Hispaania

Nädal Santiagos tähendas otsuste tegemist. Olin endale varem päehe mõelnud, et reisi võiks lõpetada pikema viibimisega kuskil hispaaniakeelses keskkonnas, õppida tundma kultuuri ja see üsna lihtne keel lõpuks täiesti selgeks saada. Santiago paistis olema just õige koht. Ometi oli üks probleem, millele siit ja teiseltpoolt lähenedes lahendust ei leidnud. Nimelt passi keshtivusaeg on peatselt läbi saamas ja mingeid suuremaid sidemeid Santiagoga sellise passiga looma hakata oleks valearvestus. Lähim saatkond Santiagole, kus saaks uue passi vormistada on Washingtonis. Kuna Euroopa aga on sama kaugel, oli otsust lihtne teha. Santiago lennujaamas otsustas aga turvakeskus mu esimeset lennust maha jätta kuna nad ei saanud aru, kuidas on võimalik, et krediitkaart maksevahendina saab eksisteerida ka virtuaalsel kujul, mitte ainult plastikuna. Sain järgmist lendu oodates meenutada viimaseid kultuuriilminguid Santiagost mida varjamata ka lennujaamapostritel eksponeeriti.

Tagasi Euroopas, milline erinevus Ameerikaga, tõmbas hinge korraks kinni ja siis tuli õppida uuesti hingama. Hingama külma varatalvist õhku, harjuma uue rütmi ja reguleeritud keskkonnaga. Sain koheselt nautida Euroopa eeliseid ja suurte probleemideta leppisin kokku 2 kodumajutust Madridis järgnevaks mõneks päevaks. Kodud arenenud Euroopa riikides on plekita, viimse detailini läbimõeldud ja vormistatud. Prantsuse perekonna majas kes oli parema kliima huvides Madridi kolinud 20 aastat tagasi, eskisteeris sooja vee tekitamiseks 2 autonoomset süsteemi. Kui ise võiks õnnelik olla ainult täisautomaatse gaasiboileriga, siis et prantslaslikku nüanssi juurde anda, eksisteeris lisaks veel päikesepaneel-veesoojendus. Loomulikult täisautomaatne. Komme mis siiani on raudse kindlusega kordunud, et külaline on vältimatult vaja viia restoraniõhtule kohalikku luksust maitsma. Kuigi aristokraatlikule populatsioonile võib selline liigutus olla suurimaks hea tahte märgiks, või ühest ülikulukast restoraniõhtust röögatus energiavõlas ratturile jääda suht mõru mälestus. Peamiselt siis ikka sellel vanal heal põhjusel - üks keele peale asetatud  5 eurone beekonifilee lõiguke ei kata seda päeval 5000kcal maha sõidetud energiakulu. Aga kombeid peab järgima.
Luksust, seekord aga täis kõhuga, nautisin Madridi arhitektuuris järgmise võõrustaja juures. Jose maailmarännak oli 3 aastat tagasi lõppenud, kestes kokku 11 aastat. Tüüp oli niipalju näinud, et igasugustele väidetele või küsimustele minu poolt oli tal üsna lühike vastus või lakooniline peanoogutus, umbes et jajah nooruk, ma juba tean seda.

Hispaaniast oli eelmise reisi ajal mälestus jäänud kui kõrberiigist. Uuel aastaaajal ja kõrgemal laiuskraadil olles üllatusin viljakatest põldudest, lopsakatest metsadest. Mida on märgata, et palju esineb tuttava põhjaeuroopa koosluse kõrval tammikuid. Euroopalikku heaolu peegeldavad kammitud mahelehmad, kellel on raudselt igakuised visiidid psühholoogi juurde.

Kuskilt Lõuna Ameerikast meenus vestlus kellegi tarkpeaga kes väitis, et kuigi Lõuna Ameerikal on halb kuulsus kriminogeensuse osas, on tegelikult Euroopas veelgi ohtlikum. Et jumala pärast ei tohiks seal telkimise peale mõeldagi, tõenäoliselt tehakse öösel tühjaks. No ma ei oskaksi seda nüüd kommenteerida, mina midagi sellist väga ei tajunud, vähemalt Hispaanias mitte. Hoopis leidsin, et Hispaania see osa kust ma läbi läksin, on absoluutslt parim koht rattareisiks, pakkudes suurepäraseid telkimisvõimalusi, väikesi mägesid, perfektseid teid, kuiva ilma isegi sellel aastaajal ja kõike muud mis teeb reisi mugavaks.