Guatemala ja Honduras

Alates Mehhikost olen olnud tunnistajaks 2 suurele viljakoristushooajale - mandariin ja arbuus. Hooaeg troopilises mõistes ei tähenda lihtsalt seda, et lähed poodi ja ostad langenud hinna eest vilja. See tähendab seda, et selliste levinud viljade puhul on üleproduktsioon paratamatu, eksportei tasu ära võitõenäoliselt ekspordib hiinlane alati odavamalt. Efektina kuhjatakse produkt maanteäärsetele ja põllumajanduspiirkondade keskustesse, kus soovijad saavad äbrite ja kühvlitega vilja hankima minna. Vahelduseks saab arbuusihunnikusse koopa kaevata ja ennast vaikselt sealty välja süüa. Bannane paistab olevat külluses koguaeg ja igalpool, lisaks alates Guatemalast on menüüsse tekkinud selline huvitav elukas nagu papaya. Papayat on siin väga armastatud ja varieerub ameerika jalgpalli suurusest 10kiloste monstrumiteni.

Guatemalaga algas sii lõpuks nn päris Kesk-Ameerika, ladina Kesk-Ameerika koos ühtlaselt madala hinnataseme ja jätkuva kriminaalse kuulsusega. Guatemala on geograafiliselt jagunenud 3ks - niiske vihmametsade vöönd põhjaosas, mäestikuvöönd kesk-läänes, vaikseookeni vöönd lõunas mis klimaatiliselt jääb esimese 2vahepeale. Enne farmerite saabumist oli põhjaosa wild-north, kuhu veel hiljuti polnud korralikku teed ja kohati pole tänini. Ühel kahest põhja viivast maanteest tuleb endiselt jõgi praamiga ületada. Kuhu karjamaade vahele on jäetud tükikesi reserve dsunglielukate jaoks, möllavad nad täies hoos. Näiliselt olematust dsunglivõpsikust möödudes on kuulda howler-monkey´de pröökamist, teele sibavad rusikasuurused tarantlid. Telkimisplatsi leida on praktiliselt võimatu, isegi niidetud murupinda rattaga läbida üritades jääb see pehmesse pinnasesse kinni, seisma jäädes ründab moskiitopilv, mil meenub pidevalt teemaks olev malaariaoht ja asjaolu, et mingeid malaariatablette ma loomulikult ei tarbi.

Mäestikuvööndisse sisenedes sai selgeks, et sellel riigil, arvestades pindala, on looduslikult, kultuuriselt ja insenertehniliselt palju pakkuda. Mehhikos kohtasin USA rattpoisse, kes hoiatasid: ``Dude, wait until you get to Guatemala. Instead of road going around the mountain, it goes like this!`` tehes kätega vonklevaid liigutusi üles. ``Some wierd engineering there.`` Esimesed teekalded Samuc Shampei kandis olid kuskil 15% ringis. Värskena oli neid muidugi mõnus võtta, lisades sellele veel kruusakatte ja downhilli, võib arvestada mõnusa rollercoasteriga kus ratas vahepeal alt ära kipub kaduma. Paari päeva jooksul oli aga selge, et 85 kilosele poisile sellised kalded hästi ei mõju, lihas ei olnud võimeline enam taastuma ja tempo kukkus märgatavalt. Niimoodi tiksusin Lake Altitlanini. Teel aga, mis suundus San Pedrost ümber Atitlani lõunakalda oli pakkuda midagi hoopis uut. Kalle tõusis veel 5% võrra, 20%ni. Seda kinnitas ka Sveitsi recumbent-rattur, kelle spidomeeter näitab kaldenurka. Kuna mul hetkel on veel samad käigud rattal millega alustasin Austraalias, siis sellisest kaldest üles minemiseks polnud ma võimeline ilma sikk-sakke tegemata.

Nüüd kogu see on muidugi nali võrreldes sellega mis tuli hiljem Hondurases. Tee kaldenurgad siin regioonis justkui korreleeruvad sellega, kui perses on riik üldiselt. Paaris asulas Hondurases tekkis küsimus, et misasjana see teelõik siin mõeldud on - jätkuna tavalisele teele, pinnatud ka normaalselt tsemendiga - aga milleks? Ma ei näinud ühtki autot sealt üles minemas, üritasin ratast lükata aga, veendusin suht kiirelt, et lihtsam on minna suure ringiga. Kaartidel oli see lõik tähistatud seinatähisega, kui uskuda akna järgi tehtud kalkulatsiooni, siis on tegemist 30% kaldega..

 Guatemala mäestikurajoonis, 2000m kandis pluss miinus, elab enamus riigi rahvastikust. Inimesi leidub kõikjal, küla järgneb külale ning vahepealsed ala on samuti täis maju ja väiksemaid asulaid. Postkaart järgneb postkaardile, tõus laskumisele, sekka mõni kruusalõik.

 Siin elavad samuti mägimaiade järeltulijad, keda on riigi rahvastikust suurim protsent kui teistes maiariikides. Maiakultuur on Guatemalas peajagu üle teistest kohtadest, kus neid leidub. Peatudes pikemalt suuruselt teises keskuses Guatemalas, keeleõppepealinnas Quetzaltenangos, sain piidelda rahvusriideid, imetleda maiade oskust kanda absoluutselt kõike pea peal(seda õpetatakse lastele maast madalast), nautida turumelu.

Quetzaltenango tultas jälle korra meelde, miks on nendes riikides niivõrd lahe reisida. Õhtul kell 7 lõpetas koostöö terve kesklinna ühe linnaosa elektrivõrk, mille taastamiseks läks paar tundi. Edaspidi hakkas sama korduma veevarustusega, eriti Hondurases ja nüüd ka Nicaraguas. Isegi Mehhikos suutis kolmel päeval järjest ära kaduda nii elekter, internet kui ka vesi. Aga tookord oli ka maailmalõpu eelne aeg.

Piirkond on tuntud mitmete vulkaanide poolest, millest enamus on inaktiivsed. Vulkaanironimine on seal täiesti eraldi turismiharu, kuigi sisuliselt äärmiselt tobe. Kustunud vulkaani otsa ronimine on samahea, kui mistahes murranguliselt tekkinud mäemõtsi otsa, aga näe, inimesed käivad ja ronivad ja maksavad ka veel selle eest, sest nii on popp. Ent üks vulkaaniformatsioon, Atitlani järv, on niivõrd mastaapne, koos 3 hiljem tekkinud vulkaaniga järve ümber, et sinna ümber on tekkinud terved külad. Pole ime, et turismikülad, sest vaated mis avanevad, panevad nõustuma härra Humboldtiga kes on kunagi nimetanud järve ``maailma ilusaimaks mereks``.

Riigis käinud ja pelinna mittenäinud oileks justkui midagi puudu. Seetõttu üritan alati iga riigi pealinnast läbi minna. See teema muutub päevakajaliseks siin, kuna enamus turistidest justnimelt ei lähe Kesk-Ameerika riikide pealinnadesse. Mida suurema ringiga ümber, seda parem. Kuulsus käib nende ees, väljateenitult. Guatemela Citysse minemiseks oli selgelt vaja eraldi plaani. Ei saanud lihtsalt minna suvalisel ajal, näituseks vahetult enne pimedat ja siis vaatama hakata mis saab. Otsustasin ööbida enne linna piiri mis juhuslikult juhtus sekshotell. Kuumad guatemala neiud ja sarnased ei hoidnud oma hääleaparaati tagasi. Järgmine hommik andsin tuld, et võimalikult palju Citys läbi kammida ja õhtuks kadunud olla. Warzone oleks palju öelda, aga veits kõhe hakkas küll. Linna piiril sittusid parmud avalikult kahe magistraali vahel, linnaparkides nägin esimest korda neid vendi keda Mexico Citys ei leidnud - need kes konkreetselt ootavad pimedat, et siis juhuslikke õnnetuid rünnata. Slummid külnevad vaheldumisi kesklinna ja teiste eesrindlikumate linnaosadega. Mingi feng shui on selle 18 Callega mis jookseb risti läbi kesklinna otse slummi. Seal toimub väidetavalt kordades rohkem röövimisi kui teistel tänavatel. Ringi jalutab tüüpe kaheraudsega nagu jalutaksid koeraga. Normaalne.

Veel peaaegu samal päeval jõudsin viimasesse geograafilisse tsooni Guatemalas, Pacific coast. Palju inimesi siin ei ela, vist on liiga kuum. Eriti kuival hooajal jääb sellest ääreala mulje, kus miski ei kasva ega paljune,  neeger on hütis peidus, ookeaniauri roomab laisalt kuhugi.  Esimest korda pärast Bajat nägin uuesti Vaikset ookeani. Leidsin ka ühe ranna mis vabalt võiks konkureerida tänapäeva Zihuatanejo tiitlile. Päris Zihus jäi ju käimata. Kergelt turistikalduvusega, on Monterrico nii eraldatud muust maailmast, et see on ta jätnud suhteliselt rikkumatuks. Ainus põhjus miks ma sinna pikemaks ei jäänud, kuna seal ei saanud surfida.

Viimane lõik Guatemalas, idaosa mis on klimaatiliselt sama mis lõunarannik, meenutas kangesti Austraaliat. Ainult rantsopidajale reserveeritud, läks kuumus siin meeletuks, saatmas veelsgi suurem kuivus. Tee ääres kasvas üks puu, kangesti baobabi sarnane. Baobab on puu mis on natiivne nii Austraalia kui Aafrika teatud üliukuivadele piirkondadele. Inimesed on seal aga võrreldamatult sõbralikumad kui mujal Guatemalas.

Üldiselt Guatemalast. Põhjustatuna liigsest turismimassist, on seal välja kujunenud 2 hinda, üks kohalikele, teine turistidele. Kaupmehed isegi ei varja seda ja avalikult annavad teda, et sulle peabki olema teine hind. See paneb natuke mõtlema veidi filosoofiliselt ja küsima: millist hinda siis, ütleme, jõukam lääne turist, ikkagi maksma peaks? Kas on tal õigus kasutada ära oma ostujõu eelist teenitult selle eest, et ta on targem, tublim ja osavam? Või peaks ta ikkagi mingil määral oma kaasplaneediasukaid järele aitama, maksteski ausalt tema rahakotile paslikumat hinda?

Oli kunagi selline idee, milline võiks olla ideaalne rattasõiduriik. Igapäevaselt vahelduva maastikuga, taskukohase söögiga...nendele tingimustele vastab ilmselt palju riike. 3komponent oleks see, et minusugune budgeträndur saaks iga õhtu linade vahele ja dushi alla. Guatemalas on see võimalik! Ja seejuures jäädes veel üliväikese eelarve piiridesse. Poleks vaja telki jms. Ideaalne rattariik!

Hondurasest oli kuulnud kõike muud kui head ja lipu nägemine piiril ei muutnud mu ettekujutust. Riik, mille lipu põhivärv on lilla, ei saa head tähendada.Tegin esimesi pedaaliringe ja monitoorisin tähelepanelikult teeäärtes jõlkuvaid tüüpe. Eelinfo kohaselt pidid nad varem või hiljem mingi gringo(nii kutsuvad nad valgeid)vastase manöövri tegema. Kohe algusest peale oli kulgemine võrreldes Guatemalaga palju keerulisem jua nii Nicaragua piirini välja. Esiteks ei leidnud ma mitmes asulas soovitud hinnaga öömaja. Sellest poleks lugu, kui Hondurases oleks võimalik telkida. Paraku on riik ehedalt lõhestunud vaeste ja rikaste vahel, kus rikkad kaitsevad oma vara ja vaesed on jäetud niisama tilbendama, üksteist tapma ja röövima. See annab efektina mõnusa tulemuse, kus maanteääred on 100%liselt traadistatud niiet koer ka läbi ei lähe ja pimeduse saabudes hakkavad ringi kimama dsiipidel purjus ekipaasid röökivate teismelistega. Eks ma siis istutasin ennast puuriida taha maantekraavis ja ootasin niimoodi hommikut. Mitte väga mõnus.

Siguatepeci! ristis oli mõttekoht. Varem olin plaaninud teha Hondurases suurema ringi, läbi Olancho wild-westi, kus oleks mind oodanud kauaoodatud kruusateed. Juhuslikult aga lugesin käsiraamatust lõiku mis väitis kastistatud tekstiga, et Olancho piirkonna teedel on oma nimi välja kujunenud - ``camino del muerte``ehk surmateed. Üsna tavaline olevat seal, kuna kõik omavad relva niivõiteisiti, miks mitte siis seda kasutada. Erilised maiuspalad on just gringod. Suurema lootuseta puhkusele olin sunnitud suuna võtma linna peale, mille notoriosset suburbi, Comayagüelat, võrreldi 2008 aastal Baghdadi tänavatega kui seal veel suurem action käis. Jutt käib loomulikult Tegucigalpast ehk hellitusnimega (hahaha) Tegus! Seekord oli asi konkreetne. Tegemist ongi pealtnäha warzone´iga. Linn asub kausikujulises augus ümbritsetuna ilmetutest mägedest. Üksikud tuhmunud kõrghooned tõusevad slummidest, sitajõgi jagab linna kaheks - eliitlinnaosaks ja Comayagüelaks. Võtan toa hotllis, mille uksed on avatavad ainult seest, märkamatuks ei jää tankisoomusest rauduksed mis tõstetakse ööseks klaasuste ette. Kasutan ära viimast tundi valget aega ja otsustan kaameraga Comayagüela tänavatele lehvitama minna. Neid tüüpe, keda MCitys pidi tikutulega taga otsima ja GCitys olid kogunenud parkidesse, tilbendas Teguses igal  nurgal. Kahtlasi tüüpe on igat masti: prügiparme, parme kes müüvad päikseprille jm plastikut, konkreetselt väga tumedaid tüüpe kes vahivad nurkade peal kapuutsin alt, parkidesse kogunenud gänge, noortegänge kes tegelevad ilmselgelt narkotsi müügiga. Ahh, mis linn! Kui hästi sobiks sinna kuivand jõeauku oma seelikut lehvitama Maria von Trapp ``Helisevast Muusikast`` ja ``Edelweiss, edelweiss...`` lõõritama.

Selle raske õhkkonna all mis Hondurases valitseb, elavab enamus inimesi nagu ikka oma tavapärast rahulikku elu. Nad on abivalmid ja rõõmsad inimesed. Lihtsalt, riigis on niivürd palju seda muud kontingenti, kellel pole midagi teha ja kes niisama ringi tilbendavad maanteede ääres ja linnades, ja parema puudumisel kalduvad vägivaldsetesse tegevustesse. Samamoodi nagu maialaps sünnib korv peas, sünnib hondurase meeslaps matseete käes.

Endal on aeg tähistada esimest 10 000km reisi algusest.

Tähistan seda rõõmsalt haigevoodis. Loomulikult on juhtunud paratamatu -oma mõistusega maanteele lahti lastuna ei oska ma muud teha kui vajutada niikaua kuni tunnelis valgus akkab paistma. Õnneks jõudsin enne kokku vajumist Nicaraguasse mis on täiesti teine maailm. Aga sellest juba järgmine kord.

Head tulevat Jeesusenädalat!