Saltast Mendozasse

Vasjal on saladus? Kas peitub ta tünnis? Või kasvatatakse Cafayate viinamarjades tulnukate looteid?

 

 

Absoluutselt iga hostel, mis turisti teele jääb, alustab juba enne uksest sisse astumist igasuguste ``tour``ide, seikluspakettide ja bussireiside pakkumist-reklaamimist. Nii oli ka Saltas, kus suunaviidad näitasid üheselt Cafayate peale, läbi Quebrada de Valle (vadže!). Naljakas, et kohe kui mägedest alla tulla säärasesse paradiisi nagu siinsed viinamarjaistandused laolike madalate, udussekattunud mägede taustal, läheb aju kohe soft-reshiimile, samamoodi nagu maniakaal-depressiivne aju otsib üliaktiivsest maniakaalsest reshiimist tugevat puhkust depressiivse faasi näol. Või teisiti öeldes, olukord oli liiga mugav, et mitte pabistada ja ma hakkasin ette kujutama, et sõidan koguaeg õigest teeotsast mööda. Suunda küsides tuli vastuseks umbes nii: ``Tafi de Vadže? Džo dže que  ešte vadže queda maš adža.`` Mhmh, no selllge. Argentiinas olles tuleb lihtsalt ära harjuda, et igal võimalikul juhul šušištavad kohalikud häälikuid mis on muideks ka põhjus miks peaks Argentiinat külastama. Naljakas on!

Osaliselt tõugatuna absurdest musta turu valuutakursist, otsustasin endale lubada mõne luksuslikuma ürituse enda kohta ning võtsin suuna Tucumani, paraplaanerite pealinna. Tucumaniga külnev tilluke mäeahelik on justkui loodud paraplaneerimiseks. Läänes asuval tasamaal vormuvad aastaringselt soojad stabiilsed õhumassid mis vaikselt üle nimetatud mäemütsi libisevad, tekitades paraplaneerimiseks ideaalsed pärastlõunased tõusvad õhuvoolud. Miskipärast kujutasin seda atraktsiooni ette kolmnurkse lennuvahendiga ja adrenaliinitekitavana. Tegelikkuses pole sel midagi peale hea vaate pakkuda. Kõige keerulisem on puri õhku saada ja pärast seda on sisuliselt tegu pensionäri kombel oma uunikumiga mööda maanteed 70ga veeremisega.

http://www.youtube.com/watch?v=lJ9vJXuyyGs&feature=youtu.be

On teada, et Argentiina ja Tsiili vahel Andides on arvukalt läbipääse, keskmiselt 4500meetri peal ja mõned neist isegi asfalteeritud. Paraku vaevlen ma endiselt nende maaliliste ent karistavate mäekurude üledoosi käes ja valisin suuna nii otse kui võimalik, läbi kõrbe San Juani ja Mendoza peale. Ootamatult leidsin end konkreetsest kõrbest, umbes sellisest nagu on Austraalia. Pikad sirged teed kombinatsioonis taganttuulega pakuvad võimalust võtta timetriali sõidupositsioon ja päevad lõpetada 150-200 km vahel ning telkida absoluutses karuperses kaaslaseks ainult liivarotid, kuu ja tähed. Ja muidugi riis ja makrell.

Kuskil seal vahel tähistasin teise 10 000 km läbimist spidomeetril, kuigi reaalselt on läbitud isegi veidi rohkem spidoka aeg-ajalt disfunktsioneerimise tõttu. Tegeliku tähistamise võtsin ette paar päeva hiljem enne Mendozasse jõudmist, kui reisikotti oli miskipärast ära eksinud liiter õlut. On tähelepanuväärne, milliste hindadega müüakse õlut ja veini Argentiinas. Esimest korda hinnasilte nähes arvasin, et tegu on eksitusega. Kuid mitte üldse.Liiter õlut saab kätte dollariga, liiter veini sama hinnaga! Kuna konkurents on loomne, siis pole mitte alati tegu suuloputusveiniga nagu Hispaanias odavatel veinidel on kombeks, vaid enam-vähem kraamiga.

Nendel pikkadel kõrbesirgetel ei taha mitte ainult ratturid kiiresti sõita vaid ka autod. Politseikontroll on eranditult kindlates punktides kuhu neile on ehitatud oma maja kus nad tööd saaksid teha(kooki süüa) või siis pikalt hoiatavate siltidega ette reklaamitud suvalistes kohtades. Seetõttu ei näinud ma ühtki autot mis oleks alla 130 sõitnud, normaalne kiirus oli kuskil 150 ja mõni kavalpea arvas, et tegelikult saab ju ka kiiremini. Samal ajal veerevad mööda maanteed ka kivikoormatega laetud rekkad. Tulemus on järgmine. 5 kõrbes veedetud päeva jooksul jõudsin 2 korda värskele sündmuskohale, kus radiaatorid olid konkreetselt salongi sõidetud. Kusjuures mulle tundus, et asjaosalised ise olid isegi ellu jäänud.

Nüüd veel üks väike õlu ja puhkepäeav ja...vaatab mis saab.