Nicaragua

Niisiis, olin jälle piiritsoonis, oodates muutust mis pidi tulema. Lõputõusul mäeharjal asuvasse piiripunkti kuulsin mitmeid kordi ``Hola`` mis Hondurases oli pigem erand kui reegel. Kohvikus tõsteti ette suur kausitäis juurviljasuppi, mille keskel hulpis veel suurem siga. Koos kuhja ``tortilla``sid kõrvale närides piidlesin paksu neegrit vastaslauas ja mõtlesin, kust on see fakt võetud, et 40% ``nicaragüensedest`` elab alatoitlustatuna. Sellest hetkest tõmbas kehand säästureshiimile, olin taas paradiisi piiri ületamas pärast Hondurase musta auku.-

Mis siis kohe silma jäi? Nicad näevad välja äärmiselt neegritõugu. Neeger sattus siia kust mujalt kui Aafrikast koloniaalsõdade ajal, orjatöölistena või lihtsalt pärast laevahukku maa poole ujudes. Lisades sellele, et enne hispaanlaste tulekut oli põlisrahvas suhteliselt väheproduktiivne ja pärast hispaanlaste saabumist hakkas mestiitsotittesid sadama oavarrest, saab kokku valdava segurassi kes koosneb neeger+eurooplane+põlisrahvas.

Nicad jagavad oma maa samamoodi nagu guatemalad - põhjadsungel, kesk-highlands, pacific lowlands. Kuigi üldiselt kattub siin loodusvöönidte kirjeldus Guatemalaga, tähendavad ``highlands`` Nicaragua mõistes 500-1500m kõrguseid mägesid, mille peale tiibetlane kergelt muigaks. Nii nagu teised nimetavad Nicaraguat ``järvede ja vulkaanide`` maaks...mh, kaardi peal on küll kaks arvestatavat järve, pane siia kõrvale siis näiteks Soome, mida nimetatakse samuti järvede maaks...

Alustasin teekonda highlandsidest, maandudes Ocotalis, kauges mägikülas keset agraarmaastikku. Ainus majutusasutus mille uksed avati oli 0,2 tärni ``hospedaje``, kus pandi ette, et ma kell 6 õhtul tagasi tuleksin, kui uksed avatakse. Kui uksed avatakse? Uks oli ju avatud, miks ei saanud ennast sisse seada? Selgus, et ``hospedaje`` tähendab Nicaraguas tööliste hotelli, mille kliendid on vaesed maapiirkondade(või tesistest regioonidest) pärit töölised, kes vajavad kohta kus end pärast tööpäeva siruli visata ja ei midagi muud. Hospedaje avab end õhtul kell 6 ja sulgeb hommikul kell 6. Seda naljakam oli, kui järgmised 3 päeva sättisin ma end seal sisse justkui oleksin tavalise hotelli kunde, tekitades iga päevase väjumise-sisenemisega ennekuulmatu ja omanikele ebamugava vibratsiooni sissetallatud päevarütmi. Pedersatist (jälle!) peremees kasutas võimalust koheselt, üritades iga ukseavamise ajal mind silitada/käperdada.

Nicaraagua rahvustoit on Gallopinto, ehk riis ja oad keedetud ja praetud. Seda süüakse absoluutselt igal ajal igasugu muude produktidega koos. Tavaliselt salatiga, lihaga/kanaga. Idapoolses niisketes riisikasvatus-madalmaapiirkondades võetakse oad koostisest ära, siis tähendab, et sööd lihtsalt ``arroz``. Rahvusköögi poolest on Nicaragua riik, nagu ka Belize, kuhu võikski elama jääda. Taldrikule tõstetakse liha kulbiga, tavaliselt umbes pool prae massist. Selle peale tahaks kohe Mehhiklasi visata millegagi, kus üldjuhul praktiseeriti toiduga mõnitamist. Meenub väike asula enne Oaxacat, kui istusin lauda, tellisin ``comida`` mis tähendab a la praadi ja mille peale tõsteti mulle ette lusikatäis oalörri ja kuvanid kanatiib. Midagi peaks isegi kõige koonerdavama kokatädi ajus koitma, kui lauda istub 85kilone atleet jalgrattaga, et söönuks saamiseks on tema poolt pakutud ``comidasid`` vaja umbes 10, et lõunasöögi energiavarud täita. Olin tookord suht äärepeal, et raha selle lörri sisse visata ja minema kõndida.Novot teemast kõrvale, aga niiskene see ratturi elu on...söögikorrast söögikorrani.

Koduaedades on populaarne kasvatada ``jocotet`` mis näeb väla nagu viinamari ja maitseb nagu mmm....jocote. Tamarindost tehakse mahla või ´´frescot`` nagu siin öeldakse. Fresco võib muidugi olla igasugu jook, olemas on bränd nimega fresco. Eks ürita siis ennustada, mida saad, kui tellid ``frescot``. Jään nime võlgu, aga sain maitsta ühe pikliku, tumeda kestaga, oasarnase kaunvilja sisu. Kasvab kirssi meenutava puu otsas ja kaun on palju suurem kui oal. Jookk mis saadakse selle kauna sisu keetmisel piimaga on midagi väga lähedast kakaole piimaga aggga....ülimegapalju palju parem! Ja paneb pea valutama!

Üle kruusateede ja inimtühjade karjamaade liikusin kauaoodatud eesmärgi poole – surf Vaiksel ookeanil. Enne veel jäi tee peale Leon, üks kahes suurest keskusest riigis, tudengilinn ja kauaaegne liberaalide staap. Meenutab veits Tartut või mis? 20 kilomeetrit ranniku suunas asus aga peamine sihtmärk, Las Penitas, väike kaluriküla nagu neid siin nimetatakse. Võibolla et liigagi rahulik, sest komplektis tuli kaasa täielik kommunikatsioonide puudus, puudusid toidupoed, inimesed. 2 päeva surfisin pea inimtühjas rannas täiesti arvestatvatel lainetel algaja jaoks. Mitte et ma oleks osanud, rohkem nagu lasin lainetel end pillutada. Korralik asendus lõbustuspargile, isegi kui surfida ei oska. Laine on lihtsalt niivõrd poweris.

Harjumatu on olla Kesk-Ameerika riigis mis on nii turvaline. Managua oli järgmiseks sihtmärgiks. Linn mis 70ndatel maavärina tõttu maatasa läks, on äärmiselt laialivalgunud. Igavate alleedega, üksikute vaatamisväärsustega mis asuvad suvalistes, eraldiasetsevates kohtades üle linna. Märkasin, et olen Managuas alles siis, kui põrutasin läbi ühe äärelinna osa ja märkasin Managua silti enda selja taga!? Olin Manauast läbi sõitnud seda märkamata! Niivõrd lahjem on selle tänavapilt võrreldes teiste keskameerika keevaliste pealinnadega. Ometi, võib kindel olla, et turul on endiselt kõik nagu olema peab. Pildil surub siks end läbi massi kust algul vaatad, et jalgratas ka lägi ei mahu. Siksid on endiselt ametlikud politseiautod Managuas mis on ilmselt pikka aega sõbralike sotsialismiriikide leeri kuulunud Nicaraguas tolle ajstu pärandiks.

 

Nii fantast riik kui  Nicaragua poleks, oli aeg võtta suund Costa Rica piir poole. Enne veel, õppisn Malacatayas tundma kohalike elu-olu, viibides perekonna juures 2 ööd. Kinnistusid teadmised siinsete rahvaste meeletust usust ``Diosesse``või siis ``Jesuchristo``kultusest ja meeletust lebotamise vajadusest. Sain lihtsalt seestpoolt vaadata olustikk mis igapäevaselt maanteelt niikuinii silma paistab – inimesed ei tegele siin mitte millegi muuga kui päev otsa taevasse vahtimisega, põranda pühkimisega, chattimisega ja söömisega. Nüüd kaiseb mindki Jesucristo ja kunaiganes mul raske peaks olema, tuleb lihtsalt taevasse vaadata ja palvetada. Sekllise instruktaashi sain kaasa :) Eks näis kas toimib ka.

Veel samas külas samal nädalalõpul toimus mitu huvitavat üritust, millest tähelepanuväärseimaid oli iga-aastane kohaliku cowboykogukonna hobuste showoff ja igapühapäevane cockfight. Jah, just, legendaarne cockfight kus isased enne ei peatu kuivastane on verest tühjaks tilkunud. Kuked pannakse tandrile ja võitlus kulgeb üsna sarnaselt poksimatsiga raundide ja ajavõtuga. Viimastes raundides tehakse kukkedele suust suhu hingamist, et neid turgutada ja pühitakse liigne veri sulekattelt. Mats on lõppenud, kui pärast uue raundi alguskellalööki nokk vajub vastu maad.

 

Piiri ületan 22 märts vähekasutatud piiriületuspunktis, San Juan Rio maakonnas. San Carlos on tagamaa dsungliküla kus igapäevaselt lähevad paadid Los Chile, Costa Ricasse. Jään igatsema Gallopintot ja ``kakao``jooki.