Back on the track

Laskunud mägedest alla Peruu ja Equadori piirile algas kõrb (või pampa), lisades järjekordse variandi teatmekataloogi ``looduslikud piirid riigipiirina``. Veeresime esimesi kilomeetreid taas paljaks kooritud kehandiga ja olime õnnelikud taasleitud troopikasoojusest. Esimeses suuremas asulas Sullianas selgus, et uus riik on hoopis teisest puust kui 2 eelnevat, suhteliselt igavat, Euroopale sarnanevat Equadori ja Colombiat. Tuk-tuk´ide kaoslik sumin, räpased slummid, lagunenud savihütid, palju sõbralikke ja aktiivseid inimesi. ``Nagu Indias`` tõdes Loic ja palus turupässilt kilo äsja rotimürgiga üle raputatud õunu.

Selleks hetkeks olime järjepanu, ilma hotelli ja puhkepausita sõitnud umbes nädal aega. Piura sai meie päästerõngaks ja milliseks veel! Tõmbasin seljakotist naudinguga välja lühikesed püksid ja T-särgi ja suundusin turule. Päevaga suutsin sisse ajada rohkem Peruu kööki ja eksootilist puuvilja kui keha kannatab. Lihtsalt kõndisin ruutkilomeertit katval turul ja tõmbasin õhku kopsu. Ajee, taasleitud troopika!

Tuntud rattaturismimaana, siiski vaid väga valitud marsruutidel, on Pan Ameerika manatee Andide ja ookeani vahel pudelikaelaks kust kõik ratturid läbi lähevad. Piuras kohtasime Allan´it ja tema poeg John´i (nimed muudetud mäluaugu tõttu) Portlandist kelle reis algas Cuencast ja suundus lõunasse, Argentiinasse. Neil oli väike motiiv ka: kogusid oma sõiduga raha ühe kaevu ehitanmiseks Aafrikasse?
Piuras ooli vaja hakata mõtlema tõsisemalt edasisele marsruudile. Variante kitsendas asjaolu, et enne põhja-peruu suurimat linna ja terve Peruu ainust korralikku rattapoodi Trujillos, asusid Paijani bandiidid kes on tuntud ratturite röövimistes. Ainus variant seega oli enne Paijani tõusta üles mägedesse ja jätta Trujillosse lihtsalt minemata. Millest polnud suurt lugu. Olin rahul, et saan mägedest puhata nädal aega, kattes müstilist kõrbemaastikku Piura ja täpselt samatüübilise Chiclayo vahel.

Peruu piimatoodete pealinna Cajamarcasse tõustes andis ratas märku, et aeg on teha uus tehniline upgrade või reis üldse ära lõpetada. Viimase mõnesaja kilomeetri jooksul murdusid järjest mitu tagratta kodarat, iga 20 km tagant parandasin kummi ja Chiclayos enda arust tugevalt fikseeritud tagajooks logises rohkem kui kunagi varem. Asja ei teinud paremaks vahetult enne Cajamarcat leitud ümberläinud papayakoorem, milda me ei saanud mitte pakiraamile ladumata jätta. Viimased kilomeetrid Cajamarcasse tagajooks ragises.
Cajamarcas oli teha palju. Kõigepealt oli vaja leida kitsas jooksuvõti, mille peale ma juhuslikult komistasin peale päevast tulutut otsimist. Tänud jeesusele siinkohal jällegi. :) Siis oli vaja leida spetsiifiline kassetivõti, mille suhtes mul polnud mingeid lootusi. Ometi tõmbas mänguasjapoodi meenutava poe müüjaneiu leti alt välja ehtsa kasetivõtme, mille peale mul kergelt suu lahti kukus. Ja siis kõige raskem osa. Veel kuu aega tagasi polnud mul aimugi, et selline asi eksisteerib, aga näed...see on justkui läheks Indiasse ja avsta, et kõik on pea peale pööratus, aga töötab. Niisiis, sellestsamast kasetivõtmest mis ilma 2 suure ja raske lisavõtmeta ei tööta, on võimalik ise treida konfiguratsioon mis taandab 2 lisavõtme vajalikkuse 0 peale. How crazy is that! Suundusin rauatöökotta ja tund hiljem oli ebatäiuslik kuid töötav jupp valmis. Kiskusin tagajooksu lahti ja ladusin piinliku täpsusega tagasi kokku. Kuu hiljem olen murdnud vaid ühe kodara ja jooks ei logise!

``Kaua võib``, mõtlesin, silmitsedes endiselt korrektselt valatud asfaltteid.Oli ju jutt, et peruus ootavad meid lõpuks hard-core kruusateed, läbimatud mudaaugud ja varingute alla jäänud mägirajad.
Sausacocha ristis jätsin Locicga hüvasti. Tema pööras paremale, eeldatavalt lihtsamatele radadele (hiljem selgus paraku, et ta eksis kuhugi mägede vahele kitseradadele ära), mina leidsin lõpuks selle, milleks oli vaja sõita 15 000 kilomeetrit. Aga võibolla oligi kogu eelnev elu ootus ja eetevalmistus selleks järgnevaks 2 nädalaks. Pöörasin riigimaanteele 10C, mille kohta netist ei leidnud mingisugust infot. Mis mind ees ootab? Kas tegu on suletud kaevandusteega, või elavad seal bandiidid? Selle 2 nädala jooksil selgus, et jah, turiste nendes eraldatud Andide piirkonnas käib - viimased ratturid 2 aastat tagasi.
Piirkond pole tavaliste killast. Teravad 5000 tipud vahelduvad tihedalt 1500 orgudega, tehes teede ehitamise üliraskeks või mõtetuks - vihmahooajal uhutakse niikuinii kõik minema. Samas just selle tõttu on inimesed siin äärmiselt paiksed säilitades traditsioonilise kultuuri, ise- ja naturaalmajanduse. Majad ehitatakse siin isevalmistatud savikuubikutest mis kuivatatakse päikese käes. Sama käib katusekivide kohta, aga need küpsetatakse ahjus et saada suurem kõvadus. Teine moodus majade ehitamiseks on valada seesama savimass otse seinavormi vaheldumisi suurte maakividega(graniit) ja maja struktuuritugevuse tõstmiseks ja teise korruse põrandaks laotakse palgid otse müüridele. Riided valmistatakse ise, mille toorlõnga päev läbi  lambakarjas istuvad vanaprouad toki peale kerivad. Mais on põhitoidus.

Kuskil 10C keskel selgus, et ainus põhjus, miks selline suhteliselt suur tee läheb läbi suhteliselt eraldatud piirkonna ongi kaevanduse olemasolu. Keset idüllilist mägimaastikku tekkis järsult Retama kaevandus koos kaevureid teenindava linnaga. Masinate müra ja mestiitsotõugu kaevurite sagimine oli heaks vahelduseks vahepeal seisma jäänud ajale.

Väärismetall ei küsi kust teda parim leida on, ehk siis kevandus asus kitsas jõeorus mis ei võimaldanud teed muudmoodi ehitada kui otse, 10-15 % kalde all. Sellele lisandus kõrguse kasvades vihm ja pinnas muutus saviseks. Lisaks olin ma mälu järgi tõusuprofiili valesti mäletanud ja toidutagavaradeta võtsin pea kogu 2 kilomeetrise vertikaaliga tõusu ühel pärastlõunal. Takkaotsa otsustas käiguvaheti savimassile alla vanuda ja kõveraks minna vahetult enne mäekuru. Kurnatuna viskasin telgi 4000 peal üles ja jäin hommikut ootama. Hommikul nagu juba tavaks, tegin sitast saia ja suutsin vaheti tagasi positsiooni väänata. Ainult selleks, et mäkurul teada saada, et alla teiselpool orus ``la gente assaltan`` ehk siis, et kui ma ei taha oma asjadest ilma jääda on parem tagasi pöörata. Ahah, nädal aega tööd ja nüüd keeran otsa umber! tegelikkuses oli ikkagi tegu tüüpilise jutuga ``meil siin on turvaline, aga seal teises külas, nood on hullud, tapavad ja röövivad``. Sama kõikides nendes riikides - inimesed on uhked, et neil on ohtlik riik ja tahavad seda rõhutada.

See piirkond on minu jaoks. Olin kusagil keset mägesid Amazonase ja Vaikse ookeani vahel, eemal tsivilisatsioonist ja maailma kärast. Ei internetti, ei turge, sagimist ega troopilist kuumust. Võtsin aeglaselt kiviseid tõuse ja veel aeglasemalt mudaseid laskumisi edenedes päevas 50 kilomeetrit mööda teed, linnulennult, heh, vahel 15. Peatusin marginaalsetes külades, et puhata , libistada kohalikku jäätist küla keskplatsil, tardunud pilk Andide kõrgetele tippudele. See oli meditatiivne aeg, mida pole võimalik saavutada teisiti. Peab minema eemal, sellest kõigest.

Ja nii see tee jätkus, ikka üles alla, 4000, 2000, 4000, 2000, kuni jõudsin Cordillera Blanco külje alla. Kuulus mäeahelik 6000+ lumiste tippudega on suureks turismimagnetiks Peruus, tõmmates ligi mägironijaid ja muidu seiklushuvilisi. Selleks hetkeks tundsin pärast 2 nädalat mägedes suurt kurnatust ja 2 päevane puhkus Pomabambas enesetunnet paremaks ei muutnud. Siiski oli vaja teha see viimane pingutus, mille järgi olin tulnud - 5000 mäekuru Huascarani rahvuspargis. 100km läbimiseks ladusin rattakotti pool pange keedetud riisi ja suundusin maanteel nr 107 üles. Juba allpool 4000 muutus liikumine vaevaliseks, peaaegu kõndimistempoks, mis oli selle kõrguse kohta haruldane. Mis toimub? Kas oli tegu psühholoogilise kartusega? Või sellesama kuhjunud väsimusega. Kruvisin vaikselt grimass näol üles, piiludes iga kurvi järel üles - kus on tipp? Ei jõua enam! Samas seisma jäämine oli mõtetu, sest mingit lisaenergiat see ei andnud ja pärast 5 minutit seismist hakkas keha kiiresti külmuma. Ent ilm oli armuline näidates kohati päikesekiirt pilve tagant ja pärastlõunaks olin tipus. Tehtud! Edasi 60km allamäge!

Veel enne tsivilisatsiooni rüppe tagasipöördumist otsustasin öö telkida vahetult enne Carhuazi, et võtta terve järgmine päev hotellis puhkuseks. Nagu nendel kordadel ikka on asula lähedal keeruline leida telkimiskohta ja lotomäng samas edasi minna, sest edasi võib koha leidmine veel keerulisem olla. Nii otsustasin ühe kivi kõrvale maha istuda, ja vaadata mis saab. Tiksusin vaikselt riisikoti taga kuni pimedani mille aja jooksul kõndis pool küla minust mööda. Olin enne silmadega telkimiskoha teest veidi eemal kenal muruplatsil valmis vaadanud, ent kohal oli ilmselgeid probleeme. Liiga küla lähedal, seega võib esineda ka öiseid liikujaid, lisaks läks mitu teerada sealt lähedalt mööda. Juba üsna pimedas läksin platsile kontrollima samal ajal mote keerles peas, kas ikka on hea koht. Läksin tagasi kivi juurde ratta järele - ja, mingil põhjusel, silmitsedes ümbrust, otsustasin umber. Parem on ikka uus plats otsida teasel pool teed künka peal. Pärast 20min otsimist leidsin sobiva koha ja loin telgi püsti. Möödus veel kuskil 10 minutit, silmasin taskulambivihkusid all tee peal, seal kus olin enne olnud. Tüübid olid tulnud kamba ja koertega ja suundusid otse seda muruplatsi läbi tuhnima kuhu olin peaaegu otsustanud jääda. WTF! Tüübid sebisid tükk aega enne kui otsustasid loobuda. Gringo oli seekord kavalam. Või noh, tegelt ju joppamine.
Järgmine päev tagasi tsivilisatsioonis carhuazis, esimene suurem linn pärast 3nädalat. See Cordillera Blanco´t piirav läänepoolne org mis asustab mitmeid suuremaid linnu, omab imetabast mesokliimat. Asudes 3000 meetri kõrgusel on temperatuur terve oru pikkuses selline mis võimaldab kanda lühikesi pükse ja T-särki. Lumised tipud on samas peo peal 50km kaugusel. Jälle paradiis või mis.

Lõuna poole minnes tasandus org tasapisi 4000m platooks kust sain raamimist väärt fotod sahtisse panna. Kusjuures hiljem suutsin need parimad kaadrid kogematta kettalt maha kustutada, taastades hiljem mingi programmiga.

Olin ära teeninud puhkuse tagasi maa peale. Miskipärast kujutasin ette, et laskudes alla Barrancasse ootab seal taas troopiline kuumus ja päike. Sitt päev. Olin ära unustanud, et vahepeal olin edenenud nii mõnedki laiuskraadid lõunasse ja kuupäev oli kahtlaselt lähedal lõunapoolkera talvele. Tulemus - jahedad ookeaniõhumassid valitsevad sellel aastaajal Lima regiooni, lisaks takistab konstantne rannikuudu päikese soojendavat toimet. Ladusin rohkem riideid selga kui mägedes. Sellegipoolest, kõik muu iseloomulik troopikale iseloomulik on kohal. Barranca, Huacho, Huaral. Sama mis Piura ja Chiclayo, lihtsalt külm ja udune. Ma ei suutnud kiusatusle vastu panna ja suubusin taas igaõhtusele jalutuskäigule läbi linna- ja turumelu.

17.juuni jõuan Limasse. vaatlen ja imetlen. Suburbid algavad 10eid kilomeetreid enne keskust, inimesed elavad konkreetselt liiva sees, rannikul. Pilt on monotoonne ja meenutab Iraaki vms. Mida kesklinnale lähemal seda paremaks pilt läheb. Tegu on suurlinnaga selle tõsises mõttes. Paratamatult tekivad assotsiatsioonid Mexico City´ga. Lähemal vaatlusel on linn siiski malbem ja ohutum. Koloniaalarhitektuur on mastaapne. Mind pealub asjaolu, et siin linnas ei saja peaaegu mitte kunagi. Kogu ehitusosa peaks seetõttu säilima ju ideaalselt. Paraku on selle tasakaalustamiseks linnal teine nuhtlus - maavärinad mis on aegade jooksul seda laastanud.

Väike valik pilte ``Los Angeles-Lima`` on nüüd üleval adressil
https://plus.google.com/photos/113222210964703687883/albums/5890697225276915777