Equador

Equadori kuu kujunes üheks tumedamaks kogu reisi jooksul, nii otseses kui kujundlikus mõttes. Pärast Calit alanud keskmäestik jätkus ühtlase kitsa, mõnesaja km laiuse ribana Equadoris. Võis endale ette kujutada, et kui lähen natuke idasse, kukun üle maailma ääre alla Amazooniasse ja kui läände, siis Equadori vaikse ookeani tasandikule ja edasi merre. See läänefrontiir oli niivõrd lähedal, et aeg-ajalt omasime mäeahelike vahelt vaateid selle peale(justnimelt peale), kus pilvede all asus Guayaquil ja selle lähimaad. Niimoodi künka otsas oma positsiooni päevaselt trianguleerides saab üsna hea kontakti sellega, mida enne, jooksvalt ja pärast reisi kaardi pealt võib ainult ette kujutada. Maailm on justkui peo peal.

Mägestikus sajab teatavasti kogu aeg, isegi siis kui ei saja.Ainsad selge taevaga päevad olid  3 tükki kui kükitasime Quitos hotellis ja siis üks veel. Kõikidel ülejäänud päevadel sadas, vahel ebamugavalt vahetult enne telkide püsti panemist, niiet pidime vihma algamisel suvalises kohas põõsasse hüppama, telgid ajateenistusliku kiirusega püsti surama ja suures valges üksteisele head ööd soovima. Korra juhtus ssuvaliseks põõsaks olema sõjaväebaas, mille pääslast ma sõnagi lausumata sisse kalpsasin ja esimesse lahtise uksega majja end sättisin. Ei näinud, aga Loici tunnistuse kohaselt olid pääslapoiste mokad lahti kukkunud, kui kaks ratastega gringot mööda lipsasid. Siit ka väike vihje Equadori ``mariinide`` kohta, kes  kangestusid dilemma ees: ``Kas lasta pealtnäha ohutud spioonid baasi või saada neid takistades läbimärjaks.`` Tülitama tuldi meid alles poole tunni pärast, kui me olime mingis kadettide ooteruumis lõpetamas õhtusööki ja valmistusime sealsamas magamisaset sättima. Daam, ei läinud õnneks.

Equador asub teatavasti ekvaatoril, seega mõjub seal asuvale mistahes objektile suurim tsentrifugaaljõud tingituna Maa pöörlemisest. Ehk siis, tekib umbes sama efekt mis karussellil, vahega, et see mõjub kogu aeg. Täpselt Equadori piirist alates alustasin mitu nädalat kestvat võitlust kõhulahtisusega ja etteruttavalt, nii kummaline kui see ka on, täpselt Peruusse astumise päeval sain ma sellest ka lahti. Kas lõplikult, näitavad lähinädalad. Kunagi sai blogis kirjeldatud Aasia stiilis kõhulahtisust – paned toobitäie sitavett hinge alla ja naudid tulemust järgmisel päeval. Seekordne juhtum aga oli hoopis tõsisemat masti. Sisikonnas oli tegutsemas mingi ürgbakter (kahtlustan, et kui mitte koolera siis lähisugulane kindlasti), kellele meeldisid eelkõige liha ja piimatooted. Aga peaaegu sama mõnusalt tundis ta end ka suvalist saia saades. Kuigi medikamentidesse suhtun ma pehmelt öelda sarkastiliselt(sama käib ka igast arstionudesse kes neid määravad ja tõsimeelse ilmega kinnitavad, et määri peale, raudselt aitab), siis seekord läks asi nii hulluks, et kaalusin sügavalt haiglasse pöördumist ja lõpuks otsustasin mingi prantsuse tableti kasuks. Tõmbasin kiirelt kuuri sisse ja tundsin, et toit jäi kõhus seisma. Sisse söön, aga välja ei tule midagi. Enesetunne oli endiselt sitt. Niisiis, uurisin netist tableti tööpõhimõtet. Loen ja imestan, sest annotatsioonilehel kirjutatu projitseerib ehedalt ravimitööstuse silmakirjalikkust. Tableti toimeine nimelt aeglustab teatud soolelihaste (uhh, olid need nüüd risti või piki) tööd, seega püsib toit kauem sooles, soodustades vee tagasiimendumist. Veel loen: nimetatud põhimõttel toimivad enamus kaasaegsid kõhulahtisuse vastaseid tablette. Bakteri, kui sellisega, ei tee need tableti absoluutselt mitte midagi! Vastupidi. Keha normaalne kaitsereaktsioon sarnase bakteriga võitlemisel on võimalikult palju massi soolikast läbi uhada, et bakterist vabaneda. Paar päeva hiljem, kui tableti mõju hajus, oli kõhulahtisus tagasi ja topeltvõimsusega. Türaperse. Millega tegeleb ravimitööstus?! Mismõttes on terve organistasioon veennud vähemalt tervet Ladina-Ameerikat, et nii ongi õige ja raisake edasi 20% oma sissetulekust mittemillelegi? Apteeke on siianai nähtud riikides rohkem kui toidupoode.

Aga üldiselt Equadorist. Koos Colombiaga on need 2 riiki pealtnäha heal järjel. Kõik see sama jutt mis varem – infrastruktuur, peldikuga tanklad, joodav kraanivesi – triviaalsed näited, paraku aga on rusikareegliks määramaks riigi heaolu. Tihtilugu otsustab selle, kas  riik on rikas või mitte, üks väga konkreetne majandusharu. Equadori puhul paistab vähemalt üheks selliseks olevat mingi naftapuurtorn rannikumeres. Kütus on täpselt 5 korda odavam kui Peruus mis määrab samal ajal ka otseselt selle mis sõidukeid transpordiks kasutatakse. Peruusse sisenedes ootasin jalgrataste tulva, ent, on hoopis tuk-tukid. And shitloads of them! Samal ajal kui Equadoris pole sellistest riistapuudest keegi kuulnudki ja viimne kui mats kärutab ringi Toyota Cruiseri või 4x4ga.Haa, või Nivaga! Inimpopulatsioon on ühemõtteliselt pärismaalane või tugeva kaldega pärismaalase tunnuste poole. Päris puhast valget lõusate ei näinudki. See on tinginud indiaanioaaside säilimise osades mägialades, kus inimesed kannavad traditsioonilisi rõivaid. Paraku on see aga väline poos (kuigi väga ilus) ja kõik muu on kadunud. Vesi tuleb kraanist ja seep poest.

Röövimise, õnnetusjuhtumi või tehnilise rikke vastu vastu võib end teha nii kuulikindlaks kui tahad, reaalsuses röövitakse sind ikkagi täpselt sellest turvaaugust millele pole mõelnud, õnnetus juhtub sirgel siledal avara vaatega teel ja mõistagi tabab iga tehniline rike mis pole füüsikaliselt välistatud. Quitos arvuti avades avastasin, et pangakontolt on kadunud tugeva Eesti kuupalga suurune summa. Huvitav, omaarust pole ma oma pangakaardi numbrit kellelegi teatavaks teinud, rääkimata siis turvakoodist mille olen üldse kaardilt maha kraapinud(siit ka ravimitööstusega võrreldav sama kaalukas küsimus, millele ma kahtlustan, et pangatöötajad kehitavad õlgu või siis bisnessi eduka jätkamise huvides kinnitavad, et ära muretse, meie turvalisus on tagatud – mismõttes kirjutatakse kaardi turvakood kaardi peale?! Samahästi võiks PIN koodi omale otsa ette tätoveerida ja iga nädalavahetus pangakaart taskus ennast kuskil slummis kasti juua.) ja mis kipub aeg ajalt endalgi meelest minema. Keegi Austraaliasse registreeritud pätt oli kaardi andmeid kasutades teinud PayPali kaudu mingi vaffa elektroonikajupi ostu. Kummastav on aga see, miks ta kasutas tehingu sooritamiseks minu e-maili aadressi, andes mulle sellega koheselt tehingust teda ja võimaluse kiirelt reageerida. Järgnes umbes 20 kõnet PayPaly ja panka kust oodatult vastu kajas masendav bürokraatialaine. Siiski olin ma lootusrikas, sest tegu on Austraalia pangaga ja sellise väikse summa võivad nad vabalt näiteks koristaja palgast maha arvata. Mõned päevad hiljem oli konto restaureeritud.

Nagu mainitud, hakkas ratas uuesti lagunema, kohe pärast seda kui  olin Pereiras talle rämeda upgrade teinud. Nüüdseks olen veendunud, nii enda kui ka teiste ratturite kogemusest – absoluutselt ükskõik misasi võib sellisel pealtnäha lihtsal asjal nagu jalgratas katki minna, piiriks ongi vaid füüsikaseadused. Näiteks olen selle 2 aasta jooksul näinud kümneid erinevaid võimalusi, kuidas nii sise kui väliskumm võib puruneda, võimalusi mida pole uneski võimalik näha. Samuti, kuidas neid purunemisi parandada. Eredaks näiteks oli Guatemalas nähtud pärismaalase sisekumm. Seal ei kasuta nad kummilappe paikamiseks, vaid – kuula nüüd – nööri! Parandamis vajavale kohale tõmmatakse lihtsalt sõlm peale! Ja töötab! Need on ainult kummid, kuigi jah, kõige tähtsam osa rattast. Viimane avastus Cuencas oli selline, et euroopast tellitud piduriklotsid olid liiga kõva koostisega Colombiast saadud velgedele mille peale velg otsustas lihtalt metallijuppe välja hakata köhima.

Muidu kulges Equadoris mõnusalt, telkimine, grillkana, vaated jms. Ja uhh, kui raske kuu oli!