Pea plaffatab jälle

Tabasin end täna mõttelt, aga mis siis saab, kui maailmas kõik riigid otsa saavad, st igal pool on käidud. Kust leida siis uut doosi, mida aina süggavamale sõltuvusse langenud reisinarkomaan mööda maad ringi otsib. On siis tegu möödapääsmatu pohmakaga, mille raviks ehk kuidagi sobib testkordne põneva kultuuri külastus, kuid mis ilmaski ei asenda seda ``esimest korda``? Õnneks on maailm piisvalt suur, ühe inimese elueaks pekas esmakülastatavaid kohti jaguma.
Maabusin kes teab mis kuupäeva hommikul uuele mandrile, et anda pärast viiendat ümberistumist purustatud kehandile viimane hoop. Uue maailma päieksetõus kattus ajaliselt täpselt Darwini magamamineku ajaga. Kuupäevaliselt kestis see päev ajaränduri jaoks pea poole rohkem, samas jäi aga üks öö magamist vahele! Võta siis nüüd kinni kas võitsin või kaotasin. Võtsin kinnisideeks LAs mitte hotelli võtta, mistõttu võtsin suuna läbi kesklinna kirdemägedesse. Teekond oli kõike eelnevat arvestades kurnav kuid, arvestades öist vaadet LA panoraamile, seda väärt.

kaamera võimeline ainult väheütlevaks päevaseks vaateks

 





Cage ja Conneryt kahjuks ei silmanud, küllaga persetäis njaagrit ja buttasid. LA ei julgeks küll öelda, et ametlik keel inglise oma on (või äkki ongi espanjol teine ametlik osariigikeel?). Segaduses njaager tammus tänavanurgal, tehes kahtlaseid häälitsusi, teine njaagr oli konkreetselt haige(a la mingi kromosiimihälve) ja tõmbles niivõrd korrapäraselt teisel tänavanurgal, et keegi ei üritanudki end sellest härida laskvat. Kolmas njaagr pani auto keset kõnniteed seisma, et sellest räusklevalt väljuda vastusena jalgrattal butta agitatsioonile, kes teda ```hoor``iks nimetas. Oota, oota...tegelikult rassihävet üldse ei eksisteeri. Ausõna. Tegelikult peaks veelrohkem rassihälvet summutama nähtuse alla ``kaasaegne multikultuurne maailm`` ja ``kõik on võrdsed`` ja teesklema, et neeger ei ole kurja juur ja et butta ei ole kurja seeme. Aga noh...kesse mängibb njaaaagr põmst. Ega njaagriga suurt muud rääkida pole.

Kas ma väitsin eelmises blogis, et Manila on kõhe? Mh, korrutab selle kiirelt 3ga ja võtab teatavaks, et eile leiti näiteks Mexico City keskuses 5laipa kaubiku kuuti topituna. Tijuana, kui piirilinn, sellele alla ei jää kuna mitmete narkokartellide kontorid asuvad just siin(nagu ka teistes piirilinnades) ja lisaks suur osa narkoveost(kanep ja coca) toimub siitkaudu. Action ei lasknud end kaua oodata ja kohe üle piirijõe jalakäijate silla kõmpides  etendus taamal all cop-villain chase, kus reavõmm üritas oma palka välja teenida teeseldes, et ta tõsiselt jälitab jõepõhjas uitavaid narkomaane. Narkomaan üritas aga lihtsalt põnevalt aega veeta. Küsimuseks jäi, miks käib siuke komejant piirijõel, turistide sisenemisvärava vaateplatvormi ees. LINKS

Hetkel passin hotellis ja pean aru, kui julge olla? Jalutada valimatult ükskõik kuhu linnas nagu oli tavaline rutiin Aasias, oleks ilmselt ebatervislik. Kui sügavale suburbi oma nina toppida?

 

Manila

Kiire stopõuver peatus Filipiinode pealinnas Manilas. Milline esmamulje? Ehk saab kirjeldada kokkuvõtvalr, et Manila on ohtliku fassaadiga kompott erivetest kohtadest. On nii India elementi,vaesust, eksponeeritud vaesus tänavatel, kus armsa näoga lapsed võtavad sul käest kinni, teine käsi on sirutatud paluvalt annetuse saamiseks. Naised pesevad end tänavatel otse ämbrist, samas on oma beebi asetanud sinnna kõrvale kartongi peale vähkrema. ``No home`` viitas kohalik pimp olukorrale. ``No home`` elektriposti kõrval magavale noorukile. Neid oli veel. Tänavapilt meenutab segu nõukkaegsetest plokkhoonetest wanna-be poolkõrghoonetest, vähem on magalaid räämas urkaid. Rannabulevard meenutab küllaltki Bakuu oma, selle vahega, et peaaegu olematu kivine ``rand``on kilekotte ja muud sodi täis, lusti otsivad filipiinod aga on sinna vette roninud 100m solgitorust eemal. Tänavaääred on palistatud aega surnuks löövate 20ndates, 30ndates filipiinodega, kõik loomulikult piidlevad süngelt kui mööda lähed, justkui oodates pimeduse saabumis, et Manila saaks avada oma tõelise kriminaalsuse poole kalduva pale.
Suurest algusentusiasmist lasin ennast koheselt ``target -shooting`` urkasse vedada, kus tühjendasin mõned raundid 9mm-sest, teist samapalju otsa ehtsast UZIst. Mõistagi oli tegu läbinisti underground ettevõttega, niiet sessiooni lõppedes lendas kohe tavapärane skeem sisse. Bareerisin seda sümboolse rahatähe viskamisega toolile ja taganesin kiiresti tänavale, kus tüübid veel mitusada meetrit min djälitasid suurema noosi väljanõumise huvides.
Loomulikult on olemas sellisele kohale omased kõik muud rõõmud ja rõõmuga lõpud. Söök on sama mis tänavapilt. Segu maitea millest. Tõsine positiivne üllatus. Ootasin ehk midagi euroopapärast, mida on ka, aga roogadele on mingi siuke imevint sisse keeratud, et jääb üle ainult silmi pööritada ja mõelda - mida rohkemat on inimesele siin ilmas vaja. Maitse on kui tais, komponedid kui Euroopas, sekka veits kohalikku tsillit ja muud imejuurikat. Kutsutakse Mongoolia salatiks. Kokku teebki Filipiino roa. Pannkoogisarnane hot dogi meenutav maius, kuhu on banaan sisse keeratud maitseb.....no parem ei ürita kirjeldadagi.
Kokkuvõtvalt, kõhe koht. Ajah, naised on ka ``suht`` kenad.

Tänan, Austraalia

Viimaseid tööpäevi Darwinis ühele poole veeretades sattus tänase päeva maiuspala endale gi ootamatult olema harukordne, kuigi siin juba vedeletud eelmise korraga kokku pea 7kuud. Pärastlõunane kolitav klient läks minu paljunäinud kaastöötajale kirja TOP3 sisse rõvedusastme kategoorias. Parkisime trucki abode neiborhuudi, mida valitsus lahkesti omal kulu ja kirjadega natiivelutaele jagab ja mis on mõistagi tsiviliseeritud linnarahva terriyooriumist kõrge taraga eraldatud. Nõndaks siis kalpsast trepist meile vastu süsimust abojeesus miskid plastikanumad köäes ja tegi innuka shesti teise korruse poole viitamaks töömaa asukohale. Üle lävepaku astudes võrdus sisuliselt samaga kui suruda nägu värskelt täiskustud beebimähkmesse. Ei, aga see on ju normaaaaaaaalne. Toast vahtisid vastu osalt pundunud osalt nooruslikult rõõsa näoga aboperekobar, kes ei näinud lämmatavast haisust end häirida laskvat. Juba enne kui me oma kolimisliigutustega hakkasime toas olulist vibratsiooni ttekitama, panid juhuslikud prussakad mööda seina, külmkappi, põrandat, harjavart, ühesõnaga, mitte mingisuguse koondunud asukohaga, toas ringi. See ei tõotanud head. Momendil, miul puudutasime kahtlase võidekorraga kaetud sohvadiivanit, voolas selle alt välja prussakate armee igas suuruses, moodustades dünaamilise pildi, nagu oleks keegi põrandale ämbritäie sitta valanud. Ei, normaaaaaaaaalne. Abod ei paistnud sellest oma hoiakut muutvat, meie kivistusime hetkeks, olles sunnitud siiski hgüplevaid liigutuisi tegema kui prussakate jõgi meie jalutsisse voolas. Mis siis nüüd? Kas me peame oma käed selle diivani alla panema ja 50 meetri kaugusel asuva truckini kõndima, olles sammal ajal võimetud midagi tegema kui prussakas otsustab diivani seest oma positsiooni meie käenaha alla vahetada? Jah. Tegu oli ka selles mõttes sundolukorraga, et töö tellija oli valitsust esindav abode majutusega tegelev kinnisvaraorganistasioon, ja keeldumine sellest tööst oleks koheselt kirja länud kui negatiivne olukorra lahendus. Et valitsuse tellinused moodustavad aga selles majandusharus siin kõva kolmandiku, ei oleks selline lahendus olnud üldse mõeldav. Töö sai tehtud kiirelt ja suure emotsioonitempliga päeva ja mälusse. Käed pestud ka!

Eepiks jätkub (eepiks vol2 jätk siis, või 3, ei oskagi identifitseerida) Ameerikates. 12november maandub raudlind koos raudhobuga pardal In da Hood ehk Los Angeles. Asimuut mõistagi lõunasse. Kuuldavasti olevat mõnisada km põhja pool nädal tagasi isegi lund taevast visanud, loodetavasti ei tule jälle haigus kimbutama nagu juhtus eelmine kord Vietnami aklimatiseerumisrännakul. Plaanis on lasta peaasse(või sealt välja) mõistagi kõik unistus, mis on aja jooksul ajukääru akumuleerunud. Alustades doksarjades tihti ette tuleva kaadriga Maast kosmosest, kus on selgelt eristatavad mandrid, lõpetades nõukaaegse rattaraamatuga mis kirjeldas uljaid isamaa soloiste 20 sajandi keskpaiga aegsetel algsetel terasvokkidel, kuid mis ometi läbisid atacamasid ja amasooniaid. Kas Zihuatanejo on päriselt olemas? Kui, siis milline?

Jaapan

Korea piiril vastu Hiinat, sadamas, viidi läbi standardset kontrolli ja passitembeldamist. ``Kaua viibite Koreas``, küsis 20ndates ametnik rutiinsusega. ``1 kuu``.``1 kuu?!?`` vastas ametnik sellise arusaamatu, pahakspaneva üllatumisega hääles, nagu see oleks kõige valem aeg üldse mida saab Koreas veeta...ja lõi passi templi 3 kuu viibimise jaoks.Selgelt oma lubadusest mitte kinnipidanuna,astusin 20 päeva hiljem Busan-Fukuoka praamile. Omalaadne praam, kus nagu ruumikitsikuse vaevlevale Jaapanile kohane, olid magamiseks dorm stiilis ruumid. 14 inimest ``kajutis`` nagu silgud reas.

 Esimesed päikesekiired maabumishommikul paljastasid hetkega Jaapani sisu. Kristallselges hommikus joonistusid teravalt välja viimse detailini lihvitud viaduktid, lakutud, vannituba meenutavad tänavad.Hiljem lähemal vaatlusel selgus, et nendel tänavatel oleks tõepoolest võimalik pulmaülikonnas näiteks pikali vista ja püherdada ilma et ülikonna välimus sellest muutuks. Kõik viaduktid Jaapanis on ehitatud terasest(enamikes riikides raudbetoonist), konstruktsiooni on lisatud puhverelemendid(näiteks kummipuksid) maavärina mõjudele vastupanemiseks.

 Juba toimus praamilt kauba mahalaadimine, kuigi vaevalt olime maabunud. Toiming ise nägi välja kui liinitsükkel, kuigi liini polnud kusagil. Protsess nägi väla järgmine. Iga täpselt 2 minuti tagant sõitis nurga tagant välja täpselt samasugune treiler. Kasutades täpselt samasugust sõidutrajektoori, keeras treiler laevale, kus laaditi peale konteiner ja treiler võis lahkuda. Mitte mingeid kõrvalekaldumisi ajas, trajektooris. Mitte mingit treilerijärjekorda. Või siis laulusõnadega öelduna, ``piilupart ei ole enam rongijuht, vaid robot, Jaapanlane.``Kogupilt meenutas, kuigi väiksemas mastaabis, Star Treki filmikaadreid tuleviku robotlinnadest.

Egas Jaapanis minu jaoks suurt muud plaani polnudki kui lihtsalt teha rutiinseid sõidupäevi, sekka mõne suurema linna ja selle vaatamisväärsuste külastus. Jaapan on rattaturisti jaoks lihtsalt liiga kallis, et hakata mõtlema millelegi muule peale esmavajaduste. Isegi hotellis ei ööbinud ma terve Jaapani jookusl ühtki päeva.

Esimesel päeval olin miskipärast segaduses. Sularaha võtsin välja 2korda rohkem kui terve Jaapani aja jaoks vajalik, pihku mahtuva lihatüki eest maksin poes 15dollarit, lõunasaarelt keskmisele Jaapani saarele minekuks valisin vale praami. Kõik see kainestas korralikult. Jaapanis kas ole ergas ja kalkuleeri kõik järgnevad liigutused ette, või kergenda rahakotti mitmekordselt rohkem. Ruumipuuduse ja kõrge elatustaseme kombinatsioonis on Jaapanis tõenäoliselt ühed kõrgeimad toiduainete hinnad maailmas. Kõnekaks näiteks õuna hind, mis jääb 3 ja 5 euri vahele tükist. Nii tuli piinliku täpsusega uurida hindu ja koostada võimaluste piires veel kuigivõrd tervislik toidukorv kõige odavamatest juurviljadest, kalakonservidest ja saiast. Nii iga päev, hommikuks, lõunaks õhtuks. Tulemuseks oli kulu 20 päeva eest, ainult toiduainetele, täpselt sama suur kui Hiinas 30 päeva kulu. Kusjuures Hiinas saime lubada absoluutselt kõiki toiduaineid mida hing ihkas, ainult väljas söömas käia, päevi hotellis viibida ja takkaotsa veel matkavarustust ja rattajuppe osta.

Teisel päeval leidsin riisipõldude keskelt üles Shimano tehase mis oli kui sümboolseks lõpetuseks pikale rattaretkele. Ratas oli jõunud oma kodumaale ja tõenäoliselt tänas mind vaikides. Esimeseks suuremaks turistimagnetiks oli Hiroshima. Tuumapommi intsidendile oli pühendatud terve maja täis muuseumit, koos kõigi vaffate meditsiiniliste tagajärgede eksponeerimisega. Muuhulgas oli välja pandud ka tükk Strontsium90, näitlikustamaks radioaktiivsuse olemasolu.

Nagu teada lõhkes tuumapomm Hiroshima kohal mõnesaja meetri kõrgusel. Ka sellele faktile on pööratud suurt tähelepanu, et külastajad saaks selge pildi toimunust. Hüpotsenrit on nööri otsas rippuva kuulikesega kujutatud nii linnamakettidel, piltidel, videodes. Lisaks on antud ka kaasaegse linnaplaanis asukoht, kuhu on võimalik jalutada, taevasse vaadata ja ette kujutada pommi lõhkemist antud punktis.

Keskmisest Jaapani saarest lõunas asub väiksem saar kus asuvad sellised suuremad keskused nagu Takamatsu ja Matsuyama. Saarele viib fantastiline sildade jada mis ühendab umbes kuut väiksemat saart mis viivad suuremale. Sildadele on ehitatud ka jalgrattarada, ühele neist teise kihina silla alla. Pikim neist on 5km pikk ning ka jagratestele on sillamaks. Nüüd kui liikuda saare teise otsa,Tokushimasse, et saada tagasi suurele keskmisele saarele, tuleb välja, et jalrattarada ainsal sillal enam pole. Pole ka praami saarelt minema mis on üldiselt tiheda praamiliiklusega riigis kummaline. Ratturi jaoks jääb siis 2 varianti: kas sõita tagasi peaaegu samas suunas kus tuldud ja minna Takamatsus praamile, või rikkuda bicycle-on-freeway reeglit. Mina valisin 2 variandi. Bicycle-on-freeway Jaapani stiilis on aga hoopis midagi muud kui Hiinas. Hiinas võis vahelduseks lubada endale kiirteel rekka taha haakimist ja niimoodi autokiirusel edasiliikumist, politsei tegi selle peale küll noom-noom aga lõpuks ikkagi irvitas ja tegi shesti ``well done boys``. Jaapanis lendab kiirteel tabamisel peale esiteks kiirteepatrull kes peatab eksinud sõiduki. See kutsub välja tavapolitsei kes uurib passi jms. Tavapolitsei kutsub välja politseibussi mis transpordib ratturi jörgmisesse suuremasse linna. Kogu protseduur on aga siiski sõbralik ja ilma trahvideta.

Järgmiseks sihtpunktiks kus tahtsin põhimõtteliselt ära käia oli 1998 aasta olümpialinn Nagano. Tagaratta feilimise tagajörjel olin sunnitud võtma siin vajaliku puhkuse, ratta otsingul kohtasin jaapani rattarändurit Shingo. See tüüp oli tõielik hipi jalgrattal. 4suurt spordkotti meenutavat jalgrattakotti raami külge kinnitatud kuhu ta oli kohbu oma elamise sisse pakkinud ja rohkemgi veel. Perse peale pükstesse kulunud suur auk nagu hipile kohane. Ja konstantselt on line. Jaapanlane ei saa lihtsalt teisiti kui ta peab kogu aeg olema USBga võrku ühendatud. Tüüp tegi kogu aeg pilte ja update nii telefoniga kui lappariga.

 

See mägine osa Jaapanist mis jääb Tokyost läände on kindlasti üks parimaid ja mugavamaid piirkondi kus Jaapanis jalrattal liikuda. Kõik teed Jaapanis on asfalteritud olenemata kas tegu on kaugeima maapiirkonna või Tokyo südalinnaga. Mägedes puudub tihe liiklus, convenient store, kust saab hädapärase kehakinnituse on küll vähem kuid siiski olemas. Vett saab kraanist, mägijõest, telkida igal sammul. Jaapani mägijõed on tõenäoliselt üks puhtamaid looduskekkondi maailmas. Kirjeldamatu on näiteks 15km tõusu lõpus, keema läinud kehandi visata paradiislikku, 10kraadise temperatuuriga kristallselgesse vette, einestada ja magada üks peatäis voodisuuruse kuumaks köetud kivi peal jõekaldal.

Mägedest alla veerenud sisenesin nn Tokyo linnatasandikule mis koosneb Tokyost selle suburbidest, tesitest suurematest ja väiksematest linnakeskustest ja Tokyo doonorlinnadest. Reaalsuses on tegu umbes poole Eesti territooriumi suuruse alaga mis ongi, arvestades tänavate ja rahvastikutihedust, üks suur linn. Mitte kuhugi pole istuda, astuda, liiklusvoog on lakkamatu öösel kui päeval. Hingata on raske. See on ülim inimtsivilistasiooni tehniline saavutus, tukslev mootor, jaapanlane bussijuht. Tokyo keskus ise on muidugi hoomamatu, tulevikulinn olevikus. Isegi parmudele jaoks on eraldi mitmehektari suurune park.Isegi magasin viimase öö ühes sellistest parkidest, igati rahul et lahkun sellest õhtumaa mõistes kummalisest, aga maailmale ülimalt vajalikust riigist.

Back wheel Japan

Algastuseks üks tüüpiline ``I had a mechanical`` lugu(copy paste kirjast sõbrale)....

Ah, this back wheel story in Japan was so fucked up for me, I got all back that I won in China when I didnot repair a tire from Tibet border to until almost Beijing. Basically, everything started when I took the same highway bridge off the island that you did. U must remember, there were those long metallic bridge expansion gaps. And of course my wheel fit exactly in it. I thought U must have got away from there clean because your tire is wider. So after going through the first hole my back wheel was fucked. But I still could ride. Now somewhere before Nagano I had a flat, a misterious one, it was on the inner side of the tube, no puncture. Looked like an overpressure hole. Ok, then the shit started. I couldnt repair the hole becuse it was too hot for my shitty thailand glue. I ride back to some small town before nagano to get a tube, tire was almost flat when I rode. So I got a roadhit to the rim, which started expanding exactly like my front wheel in china, u remember. So I thought I was clever in Nagno, bought a new very decent 18mm rim and tried to change the spokes myself. I got the wheel straight but left too little tention to the spokes, so after 100km I had a rim deformation like u had in one of the balkan countries, when u came out of tunnel. This kind of deformation caused the tube to rub against the inner prtection ribbon(the one u put to protect the tube from the rim), it took me a while to relise why I was having flats after every 10 km. I ride painfully with this wheel until tokyo, just to discover that Iwas overweight for the plane. I had bought 25kg of luggage allowance, and didnt think that the bike box weighs too, a fuken 5 kg! So I had to discard the back wheel, which was fucked anywhay. Eh, lucky for me. Nice back wheel story, will remember this for sure for long time.

vol 2

Päevased toimetused selja taga, kustud kasitud, viskasin voodisse pikali ja heitsin pilgu moblasse. 00.03, 1 septemper. Meenus, et kusagil kaugel eestimaal lähevad lapsed täna jälle kooliaastat alustama. No ilmselt ka mujal maailmas, see aga jääb isiklikult kaugeks. Eriti kummastav seejuures on, et antud elufaasi/tegevuste juures ja eestist kaugel olles on 1 sept üks päev teiste reas - see ei tähenda mitte midagi, kui just juhtumisi kuupäeva ei silma kuskil.

Selleks korraks on eepik vol 2 joon alla tõmmatud, need read tulevad uue väärtuse saanud Darwinist. Teele jäänud viimased 2 riiki, Korea ja Jaapan olid minu kui rahu armastava metsarahva geene kandvale kodanikule selge liig. Rahvastikutihedus arenenud riigi võtmes on siinjuures peamiseks märksõnaks. Eriti teravalt kruvis ennast meelesse Seoul, eriti selle kesklinn. Uurisin ka statistikat, suurima rahvastikuarvuga maailma linnadest, kus eesrinnas on muuhulgas ka Hiina suurlinnad nagu Peking ja Tianjin, on Seoul umbes 17 000 elnikuga ruutilomeetri kohta tabeli eesotsas. Justkui võiks siis öelda, et kui kõnnid Pekingi tänaval ja Seouli tänaval, siis peaks kulgemine(ehk ka enesetunne keskkonnas) olema sarnane. Vale. Mida statistika arvesse võtab? Pindala ja rahvaarvu. Mida ta aga arvesse ei võta: 1. milline on tänavate ja ehitiste alla jääva pindala suhe, 2. Millisel määral üritatkse liikuvat massi kontrollida ja kuidas mass sellele reageerib. Ehk siis, Seouli tänavad on jämedalt poole kitsamad kui Pekingi omad. Arenenud riigile kohaselt katab tänavavõrgustikku fooride, sebrade, piirete jne meri. Ja loomulikult, rahvas kuuletub. Kõik see kokku teeb 2st sarnase rahvastikutihedusega linnast elukeskkonnana kohad mis erinevad üksteisest kui kits ja kurk. Seoulis eksisteeris minu jaoks 2 mõudi. Ekstreemmõud, kui oli reaalne tahtmine ja vajadus kuhugi jõuda, mille lõlitasin sisse ratta seljas. See seisnes jõhkra tuimusega autode vahel littides ja bussi tuulest bussi tuulde hüpates. Kõikeeitav mõud seisnes selles, et lamasin hostelis seliti ja surfasin netis. Kui välja läksin, siis võimalikult lähedale ümber nurga poodi või, suure pingutusega, kõrvalkvartalisse sauna, kuhu jäin samuti peitu tundideks. Mis seal tänaval siis nii hullu on? Minu ettkujutuse kohaselt redefineerib Seouli tänav jalakäija jaoks tänava/tee definitsiooni - inimese poolt modifitseeritud pinnaslõik, mille eesmärgiks on lihtsustada liikumist punktist A punkti B. Seouli versioonis siis - ...pinnaslõik, mille eesmärgiks on raskendada, frustreerida, pagendada jalakäijat, kes soovib jõuda punktist A punkti B. See on täiesti ridikuloosne. Seouli tänaval tegled jalakäijana selgelt rohkem seismisega, kellegi vastu põrkamisega. Tundub et inimesed tegelevadki sellega ainult eesmärgiga jõuda järgmise auguni tänaval mis viib metroosse.

Kui korea poiss on suutnud vermida oma pealinnast õuduste augu, siis imperiaalsete geenidega Jaapan on lõdva randmega mesterdanud samasuguse robotkeskkonna tervest riigist. Jah, terve fakenama jaapan on kui üks suur Lego, õlitatud masin mis ei peatu hetkekski. Kui kuskil on kirjas (Piibels oli see vist) et Jumal lõi inimese enda järgi, siis need jaapanlane üritab luua robotit enda järgi. Need väikesed vahvad metallist mehikesed keda aeg ajalt uudistes näha võib ja kes oskavad kuubikuid ühest virnast teise tõsta ja konarlikult kõndida, need pole lihtsalt mingi järjekordne vahva leiutis millega suurkompaniid eriprojektina arendavad. See on selge jaapanlase püüdlus ehitada metallist iseenast. Kas masina sees on võimalik telkida? Jah. Kusjuures veel hästitöötavale masinale kohase lihtsusega. Algselt olid suured kahtlused selles osas, kuid peagi selgus, et Jaapanis on võimalik keset totaalset tiheasustust telk püsti panna. Kusjuures seda tehes on baiti tunne kellele on kõvakettal eraldatud täpselt üks pinnaühik. Jaapanis meenub vähemalt 2 korda kui keerasin pimeduse saabudes võssa ja ööbimispinnaseks oli valida kas asfalt või asfalt.?! Sellist asja mõnes muus riigis kohata...no väga kahtlane.

Rännaku statistikat

riike 5
distants 11000
kõrgeim punkt 4900+m
pikim tõus 70km @ 3,6%
tippkiirus 90,2km/h
olümpialinnu 4
baodsõsid ja nuudlisuppe   väga mitu
hiinakeelseid fraase 5

 

GdBye China! ja lühike visiit Koreasse

17.07.2012

Juba kui mitmendat korda olen sunnitud nõustuma kaasvõitleja Loic tõdemusega - ``its never easy in China!``

 Päev algas nagu tavaliselt silmad lahti tehes ja muigega meenutades eelmise päeva suurepärase kämpimiskoha valiku üle. Seekord olime sattunud keset maisipõldu, väikse mäenuki otsa, vaevu leidseime väikese riba tasast pinda maisivaalude vahel. Nii sitta lõket kui see hommik pole kaua olnud. Kraapisime paar peotäit näiliselt kuiva heina kokku, sekka mõned maisitaime alusmised kuivanud lehed – putsi, no ei lähe põlema. Eriti tobeda pooliku tulemuse andsid lõkesse vistud 2 plastikpudelit mis pooleldi ära sulasid ja niimoodi rõvedalt keset kustunud lõket vedelema jäid. Mis on ju otse vastupidine sellele, mida oleme alati selle lõkketegemise ja prahipõletamisega saavutada tahtnud – et anda oma sümboolne panus keskkonnahoidu. Keskkonnahoidu peamiselt selles mõttes, et see oleks visuaalselt puhas kuna vaevalt paaru plastikpudeli ja kilekoti põletamine päevas globaalselt midagi mõjutab. Kliimasoojenemist näiteks, eksju.

Niisiis, projitseerides fantastilist lõkkesaavutust kogu päevale, olime kindlad, et kauaoodatud praamipiletite kättesaamine Quinhuangdaost kukub haledalt läbi. Olime valmis päev otsa mööda linna keerutama otsimaks esiteks seda meile Xinaist kätteantud aadressi praamipiletite väljaostmiseks. Oleme juba sedavõrd kogenmud aadreesi ja suundade otsimisel, et linna jõudes  kalgistasime meele, panime südame 20 lööki aeglasemalt tuksuma ja hakkasime iga suurema cross-sectioni peal potsentsiaalsetelt suunajatelt teed küsima. Tundus et läheb libedalt. Ja läkski. Ma ei uskunud oma silmi kui pärast tunniajast suht sirgjoonelist liikumist sadama poole ilutses pika avenüü otsas ``Port of Qinhuangdao``. Ja kohe sealsamas ka ``Qinhuangdao-Incheon ferry company`` The office. Woow!. Ja mis nüüd juhtus. Enneolematu Hiina kohta. Astusime ofiici uksest sisse ja vaevu suutsime oma suurepäraseid Hiina loogika bareerimisoskusi kasutusele võtta kui meie ette visati pool kuud tagsi Xianist faksitud passikoopiad ja öeldi rabedas kuid meile arusaadavas inglise keeles ja lääne loogikas: ``Your tickets are ready. 2140 yuan, plese.`` Uskumatu. See pole enam Hiina, see on Korea. Või siis Venemaa, otsustades paljude poeesistel ilutsevate siltide alusel. Nii lihtsalt pole kunagi varem midagi Hiinas toimunud. Alati on mingi fookus asjal juures olnud ja tuleb veeta tunde leidmaks lihtsale asjale lahendust. Niisiis, kannustatuna sellisest õnnestumisest, jamis, kell näitas alles keskpäeva, hakkasin mina kohe tähitsamise eesmärgil jooma, Loic imes suhkruga petti.

Noh ja millest siis see ``its never easy in China!`` Oli juvaje leida veel ööbimiskoht. Putis linn on Qinhuangdao selle koha pealt. Ainuke variant välismaalase jaoks on a la 1000 yuaanine magamisase, kõik 100-200 juaani tuuri jäävad hotellid  on ``meiooooooooo faatsian``. Ehk siis ``Cant foreigner!`` :))) Millest on juba varasemas blogis juttu olnud. No i8kka täiesti putsis. Rollisime läbi kuskil 10kond hotelli, urgast, igaltpoolt saime avstuseks kas käelabastiili või meiooo või alaaa variatsioonid. Ja palju häälekaid muigeid meie poolt. Aitas küll selleks päevaks, aeg oli käiku lasta variant B. Ehk siis, mina sõidan 20km linnast völja kus Lonely Planeti alusel oli kindlast olema International Youth Hostel, Loic (sorry Loic, aga ta on ikka vite vedel selle klooha pealt, kes ei viitsi seda vasku jala 20km harjutust tavaliselt teha), otsib nagu õige parm kunagi kuskil rongidepoo ja slummi vahel endale cämpimiskoha.

Kui viimasel hetkel, nagu tihti ette tuleb, tabas meid oottamatu lahendus Qinhuangdao International Tourism Offici näol(kus keegi muidugui inglise keelt ei röökinud). Siiski sebisid nad nad meie otsingu kadalipust välja jäänud hotellideketist väla selle 200juaanise urka, mis aktsepteeris välismaalasi. Päev oli tehtud! Nüüd võisin ma päriselt jooma hakata. Viimane päev Hiinas oli ennast väärt. Elagu Hiina!

PS. Hotelliotsingi käigus põrkasime kokku ``The kindest person`` iga Hiinas, rõõmsameelne väike hiina tütarlaps-restoranitöötaja kes tahtis meid igatpidi aidata magamisaseme otsimisel. Selliseid kohtumisi venitame me Loic iga alati, lootuses et subjekt lõpuks meid ikkagi oma pinnale ööbima kutsub. nii ka seekoord. Mis andis sellele kohtumisele vürtsi oli tõik, kui ma ühel hetkel oma rattakotist toore maisitõiviku välja tõmbasin ja seda meie aitajale pekkusin. Samal aja näris Loic enda tõlvikut juba hoolega. Nagu tavaliselt, olime räpased, otsisime odavat hotelli, kasutasime linnadevaheliseks transpordiks jalgrattaid. Sõime toorest maisi! Ennekuulmatu. . Kui senimaani oli meie abistajas veel kahtlusi, siis nüüd enam mitte. Need poidi on ju päris parmud, sigavaesed. Kus nüüd hakati kõrvalasuvast poest meie ette kraami tassima, kuna seltskonda meie ümber, nagu tavaliselt, oli kogunenud üksjagu. Kõigepealt jäätised, siis pirukad. Eks elu hammasrataste vahele jäänuid peab ikka abistama! :)

......

``Bobobobobo``korrutab hiinlasliku resoluutse enesekindlusega poemüüja, administraator, politseinik, taxist ja teeb käelabaga mis on tõstetud enda ette rinna kõrgusele lehvitamisega sarnanevat liigutust. Ühesünaga kõik need tegelased kellega turistil on vaja tegemist teha. Bobobobo – tähendab hiina kõnekeeles eitust, negatiivset vastust, kuna sõna ``ei`` puudub hiina keeles üleüldse. ``Jaa`` korral teevad nad lihtsalt ``aaaaaa``. Bobobobo d kasutavad hiinlased universaalselt – enne toitu, peale toitu, turistiga, kaasmaalasega, prfülaktiliselt, sisuliselt. Nad on isegi valmis loobuma rahast, kui seda neile lihtsalt tasuta pakkuda, kui rahapakkumine läheb vastuollu Hiina loogikaga. Vaene talupoeg või maalt linna müüjaks tööle tulnud neiu usaldab üldjuhul partei poolt paberile pandud reglementi ja on veendunud, et bobobo kasutamine on tähtsam näiteks sellest, et homme tema lapsed söönuks saaks. Elitaarne pekinglane peab ju kuidagi eristuma ülejäänud hiina arengupiirkondadest, siis bobobo asemele on seal väla mõeldud uus fraas - ``meeioo, meeioo``. Mis muidugi ei muuda asja sisu.

Kohtasime Tiibetis üht tüüpi, nii 20 aastane. Selliste meeste eelkäijad pidasid omal ajal plaani - ``kuulge, ehitaks Hiinale ümber müüri!?``. mõeldud, tehtud. See tüüp sõitis Tiibetsis ``fixiga``!!!! Fixi=ühekäiguline, vabajooksuta, piduriteta jalgratas. Lääne loogikast jääb sellise idee võimalikkus üleüldse väljaspoole mulli, sealt algabki aga hiina loogika oma hiilguses. Kõik mis hiina kaotab oma nurgelist loogikat, ühe vitsaga lähenemist kasutades, võidab ta ka tagasi selle sama loogika abil Ja suure plussiga nagu näha käesolevast majandusarengust. Näiteks meeldib hiinlasele eemaldada mäge. Ühest küljest on see praktiliselt vajalik kuna suur osa Hiina territooriumist on mägine ja mäe eemaldus on vajalik elamispinna, põllumaa või tee rajamiseks. Teisest küljest, kamooon! Vaadates neid kiirteid mis on tõmmatud läbi, üle ja mäe sissesse... - eestlane mõtleks, vaidleks, kaalutleks enne paar sajandit, lao manaks näole lollaka irve ja ilmselt ei saaks üldse aru mida teha on vaja, ühendriiklane oleks baffeled, kuid suudaks sarnasega vastata – kui talle antaks ülesandeks rajada tee sinna kus käivad harva mägironijad ja kuhu tegelikult oleks normaalne helikopteriga minna. Sellega seoses tuleb kohe meelde härra Xerxes kes omal ajal piitsutas merd. Siis puudusid tal vahendid seda teha nii, et see suurt mõju oleks avaldanud. Nüüd võib vabalt öelda – hiinlane piitsutab mäge. Ja kuna kaasajal juba on üksjagu korralik masinavärk saadaval, siis tulemus on Hiinas näha.

Korea

Kogu Hiinas olemise aja ootasin head elulist näidet Hiina loogika kohta, paberile ei pannud 3 kuu jooksul aga midagi konkreetset. Nüüd tuleb välja, et tegu on millegi laiahaardelisemaga, asiaatide konspiratsiooniga, loogikaga mis on omane siinsetele kaug-ida rahvastele ja millega nad raudselt plaanivad vallutada maailma. Kaug-Ida loogika võib jaotada alapunktideks/omadusteks, järgnev näide on omaduse ``eelduste tegemine`` kohta.

Provintsilinnas Andongis võtsin toa üheks ööks (kuna hind 30dollarit on üksjagu surmav rahakotile) , et jalga puhata. Samas selle 30 eest saab üksjagu palju, eriti kui võrrelda 25 dollariga Austraalias, mille eest saab lihtsalt narikoha tihti täistuubitud dormis. Siin saab selle raha eest privaattoa mis sisaldab: queen size bed, 40inch flat screen, aircon, PC ulmelise kiirusega netiühendusega, külmkapp komplementaarsete karastusjookidega, 10sorti hügieenivahendeid jm pisiasjad. Sisenemiseks kirjeldatud sviiti viib 2 ust, üks papist, teine rauast. Niisiis lähen mina poodi toidukorvi täiendama ja tõmban enda järelt ukse sneprisse, selle papist. Üldiselt väga mõtlemata 2 ukse faktile. Tagasi tullles selgus loomulikult et olin kinni lasknud vale ukse! Adminnitädi vehkis ja pröökas minu võtmega niimiskole, kuidas ma nii loll olen, et kahest identse funktsiooniga uksest selle vale valisin. Mismõttes vale ukse?! Sorry, ma olen Euroopast, ei mõistan teie loogikat. Probleem seisnes ju loomulikult selles, et kuna nad on nii kindlad, et keegi kunagi vale ust ei vali, siis puuduvad neil ka võtmed selle avamiseks. Pidin ootama tunni jagu, enne kui kuskilt hotelli omanik arhiivist toodud võtmetega välja ilmus ja ukse avas.

Viimased kilomeetrid kerimist Korea kagunurka Busani nimelisse metropoli ja olin valmis selle küllaltki igava ja budgeträndurit mittesoosiva riigiga emotsioonitult hüvasti jätma. Kui päev enne Busani sisenemist sain natukenegi aimu selle riigi kulinaariast ja kommetest. Jaapani mere äärses kömpimiskohas inviteeris keskeas paar mind endaga õhtusöök-piknikule kus esindatud olid järgmised korea köögi iseärasused:
+kimtsi- kapsasarnane lehtsalat tetaud erilises punakas kastmes(tomat,chilli vms)
+peenike merekala- võimalik et makrell kuna konservikarbil olev pilt meenutas seda mis tädi pannile keerutas. Süüakse seda mingisse nõgest meenutavasse lehte(puudub muidug nõgese kõrvetus) rullituna, lisaks veel dipikaste.
+sodu- maitsekas LAUDA
Üks einekombestiku omapära on, et kaaseinestajale pannakse enda poolt valitud ja laual olevatest paladest komponeeritud pulgaotstäis kraami otse suhu. Nagu emad toidavad beebisid. Kui vaadata mis idamaades natukenegi pidulikumal, mitut inimest kaasava söömaaja korral laual on, näib selline käitumine isegi loomulikuna. Siinkandis on tavaline, et lauale tellitakse väga mitu erinevat, üksteisest eraldatud rooga mis on asetatud laua keskele. Iga laudkondlse nn omal taldrikul on ainult riis (võrdluseks siis et euroopas on kõik asjad kuhjatud korraga omale taldrikule). Niisiis jätabki iga suutäiekordne ühisest kesklaua toiduhunnikutest manustamine võimaluse kaaslaudkondlast üllatada omalt poolt komponeeritud üllitisega seda otse talle suhu toppides.

Teine ootamatu kultuurishokk tabas mind järgmisel päeval Busanis ringi tiirutades, kui vaiksele kõrvalalleele pöörates lajatas otse näkku ``Julia Butik``. Ning riburadamisi järgnesid sarnased sildid, kõik pesuehtsas slaavi tähestikus ja sõnades. Olin niivõrd joovastunud ja muigel venekeelseid silte piideledes ja kõlarites venekeelset reklaamteksti kuulates, et ei pannud kohe tähelegi kui seina ääres istuv Tamara ``Kak dela?`` lausus. ``Nu kak vse russkie zdes?Kak russkie priezdi...ehali sdez?või kuidas see nüüd oligi...jäin ma oma venekeelega hätta.``Nu kak, nu kak, vse rabotajut sdez, shivut, a ja turist.``ei saanud Tamara ilmselgelt mu küsimuse mõttest aru. ``Harasho Tamara, tõ znajesh, gde gastinnitsa sdez?```Mispeale juhatas ta mind totaalsesse venelastele mõeldud urkasse. Tõepoolest, nende viimase 5 minutiga olin ma teinud täiesti mindblowing ruumi ja ajarännaku 10 000 km lääne poole, mis oli eriti mõjus fakti tõttu et pole juba aasta otsa eesti-vene kultuuriruumis viibinud ja päris vene kultuuriruumi külastus Moskva klassiekskursiooni näol jääb päris aastate taha. Gastinnitsa ooteruum oli kitsas, pime, õhus oli tunda tubakavingu. Proprieetor oli siiski korea tädi, kes oli ilusti ära õppinud vene keele. Sama küsimuse peale, et kuidas siis ikkagi vene neigbourhood sellises kohas, sain vastuseks, et mingi vene laevakompanii pidavat siinkandis tegutsema. Kes siis tõenäoliselt kärutab Vladivostoki ja Busani vahet. Hotelli punaka üldtooniga kuid endiselt pime koridor viis tuppa mis oli i täpiks siinse vene kõrvalepõike lõpetuseks. Veelkord: tilluke, tubakavingune,rusuvalt vaikne  tumedates toonides ja pime ruum, kiviaegne 20tolline kineskoopteleviisor nurgas mis sahinaga segamini edastas mingit ostankino omatoodangut. Kas tahtlikult või juhuslikult, aga selles hotellis elab sees vene hing.