Friday, August 31, 2012

vol 2

Päevased toimetused selja taga, kustud kasitud, viskasin voodisse pikali ja heitsin pilgu moblasse. 00.03, 1 septemper. Meenus, et kusagil kaugel eestimaal lähevad lapsed täna jälle kooliaastat alustama. No ilmselt ka mujal maailmas, see aga jääb isiklikult kaugeks. Eriti kummastav seejuures on, et antud elufaasi/tegevuste juures ja eestist kaugel olles on 1 sept üks päev teiste reas - see ei tähenda mitte midagi, kui just juhtumisi kuupäeva ei silma kuskil.

Selleks korraks on eepik vol 2 joon alla tõmmatud, need read tulevad uue väärtuse saanud Darwinist. Teele jäänud viimased 2 riiki, Korea ja Jaapan olid minu kui rahu armastava metsarahva geene kandvale kodanikule selge liig. Rahvastikutihedus arenenud riigi võtmes on siinjuures peamiseks märksõnaks. Eriti teravalt kruvis ennast meelesse Seoul, eriti selle kesklinn. Uurisin ka statistikat, suurima rahvastikuarvuga maailma linnadest, kus eesrinnas on muuhulgas ka Hiina suurlinnad nagu Peking ja Tianjin, on Seoul umbes 17 000 elnikuga ruutilomeetri kohta tabeli eesotsas. Justkui võiks siis öelda, et kui kõnnid Pekingi tänaval ja Seouli tänaval, siis peaks kulgemine(ehk ka enesetunne keskkonnas) olema sarnane. Vale. Mida statistika arvesse võtab? Pindala ja rahvaarvu. Mida ta aga arvesse ei võta: 1. milline on tänavate ja ehitiste alla jääva pindala suhe, 2. Millisel määral üritatkse liikuvat massi kontrollida ja kuidas mass sellele reageerib. Ehk siis, Seouli tänavad on jämedalt poole kitsamad kui Pekingi omad. Arenenud riigile kohaselt katab tänavavõrgustikku fooride, sebrade, piirete jne meri. Ja loomulikult, rahvas kuuletub. Kõik see kokku teeb 2st sarnase rahvastikutihedusega linnast elukeskkonnana kohad mis erinevad üksteisest kui kits ja kurk. Seoulis eksisteeris minu jaoks 2 mõudi. Ekstreemmõud, kui oli reaalne tahtmine ja vajadus kuhugi jõuda, mille lõlitasin sisse ratta seljas. See seisnes jõhkra tuimusega autode vahel littides ja bussi tuulest bussi tuulde hüpates. Kõikeeitav mõud seisnes selles, et lamasin hostelis seliti ja surfasin netis. Kui välja läksin, siis võimalikult lähedale ümber nurga poodi või, suure pingutusega, kõrvalkvartalisse sauna, kuhu jäin samuti peitu tundideks. Mis seal tänaval siis nii hullu on? Minu ettkujutuse kohaselt redefineerib Seouli tänav jalakäija jaoks tänava/tee definitsiooni - inimese poolt modifitseeritud pinnaslõik, mille eesmärgiks on lihtsustada liikumist punktist A punkti B. Seouli versioonis siis - ...pinnaslõik, mille eesmärgiks on raskendada, frustreerida, pagendada jalakäijat, kes soovib jõuda punktist A punkti B. See on täiesti ridikuloosne. Seouli tänaval tegled jalakäijana selgelt rohkem seismisega, kellegi vastu põrkamisega. Tundub et inimesed tegelevadki sellega ainult eesmärgiga jõuda järgmise auguni tänaval mis viib metroosse.

Kui korea poiss on suutnud vermida oma pealinnast õuduste augu, siis imperiaalsete geenidega Jaapan on lõdva randmega mesterdanud samasuguse robotkeskkonna tervest riigist. Jah, terve fakenama jaapan on kui üks suur Lego, õlitatud masin mis ei peatu hetkekski. Kui kuskil on kirjas (Piibels oli see vist) et Jumal lõi inimese enda järgi, siis need jaapanlane üritab luua robotit enda järgi. Need väikesed vahvad metallist mehikesed keda aeg ajalt uudistes näha võib ja kes oskavad kuubikuid ühest virnast teise tõsta ja konarlikult kõndida, need pole lihtsalt mingi järjekordne vahva leiutis millega suurkompaniid eriprojektina arendavad. See on selge jaapanlase püüdlus ehitada metallist iseenast. Kas masina sees on võimalik telkida? Jah. Kusjuures veel hästitöötavale masinale kohase lihtsusega. Algselt olid suured kahtlused selles osas, kuid peagi selgus, et Jaapanis on võimalik keset totaalset tiheasustust telk püsti panna. Kusjuures seda tehes on baiti tunne kellele on kõvakettal eraldatud täpselt üks pinnaühik. Jaapanis meenub vähemalt 2 korda kui keerasin pimeduse saabudes võssa ja ööbimispinnaseks oli valida kas asfalt või asfalt.?! Sellist asja mõnes muus riigis kohata...no väga kahtlane.
Rännaku statistikat

riike 5
distants 11000
kõrgeim punkt 4900+m
pikim tõus 70km @ 3,6%
tippkiirus 90,2km/h
olümpialinnu 4
baodsõsid ja nuudlisuppe   väga mitu
hiinakeelseid fraase 5

 

5 comments:

  1. Baidi võrdlus projitseeris korraks väga elavalt Jaapani masinmaailma silma ette. Olümpialinnad olid siis las ma pakun - Peking 2008, Soul 1988, Tokyo 1964 ja .... tali mingi. Arno Tali?
    Aga kirjuta midagi veel Jaapanist, seal tegid ka korraliku distantsi ikka. Katastroofirannikule vist ei sattunud?

    11tuhK....peab meeldima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ...1998 Nagano. Vastan meelsasti härra Toomi erisoovile ja imen (lähi)ajal Jaapani kohta midagi pastakast välja. Katastroofist niipalju, et ootasin vähemalt korralikku vihma, mida lubasid tabelid... 3 tilka tuli 20 päeva jooksul!? Huvitav fakt: Seouli olümpiapargis olid kõigi olümpiate toimumislinnad, alates London 1948 jäädvustatud bareljeefile, puudu oli Moskva 1980.

      Delete
    2. Miks Moskvat Souli nimekirjas pole, võib vaid arvata. Lugesin, et sovjetunjoon on alla tulistanud 2 Souli lendavat reisilennukit - viimane oli 1983 ja täismäng ehk 269 laipa. Seakarjad igatahes. Muidugi ajaloo moonutamine on omamoodi perverssus.

      Äkki juhtusid siis tee peal ka 2018 aasta taliolümpialinna?

      Delete
    3. Huvitav mis allatulistamise põhjus ka oli?
      Phujongchang, uh see ju mingi küla keset mägesid,isegi googlemapsis on pilve taga varjus. Läbi sealt ise ei sõitnud.

      Delete
    4. Põhjus oli mõlemal juhul pilootide navigeerimisviga ja sellega kaasnes sattumine unjooni õhuruumi. Siis polnud GPS veel arendatud ja sat.navigeerimine oli kah lapsekingades. Muidugi maailma sõbralikeima riigi õhuvägi arvas, et reisilennuki lugu on bluff ja tegemist on kavalalt kavandatud luureaktsiooniga...

      Delete