Itaalia

Kohe Alpide külje all asub üks Itaalia suurimaid linnu Torino. Tüüpilise elanikkonna arvuga Euroopa suurlinn on oma tegevustes mitmekülgne, olles koduks 2 suurele ülikoolile, omades arvukalt muuseume(sealhulgas väidetavalt maailma kõrgeim, Mole Antonelliana) ja peakorteriks FIAT grupile. 2 tunnise autotee kaugusel asub arvukalt suusakeskusi mis huvitaval kombel on paljudele Itaalastele esimeseks kohaks kus nad lund näevad - üliõpilased ja muidumehed on soojematest Lõuna-Itaalia piirkondadest siia kolinud. Oma 5ndal warmshoweri külastusel Euroopas sattusin seltskonda mis esindab Torinot sissejuhatuses mainitud aladel. Korteriomanik Fabio töötab FIATis tehes teab mida (üks järjekordne lips-ees-tark-nägu-peas-amet), korterikaaslased Antonio ja tema tüdruk on pärit Sardiiniast ja õpivad mõlemad Torino Ülikoolis. Kuna Fabio ametikoht on seotud keskkonnahoiuga ja Antonio erialaks keemia, siis on korterist kujunenud üks huvitav säästliku majanduse keskus. Prügi jaoks on 4 erinevat kasti (3+1, metall/klaas, paber/papp, plastik+ lahterdamatu/orgaaniline) nagu ka mujal Itaalias tänavatel, selle vahega, et siin korteris nad tõepoolest sorteerivad prügi. Kilukarbid pestakse enne äraviskamist,  shokolaadi hõbepaber eemaldatakse paberkestast nii nagu peab. Ka seepi toodavad nad ise.Väidavad, et nii on odavam. Võimalik on see seetõttu, et seebi põhikomponent oliiviõli on Itaalias odav. Teine komponent, naatriumhüdroksiid, on keemiatarvete poes vabalt saadaval. Seebi keetmine ise aga võtab koos maailma asjade arutamisega terve pühapäeva pärastlõuna.

Maailma kõrgeim muuseum Mole Antonelliana

Itaalia pikim, Aadria merre suubuv 45 paralleeli jõgi Po

Alguses paika pandud plaan läbida kogu Euroopa alates Madridis absurdselt lühikese aja jooksul oleks eeldanud keskmist päevakilometraashi 100km, kaasa arvatud puhkepäevad. Isegi poole pikema ajaga ei jõua suurt massiivsest Euroopa pärandist midagi erilist ajusse talletada, et sitast saia teha, otsustasin plaani veidi modifitseerida. Esimeseks kärpeks oli rongisõit ägelaheda rongiga Torinost Veronasse mis andis lispäeva Veneetsia külastamiseks. Mis siin Veneetsiast ikka rääkida, seda maailmaimet tuleb lihtsalt vaadata.

Kõrgema kiirusklassi rong Itaalias, 300km/h

Jah, see maja on ehitatud mere sisse!

Mida ma kõige vähem ootasin oli kohtumist kellegi omasugusega, välja arvatud soolotüdrukud Lõuna-Koreast või Jaapanist kes on tuntud talvises Euroopas rattaga ringiuitamise poolest. Ometi jõudsin järgmine päev sappa prantsuse vanapaarile kes erinevalt oma kolleegidest pensionäridest kes kurdavad, et pensionist ei tule välja, olid otsustanmud pensionist väljatulemiseks elada aasta aega telgis, teekonnal Prantsusmaalt Indiasse. Veelgi tähelepanuväärsem (prantslaste jaoks siis ilmselt mitte tähelepanuväärne) on asjaolu, et kasutades Prantsuse loogikat ``miks teha lihtsalt kui saab ka keeruliselt`` valisid nad telkimiskohaks alati asustatud piirkonna, kõige parem kui selleks sattus olema kesklinn. Kuna otsustasime koos jätkata teekonda kuni Triesteni, olin sunnitud jagama nende minu jaoks ebatavalisi telkimistaktikaid. Sellest viimasest ööst saan logiraamatusse kirjutada ka tõenäoliselt oma kõige absurdsema telkimiskoha. Andsin üle sümboolse teatepulga - ühe teekonna lõpp on teise algus. Edu teekonnal Indiasse!

Suzuki 650 sv omanik vanaema Ana ja kaaslane Etienne

Aadria mere rannik, Trieste