttis! Mina ei tea asjast midagi.`` Kommentaarid on liigsed. Nähes et ma nalja ei tee, ja ilmselt polnud tal samuti tahtmist minuga sinna karuperse ööseks jagelema jääda, otsustas ta kiirelt raha üle anda. Kusjuures algselt andis ta pool sellest mis oleks pidanud. Pidin veelgi häält tõstma. Vahetus lõppes edukalt. Vahepeal oli sulist bussijuhi poeg minemakiirendavale bussile järele jooksnud ja ta tagasi vilistanud. Adrenaaliin endiselt pumpamas, jätkasin ka röökimist uue bussijuhi peale, nõudes näha oma pakke mis nähtamatult olid busse vahetanud. See loomulikult erutus kuid lõpuks siiski alistus. Üsna hea tunne on.