Ülem-Boliivia

3ndal ööl La Pazis läksin magama küllalt hilja ja hetk hiljem ärkasin sama pimedas miski pillimüra peale. No ei saa olla.See oli siis üks nendest hämmingmomentidest, kui uni on olnud sigasügav ja täpselt ei tea kas see kestis 8 või 2 tundi. Olgu kuidas oli, asi oli vaja üle kaeda. Krabasin kiirelt jaki ja fotoka, sest pasunakoor tundus tempokalt lähenevat. Läbi metanooliaurude ja nende produtseerijate põrandale laokile jäetud ürpade komberdasin tänavale justkui helitaksist omav algloom kes oma evolutsioonilist ülesannet täidab. 200meetrit edasi püüdsin nurgal kinni sõjaväekoori kes härra Evo (hääldab EBO! hahahaha) vajaduste rahuldamiseks oli pühapäeva hommikul koos ülejäänud pataljoniga ebanormaalsel ajal tänavale aetud. Nii läkski suuremaks pildistamiseks, peale minu silmasin marsile kaasa elamas üksikuid kohalikke parme. Normaalsed inimesed lõpetasid samal ajal laupäevast klubikäiku. Koos paraadriviga suundusin ühtlase vooluga Plaza Murillole (La Pazi peaväljak) kuhu ajapikku kogunes kümmet sorti kirjusid-sulelisi kompaniisid püsside ja pillidega. Olin esimese marsiriviga platsile tulnud pooolpimedas, enne paraadi ametlikku algust, seega avastasin end üks hetk piiratud kogu pataljonist. Olin nö VIP tsoonis, kuhu ametlikult lubati ainult ajakirjanikud jms. Ajasin selja sirgu ja tõmbasin kaamera asjalikult välja, et jätta väliskorrespondendi muljet. Keegi ära ajama ei tulnud. Lõpuks ajas end kuulikindlast Land Roverist välja peategelane ise kes oma saabumise oli jätnud võimalikult viimasele hetkele – mokk veel mõnusalt hommikupudruga koos, kesse ikka viitsib vikunjasulgedega patjade vahelt end külma La Pazi hommikusse ajada mis sest, et kaasmaalased kahuriliha ootab teda juba 2 tundi, valvelseisakus. Ürituse tulemus – haruldased kaadrid Boliivia armee kiirmarsist, ``vabalt!``, ``joonduda!``jms.

La Pazis resideerudes on ruletikuulikese tunne. Misiganes punktis ka ei oleks, vabalt kravitasioonil toimida lastes veereks kõigepealt kanjoni põhja täies pikkuses läbivale peatänavale kust õnneks on võimalik justkui suusalifti trossidena toimivatele ``Collectivodele``(minivan-taksobuss) hüpata ja trotsides 10 km metsikut gravitatsiooni uuesti end kanjoni üles äärele lohistada. Üleval öörel aga hakkab juba teine linn, El Alto kes kangesti tahab La Pazilt pealinna rolli üle võtta. Majanduliku pealinna rolli ta kahtlemata ka üle võtab, varem või hiljem. Lihtne põhjus, El Altol on ruumi paisuda sisuliselt lõputult, kuni Tsiili ja Peruu piirini, kui soovib. Sest kuni piirideni laiub lõputu tasane maa, seal kus üks normaalne linn peakski asuma. Fengshui mõistes on El Altos palju mõnusam ``hingata``, laiad sirged tänavad, vähem liiklust ja sudu, kuigi linn asub veel 500meetrit kõrgemal, 4150peal.

Tagasi Peruusse minemiseks oli 2 head põhjust. Esiteks oli vaja üle vaadata Titicaca järv, maailma kõrgeim laevaliiklusega järv, ühtlasi sain lunastada uue kuuajalise pääsme Boliiviasse sealt korraks välja minnes. Titicacast. Järvel puudub märkimisväärne väljavool, ainult 10% jõge kaudu väljutab ta oma veed Poopo järve Oruro lähistel lõuna pool. 90% veest väljub järvest aurumise kaudu tugevate tuulte ja intensiivse päikesekiirguse abil. Järvekaldad on madala langusega, nii on tekkinud  üleujutusalad kus kasvab lopsakas hein. Omapärane on see, kuidas seda veel vee sees olevat heina koristatakse – paatidega. Onud kahlavad sirpidega kaldavõpsikus. Kuna järve rannajoon kõigub olenevalt hooajast palju, võib märgata paate mitmesaja meetri kaugusel augustikuisest kuiva hooaja rannajoonest. Telkisin ka ühe öö Tiquina maakitsuse lähedal, vaatega Lago grandele, suuremale vennale 2st Titicaca järveosast. Siin sain lõpuks aru, mida mõtles Equadoris kohatud hollandi rattarändur, kui ta väitis Boliivias olevat parimad telkimiskohad. Siin üritasin järjekordselt, tulutult, tabada kooli ajal vanast venne-koolkonna füüsikaõpikust loetud loodusnähtust - ``rohelist valgust``. Optiline nähtus peaks ilmnema selge ilmaga päikeseloojangul kui valgusspektri suurema energiaga värvid murduvad atmosfääris rohkem ja peaks seetõttu vähemalt teoreetiliselt, hetkel kui päike silmapiiri taha kaob, eristuma silmale puhta värvi kujul.

Järve väiksemale vennale tiiru peale teinud jõudsin piirilinna Desaguadero, kus paljastus senisest kalamehe- ja lehmaidüllist erinev vaatepilt. Kaldaäärsed olid müürina maju täis ehitatud varjamaks prügimäge mis nende taga järves asetses. Rachel Carson saaks sellest vaatepildist ilmselt veel ühe peatüki oma fantastilisse ``Nii ei tohi teha``-raamatusse, kui ta veel elus ei oleks. Aga näed siis. Iga riik( st rahvas) valib ise, milline ta reostustolerants on ja kui sügavale nabani sita sees ta tahab elada. Meenub tõik Bajal kui üritasin känkratäie plastikut õhtulõkkesse visata kui kaasaegsete prügipõletite eeskujuks oleva Sakasamaa kodanik mulle käe ette pani: ``Ära tee seda, pane siia kotti, ma viin prügi järgmisse linna kus nad seda...mmm...töötlevad, or something.`` ``Töötlevad, ahah, Mehhikos, jah?``

Boliivia platooala on ainus piirkond Lõuna-Korea kõrval mis senise reisiteekonna jooksul külastatud kohtadest omab teatavatsorti sooja vee ja -ruumiprotseduuride kultuuri. Ime ka kui ei omaks. Aasta keskmine õhtemperatuur on...uhh, külm. Alustasin testimist El Altost. Valisin kõige suurema ``SAUNA`` sildiga maja mis ühel veidi rahulikumal tänavanurgal moodustas omapärase puhkekompleksi: hotell ja spa asusid ühes majas, üle tee restoran. Ausõna, 4000peal pole häbi puhata. Ootasin huviga mis jura nad siismaanurgas saunaks nimetavad. Kõigepealt juhatati mind mingisse kinnimüüritud dushiruumi meenutavasse ruumi ja näidati, et meil on siin see ja see ja...bobobo vehkisin hiinapäraselt kätega ja küsisin, kas neil päris saun ka on. Ja oligi! Kuna oli hommik ja nad olid just ahju sisse lülitanud, oli ruumis umbes 40 kraadi sees. Ei kaotanud lootust. Uudne leiutis leiliruumis, ja selle eest tuleb boliviaanodele au anda, on kinoekraan. terve üks sein on paksust turvaklaasist, mille taha on asetatud samasuur LCD. Filmi saab ise tellida. Minu jaoks oli avastus tõeline shokk, seda enam, et tegu oli  mingi uue true-pixel(võimisiganes) 3D ekraaniga ja ulmefilmi tegelased tundusid reaalsemad kui leiliruum ise. Noh, jah, paraku selline pooletoobine filmi- ja soojavõtmine tähendabki boliviaanode jaoks saunaskäimist. Nagu ahvitõugu rassidele kombeks, tahavad nad lihtsalt soojas kohas istuda ja ootavad kuni banaan suhu kukub. Igaks juhuks oli ``terava``kuumusega leiliruumi kõrvale ehitatud veel teinegi identne ruum, ilma ahjuta, et persoonid kellele 40 pügalat liiga vinge tundub, saaksid jahedamas soojas filmi vaadata. Ootasin kuni ``leiliruum`` tühjenes ja hakkasin selgelt mitte leilivõtmiseks ehitatud ahjule sooja vett peale loopima. Pritsmed lendasid totakalt kinoekraanile ja plastiktopsil, mida kasutasin kapana, olid soolakristallid põhjas. Kõik oli kuidagi väga vale. Mõne aja pärast vajusid 3 tattnokka ruumi, selgelt erutatud uue filmi algussubtiitritest, mille nad olid tellinud. Tegin esimese katse küsida ja samas selgitada mis nad sellisest asjast nagu ``leilivõtmine`` arvavad. Vastuseks arusaamatud pilgud. OK, need olid lapsed, ehk on täiskasvanutega rohkem lootust. Ootasin järgmise raundini, kuni üks 35aastane tüüp end lava ülemisele astmele istuma sättis. Kõmistasin seekord rohkem vett paljale ahjuplaadile mispeale tüüp vehkima hakkas, et hästi hästi, aitab. Mis sa teed rumal gringo! Küsimuse peale kas neilk ka siin kombeks niimoodi teha ei saanud ma selget vastust, sest kui küsimuse mõttest aru ei saa, ei saa ju päris täpselt vastata ka. Noh, selge oli see, et saunaskäimine nagu meie seda mõistame, on sealmaal tundmatu. Hiljem selgus, et ämber ja kapp leiliruumis omavad järgmisi funktsioone. Plastikkapa sisse pannakse soola, et sellega end hõõruda. Kah võibolla levinud põhjamaades, aga pigem naiste seas kes liiga palju ``Kodu ja Aed`` ajakirju loevad. Ämber oli mõeldud mehemürakatele, kes piinavast kuumusest peaaegu keldrikorrusele vajuvaid kehandeid jaheda veega tupsutavad.

Tahaks pilte näha, eksju. Ise tahaks ka, aga pahalased tegid järgmine päev mulle avaõhuturul üks-null ja omastasid mu kaamera kõikide piltidega alates La Pazist. Omanikuvahetus oli vägivallatunnusteta mis poleks kindlasti mitte nii olnud, kui oleksin need 5 sekundit tähelepanelikum olnud. Kellegi pea oleks vastu betooni põrgatunud ja see pea poleks kindlasti mitte minu oma olnud.

Niisiis, uuest avastusest erutatuna, suundusin järgmise veeprotseduuri otsingule. Natuke enne Orurot silmasin paarsada meetrit teest maa seest auru tulemas. Turistivabast kuumaveeallikast olid plastiktorud suunatud veidi eemal püstitatud privaat-bassein ruumidesse kus sai 10boliviaano(kõrvalmärkusena – boliivias kutsutakse senini rahaühikuid ``peso``deks, mis tuleneb tõenäoliselt Boliivia tugevalt hõbedaga seotud ajaloost kui rahaühik omas hõbeda kaaluühiku väärtust ehk ``pesot``/``kaalu``) eest tund aega üksi või perega kümmelda. See, muideks, läheb jällegi reisi kuldvarasse. Võdiseva kehandiga nullkraadises ilmas leida kõledalt platoolt pooljuhuslikult 40 kraadise veega auk kuhu sisse kalpsata...uhh!

Neil päeavil tabas Orurot lumetorm mis sellist külma kliimat arvestades ei tohiks üllatav olla. Ometi leidsin kohalikud lumememmedega fotosessiioone tegemas ja muidu pöördes olevat. Hosteliomanik väitis, et viimati sadas neil lumi maha täpselt 50 aastat tagasi ja nende jaoks oli sündmus sama kui Jeesus end taasilmutaks. Kummaline. Uurisin sademegraafikut mis näitas kuu keskmiseks sademehulgaks 0.4mm, kusjuures lumekihi paksust võis mõõta vähemalt 4cm mis taandades teeb umbes 10kordse kuu sademenormi. Võibolla, tõesti, oli sellel 50aasta jutul mingi tõepõhi all. 

Oruros proovisin ära selle kinnimüüritud dushiruumi tüüpi sauna mis tuli välja on privaataurusaun. Paned ukse enda järel kinni ja keerad aurukraani lahti. Erinevalt lastele mõeldud kinosaunast oli siin tegu päris asjaga. Torus oli aururõhku niipalju, et sellega oleks võinud 10 neegrit nahavahetusravile saata. Keerasin kraani kolmandiku võrra lahti, sellest oli küll, et 15 minuti pärast kuumale alla vanduda. Selline on siis päris saun Boliivia mõistes. Pildil Oruro.

Nüüd Poopos komistasin veelgi õnnelikuma kombinatsiooni otsa. Kaevanduskülas kus kõikide tänavanimedele on lisatud järelliide ``Turistica`` ei leidnud aga ühtki turisti peale enda. Ööbisin kõige poshimas, ainsas majutuses külas, hotellis (jah, seekord oligi majutuse nimi hotell, kusjuures tavaliselt ööbin kõige räpasemates alojamentodes) ainsa kliendina, et hommikul kalpsta ainsa kasutajana vulkaanisooja basseini. Mida mida! Kuidas sellised joppamised on võimalikud!

Olin juba peaegu jõudmas Potosisse ent jällegi näitas teeviit haruteele ``Balnearios`` peale. Ei olnud võimalik mitte minna. Seekord oli tegemist ühe suurema geoloogilise formatsiooniga mis väljutas kuuma vett tervele armeele. Mööda jõekallast on rajatud rida basseine ja spakomplekse, lisaks kasutavad paljud kohalikud kuuma vett spaväliselt lihtsalt mäeseljal voolavates niredes pesu pesemiseks. Kuna asukoht on ainult 20 km Potosist, kunagi lõuna ameerika kõige rikkamast linnast, lisaks oli Potosis neil päevil käimas suurim festival(dia de Chutillo) Boliivias pärast ``Carnavali``, olid ``Balneariod`` puupüsti rahvast täis. Hind loomulikult senini krõbedaim, 25 pesot tund aega privaatboksi eest, ning kvaliteet, küll juhuslikult, sitt (st vesi leige).

Potosit peetakse maailma kõrgeimaks linnaks. Tõsi, asulaid mis paiknevad kõrgemal on palju,võibolla on Potosi selle tiitli ära teeninud nn päris linna omadustega. Olemas on vanalinn, kaugeleulatuvad äärelinnad, spordirajatised, pikk ajalugu. Linn rajati põhimõtteliselt hõbedakaevanduse tõttu mis paikneb lähedalasuvas mäes ja mis on alates algusaegadest mõnisada meetrit madalamaks kaevandatud. Kuigi suuremad hõbedavarud lõppesid 2sajandit tagasi käib keskaegsete tehnoloogiatega kaevandamine edasi tänini. Kuna sellisel viisil kaevandamine kaasajal on pehmelt öeldes kummaline, kasutavad seda ära turismibürood kes korraldavad ekskursioone mäe sisse. Pilt mis avaneb on troostitu – kaevanduskäikudest väljuvad kümnenditevanused kitsarööpmelised raudteed mis lõpetavad katkilõgatuna mõnikümmend meetrit hiljem oma tee kuristikus nagu videomängus ``Donkey Kong``. Käigud ise sama robustsed nagu algusaegadel, lisandunud on vaid elektrikaablid ja hüdraulilised liinid käsivibraatorite tarbeks. Suuremamastaabilisemaks kivilõhkamiseks kasutatakse kohapeal käsitsivorbitud pommi. See koosneb 3st kihist- nitroglütseriini kapsel südamikus, sellele mässitkse ümber plastiline püssirohi mis omakorda pistetakse nitraatväetisega täidetud kilekotti. Seesama stuff mida põllulegi loobitakse, kusjuures see viimane ongi see millega reguleeritakse pommi võimsust. Väetis on odav ja saab osta kartulikoti kaupa. Mis võib olla üllatav, et ka 2 esimest koostisosa müüakse lähedalasuvates kaevanduspoodides ja millega tänaval ringikõndimine ei too kaasa mingeid karistusi.

Potosi-Uyuni tee, olles kõige tähtsamaks turismiteeks Boliivias, on suureks kontrastiks riigi üldeisele vaesusele. Tee on tuttuus, kaasaegsete teeehitustehnoloogiate tippsõna, midamööda on üsna kummaline kulgeda. Kohalikku transporti praktiliselt ei eksisteeri, ainsad veosed on vagunitäite kaupa turiste. Vaated sellel lõigul aga auhinda väärt.

Jõusin viimasesse suuremasse outposti soolaväljade keskel, enne suundumist tõelisse outbacki. Uyuni sisuliselt eksisteerib turimi najal. Kiviviske kaugusel asuvad maailma suurim soolajärv Salar de Uyuni (et ma koguaeg kasutan väljendit ``maailma suurim, ägedam, võimsam, ei pruugi alati korrektne olla, kuigi üsna lähedal, lihtsalt nii on ägelahe ja mugav öelda)

Where the fuck is land!?

 ja sealsamas päevase dshiibisõidutee kaugusel Parque National Eduardo Avaroa mis on üks krõbe koht. Sinna olingi suundumas. Kui lüüa lahti netileheküljed selle koha kohta, selgub, et siin Uyunist Tsiili piirini Boliivia edelanurgas on tugevalt sissetallatud rada nii ratta- kui dshiibituristidele. Seda kutsutakse ``Lagunas Route``iks. Kogu piirkond ise on tuntud nime all  ``Sud Lipez``. Selles viimases Boliivia nurgas tõuseb platoo oma tavapärasest 3500 meetrisest kõrgusest 4000meetri peale ja siis veel viimases osas Avaroa rahvuspargis, 4300 peale, 5000mäekurudega. Pärast 8päevast rassimist läbi rannaliivateede, kus kulgemine oli kokkuvõttes suhteliselt lihtne tänu igaöistele peatustele külades, jõudsin Paso Capinani mis on kohe pärast viimast küla Villa Mar´i. Siit alates jäi piirini(ühtlasi ka platoo lõpuni) umbes 200km nn ``death zone`` kus valitsesid öised õhutemperatuurid -20kraadi celsiust, tugevad tuueld, vähesed kohad kust saab leiba ja vett. Ja nagu tellitud, esimene päev seles tsoonis ajasin taga lõputult lähenevat öömaja Laguna Colorado kaldal mis lõpuks jäigi kättesaamatuks kustunud tulukeseks pimedal kõrbemaastikul. Tulemus – 11h 2min 55 sek eelpoolkirjeldatud tingimustes viskasin telgi poolkuu all püsti üsna rahuldava enesetundega. Ka öö möödus rahuldavalt seljas 5 kihti riideid, talvejope ja 2 magamiskotti.

 2 viimasel päeval kujunes põhiprobleemiks tuul mis puhus mitte puhangutena, vaid stabiilselt 25m/sek ja loomulikult vastu. Leidsin veel viimsed jõuvarud ja jõudisn Polquesi nimelisse varjupaika Laguna Chapiri kaldal kus suutsin pererahva ilmselt oma näruse konditsiooniga nii ära võluda, et teisel sealviibitud päeval hakati mulle tasuta toitu ette kuhjama ja kaasa panema. Ja äkki, ei tea kust, kell 3 pärastlõunal, ilmus kohale mees Orlandost jalgrattal. Sain vaevalt öelda ``Tere, kuidas....`` ja tüüp oli juba tuule alla võtnud järgmise varjupaigani 40km eemal. Tüüp tegi selle lõigu samal õhtul 3 tunniga, mille katmiseks kulus mul järgmisel päeval 5 tundi. Esimene rattur keda kohtan kogu selle reisi jooksul, kes on peast lollakam kui ma ise. Vähemalt siin mägedes. Teda oli õnn kohata 2 päeva hiljem San Pedro de Atacamas kus saime vahetada rohkem kui 2 sõna. Kuid mitte rohkem kui 200. Motoorse rahutusega seletustest suutsin saada ülevaate tema grandplaanist. Siit alla Ushuaiasse ja tagasi üles Buenos Airesesse 3 kuuga, mas o menos 8000km. Muljetavaldav aga samas tobe. Mees oli pigem tegemas olümpiamaratoni kui nauditavat maadeavastust. Küsimuse peale, kas ta naudib niimoodi vastas: ``Yee, Yee. My flight is already booked in Buenos Aires, so I gotta make it.``

 Pildil olev kiri ütleb: ``See siin on minu kodumaa. Teretulemast Boliiviasse!`` Jah, selline see riik ongi. Materiaalne vaesus vastandumas võrratule loodusele.