Ubon Ratchatani

Kohe Ubonisse jõudmisel oli aru saada, et midagi on teistmoodi. Esiteks on tänavad vendoritest tühjemad. 5kilomeetrise kõnnitud lõigu peale mis ühendab kaht vennaslinna Ubonit ja Chamrapi, kohtasin vaid paari putkat. Olgu see polnud ka piirkond, kus võiks eeldada, et kaubitsetakse kuna tegu oli sildade ja tammide süsteemist koosnevast 2 linna vahelise ühenduslüliga. Aga ei, Ubonisse jõudes asi väga palju paremaks ei läinudki. Lõpuks õnnestus leida miski tilluke (Tai linnade arvestuses tilluke) kauplemisplats kus võimalik kõhtu täita ja muidu keigerdada, smuuti näpus. Niisis tellin ``usual``, rice and chicken. Istun maha ja ootan. 2 minutit (nüüd oleks pidanud söök juba laual olema, arvestades tai standardeid), 5 minutit, 10 minutit...no ja kuskil 15 peal siis lõpuks ricechicken saabus.

Tark raamat ütleb selle kohta, et kuna tegu on niivõrd piiriäärse linnaga, siis esineb juba tugevaid Laose/prantsuse mõjutusi. Rohkem lääne stiilis söögikohti (ehk siis viisakaid siseruumibufeesid), rohkem uimerdamist(laose mõju).

Omapärane leid oli veel kohalike laste oma klubi. Üle 18 aasta vanuseid külaisi mina ei täheldanud, kõigil alaealistel aga oli lauad õlukannudest lookas, mille vahele eksis ära ka juhuslik suits.

Back on the road again

Veedetud märtsikuu hea sõbra Toomiga andis julgust, aga samas tekitas ka igasust. Nimelt veendusin, et eesti keel on veel suus-ausõna selline iseenesest mõistetav asi võib suure kahtluse alla sattuda, kui rääkida kuude kaupa ainult võõras keeles ja sedagi mitte just liiga palju ja vabalt. Tulemuseks võib lõpuks olla, et üks umuneb ja teine ei saa kunagi päris omaks, ükskõik kui palju sõnu võõras keeles oskad. Eniveis, ilmselt võtab emakeele unustamine aastaid, mitte kuid, niiet hetkel võib rahulikult hingata. Paraku hakkas ka kaaslasega-reisiosa lõpu lähenedes kasvama see tobe asi, igatsus teatud koduste mugavuste järele, või noh jämedalt koduigatsus. Umbes et, ohh, nüüd peab jälle üksi...Valus vedel siga, sellistel puhkudel oleks vaja end piitsutada, piitsa puudumisel aga sa kiirelt uute challengisse hüpatud. Pea ees muidugi, st enne sai koduses Bangkokis plaani peetud, skitseeriyud, skemeeritud ja...
back on the road again.
Nüüd on põmst-one man,one road,one bicycle.Suund Laos. Või siis vähem eepiliselt, päev koosneb ikkagi sisuliselt esmavajaduste otsimisest, rahuldamisest. Söök, jook, majutus/telk. Tais on selline rattaretk aga hoopis teist nägu kui Austraalias. down underis oli tarvilik nädala jagu sööki käruga kaasa vedada, Tais, mis on sisuliselt üks suur troopiline viljaaed, pole vaja üle paari tunni ette mõelda. Riigi suuremad maanteed on sisuliselt toidutänav. Söögi ja söögivalmistamise kultuur on niivõrd levinud, et iga perenaine maapiirkonnas kas peab oma väikest toiduputkat või müüd vilja. Kõikide muude eesti keeles nime mitteomavate viljade kõrval domineerib banaan. Ja veel banaan. arvestades hinda (umbes 5eek/kg) ja metsikut energiavajadust säärasel retkel, pole keeruline ise banaaniks muutuda.
Reisikäsiraamat ütleb ka üht-teist. The main event in Northeastern Thailands undervisited region are the people, plain and simple folks who might invite you to share their picnric under a shade tree or wake up their sleeping kid to spot a foreigner, a sight as exotic as an elephant in the middle of Time Square. Ja täpselt nii ongi. Närida saia hommikukohvi kõrvale rõõmsameelse Tai perekonnaga palmi all, kusjuures suurim ilu peitub selles, et kunbki ei oska sõnagi teineteise keelt. Kogu protseduuri saatmas hommikune jahe briiz, sisaliklase prööksumine, rõõmsad näod ja kehakeel. Ilmselt saab veel paremaks minna, aga siiki. It´s daam fucking close to perfection!
Tanel, Pak Thong Chai

naaaam

Otsustasime paar videolõiku sõbrale üles riputada...aaga, kas facebook on rõvedalt ära blokeeritud või ei ole üldse! Mingeid trikke kasutades ilmselt saab, aga eriti ei viitsi praegu.
Praetud koera otsides oleme leidnud teised vietnami köögi tippsaavutused:
seasitt sooles
kanavarbad
kanaloode
tuvi!(tule tagasi)
bitter lemon

üldiselt liigume päevas keskmiselt 100km põhja poole, nagu üks tubli üksus kunagi. hetkel olemegi rindejoone viinud Ben Hai jõeni, kust omal ajal jooksis lõuna ja põhja vietnami eraldusjoon ja kus toimusid ühed vingemad lahingud sõja ajal.

Taiii aiaiaiiiii

Nonii. Me jõudsime siis esimesena Bangkokki. Mina hommikul, toomas õhtul. Bangkokk on fantastiline linn. Kogu elu on koondunud tänavatele, nii magamine, söömine, kõige müük. See tekitab väga sooja tunde. Igal nurgal ja sammul on võimalik süüa osta, ja muidugi seda kõige ehtsamat tai kööki, ja väga odava raha eest. Kui tahta. Tegelikkuses ostad ikka natuke rohkem, iga nurga pealt näuteks mingi puuviljasnäki või mõne tundmatu eksootilise puuvilja. Nii läheb ka rohkem raha.
Linn on nii suur ja nii palju on teha et sinna võiks tõsti pikemaks jääda ja ikka oleks midagi teha, kasvõi samu asju teha. Nagu näiteks tai massash öösel, otse tänaval. Hind 5 dollarit tund! Kahju on samas, et see nende massööride töö, teenus on nii vähe väärtustatud, aga nii see hind paraku on kujunenud.
Jooksime ka maratoni, jalad veel valusad, see pühapäev uus maraton Nha Trangis. Käisime ka Bangkokist väljas, Kanjaburgis nagu me ise teda nimetasime. Kanepiga pole seal midagi pistmist, kõik muud põllumajandustooted on esindatud, alates banaanidega, lõpetades tapiokiga. Vöäga,väga vinge koht. On säilinud see bangkokilik melu keskuses, turistidele on aga eraldatud piirkond jõe ääres, kus on väga rahulik, väga odav. Võrri saab laenutada ja lähedalasuvates koobastes, rahvusparkides, mägedes, raudteesildadel ringi ja üle vaatamas käia. Tai oli tõesti fantastiline.
Nüüd juba Vietnamis , Ho Chi Minh . Esmamulje pole väga hea. Kommunism oleks märksõna. Aga eks näis, esimene päev alles.
Kuulmiseni