Pii mai Lao!

Ute´d relvastatud lapsrühmadega on reastunud pealinna põhibulevaaridele, nendega piirnevatest elamutest on voolikud tänavale veetud, kraanid lahti keeratud. Pimeduse saabudes on tänavad üle ujutatud, kuigi ei saja. Aktiivne turist on leidnud oma koha tänavaäärses lööküksuses ja üritab anda oma osa Lao vabastusüritusse kommunismist. Õhus lendavad värvipommid, veejoad. Osad dsiipidel liikuvad üksused on leidnud endale personaalse vastase keda neutraliseerida ja käib chase-race mööda linna. Igaüks kes leiab tee läbi lahingukoridoride, karistatakse vesi-moonaga, olgu turist või kohalik.

Selline näeb välja Vientiane keskus Lao suurimal üleriigilise püha viimasel, haripunktini jõudval pühapäeval. Tõenoliselt üks parimaid reisisiajastusi mis üldse olla saab, on tulla selle piirkonna riikidesse just selle totaalset veesõda kujutava püha ajal. Täiskasvanud ei pea häbenema - nii mõnedki isad on leidnud koha autokastis oma poja kõrval, mõlemal mänguasjapoest ostetud veepüss käes järgmist ohvrit sihikule võttes. Ka turist ei pea häbenema - laod võtavad ta avasüli vastu oma meeskonda, ainukeseks takistuseks on veesurve alanemine linna veevõrgus mille tulemusena ei pruugi äkkrünnakute ajal kõigile vesimoona jätkuda. Mõtlev lääne turist leiab jällegi koha tänavaga piirneva maja rõdul, kust ootamatu halastamatusega üllatatakse hetkelises segaduses motoriseeritud üksusi  - ``kust see sahmakas nüüd veel tuli?``.

Linna anonüümsest kaosest eemal suuremate maanteede peal, käib isemoodi ``pika ja terve elu soovimine``. Igas suuremas külas on teel kontrollpunktid kus kallatakse traditsiooniliselt kopsikuga vett krae vahele. Rõhutan krae vahele, sellega paistab neil olevat mingi traditsiooniline või nende loogikast lähtuv seos. Ratturile on see asjaolu paraku mõru maiguga, sest vett oleks vaja just pähhe. Probleemi lahendus on muidugi suht lihtne. Tuleb kergelt vihjata, et natuke vett oleks veel ülekuumenenud kehandile vaja, mispeale kogu maanteepatrullist kaob senini veel eksisteerinud kübeke kõhklus falangi (võõramaalane)ees, erutunud seltskond suunab kõik olemasolevad veeressursid ``ohvri`` peale ja voolikust tulev veejuga saadab veel mitu meetrit pärast hüvastijätuavaldusi. Teine element/traditsioon on nägu talgiga kokku mätserdada, mis järgmises kontrollpunktis maha uhatakse ja siis uuesti ja uuest ja uuesti sama asi kordub taas. Harva oli talk senteeritud miski tugeva herbaaliga, ala vietnami salv. Niiet kui see hiljem silma voolas, siis oli ka päris huvitav. Kolmas element, millest ma kahtlustan said paljudes kontrollpunktides osa küllaltki valitud seltskond, sealhulgas falang, oli tops Beer Laod. Niimoodi falangi  privileegi ära kasutades, hakkas pärast mitmendat topsi kerge tellis jalga tekkima, kahandades järjekordse suhteliselt eepilise 2poolesajakilomeetrise päeva 200 peale.

Aga algusest peale. Elu esimesele, kuigi tillukesele Bolaveni platoole tõusmine oli tavapärastest mäkketõusudest erinev. Geoloogoliselt ei oska seda pinnavormi nimetada, aga ilmselt oli tegu miski laia jõeoruga moodi lauskmaaga mis viis ühtlase , ala 1% tõusu ringis, mitmekümne kilomeetri pikkuses platoole. Palju olen rääkinud teiste ratturitega sellistest ``false flattidest`` mida esineb mujalgi ja mis on alati kummastuse ja arutuse allikaks. Tunne on , nagu sõidaksid siledal, ekstreemsetel silmamoonutuste korral ka allamäge, teglikult on endiselt tegu tõusuga. Niisiis, kohe algusest sai selgeks, et Lao on drafterite paradiis maanteel liikuvate väga aeglaste, aeglaste, natuke kiiremate ja veel draftitavate sõidukite vooride tõttu. Suure hurraaga põrutasin Paksanest, kus enne sai kaardi peal järgi vaadatud tee hargnemine 3ks, läbi. Oletasin, peamiselt tee laiuse tõttu, et ``see peab õige tee olema``. Umbes 10km edasi väsis kastiauto ära, jätkasin tobeda tuuletakistuse tunnistamist. Siit edasi hakkasid teeäärsetes külades elavad inimesed üha rohkem näitama ülevoolava tervitamise-lehvitamise tundemärke mis nagu ajapikku selgus omas selget tähendust sellest, kas piirkond on turisti näinud või mitte. Selgelt oli valitud tee vale, sest algne plaan oli seatud puhast turismitrassi pidi. Päikeseloojanguks jõudsin teehargnemiseni, kust vasakule viival ilutses silt ```no entry``, paremal nool ja asula, mida mälu järgi kaardil nägin Lao kõige kagupoolsemas nurgas. Viimases küpsiseputkas :D noorperenaise oimetuks ehmatanuna (ala teema ``nägi valget inimest esimest korda``) valisin ``no entry`` teeotsa. Hiljem selgus, et 2 teeotsa viisid umbes 5km pärast kokku ja tegelik parimaks ``wrong turniks ever`` osutunud valik sai tehtud juba sealsamas Paksanes. Tee järgmise, mõnekümne kmi kaugusel asuva asulani osutus überscenikuks. Sisuliselt oli tegu teega mis kulges kõrvuti jõega mis viis oma veed madalamale sama platoo idapoolselt küljelt. Gradient oli sedapuhku aga teisest puust kui platoole tõus ja kombinatsioonis sellega, et nimetatud teed hetkel ehitati oli tulemus parim mida võis tahta ühelt untsuläinud teeotsavalult. Sel ööl tegin ka oma esimese nn homestay, kusjuures tõenäosusi eirates sattusid sinna samal õhtul üks prantsuse paar motobaikil kes tulid teiselt poolt. Ööbisime teetöölise perekonnaga kõrremajakeses by the 80m waterfall, dinner and breakfast included :). Järgmisel hommikul viis tee kaarega ikkagi Tad Lo waterfalli juurde kuhu oli algselt plaanis minna. Peab ära mainima, et senini ametlikest turistikohtadest pika puuga kõige odavam koht kus enast lebosse lasta ja ümberkaudseid igavaid koske vaatamas käia. 1,midagi dollarit ööbimine, 2 dollarit VÄGA SUUR praad vm eine, mida paljud salliga hipibakkerid ei suutnudki ära lõpetada. Kuna koht oli paraku igav, tulistasin edasi. Siit lõppes ametlikult turist track ja algas UXOdest kubisev naami piiriäärne ida-kesk regioon. Ilmselgelt jätkus teekond teed pidi, mida jällegi alles ehitati. Kombanud jällegi oma elu esimest tõsisemat tõusu 3km @12%, maandusin mingi mägilasrahva keskel kes olid oodatult ikka hopis teiste lõustadega kui nede sugulased Mekongi kallastel. Ühtlse muutus aina relevantsemaks teema ``nägi esimest korda valget inimest``, mis minu mällu talletus ühest järjekordsest külast läbisõidul. Olles juba küla keskuse läbinud, silmasin mingit võõrkeha esikummi küljes ja olles küllaltki tundlik eelnevate ora-kummis juhtumite tõttu otsustasin igaks juhuks peatuda ja üle tsekkida. Veendunud et tegu oli lissalt mingi saviplönniga, tõstsin pilgu esirattalt. Sealsamas, järsul teepervel, oli reastunud terve mägilaste perekond. Paljad mudilased, niudevööga isa, palja ülakeha ja imikuga ema, täpselt nagu dokfilmis, eksju. Loomulikult toimis ka turistipiirkonna välimääraja järgmise taseme tunnus ehk tervitused-lehvitused olid asendunud kivistunud kogude ja pilkudega. Külast välja viis järsk tõus mäenuki taha, niet aeglaselt tõustes ma siis vahtisin neid seal teepervel ja nemad vahtisid mind ja see naljakas face-off kestis päris mitu minutit kuni ma olin kaugele mäe varju roninud. Hiljem muidugi esines sarnaseid situatsioone eri variatsioonides päris mitu. Üks omapärasemaid oli siis, kui ma ratas seljas miskist jõest läbi ronisin mil üksik külatädi seda operatsiooni vastaskaldalt vahtis. Rõõmsana tervitsin teda sabaidee (tervist!) mispeale ta samaga vastamata omaette pobisedes minema kõndis, umbes et ``mida minu silmad küll peavad veel enne surma nägema``. Niisiis, selles piirkonnas ajasin juba rohkem kaardi peal näpuga järge, sellelaadne tegvus on paraku Laos raskendatud kuna puuduvad igasugused täiesti korrektsed kaardid riigist. Sakslased on endaarust produtseerinud mingi eriti hea väljanägemisega kaardi, kahjuks on 10ndik kaardil näidatud teedest puudu. Jällegi õnnestus valesti panna, sedapuhku vaid mõne kilomeetri jagu kuna heaks orientiiriks selles piirkonnas on mäeahelikud mille vahel teed jooksevad. Teadsin, et minu valitud marsruudil esineb üks raskematsorti teelõik, polnud eelnevalt aga aimu, mis täpselt. Külakooli ees peatudes tutvusin inglise keele-matemaatika õpetajaga kel vanust 15 ringis. Aga inglise keelt tönkas tõepoolest hästi. Kohaliku mägilaselt ümbertõlke abiga öeldi mulle edasi järgnev informatsioon. On kaks varianti, kuidas saada sinna teisele poole, kuhu sa minna tahad. Selleks hetkeks oli juba selge, et nimetatud raske lõik pole midagi muud kui mäekuru mis on aastasadade jooksul olnud piisavaks takistuseks, et kahel pool madalat mäeahelikku inimesed just liiga palju läbi ei käi ja suurt üksteisest ei tea. Viimase küla enne mäekuru nimeks Ban La Hap (mida tunnistab ka goglemaps), läänepool mäekuru Patoy Ngai (googlemapsile võõras). On kaks varianti, esiteks, lähed siit seda suuremat teed pidi edasi, Vietnaami, siis lähed kaarega sealt Lao Bao piiripunktisse viivale maanteele ja oledki jälle on back in Lao....oota, mis see teine variant oligi? Teiseks, lähed siit edasi , Ban La Hap i, ja küsid sealt edasi, olgugi et tõenäoliselt ei oska seal mitte keegi inglise keelt. Niihea lihtne kui ainult üks variant laual on. Andsin tuld. Oodatult, ei saanud ban la hapis keegi mu lonely planeti ``lao essentials`` tõlkeleheküljelt saadud lausejuppidest midagi aru, leidin hoopis küla teisest otsast ühe väga kahtlase teeotsa ja ega pikalt mõelda polnud vaja. Ainus lehmarada viiski üle aheliku. Teekond teisele poole läks suhteliselt valutult, selles mõttes, et hea et tee üldse oli, kuigi kohati muutus see vooluvetest räsitud mägijõe põhjaks ja arbuusisuurustest kividest 20% kaldest üles ronimine pole kõige lihtsam tegevus. Aga siiski nauditav. Õhtuks paistis Ban Nong koos oma suurepäraste küpsistega ja ees oli ootamas veelgi nauditavam päev.

Oh, such an epic day

Ärkan kuke kiremise peale. Ilmselt on kell päikesetõus ja check outini on veel 7 tundi. Kardina tagant kumab aga kahtlaselt ere valgus ja meenub, et olen ju Laos. Siin on kukkedel kombeks kräunatada aeg ajalt päev läbi. Oma lõbuks või nii. Kellaseier näitabki ohtlikult lähedale keskpäevale mis tähendab, et receptionisse on vaja jälle pappi köhida. Paraku on aga kehal vastuväited liigutamise osas, rääkimata siis kõndimisest. Meenub 7 aprill.
Päev algas üsna tavaliselt. Koos päikesetõusuga aktiviseerub troopikaelu nagu noaga lõigatud. Ritsikas siristab nii kõvasti, et on äratuskella eest ja ka motobaik on kohe kohe külateedel und rikkumas. Mis on ka loomulik, sest siin on päikesevalgust lühidad pool ööpäevast. Iga tund on kaalul. Magamissüsteemi protseduuri olen sellel tripil minimeerinud tasemeni 1. St. ei ole magamiskotti, madratsist, ultrakeerukat telki, patja. Tase 0 oleks siis, et kui õhtul uni tuleb, viskad kraavi siruli ja korras. Telk kujutab endast 2 misiganesfiibrist kaarvaia ja kilekotti. See lihtsus valmistab lihtsalt iga tekimishommik juba niipalju rõõmu, et päeva algus on garanteeritult hea. Võrdlusmoment jällegi austraalia tripi cämpimisega, kus omasin kahekihilist vaikinnitusega telki, kasutasin täispuhutavat kärgmadratsit, päris patja, magamiskotti. Niisiis, löön telgi kokku, Ban Nongist ostetud kin khao kurku ja pedaalima. 30km möödudes väljun kruusakattega külavaheteedelt Lao Baod ja Savannakhetti ühendavale maanteele. Miskipärast ootasin, et kohtan kohe valget inimest, kuna tegu on üsna suure trassiga kus peaks ka turistid liikuma, ka rattaturistid. Reaalsuses jätkus endiselt külavahetee, selle vahega, et Hiina ja Vietnami abirahadega oli see ära asfalteeritud, et Vietnami mööblitööstus saaks areneda ja Hiina eliit seejärel seda mööblit endale perse alla osta. Endiselt on veel kindel plaan tee Savannakhetti pooleks lõigata ja liikuda Mekogi ääres asuvasse piirilinna 2 päevaga. Kuni möödub esimene tuuldevõetava kiirusega liikuv rekka. No lihtsalt ei saa jätta võimalust kasutamatta. Hops tuulde ja tuld. Vaatab mis päev toob. Niimoodi ühe rekka tagant koolibussi taha, siis jälle tugevalt kreenis palke vedava rekka taha, siis jälle selle esimese rekka taha (sest selle ennast kaugsõiduautojuhiks pidaval piloodil oli vaja igas suuremas asulas peatus teha) avastan, et spidomeetrile on löönud 150km. See tähendab, et arvestusliku lõpuni on jäänud ainult 80km. Ja päike pole üldse mitte horisondile lähedapoolegi. Uus plaan fikseeritud-õhtuks Savannakhetti pea padjale.Sellel hetkel teen ka mitmesse järgnevasse päeva ulatuvate tagajärgedega vea - söön esimese batooni Mouang Nong´ist ostetud küpsist. Mida kilomeeter Xenole (30km Savannakhetist), seda imelikumaks läheb enesetunne. Tunnen, et viimased 50km manustatud hulgim kogus küpsist on maos kinni. Ok, võibolla kui peldikus ära käin läheb asi paremaks. Paraku peldikust väljudes käib siuke atasakaalustav vunk peast läbi, et oleks peaaegu pikali kukkunud. Sel hetkel saabus pimedus ja hakkas kallama vihma. Kehand eirab igasugust söögi ja joogi manustamist, lisandub palavik ja vappekülm. Tavatingimustes lõpuni jäänud lummekusta 30km tunduvad sel hetkel suht rasked. Kottpimedas jätkan teekonda, otsides vastutulevate aotude kaugtuledest pimestatuna tee äärejoont. 15km lõpuni, enam ei jõua. Keeran boxi. Kui lõpuni poleks ainult 15, läheks käiku cämpimistase 0. Aga lõpuni on ``ainult`` 15, sellest osa ka juba palju motiveerivamat tuledega valgustatud ja bustling linnakeskkonda. Niisiis saanud selgust et enne kui palavik 40 peale tõuseb ja ma sisikonna välja roobin, peaks leidma ühe viisakama boxi kus seda teha. Jätkan viimast vaevalist 15km, mis kujunes rohkem raami peal magamiseks kui väntamiseks. Deliiriumimaigulisena jõuan Savannakhetti, kus kombinatsioonis tänavasiltide puudumisest ja blackoudistumisest otsin veel tund aega külalistemaja. Receptionist seletab midagi, ei saa aru. Palun andke mulle tuba! Kukun näoli peldikuuse kus roobin varajaste hommikutundideni.

Pärast selliseid päevi näed tavapäraselt maailma hoopis eredamalt, kui just suudad kinnipaistetanud silmi piisavalt avada. Savannakheti üheks suurimaks tõmbenumbriks on The Mighty Mekong, mis siin on oma nime väärt. Sättisin siis endiselt võbeleva kehandi röögatult suure elevandipuu võre alla, kuhu on ehitatud välirestoran. Otse Mekongi kaldal. Suur ja lai Mekong, üksik gondel-tüüpi paat navigeerib päikseloojangusse, taustaks kuskilt kaugemalt kõlamas etniline lao viisijupp. Võibolla et parim osa sellest vaatest oli aga see mis asus teisel kaldal. Tai! Hoopis teine maailm. Huvitav, mida mõtlevad Laod ise, nähes igapäevaselt taevasse kõrguvaid uusehitisi, radaritorne, korrastatud kaldapromenaadi. Kas me oleme siis tõesti oma vennasrahvast niivõrd erinevad, et peame elama selles vaesuses?

Pakse

on 3 suurema Lao linna hulgas, ometi on tegemist külaga. Kunagi sai mindud kagu-eestist üle piiri Petserisse(kas see oli klassiekskursioon`?) , mispeale sattusid totaalsesse pommiauku. Siin oli umbes sama üleminekul Chong Meki piiripunktist. Õitsvast puuviljaaiast otse piirkonda, kuhu nagu oleks hiljuti tuumapomm visatud. Inimesed elavad sellistes putkades, mida eestlane nimetaks puukuuriks. Paraku ei ole eestis ühtki sellises seisukorras aktiivselt kasutusel puukuuri, sest kui kuur on vajunud 20kraadi põhja suunas, akende asemel on eterniitplaadid, seinapraod on prussilaiused, siis lükatakse kuur lihtsalt ümber. Siin aga inimesed elavad sellistes. Needless to say, õnnelikult.
Mingisugust lääne stiilis teenuse saamisest on siin ``linnas`` küllaltki mõttetu rääkida. On vaid väga konkreetsed tegevusharud/teenused, mida kohalikud päevast päeva ise kasutavad, või mis on seotud turismiga. Üks näide.
Üllatuslikult otsustas mu rattakumm järjekordselt plaffatada, seda juba enne Lao piiri. Ok, mõtlesin, et venitan kuidagi Paksesse välja, ehk sealt midagi ikka leiab. Oooota...tegemist on siiski Laoga, mis alles 90ndatel hakkas vaikselt kiviajast väljuma. Kummi mitteleidmisel otsustasin kasutada pealtnäha sirgjoonelist ja kindlat lahendust. Kummiboxis kumm lasta ära lappida. Olles läbi jalutanud linna arvukatest tsikliparandustöökodadest umbes kümne ringis, saades loomulikult negatiivse vastuse, otsustasin viimases hädas minna linna ainukesse ametlikku autoteenindusse, Toyota service. Sealt, nagu mujaltki, sain vastuseks laoliku ignorantse naeratuse. Umbes et, oi, no selliste asjadega me küll kunagi kokku puutunud ei ole. Kõik töökojad siiski osutasid ühes suunas mis tekitas alguses isegi lootust. Hiljem selgus, et kõik olid mõelnud üht ja sama kohta-linna varustaja ema ja varjupaika, The Market, kuhu kõigi oma muredega võib pöörduda. Pöördusin nukralt hotelli tagasi.
Õnneks selgus, et terves Laos ikkagi on üks lääne stiilis rattapood, Vientianes. Kiire kõne ja ennäe, homseks lubati kaup kohale saata.
Külalistemaja, kus ööbin, sattus väga sarnane filmilõigule kultusfilmist Eurotrip. Pean silmas siis lõiku, kus peategelased saavad mõne sendi eest Bratislava lukshotellis ööbida, koos kõigi mõeldavate lisadega. Lisad sellest külalistemajast puuduvad, kõik muu on aga võrreldav hotelliga läänes, mille eest pakun peaks läänes välja käima suurusjärgus 100eur kanti. Siin, 3doltsikut. Terve alumine korrus on üks suur aatrium, sisekujundust võib dateerida 19sajandi prantsuse omaga, antiikne mööbel, haruldane kitsas parkett millega on kohati isegi laed ja seinad vormitud, kusjuures nimetatud vorm lõpetab laes moodustades tervet üht trepitiiba valgustava katuseakna. Lisaks on sama suur välifuajee sarnase ehituskvaliteediga. Toad on küll dormid, kuid vaid 4ja pidust voodiga. Tervet tuba läbib 6 meetri  pikkune ühes tükis baarilaud mille all on hoiukapid pigem 20nele kui 4jale toaasukale. Lisaks gigantne, tervet majafassaadi läbib rõdu. Kuigi nime poolest on tegemist guesthousi, mitte hotelliga, möllab jõhker roomservice iga päev. Terve maja koristatakse, uued rätikud ja hügieenivahendid igapäevaselt.
Siiski on nimetatud guesthouse erand kui vaadata teisi majutusasutusi linnas. Sarnase sisustuse-teenindusega teised asutused on kordades kallimad, sarnase hinnaga asutused on kordades peldikumad. Nangnoi külaistemaja eirab täielikult turuloogikat ja on tõenäoliselt subsideeritud. Või on omanikuks keegi tugeva budistliku moraaliga tegelane kellele see asutus on pigem heategevusprojekt kui teenimisallikas.