Colombia

Ta on 21 aastane. Elab koos oma vanematega Cali lõunasuburbias, elektertraataiastatud, lastemänguväljastatud, basseinistatud ja muidu kaasaegsesse vormi valatud ridaelamuboksis, kus vihmasel päeval turvamees ta vihmavarjuga ukseni saadab. Ta käib lähedalasuvas ülikoolis, erialaks on ajakirjandus...või oli see rahvusvahelised suhted...? No polegi nii oluline, igastahes oli see midagi, mida kõik temasugused õpivad. Sellega ei taha ma aga öelda, et ta rumal on. Vastupidi, vabal ajal kannab ta prille, et õppematerjalidesse süüvida...või oli see selleks et haritud isiku muljet jätta - mis oleks ka üsna lahe. Teame seda ju omast kaasmaalasest, staarperearstist Anneli Talvikust, kes omal ajal just seda nippi kasutas, et karjääriuks jalaga lahti lüüa. Oma sookaaslasi lööb ta päris pikalt oma autojuhtimisoskusega, seda võime kinnitada meie, kes taas ja taas oleme sunnitud tõdema  üldteada asjaolu, et õrnemale sugupoolele tuleks lubade väljastamine ära lõpetada - kui nad järjekordselt meie rattakotte suunatulega nügivad ja seda avastades vaid gaasi lisavad. Olgu see Jaapan või Colombia. Laupäeva õhtuti kaotab ta pea ja teatab, et ta läheb täna välja, maksku mis maksab. See on midagi, ``mida ta teeb enda pärast``. Mis pole midagi erilist. Eriline troopilistele riikidele on aga see, et colombiaano hakkab sättima kell 10, kell 11 on start, kell 1 läheb alles pidu käima ja lõpeb siis kui lõpeb..eh, nagu põhjamaades eksju.
Ja siis, kui klubis on kogu rahvas koos ja pidu on täies hoos, läheb ta välja suitsupausile, räägime olust ja asjust nagu ikka...vaatan talle hääääästi sügavale silma ja saan hetkega aru, milles peitub colombianna saladus. Taustaks räägib ta midagi, ei kuule. Näen hoopis kalasilmi, hoopis kumerama munaga kui tavaliselt. See ja mingi imetabane tume värv peegeldavad vastu generatsioone mägirahvast, kes on sitkelt aastatuhandeid neid kõrgeid alasid asustanud. Mu vaate teravusspektrist väljas tajun ähmaselt anoreksilisi näojooni mis tema geenibuketti arvestades on lihtsalt sitkele mägirahvale tüüpiline....``I release you!``käib sutsakas dinner-for-schmucksilikult peast läbi ja mul jääb üle talle vaid vastata, et ``sa pöörad üsna palju tähelepanu teistele inimestele`` kuna meenus umbes millest ta oli kogu selle aja rääkinud. Ta nimi on Mayeli. Ta on Colombia tüdruk.

Colombias taasühinesin sõbra Loiciga, kellega sõitsime eelmine aasta koos Hiinas. Üks suur suur mägi oli enne Equadori ees ja ei ole kindel, et oleksin üksi selle alistanud. Koos aga pole midagi lihtsamat, kui ampsata esimesi tükke suurest andilandiast, inkade kodumaast. Astusime mõlemad 6000meetri meeste klubisse.