Kuiv rattareisi soosiv ilm mis oli valitsenud enamuses osas Hispaaniast pöördus alates Püreneedest vihmaks. Kui ma sel hetkel oleksin teadnud, et see jätkab minu valitud marsruudil sadamist 10 päeva jutti, oleksin valinud teise tee, aga...Õnneks oli kergeks puhvriks 2 päeva hiljem jõudmine Toulouse´i. Suuruselt 4s linn Prantsusmaal, mille populatsioon on võrdväärne Eesti omaga ja üliõpilaste arv on võrdväärne Tartu elanikkonnaga, on peakorteriks Saksa-Prantuse ühisfirmale Airbus. Sellel hiiglase najale toetub loomulikult terve linna majandus ja tööhõive, kasvatades linna populatsiooni viimasel kümnendil kiiremini kui Prantsusmaa keskmine. Toulouses oli mind ootamas järgmine prantsuse noorpaar, Vincent ja Vinceane, kelle juures viibisin 2 meeldivat päeva. Huvipakkuvamatest üritustets mainin järjekordset mängusauna külastust spas ja sõitu kaasaegse metrooga, millel puudub bussijuht.
Toulouse´l puudub veeteeühendus Vahemerega, nii otsustasid prantsuse insenerid omal ajal kaevata kraavi, et vähemalt saaks öelda, et meil on nüüd ühendus Vahemerega. Praeguseks on see kraav, nimega Canal DÜÜÜ MIDDIIII, mitmes lõigus kui ja kasutu, ometi saab aimu sellest miks Panama lasi esimeses voorus võimaluse oma kanali peal kätt proovida just prantslastel. Prantslastele paistavad meeldivat igasugused veeluku- ja tammisüsteemid, mida mööda kanaliäärt veerdes kohtas arvukalt. Juhuslikult leidsin ka kuulsa insenerlahenduse, kus seesama kanal on juhitud üle kiirtee, mitte alt nagu tavaliselt.
Seekordseks juhuslikuks valikuks arvukatest Vahemere kuurortlinnades osutus Sete. Omapärane kombinatsioon kesklinna laienevatest kanalitest, turistidest ja kohalikust kalurielust.
Samuti jäi otse tee peale kurikuulus Tour de France üleaastaselt võõrustav mägi keset karjamaid, Mont Ventoux. Kuri seetõttu, et just sellel tõusul hukkus 1967 tuuril narkomaias briti profirattur Tom Simpson.
Niisiis, täpselt aru saamata, kuidas on võimalik sellel tõusul otsad anda, laskusin jahedast mäetipust tagasi alla, kus lootsin kehandi taas üles soojendada. Ilmal olid paraku teised plaanid ja järgmisest hommikust alates oli Hautes-Alpesi regioonis lumi maas. Omamata mingisugustki arvestatavat varustust talveks, võtsin läbikülmununa kõne sõbrale kes oli mind valmis ka kohe välja aitama. Järgmise taastava öö veetsin Gapis noore prantsuse perekonna juures.
Viimaseks tõusuks Itaaliasse läbi Brianconi vaibus torm, koos sellega kukkus temperatuuripügal veelgi niiet peatuda polnud võimalik, isegi lõunasöök oli vaja sprinterliku kiirusega sisse ahmida ja edasi tulistada. Sellises tempos liikudes leidsin end õhtuks hoopis Itaalias ja järgmisel päeval juba uue võõrustaja, Fabio juures Torinos.
No comments:
Post a Comment