Tsiilist Argentiinasse

On 4nda päeva pärastlõuna San Pedro de Atacamas ning laman hosteli tagahoovi võrkkiiges, viinakokteil näpus. Olen turismiasulasse jäänud plaanitust tublisti pikemaks, milleks on üsna mitu põhjust. Üheks neist muidugi see, et maru lahe on vedeleda hosteli tagahoovis võrkkiiges, viinakokteil näpus. Terve hommikupooliku tekkis ja kadus meelest mote vaadata sõnaraamatust järgi üks uus sõna, mida ma arvasin peatselt vaja minevat. Aga laiskus ei anna häbeneda ja sinnapaika ta jäigi...kuni uksest astub sisse üks üpriski kobe neiu ja 5 minutit hiljem nõuab ``beso``t. Mis oli ka mu vaatamatajäänud sõna. Iroonia on selles, et hääldades kõlab see samamoodi kui ladina ameerikas kõige laialdasemalt kasutatav sõna raha kohta, ``peso``. Võta siis nüüd kinni kas tegu on litsi või ausa tüdrukuga.
Pikaleveninud puhkuseks oli põhjuseid teisigi. Näiteks Tsiili iseseisvuspäev, mille pidustusi see aasta venitati koguni nädala pikkuseks(pidavat harva juhtuma), parim kliima mida void soovida, chillax õhkkond hostelis, kohtumine paljude huvitavate ränduritega, kartus uuesti ratta selga istuda, kui peaks korduma Sud Lipez tingimustes sõitmine.

Esmamulje Tsiilist oli olnud nii lääneriiki meenutav, et edasi arvasin tulevat kerge kerimise klaassiledal asfaldil. Noh, võibolla kõik mis tuli ja tuleb edaspidi pärast Sud Lipezi ongi ``walk in the park`` aga siiski...Esimene ohu mark ilmnes taas Googlemapsi uurides (kuigi tegu pole kaugeltki ideaalse infoallikaga sellise reisi jaoks) mis näitas San Pedrost Argentiinasse 500km uuesti üle Andide, seekord siis läänest itta. Esimene küla 400km kaugusel. Ehk siis lühidalt, Sud Lipez vol2. Seda kinnitas ka peatseltsaabunud kruusatee algus.

Mida meeter ülespoole seda suuremaks sõbraks sai jälle tuul. Seekord puhus ta küll tagant mis aga ei teinud telgi ülespanemist sugugi lihtsamaks. Ees oli ootamas maratontelkimisnädal alati põnevuspakkuva küsimusega : ``Huvitav, milline saab olema tänane telkimiskoht?``

Kuna selleks hetkeks olin näinud üsna erinevaid palgeid, mida Andidel pakkuda on, arvasin et enam suurt üllatust siin ei tule. Eksisin rängalt. Maastik selles Andide osas võtab üha kummalisemaid vorme ja nagu hiljem selgus, ka värve. Sõidad ja suu lahti, suu lahti...

Esimesena hakkas kütusevarudest otsa saama vesi, üllatus üllatus. Aga nagu tavaliselt, midagi on alati teel. Seekord siis meteoroloogiajaama meenutav asutus mis tegelikult oli kaevanduse majutuskompleks. Enamus hooneid kompleksis oli mahajäetud, aknad planguga üle löödud või tormi poolt katkirebitud plekkatused tuule käes laperdamas. Generaatorimaja, uks lääbakil mürises, konkureerides detsibellides tuule ulgumisega. Tunne oli justki filmis, kus teelt eksinud rändur satub ääremaal mutantide külla ja...koputasin uksele. Ei midagi. Uks oli loomulikult lukustamata, nii astusin sisse. Ja film jätkus. Kuskil tagruumis kuulen telekat, otse ees avatud köök, kann keeduveega käimas juba teab mitmendat üleaega. Koputan ühele-teisele uksele. Ei midagi. Nihutan end arglikult kööki ja proovin kraani. Vett ei tule. Samas silman suurt veeanumat taamal laua peal. Tore küll, kedagi üles ei leia, aga veeta lahkuda ei saa. Otsustan kiirelt tegutseda mis tuleb välja nii kiirelt ei õnnestu kuna vesi on vaja ajada läbi kitsaste pudelikaelte ilma lehtrita. Ja nagu sellistel puhkudel ikka, ilmub poole tegevuse pealt välja haisev mutant, ürgkaevanduselukas, kes ilmselt vee solina peale ärkas, arvates et veed on kevadsoojusest jooksma läinud ja aeg on ärgata. Mõlemad oleme üsna ehmunud, ent kiire kogumise peale paistab mutant olevat sõbralik elukas. Toob mulle isegi veevalamiskannu. Jätame sõbralikult hüvasti.

Viimasest kontrollpunktist Tsiilis, karabinjeeride putkast, kust mind öömaja küsimise peale pikalt saadeti, haakisin karistuseks kaasa nende koera. Ma ei tea kas seda koera sundis minuga kaasa tulema pool nädalat pesemata kubemeaur või hommiku ja lõunasöögiks söödud(tegelikult lihtsalt mahavisatud) tatti täis peldikupaber, aga see haruldane tõug järgnes mulle 30 kilomeetrit kuni Argentiina piirini ja veel edasi. ``Tienes passaporte para entrar Argentina?``pöördusin koera poole hispaania keeles. Selle peale vaatas ta korraks truult mulle otsa justkui tahtes öelda: ``Noh, missa passid. Paneme edasi või mitte!`` Jätsin sea Argentiina migratsiooniputksse 5km taamal, et vältida truu looma iseenda surnuksjooksmise vee ja toiduvabal tühermaal.

Natuke,natuke veel. Kätte oli ametlikult jõudnud Sud Lipez vol2. Olin juba mõnda aega tagasi ammendanud normaalsed toiduvarud ja söögikordadeks manustasin ratsioneeritud koguseid paljast riisi ja kaera. Esimeseks lootustandvaks tulukeseks oli kaartidelt puuduv kaevandusküla kus küla ainus ``pood`` asus perekonna magamistoas. ``Kas sul argentiina pesosid on?`` oli loomulik küsimus. Jaa, muidugi, ma just võtsin ühe suurema summa sellest kõrbes asuvast ATMide pleatoorast ja nüüd saan osta suuremas koguses vorsti, saia ja limonaadi...mis unistuseks jäigi. Vajutasin sisse loomkäigu viimasele mäekurule, et järmisel pärastlõunal olla juba veidi suuremas külas suuremate vorstilootustega.

 

 

Mis mulle sellise reisi juures meeldib, et tahtlikult aga ka tahtmatult toimub pidev piiride kompamine. Üks täiesti ootamatu murdepunkt leidis aset laskumisel tagasi (sub)troopikasse, Argentiinasse. Lõhna kui sellise kontseptsioon ajust oli selleks hetkeks juba nii kadunud (tänu Peruu mägismaale ja Boliivia platoole), et esimesed molekulid õienektarit segunenud raolõkke vinguga tõstsid mind korraks oma maakoju ja tagajärjeks oli arvestatav pisar silmas. Mis oli ühtlasi 3ndaks korraks Ameerikas ehk statistiliselt väga hea tulemus võrreldes reisieelsete aastatega.

Salta rajoon on tuntud oma värviliste mägede poolest mis on taganud suurte turistide tulva. Saltast(1200ümp) saab isegi rongiga sõita mööda sama orgu pidi kust ma alla tulin 4200meetri peale. Reis võtab ühe päeva ja maksab 130dollarit.

Kui rääkida Argentiinast esmamulje põhjal, siis saab see riik minu poolt üllatajate edetabelis esikoha. Kuskilt ülikooliajast on jäädvustunud Argentiinast mälupilt kui suurest pampast kus õppejõud tublima järelkasvuga muru ja põõsaskoosluse ülemineku juurepilti käisid uurimas. La Pazis kohatud vene motoränduri jutu alusel pidi kogu Argentiina olema traataiastatud ja ebasõbralik telkimiseks. Tulemusena ootasin vaevarikast kulgemist läbi millegi suure, tühja ja kuluka. Algus on olnud midagi otse vastupidist. Pampa on, jah, aga pampa ja mägede piiril paikneb rida suuri linnu absoluutselt parima kliimaga(ma ei tea kui palju mul õnnestub seda ``parima kliima`` definitsiooni edasi nihutada, aga midagi vähemat öelda oleks vale). Jah, valdav osa teeäärsetest on traataiastatud, aga on võimalik valida marsruut mis kulgeb läbi väikeste mäeahelike ja kus telkimine on peaaegu sama asulakauge kui Austraalias. Enamgi, Argentiina on omapärane kombinatsioon põhja pool asuvatest odavatest riikidest ja lääneriikide küllusest. Tasub vaid loetleda mõned standardsed punktid: maanteekaardid, matkapliidi gaasiballoon, kvaliteetsed rattajupid, supermarketid(a la Selver). Enamustes ladina ameerika riikides võib nendest unistada, siin kulus mul kõikide nende leidmiseks kokku 2 tundi. Et sellest veel küll ei oleks, eksisteerib Argentiinas nn ``must rahaturg`` või siis kohalikus keeles ``sinine turg``. Sisu on järgmine. Kui oled välismaalane ja võtad riiki tulles kaasa USA dollareid, on võimalik neid suuremates asulates teatud kindlatel tänavanurkadel vahetada kohaliku raha(argentiina peso) vastu jämedalt 1,5 korda suurema kursiga kui ametlik pankade poolt pakutav kurss. Põhjendus olevat see, et kuna argentiina peso on ebastabiilne, hoiavad paljud argentiinlased oma hoiuseid mitte pangas vaid dollaritena padja all. Nüüd võib tekkida paar(ilmselt rohkemgi)küsimust. Näiteks, kas, vahetades kõigepealt dollarid sinise kursiga pesodeks, siis pesod panga kursiga dollariteks, siis dollarid uuesti pesodeks jne jne, on võimalik lühikese ajaga saada miljonäriks. Ilmselt mitte. Kas, argentiinlased ise, minnes näiteks hommikuse bussiga Tsiilisse, võttes sealt automaadist välja Tsiili pesosid ja vahetades need sealsamas dollariteks ja tulles õhtuse bussiga tagasi Argentiinasse, ei saaks samamoodi soodsat kurssi ära kasutada. Ilmselt mitte. Siinkohal oleks huvitav kuulda mõne majanduspoisi mõtisklusi teemal.