Oli 5 augusti hommik kui ma ärkasin muidu sääskedest kubisevas Amazonase soos asuvas väikeses põllumajandusasulas Santa Rosas. Esimesed päikesekiired kumerdusid hospedaje avarasse sisehoovi ja oma veidi palavast ruumist välja astudes võis taas veenduda, et on ootamas järjekorde Amazonase kuiva hooaja pilvitu ideaalilähedase ilmaga päev. Viimasel ajal olin hakanud ärkama koos kukega või veidi varemgi ja hinnates minu kasutuses olevat ülipikka päeva, kiskus justkui tegelema mingi lollusega, mida tavalise 8tunnise tööpäeva sisse ei oleks asjalik panna. Eelmine päev olin ostnud 2 asja - tilluke karbitäis tavotti ja samasuure piiritusepudeli. ``Joomiseks?`` küsisin müüjalt, kes agaralt kohe seletama, et jah joomiseks või siis naha peale määrida moskiitohammustuse vastu. Võib mitu korda arvata milleks kohalikud seda kasutavad. Mõte oli ajada tavott transpordikõlbmatust karbist pudelisse, et mitte korduks see, millele näiteks naised mitte kunagi pihta ei saa - et kui panna vedelik lahtisesse anumasse ja talle kilekott umber keerata, siis ausõna, paaritunnise teekonna möödudes kruusateel ei ole sup üldse mööda maad ja ilma laiali voolanud. Vähem kui minuti pärast protseduuri algust selgus, et 3aastasest bakalaureusekursusest loodusteaduste erialal polnud mitte midagi kasu, sest niimoodi tavotti läbi sentimeetrise pudelikaela ajades hakkab õhk pudelisees kiiresti vasturõhku avaldama ja edasine töö on samahea kui lahtise võraga puuoksa vastutuult loopida nagu juhtus ühe downisündroomiga kaasmaalasega Puert Maldonados. Kuna aga endiselt oli seesama ülipikk päev kasutada, liikusin kiiremas korras lähimasse nurgapoodi pulgakommi järele. Viimane osa kommist mis jääb pulga sisse oli jube tõrges välja tulema, seda suurem aga vaevatasu kui loodetud süsteem edukalt tööle hakkas. Kasutasin tühja pulka läbi pudelikaela asetades vasturõhu eemaldamiseks pudeliks ise rahumeelselt tavotti ühest anumast teise ajades. Niipalju siis 3st aastast Tartu Ülikoolis. Oli kasu küll.
Tegelikult algas Amazonase retk mõni nädal varem kui juhtusin sirvima Lonely Planet Guidebooki Peruu Amazonase kohta. Huvipakkuvaid lauseid võis välja noppida mitu. Näiteks, et juuli keskmine päevane õhutemperatuur jääb kuskile 25kraadi kanti, millest võisin mägedes ainult unistada. Teiseks sai veel 2006 aastal tee, mis viib Cuscost Puerto Maldonadosse, sellise kirjelduse nagu ``vile`` ja ``the worst road in Peru``. Hakkasin uurima bussitranspordi hindasid Cuscost Puerto Maldonadsosse kui järsku meenus, et mul on üks jalgratas mida ma mingitel põhjustel endaga pidevalt kaasas vean. Miks mitte seda kasutada. Üleöö oli planeeritud marsruut La Pazi pikenenud 1500km võrra ja ma ei hakanud pikemalt peatuma sissetungival mõttel, et võibolla see liiga suur tükk hammustada. Vaevalt, vaevalt...
Enne veel kui laskusin tundmatusse Amazonasesse oli tarvilik väisata la fiesta Virgen del Carmen Paucartambos mis mugavalt ühtis marsruudi ja kuupäevaga. Senini 2 kuud ideaalset kuiva sõiduilma pakkunud Peruul oli aga viimane üllatus varuks. Paucartambole eelnenud viimasel mäeahelikul tuli kuskilt lumetorm, läbi lumetormi hobune ja tema järel sandaalides mägilane. On imetlusvärne, et nende mägikülade elanikud, kus tavapärane on nullilähedased õhutemperatuurid, käivad pidevalt ringi lahtistes sandaalides. Vastumeetmeks külma ja näljaga võitlemisel kasutatakse põske topitud kokaiinipõõsa nutsakut. Kokaiinilehtedest roheliseks muutunud ila suunurgast tilkumas, hõikas mägilane: ``Kust tuled?`` ``Estonia``, vastasin. ``Astoria?`` ``Jah, jah, Astoria`` oli juba tavapäraeks saanud vastus. Samahästi võiks öelda, et tulen kuu pealt. ``See siin on Peruu!``jätkas mägilane. ``Ahah, tänud, nüüd siis tean ma ka``. Oota, ``Kuspoole Paucartambo jääb?`` ``Siga no maa!`` Mägilane plätserdas oma ratsut piitsutades läbi lörtsi edasi ilmselgelt kaheldava väärtusega karjamaadele 4300 peal.
Kui Lonely Planeti lugemisest üldse midagi kasu on olnud, siis kindlasti see, et ta juhatas mind sellele festivalile. Tavaliselt hoian seesugustest turimimagnetitest kaarega eemale või suhtun aupakliku umbusuga. Paucartambo festival, osavõtjate arvult küll kolossaalne, jätab aga hoopiski seesuguse külapralle mulje. Vajab vaid vaadata kaardile, märkab, et tilluke küla on surutud kitsasse jõeorgu. See annab aga tulemuseks, et festivali ajal on kogu publik ja esinejad koos surutud vanalinna tänavatele sama tihedalt kui number 62 bussiga hommikul Lasnamäelt kesklinna sõites. Lisaks loobub palju turiste sellest festivalist kuna kohalesõit läbi mägimaade kruusateede on liiga kurnav.
Virgen del Carmeni auks peetakse ka mujal lõunaPeruus pidustusi, samuti ka Boliivias, miskipärast on see aga Paucartambost saavutanud suurimad mõõtmed. Mida Carmenilt küsitakse? Nagu ikka – et vili paremini kasvaks, et laamadel ja muidupudulojustel endiselt kotid sügeleks ja karv kasvaks. Huvitav on märkida, et festivali avapäev on täpselt sama mis vanamees Sann sünnipäev. See on loomulikult ka päev kui juuakse kõige rohkem, et järgmine hommik eelmise õhtu superkangelased saaks näo riisitaldrikusse langetada. Palju õnne Sann!, tagantjärele, kui seda juhtud lugema. Pidu oli lihtsalt niivõrd kõva, et purjus sead koperdasid juhtmetesse ja tõmbasid terve küla kaabli tagant ära.
http://www.youtube.com/watch?v=5Pq6EA1aJ-8&feature=youtu.be
Selle piirkonna lemmikväljendiks paistab olema ``No maa`` ja selle kõikvõimalikud kombinatsioonid. Mulle isiklikult läheb see väljend eriti korda seetõttu, et selle paralleeli inglise keeles, ``just``, kasutatakse Austraalias öökimiseni. Mistõttu on minu jaoks selle fraasi ümber aja jooksul tekitanud üsna sarkastilise aura. Eriti lollakas kõlab sõnakombinatsioon ``Siga no maa!``, ehk siis ``just continue`` või ``jätkab tegevust``, mille suurelt seljalekleepimist oma fantaasiates nendel päevadel kaalusin. Reaalsuses kasutasin aga lihtsamat teed, hakates nimetatud fraasi kasutama ülekulunud ``Buenas Dias`` asemel. Kastreeritud häälel fraasi oher kasutamine tekitas peamiselt kivistunud, arusaamatuid pilke, mõned registreerisid selle kui solvanguna, umbes, et ``jätkab tegevust, ma ei viitsi sinuga pikemalt lobiseda``. Eks millegagi peab ju igavust peletama.
Aga mäed polnud endiselt läbi. Peruu lihtsalt ei jäta. Kui Peruu üldse midagi külastajale öelda tahab, siis on see, et kõik teised riigid enne ja pärast on mannetud pussyvuzzid, vaata kust nurgast tahad. Eriti hästi tuleb see välja tagantjärele võrdluses Boliivias, kus päevad tagasi võtsin maailma kõige ohtlikumaks teeks tituleeritud Old Yungas Roadi mis numbrite põhjal otsustades(70km uphill, tõusumeetreid 3500) ongi üks maailma raskemaid. Peruus on kümneid selliseid tõuse, küll veidi väiksemate numbritega.
Nüüd oli vaja võtta tõepoolest viimane mäkuru Peruus. 500km kaugusel merest, 5 km kõrgusel taeva all tekkis järsku rida kalarestorane.Miks kala sellises kohas nii populaarne on, igaühe pakkuda. Isiklikult meenus üks koht Hondurases kus kord aastas hakkab taevast kalu sadama, mida kohalikud ämbritega püüavad. Ehk on siinne seletus midagi sama absurdset.
Vahetult enne päikseloojangut jõudsin viimase kalaputkani. Lahtisest õuekraanist silmasin vee asemel jäätükke tulemas, sossukas tuul puges mõnusalt naha vahele.Telkimine lagedal sellistes tingimustes oleks olnud selge enesetapp, polnud midagi teha, tuli abi paluda. Alandlikult pöördusin söögiputkat pidava pererahva poole sooviga nende maja taha tuulevarju telk püsti panna. Selle asemel sain hoopis magada laoruumis koos surnud kanaga.
Järgmise päeva õnnejoovastust saab ehk vaid võrrelda selle erutusega mis oli Ameerika reisi alguses huvitavaid lennureisi seiku läbides, Filipiinidel ja mujal. Juba pikemat aega külmumistemperatuuridel elades, tundus skaibi vahendusel Eesti suve nägemine midagi võimatut. Nüüd oli suvi reaalsus, Amazonase võtmes. Naeratust näolt polnud võimalik eemaldada. Kohe alguses, üleminekutsoonis mägedelt Amazonase basseinile, paljastus küngastel see kõige dsunglimast dsunglim millena me seda ette kujutame. Erinevus näiteks Yucatani vihmametsaga oli selgelt tuntav – Amazonas on võrreldamatult suurem. Ma ei tea kas põhjus on lihtsalt teadmises, et ta on suurem, aga seal kohapeal on kuidagi seda suurust selgelt tunda.
Kohe Amazonase algusest peale hakkasid möödasõitvad autod mulle transporti pakkuma ja seda kuni lõpuni välja. ``Väga ohtlik on, tiigrid ja mis veel``oli tavapärane selgitus. No faken way ei jää ma ilma sellest looma ja taimeriigist läbisõitmisest ja ohtrast Amazonase köögi nautimisest. Tee, millest eespool juttu oli, oli aga Interoceanic Highway nime all ära asfalteeritud, nii möödusid esimesed kilomeetrid Puerto Maldonadoni kiires rütmis, vahelduvate vihmahoogudega ja omapäraste jõeküladega. Polnud kahtlust et koht on autentne.
Puerto Maldonado on üks kolmest Peruu Amazonase suuremast asulast rajatud 2 suure jõe ristumiskohta üleujutuste eest kaitstud kõrgemale maalapile. Viimastel aastatel on linn teinud suurematsorti majandsuliku hüppe, 2012 avati uus megasild üle Rio Madre de Dios´i. Muuhulgas teenindab linna nähtamatu USB-kaabel mis tagab suuremad internetikiirused kui näiteks Eestis. Mitte Koreas. Kuskil pole kiiremat internetti kui Koreas. See aga ei takista aeg-ajalt elektrikatkestuse esinemist mis jätab minutiks-tunniks õhtusese pralletava linna küünlavalgusse. Ma ei imestaks kui see on elektrijaama inseneride vimka, et anda linnale tõelist outbacki feelingut.
Maikuus ei osanud küll arvata, et terev Peruu läbimiseks kulub 2,5 kuud. Nüüd ei tundudnudki jutud teiste ratturite üle kolme kuu kestvatest rännakutest Peruus enam nii võimatuna. Riik on lihtsalt nii mitmekesine, haarates rändurit paralleelselt eksisteerivate suve, sügise ja talvega, vali millist tahad. Kuhu iganes lähed, muutus on garanteeritud. Minu kui tonnide viisi söögimassi tarbiva liikuri jaoks on Peruu ideaalne koht. Tavalist einet kutsutakse ``Menu´ks`` mis koosneb supist eelroaks ja ``segundost`` teiseks põhiroaks. Söögid on lihtsad ja isegi maitsetud, riis, kana, yuca, juurviljad, aga tühjale kõhule käivad väga hästi. Puuvilja tarbivad peruud vaid pressitult või purustatult kümnetes eri kombinatsiooni viljamahla ja segujookidena. Populaarne on koduvalmistatud jäätis, mida süüakse igalpool.Aeg ajalt juhtub, et mõnes suuremas asulas on hiinlane pannud püsti veidi fäänsima restorani, serveerides mereande jm huvitavaid aasis mõjudega riisipõhiseid roogi. Baasroog sellistes ``Chifa``des on ``arroz chaufa`` ehk siis riis segatud erinevate komponentide ja maitsetega.
Et jõuda järgmisesse riiki Boliiviasse, pidin päevaks põikama Brasiiliasse. Nii sain ühe linnukese passi juurde, kui peaks juhtuma, et reisi hilisemas faasis ei õnnestu Brasiiliasse minna. Silma ja kõrva hakkas 2 asja. Portugali keel on muidugi totakas (vähemalt võrreldes hispaania keelega), lühike ``vestlus `` piiriametnikega, ei olnud palju puudu, et oleksin naerma pahvatanud. Kummaline on ka see, et Inapari-Assis Brasil piiripunktis elutsevad Brasiilia piirivalvurid kes ei oska sõnagi hispaania keelt, kuigi Inapari asula on mõnesaja meetri kaugusel. Teiseks, Brasiilia rannakultuur kiirgab 3000km kaugusele Amazonasesse. Mingitest suvalistest veekogumisaukudest karjamaade vahel, mis tavaliselt on lehmade joogireservuaariks, on tehtud ``playad`` koos kõigi juhatavate siltide ja lihtsama hooldusega.
Piir Boliivia ja Brasiilia vahel, Epitaciolandia ja Cobija vahel, on üksjagu kummaline. On ametlik piiripunkt ja siis on veel miski jalakäijate sild mis on mõeldud kohalikele elanikele. Lisaks pole Brasiilia poole immigratsiooniputka üldsegi mitte piiri ääres nagu tavaliselt vaid seda peab tikutulega linna pealt otsima. Niimoodi 2 silla vahel pendeldades jõudin lõpuks Boliivia ametlikku piiripunkti Boliiviast endast. Mõnes muus piiripunktis oleks see tinginud lahjemal juhul viltuse pilgu piirivalvurite poolt, siin aga tundub ei olnud see midagi erilist. Lõpuks läks vaja Colombias lunastatud kollataudi tõendit, mida ma arvasin mul mitte kunagi esitada ei ole vaja. Ei taha pikemalt vaagida teemal, mis oleks saanud, kui nimetatud tõendit poleks olnud. Just siis kui arvasin, et saan esimese rahuliku hingetõmbe teha, oleks mu pangakaart päevinäinud masinasse kinni kiilunud. See oli juba 5nda panga automaat mis keeldus mulle kohalikku raha köhimast. Astusin putkst välja, palgele tekkis sedasorti mõru naeratus nagu varem oli ette tulnud mõnes kesk Ameerika riigis. Kas nüüd ongi kellad? Olin 1500km kaugusel La Pazist, esimesest tõenäolisest asulast kus arvasin raha saavat. Sularaha hädareserve oli parasjagu niipalju, et oleksin saanud sinna bussiga sõita, jäädes ilma kogu Boliivia amazoonases kruisimisest, milleks siia ju ülepeakeala tulnud. Suundusin poodi kust lunastasin Brasiilia importterava. Nukralt ``residenciali`` jalutades silmasin tänaval veel üht pangaautomaati, ``Banco Los Andes``. Sügav väljaohe kerkis kopsust kui kuulsin seda masina iseloomilikku häält, kui see kupüüre loeb. Lubasin purgi õlut taastunud Amazonase õhtuleitsakus
Ootasin põnevusega järjekordset pööret menüüsse. Esimesena serveeriti taldrikule seasoolikas. Selline konkreetne jäme toru, mille kahe epiteelikihi vahel võdiseb priske rasvakiht. Kui veel natuke kujutlusvõimet timmida, näeks silelihaseid selle toru ümber lainetamas, ja kui siis veel natuke kujutlusvõimet timmida... mille ma aga eelseisva eduka eine huvides tegemata jätsin. Cobijalasele oleks ``Fear Factori`` soolikasöömine mitte palju pinget pakkuv. Veel manustasin magustoiduks vedela pudingisarnast jooki – komplekt oligi koos. Teadsin, et reis Boliivias saab olema fantast.
Puudus igasugune informatsioon sellest mis saab edasi. Kasutada olev Googlemaps näitas järgnevaks 1000km asustamata sirget teed läbi Amazonase. Kas tee on asfalt? Vaevalt. Kas öömaja on? Ei tea. Kas boa kerib öösel ümber tegi? Ei usu. Pärast 30 km lõppes asfalt, esimesed kruusakilomeetrid olid sõidetavad, võib öelda et head. Tee rullus sarnaselt Lõuna-Eesti vooremaastikule üles alla, kahel pool teed peamiselt karjamaad vaheldudes üksikute wildlife reservuaaridega. Esimese öö veetsin avalikul spordi-mängu-turuplatsil kus maja tagant leidsin suure veetünni pesemiseks.
Sellises kuumuses ja kruusatolmus sõites käib mõte lisaks toidu ja vee sissekühveldamisele veel peamiselt ühe asja ümber – saaks õhtul dushi alla. Palvetele vastati, järgmiseks 3ks ööks jõudsin ilma pingutamata asulatesse kus sain lisaks 3kordsele dushile päevas fiistida taas ja taas uute roogade kallal.
Nendel päevadel hakkasin üha rohkem nägema dsunglitöölisi kelle elu ei omaks ilma konstantse kokalehe doosita mingit mõtet. Põsed, kuhu aluselise pulbriga segatud lehenutsak topitakse paisusid absurdseteks. Arvukate testide alusel julgeks kahelda sellisel viisil kokaiini pruukimise ergutavas mõjus kehandile. Pigem on tegu nö `mehetunnusega``, kui põsk on kokalehest punnis, siis oled tegija. Kogu mõju mis see kurikuulus substants tekitab, pole rohkem kui tuimestus limskestale, millena kokaiin poolteist sajandit tagasi algselt kasutusele võeti. Võrdlus suitsetamisega oleks siinkohal üsna tabav. Seda enam on imekspandav, et paljudes arenenud riikides on kokaiin tabu ja paha. Pole ekspert, aga pakun, et rohkem probleeme tekitab kokaiin sellepärast , et see on keelustatud, mitte seetõttu, et see oleks jube ohtlik aine. See aga ei takista arstionudel ja sotsiaaltöötajatel endiselt levitamast täistasvanutele mõeldud ``jõuluvana`` või ``jeekim kaevus`` müüti. Kui on soov sarnastest müütidest vabaneda, palun, selleks on siinsed riigid sobivad, takkaotsa on Peruus väikse koguse kokaiini omamine legaalne.
2015 aasta on boliviaanode ajju tambitud märgatava efektiivsusega. Ei pea kaua otsima süüdlast, kes ilutseb La Pazi suuremate magistraalide jm võtmekohtade kohal reklaamtahvlitel. Nimelt tevad kõik boliviaanod, et aastaks 2015 on riik valmis, vähemalt see osa mis puudutab Interoceanic Highway nr 2 La Pazist Cobijasse ja sealt edasi Riosse. Sest nii on lubanud härra Evo Morales.Mõtleme nüüd korra veel. Tähtajani on aega natuke rohkem kui 2 aastat. Vaadates seda töötempot ja moraali, millega hetkel käib tee-ehitus nimetatud lõigul, vaadates hetke teeolusid osades Amazonase lõikudes, mhh..., julgeks selles sügavalt kahelda. Jõudes sellesama jõeni mis Maldonadoski, nimega Madre de Dios, kõnetasin pungpõskset praamipootsmanni, küsimusega, millal siia siis sild kah tuleb, üritades samal ajal leida kaugel teiselpool jõekaldal midagi eristatavat. ``Dosmil quince!``hõikas ta koolijütsile omase päheõpitud teadjalikkusega. ``Oled sa kindel?`` ei silmanud ma endiselt märki mingitest sillatööde algusest. Kaua võtab aega ühe megasilla ehitus? Kas tõesti 2 aastat? Võibolla Hiinas, kas ka Boliivias.
Kohalike keeles triangulost alates muutus maastik eelmainitust pampaks. Loomulikult sain viimasest öömajast kaasa tuttava ``pampa no maa`` mis seekord osutus karmiks tõeks. 300km mitte midagi peale sirge ja tasase kruusatee, vaevalt leidsin mõne farmi kust vett küsida.
Just siis kui arvasin, et on jäänud veel viimane lüke Rurrenabaqueni senini ainult lootusetult trepis oleval kruusal, otsustas tee muutuda millekski munakivipudru ja liivatolmu seguks. 70km lõiku Santa Rosast Reyes´sse sõitsin 8 tundi 70% võimsusega. Ei hellitanud lootust et ratas sellest tervena välja tuleb ja nii ka oli.
Rurrenabaque´t, hüüdnimega Rurre, peetakse Boliivia Amazonase maalilisimaks asulaks. Lähedalasuv Madidi rahvuspark tõmbab ligi palju turiste ning Rurre teenindab neid kõiki baasina selle külastamisel. Ei saa kurta, erinevus senini külastatud Boliivia asulatega on märgatav. Küla on märgatavalt kõpitsetum ja puhtam, seal on jäätis! millest võib mujal Boliivia Amazonases unistada, ja 2 avalikku basseini. Mõistagi ei puudu ülehinnatud turistirestoranid jõebulevaardil ja arvukalt hotelle.
Yucumost läbi sõites võiks vaevalt arvata, et selles emapilgul rekkajuhte teenindavas maanteeristi asulas võiks midagi veel olla. Ometi väitsid kohalikud, et neil on siin veel kool ja vaffa festival ka nädala pärast. Tõesti, õhtust tutvumisringi tehes silmasin tolmustel nurgatagustel tänavatel koolilapsi rõõmsalt ringi paterdamas. Lihtsalt omapärane on tõdeda, kuidas inimesed suudavad sarnastes, mingi suvalise Saksamaa tanklakompleksi suuruses asulas edukalt funktsioneerida.
Tagasi mägedes. Esmajoones küll madalad künkad üleminekutsoonis enne põhirooga, tõusu Altiplanole. Viimasest öömajast Yucumos oli sitamaiks suus, kuna tihtilugu sellistes kohtades oled sunnitud magama minema siis kui hostelit pidav perekond otsustab üürgava Bolivia TV välja lülitada. Madalates mägedes alanenud temperatuuridega oli aga telkimine uuesti IN, niiet sain hotellidest mõneks päevaks ``puhkust``. Enne ja pärast Caranavit muutusid vaated ja teeolud sellisteks, ainult mille pärast tasub lennureis La Pazi ja kasvõi bussiga neid piirkondi külastada. Boliiviasse reisi korral ongi ilmselt kõige kallimaks (või veidi liialdades ainsaks kuluks) osaks lennupilet. Kohapeal olles saab läbi ajada odavalt, makstes madalamaid hindu terves ladina ameerikas nii majutuse kui söökide eest.
Caranavist edasi oli selge, et senini valitsenud idülliline Boliivia maaelu on asendumas kaasaegse urbantsooniga.Kraavist tõusid hetkeks rutiinsest teetööst puhkust otsivad noortööliste pilgud ja nähes selgete ülepäevitustunnustega gringot, ajasid julgelt oma noored pederinnad kummi justkui tahtes öelda :``Ma tunnistan juba maast madalast, et olen pede, sest mu ema on mu sellisena sünnitanud! Mis sa tahad mu ema solvata vä?`` Üritades leida sõnu üllatuslikult ilmunud ``blanquito`` adresseerimiseks, tahtes ilmselgelt öelda:``I suck U I blow U, we can go right now`` , suutsid nad arvestades varast kellaega ja vähest võõrkeeleoskust kombineerida midagi english-spanish segust ``Que hotiito!`` ja siis veel midagi millest ma aru ei saanud. Arvatavasti oli see ``We can go right now``.
Panin tähele, et autod sõidavad teel kuidagi imelikult – täpsemalt, valel pool teed. Harjumuslikult registreerisin selle kui tavanähtuse, kui vahepeal panevad autojuhid ``laia lehte`` ja tühjadel teedel lõikavad sisekurvi.Mingiks hetkeks viskas aga üle kui nad pidevalt millimeetri pealt must mööda tuhisesid nagu rattur oleks neeger sebrat ületamas. Otsustasin lõpuks teada saada mis värk on ja vähemalt selle ühe juhi tähelepanu äratada. Laskumisel 40 klikki tunnis ei pidanud kaua ootama, kui järjekordne sedaan kurvi tagant vastu tuli, samuti 40 hoogu sees. Suunasin voki eeskujulikult parempoolse sõiduraja keskele ja läksin sedaaniga ``seina panema``. Pärast seda kui me mõlemad olime plokki pannud ja üksteist mõttes sõimasime, jõudis ka mulle lõpuks samapikka juhetpidi kui mu reis on kohale, et midagi on valesti. Järgmises kurvis sain teetöölistelt vastuse. Alates sealt ja sealt kuni sinna ja sinna, jah, liiklus ongi tesistpidine. Mh?! Mittemidagi aru ei saanud seletustest küsimusele ``Miks?``(tegelikult, kui oleks mingi sarnase riigi juht, keelaks seaduslikult ``miks`` küsimuse ära), veeresin pügala jagu vähembravuurikamalt edasi, mõtiskledes endamisi, kuidas on võimalik, et kõigis varem külastatud 15+ riigis pole midagi sellist ette tulnud. Lõpliku vastuse saamise himu pitsitas niivõrd, et tülitasin kohe järgmist onu kes tegevusetult tee ääres molutas. Mingi ime läbi leidsin arusaamatust seletusmulinast üles tuttavad sõnad, millest kokku sain enam üldsegi mitte nii arusaamatu vastuse. Nimelt, mägedes, ja eriti just teetöödel, vahetuvad liiklussuunad Boliivias juhul, kui valdav raskeveokite liiklusvool jääb parempoolse liikluse korral jõepoolsele küljele, vältimaks raskeveokite tõenäolist kuristikku vajumist.
Altiplanole viis juba eelpool mainitud North Yungas Road, maailma kõige ohtlikumaks teeks tituleeritud teelõik. Nimetus tuleneb minevikust kuna äärmiselt kitsal teel laiutab ühel pool peaaegu et vertikaalne sein mõnesaja meetrise kukkumisega. Enne ümbersõidu ehitamist 2006 aastal olid autode kuristukkilangemised igapäevased. Nüüdseks pole seal aga praktiliselt mingit liiklust, peale turistide, kes maksavad turismibüroodele raha selle ees, et rattaga kurikuulsast mäest alla sõita.
La Pazi kirjeldamiseks jääb sõnu väheseks. Tasase maa kodanikud ei suudaks ilmselt uneski ette kujutada sellist linnaehitust, kus enamus äärelinnadest on ehitatud 30kraadisele mäeseinale. Linn sai alguse augu põhjast kus praegu asub tilluke kesklinn, kasvades piiramatult mööda mäeseina üles. Tundub nagu oleks linnaelanikel lihtsalt majade ehitamise asemel progresseeruvalt tekkinud soov ehitada linn, kus on võimalikult raske elada.
No comments:
Post a Comment