Mehhiko

:Olin juba lahkumas kõige räpasemast ja kallimast hosttelist Mehhiko City Zocalos, kui meenus üks warmshoweri kontakt, kellega olin nödal varem ühendust võtnud. Telefonile vastas unise häälega hispaaniakeelne noormees, kes nagu hiljem selgus, arvas et ma olen tema järjekordne kinnisvaraklient. ``Jah, sa võid tulla täna, aga homme pean ma tööle minema``, millest ma lugesin välja, et veedame õhtu natuke juttu vahetades ja järgmine hommik teen vehkat. Tegelikkuses tähendas see seda, et ``alates homsest ei saa ma sinuga tegeleda ja sa pead leppima selle 300m2 majaga, mille me sinu käsutusse jätame.`` Järrgmise nädala veetsin chillax-atmosfääriga kunstnike perekonna seltsis, aiast sai suvalisel hetkel apelsini puu otsast kakkuda, kui isu tekkis.
Nädalaga sai tehtud üht komateist, kulminatsioon saabus lõpus, kui sõitsime nädalavahetust veetma perekonna mägimajadesse (mida on tervelt 3 üksteise kõrval). Koht asus Cityt ümbritsevas kaugsuburbias kõrgel mäe otsas kust avanes ka vaade öisele Mexico Cityle. Mõistagi, linn ulatus 180kraadi silmapiirini ja selle taha. Sellest õhtust on kaasa võtta lisaks mälestustele veel üks retsept, mida, ma olen kindel, manustasime ka Tarifas (saasta siis oli 2005+3), kui Euroopas nimetatakse seda maiusjooki teistmoodi.

daiquiri(mexican)+ice/ 3laims,2spfl sugar, 1,5ounce white rum, shaken

Ülipuhanuna alustasin tõusu Mexico Cityst välja. Nimelt, asub see linn augus, et lahti rebida sellest karismaatilisest miljonikatlast, on vaja kõigepealt ületada 2,5-3km kõrgune mäeahelik. See päev pitseeris end mällu märgilise tähendusena selliste riikide ja loodusvööndite ühest ülimast omadusest, mida ma otseselt vastandaks näiteks Eesti  jaanuarikuise keskkonnaga. Nimelt, tol hommikul käpsasin ma lund.

Võib 4 korda arvata, kust leidsin end selle sama päeva pärastlõunal!

See oli kindlast üks lapsepõlveunistus olla korraga, või peaaegu korraga, samal ajal nii püherdada lumes, ja nii kiirelt kui liigub mõttesähvatus ja soov - aga mis oleks kui paneks silmad kinni ja mõtleks ennast banaanipuu alla...Täpselt see juhtub kui kukkuda 3km pealt 500meetrile, kus asfalti hõõgeaurud on segunud kütusevigu, banaani, maisi ja kana grilliaroomidega. Valikuvabadus muuta oma positsiooni äärmusest äärmusesse, ja selleks ei pea võtma lennukit või allveelaeva. Piisab jalrattast ja paarist tunnist.

Tee Oaxacani pakkus rulluvaid vooresarnaseid mägesid, kõrgustevahega 2000m, mitmeid odavaid külasid ja linnakesi kuna Oaxaca on vaesemaid osariike Mehhikos. Täpselt selline tee, mis on ideaalne telikimiseks - iga 50-100km tagant on üks väiksem asula kus saab varusid täiendada, vahepeal laiuvad väheekstensiivsed rohumaad loomade jaoks, praktiliselt inimtühjad. Laskumine Oaxacasse tähendas samuti pika, külma, platoorännaku lõppu. Joone pealt lisandus menüüsortimenti maanteäärsed pakutavad viljamahlad, jääga. Meenus Mazatlan, Laos. Ilmselgelt oli tilkuv kehand seda momenti oodanud.

Oaxaca, pole vaja pikalt ringi vaadata, et aru saada miks Oaxaca on seljakotirändurite, volunteeride, muiduturistide, expatide, kunstiinimeste kogunemiskoht. Pikas orus mägede vahel, mitte liiga suur, mitte liiga väike, ideaalse kliimaga, odav, reegliks saanud standardse vanalinnaga - neid tegureid mis teevad linnast justs elle õige linna on veel, Oaxacal on need kõik olemas. Seal on väidetavalt ka maailma suurim puu?

Uus esiratas all, jätkus veel 2jagu tõuse ja teravaid langusi ning ühtäkki oli maa inimestest täiesti tühi. Polnud ka loomi. Kas võis põhjus olla liigselt keevitavas päikese, tundus et see maa siin ei saa ka märjal hooajal eriti vihma või liigselt eraldatud mägirajooniga kus peidavad end äärmusrühmitused? Või hoopis - kultuuride piirjoon? Jah, paarv päeva hiljem keerasin voki Tehuantepeci turuplatsile, ja siin nad olid. Kesk Ameerika võimsaim ja kuulsaim tsivilisatsioon, maiad. Jällegi oli põhjust vahetada menüüd.

See ei ole golfharjutus, veel vähem pingpongipall. Maiale maitse hoopis kilpkonnamuna.
Banaanaipiiks päevaks tehtud, suundusin edasi. Tuul mis oli end kergelt näidanud juba enne maialändi sisenemis, jätkas stabiilset tugevat puhumist terve õhtu läbi. No küll läheb ööseks üle nagu tavaliselt, mõtlesin. Kell 12öösel aga puhus tuul endiselt stabiilselt tugevalt ja otsustasin telgi kokku lasta, et vältida selle purunemist. Varem olin korra sellist taktikat kasutanud muidu tuulises Austraalias. See, paraku, oli kerge briis, enne seda mis hakkas toimuma järgmisel päeval. Mis juhtus, selgitab järgmine joonis.

Teatud päevadel tahab õhk liikuda Mehhiko lahest Vaiksele ookeanile, ja mäestikus mis jookseb mööda maakitsuse lõunaosa, on täpselt üks pilu sees selle ürituse õnnestumiseks. Nüüd tuletab kiirelt meelde vedelikudünaamikat füüsikatunnist, või siis kes soovib, kiiret kõhulahtisusest vabanemist. Kui kogu see õhk mis seal mäe taga istub, tahab korraga sellest pilust läbi tulla, on Union Hidalgo kandis tulemus katastroofiline. Halvematel päevadel teevad autod seal saltosid. Mina sattusin sinna ühel suht halval päeval. Õnneks polnud ma üksi. Vahetult enne seda fantastilist lõiku püüdsin kinni kanada poisi ja nii me koos läksime. Algus oli suht rahulik, kui tuulepuhangud meid teelt hoiatavalt otse kraavi surusid.

Huvitavaks läks siis kui Etienne ratas hakkas 2kordseid saltosid tegema (for real!). Niimoodi rattad ja mehed tee ääres siruli, tegime lõunapausi, hinnates pingeliselt 20km/h mööda tigulevaid rekkasid - kas vajub ümber rataste peale, ei vaju ümber, vajub, ei vaju, vajub....  Edasi oli võimalik liikuda vaid kraavis roomates.
http://www.youtube.com/watch?v=ijG9TshwF_E&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=RUoC5Tro2s4
Seda kõige hulemat lõiku jätkus õnneks vaid 5-10 kilomeetriks, pärast mida võbelesime pooltuules vändates, rattad tuule poole märgatavalt kaldu oma öise võõrustaja, Rodrigo juurde. Mees, kes on korjanud meiesuguseid tänavalt juba aastaid, öömajaja scrambled eggs paketis. Rodrigo casa vürtsiks oli kahtlemata tema 90 aastane skisofreeniat põdev ema, kes pidi tema sõnul ainuke ohtlik entiteet olema tema territooriumil kuna vahepeal kipuvad külaliste asjad ära kaduma :) Muidu jah, hommiukul üritas ta kuhugi tänava suunas kõndida, väites et läheb jalutama...mispeale Rodrigo õde ta kiirelt rajalt maha võttis. Mõelge veel, kas tahate elada pikka ja ``täisväärtuslikku`` elu?

Järgmine hommik korjasime teelt üles veel kolmandagi ratturi, Anita, kellega jätkasime ühist väntamist kuni Tuxtla Gutierrezeni. Tuuleolud otsustasid meid veel korra üllatada, sedapuhku kohati veel raecvukamalt kuid lühikeste puhangutena. Anita osutus kas uljaspeaks või oli ta lihtsalt erutunud poiste seltskonda sattumisest, nii suubus ta rivi ees pea ees tuulekorideridesse jättes meid Etienniga taha muigama. Karistus oliu kiire tulema, esimesel robustsel tuulepuhangul lendas naine risti keset teed, kiivri ja muid juppe lendas kokkupõrkest hulgim. Sellest tõenäoliselt poolorgasmi saanuna kalpsas ta kiirelt ratta selga ja suundus järgmise kurvi peal olevasse tuuletunneliusse. Pealtnägijatena olime Etrienniga tunnistajaks vaid sellele, et järgmisel hetkel lendas nurga tagant kuulikiirusel tema maanteekaart. Tibi oli kurvi keskel jällegi selili, seekord aga veritsevate haavanditega kehandil. Ka entusiasm oli selleks korraks läbi. Edasi lükksid kõik oma ratast, kus tarvis, alistuvalt loodusele.

Tuxtla Gutierrezes sai kinnitust juba varem kahtlusi tekitanud hüpotees maiade tsivilisatsiooni allakäigu põhjusest. Huvitav, et tuhanded teadlased pole selle peale siiani tulnud, pakkudes lahenduseks igasugu keskkonnast jms lähtuvaid põhjuseid. Loely planetis on selgesõnaliselt öeldud - Juchitan de Zaragoza on geilinn. Avalikult ja häbenemata. Tuxtla Gutierrez on samuti geilinn, sest kedagi teist me seal ei näinud. Meie seekordsed võõrustajad couchsurfingust olid 2 autotäit geisid, kes on muidu ülimalt vaffa raffas, kui nad nüüd veel selle välja mõtleks kuidas niimoodi beebisid on võimalik teha, siis oleks maailm tehtud, poleks sõdu ja nälga, kurbust ja vaesust...Isiklikus plaanis oli mul aeg taanduda kiirelt ja jäljetult, pärast klubiõhtut, kus sattusin peale Etiennile kes pani kohaliuku geipoisiga rämedalt tatti ja teine 45 aastane fiimeil üritas mulle kätt püksi ajada. Tundsin vabadust ja reavukat jõudu hamstringis kattes viimaseid keskmägesid enne maiamaad, Yucatani.

Palenque on üks tähtsamaid maia tsivilisatsioonis sälinud linnu, kütkestavaks teeb ta asukoht keset dsunglit, howler-monkey´de pesa piirkonnas. Suurim mulje mis talletus, oli kõrgeima püramiidi tipus istuv genuiinne hipi, end Jeesuseks näljutanud. Ometi li märgata, et jooga kõrgeima tasemeni(mis seiseb selles, et oled võõimeline ennast keskkonnast täielikult eraldama, mitte miski ei häiri) jõudmiseks on poisil veel tükk maad minna.

Yucatanil ülastasin veel mõnd väiksemat maia linnavare, mõni neist jättis küllaltki sügava mulje, mängisin varemeahvidega pähklisõda jms.

Ja siis, Hüvasti Mehhiko!
Alguses olin Mehhikos natuke pettunud - Baja kõrged hinnad, väheturvaline tunne, liigeuroopalikud lõustad ja kultuur. Virin oli alusetu, sest mõõdupuuks oli ju Aasia paradiisid Hiina, Tai, Lao. Tegelikkuses on Mehhiko võimsa põllumajnduse ja rikka riigisektoriga riik, millesse jagub ohtlikku narkokultuuri, palju muusikat, rahulikke inimesi, parimaid vanalinnu, vürtsikaid sööke, abivalmeid inimesi. Ladina Ameerika Tai. Usun, et valisin ühe parimaid võimalikest marsruutides, nähes teel nii kõrbesid, keskmäestiku platooalasid, vanalinnu(ei väsi kordamast), agrikultuurpiirkondi, vihmametsi, maiasid. Jämedalt oleks võimalik koostada Mehhikost läbi veel 2 täiesti eri piirkondadest läbi kulgevat marsruuti, lääne ja idarannik. Põigates aeg-ajalt sisemaale suurlinnadesse nagu Guadalajara läänemarsruudil ja Monterrey idamarsruudil. Viva la Mexico!

Belize
Niipalju kui Mehhiko on Ladina Ameerika Tai, on Belize Ladina Ameerika Laos. Tempel passis, väntasin läbi vihmasaju esimese linna poole. Algus lõi pahviks. Teel piirist Corozalini nägin umbes 4 autot ja persetäis mangroovivõpsikut. Linna ning märkimisväärse koloniaalse pärandi asemel oli Corozalis paar viltuvajunud puumaja ja kruusateed. Lõin sellele külale käega ja tulistasin koheselt edasi Orange Walki, mis selle nime pompöösuse põhjal oletades võiks olla midagi impossantset. OW on paraku veel rohkem räämas puumaju, nii ka kõik ülejäänud linnad mida on kokku umbes 2. Suurim ärikeskus BelizeCity(mis muide ei ole pealinn nagu võik arvata) on Türisuurune asula, kus ainsad kivimajad on 3 tükki mere öörde ehitatud tipphotellid.
Nüüd kui see miljööpask kõrvalr jätta, on Belize vaata etkõige omapärasema kultuuriga riik. Kõigepealt  , mida on teinud neeger inglise keelega - ta on selle ära lagastanud. Kutsutakse seda criole dialektiks ja kõlab see umbes nii nagu suu on bannani täis ja siis üritad midagi laliseda, jättes loomulikult ebaolulised vahesõnad ära. Belize rahvusgruppe ja rasse ja segurasse on 300 000 elanikuga riigis võibolla et maailma number üks selles kategoorias. Igalt mandrilt on midagi, olles veel segunenud omavahel, või siis eraldunud kogukonnaks. Ee, vb austraaliast ei ole, aga kaudselt ju ikkagi on ka brittide näol. Rahvusköögi poolest on Belize koht kuhu minna. Riis, oad, kana või kartul, praetud banaan, veis, muna. Kõlab labaselt? Kordan siin mõtet mis tõusetus Mehhikos ühel viibeõhtul - toidud on igas maailma nurgas samad, erinevus on nende valmistamise viisis. Sellist maitset eesti kartuli ja veisekokk juba välja ei pigista nagu saab Belize maanteeputkast.

Reisi, kui sellise, üks parimaid omadusi on pakkuda ootamatusi. Need päevad kirgastavad, tahaks lausuda: ``Peatu hetk`` või midagi sellis aga vähem poeetiliselt. Olin juba viimast sammu üle piiri astumas kui põrkasin kokku austria mummukaga, kellega olime veetnud mõned õhtud Zacatecases. Mõni tuhat kilomeetrit siit. Mitte mingeid kokkuleppeid, kontaktivahetusi. Whta are the odds!?!

Banaan on nüüdsest tasuta, piiksu pole enam kuulda.

Otra teqila mas, por favor!

 

Marco ja Dadoga hüvasti jätnud,  oli valida 2 marsruuti. Mööda troopiliselt sooja Vaikse ookeani rannikut läbi Tepic i ja Guadalajara, või Otse püstloodis seinast Durangosse. Mõistagi valisin teise variandi. Preemiaks sai väikene moos...Erinevalt Tiibeti mägismaast, kus oli tekkinud suured distinktsed mäeahelikud, mis vaheldusid sügavate orgudega, on kõrge Mehhiko platooga külgnev mäestikusüsteem pihustatud sadadeks erineva kõrgusega, eraldiseisvateks kaljumütsideks. Niiet teeprofiil on pidevalt üles alla, trendiga üles. Teel tervitasid juba nii tuttavad keskmäestiku männimetsad (meenub Dalat), jahedus ja puhas mäestikuvesi.

Durangos olin kokku leppinud majutuse Frida ja Jorge juures. Abiks oli weebikülg warmshowers.org, mis on loodud spetsiaalselt rattaturistide jaoks. Soovijad saavad ennast saidil registreerida, liitudes ülemaailmse kogukonnaga ja andes nõusoleku kaasreisijaid majutada. Vastutasuks saavad nad rännakul olles ise majutust küsida. Hea viis ka kultuuri ja reisimuljete vahetamiseks.
Teise päeva lõpuks sai Fridast ja Jorgest kokku väga haruldane pilt rattaringkondades. Tegelikult polnud üldse tegu rattahuvilistega, põhjus miks nad rattaturiste majutavad on lihtsalt huvi reisimise vastu. Frida on minuga samavana.9ndast kuni 18eluaastani oli ta professionaalne baleriin. Aasta pärast tõuseb ta karjääriredelil viimase sammu, saades keskastme kohtu kohtunikuks.  Ta elab trellitatud ja zhilettokastraadiga piiratud müüridega majas. See olevat Mehhikos vajalik, kuigi tema spetsialiseerumine pole narkoprotsessid. Narkoprotsesside kohtunikel pole vahet kus nad elavad, sest viimase 4 aastaga on Durangos tapetud 6 kohtunikku. Jorge on natuke vanem. Tal on oma isiklik lemmikloomakliinik ja ta teeb igapäevaselt loomaoperatsioone alates süstimisest kuni maksaeemalduseni. Töö on Jorge elu ja vastupidi. Seetõttu elavad nad hetkel lahus. Hoolimata sellest, et Frida meenutas mulle lõpuni rohkem robotit kui inimest,veetsime me kaks väga vaffat, sisukat ja informatiivset päeva koos, enamus sellest Jorge loomakliinikus.
NB! Frida kannab isegi magades bidshaamat mis meenutab kohtunikurüüd!

Niisiis, olin platool. Külm ja kõle, lõputud lõputud farmlandid, enne kui sõtkun oma tee tagasi nn päris Mehhikosse mis jäi nüüd mõnisada kilomeetrit lõunasse. Sellel lõigul tundsin ennas täiesti küpsena, ei teagi kas tegu oli äkilise kõrgusemuutusega (+2500m), valgupuudusega(lihale pole just liiga palju tarbinud) või Jorge maitsvate teqiilaringidega.

Seetõttu pidin Zacatecases võtma 4 puhkepäeva, tohterdamaks väsinud kehandit. Zacatecast võiks kirjeldada väljendiga ``Mexico´s best known secret`` among western travellers. kohalikke oli tänavatel nagu sitta soolikas, välismaalasi aga sisuliselt puudusid. Võibolla on teegu liigselt külma kliimaga mis välisturiste peletab, põhjamaa kodanikule on see koht aga ideaalne. Siin lõi kirvega pähe asjaolu mis hiljem järjepidevalt korduma hakkas: Mehhiko on see koht, kuhu tulla, kui huvi pakuvad vanalinnad. Ei ole võimalik kirjeldada, kui ebanormaalselt lummav on Zacatecase vanalinn, kuigi ma ei pea ennast eriliseks vanalinnadse huviliseks. Maailmalõpu veetsin ühes parimas hostelis kus iial olen viibinud, koos endise ITpoisi ja praeguse kirjaniku Richi, arhitekst Racheli ja noorukese austerlanna whatever her name was-iga.

Veelgi drastilisemaid panoraame pakkus mõned päevad hiljem külastatud San Miguel de Allende mis on aga lääne turistidest üleküllastunud, selle põhjuseid võib otsida nii eelmainitud soojemast kliimast kui ka ajaloost. Nimelt olevat linna ülesehitusaastatel suur puudus olnud ehitusspetsialistidest, kes toodi sisse ühendriikidest kuna ehitustöid juhtiv piiskop otsustas nii. Nüüd on linnas USA turiste nagu jänesepabulaid mis muidu veereksid järsust linnamäest alla, kui neil jalgu all ei oleks.

Jõulud plaanisin veeta metsas, mitte et nii lahe oleks, vaid aeg oli liigutada ja ei viitsinud veel 4 päevaks Zacatecasesse jääda. Paraku lõi mu plaanid sassi Mehhiko stiilis litsimaja omanik, kes mind Dolores Hidalgo tomatileti tagant üles korjas ja jõuluõhtuks oma koju viis.´´ Well, it´ll be just small gathering, my family and dog.`` Eh, family all mõtles ta aga tervet suguvõsa nagu hiljem selgus. Kohale vajusid tegelased niecest father in law-ni või kes iganes veel. Mehhiklastel on paha komme aga igaüht kes uksest sisse astub ja lahkub tervitada kallistuse, prantsuse stiilist põsk-põsk suudlusega jms. Kujutage siis ise ette kui tüütuks see võib osutuda pärast mõnekordet harjutamist. Õhtusöök miskipärast viibis, ilmselt oodati veel viimaseid külalisi banaanikoogiga. Kuigi mainisin kohe alguses ära (mida ma teen alati eestit tutvustades), et põhjamaa poistele meeldib natuke rohkem teravat libistada kui ülejäänud planeediasukatele, jäin ma tagasihoidlikuks ja üritasin teqiilaraundid lüksta pärast maitsva kanaraundi. Paraku ei. Kana näis kõpsevat aeglasemini kui kasvas isu teqiila järele, nii sai hooratas käima lükatud ja ``baila`` võis alata!

Kuna peremaja oli vanaemasid jms täis, pandi mind magama litsimajja. Või siis noh, auto-hotel, nagu on ametlikult. Idee on siis selles, et sügavalt katoliiklikus Mehhikos ei ole nussimine üldse mitte sünnis tegevus ja ükskõik kes sellega tegeleda tahab, tehku seda privaatselt, eemal kõigist keda see võiks puudutada. Tegelikkuses siis on litsimaja Mehhiko stiilis koht, kuhu lähed oma armukese, tüdruksõbra või päris litsiga. Et nussida. Ja mitte vähe.

Tihe jõuluaeg lõppes Guanajuatos veelgi tihedamalt kuna jällegi tänavalt korjas mind üles exmilitaar expat Kanadast kes ei andnud enne rahu, kui sai mulle teha tervet õhtut täitva õlu-vanalinna-ajaloo-tuuri.Guanajuato on neist kolmest ülikarmist vanalinnast (Zacatecas, San Migul de Allende, Guanajuato) vaat et kõige karmim. Tegelikult, kui ma oleks esimesena Guanajuatot külastanud, oleks ülejäänud 2 linna jätnud mannetu mulje. Kuna linn on ehitatud ümber ja mäe vahele, siis keegi otsustas kunagi, et tegelikult võiks linna laiendada mäe sisse. Nii on mäge kohitsetud hiina stiilis. Mäe sisse on ehitatud terve tänavatevõrgustik, osades kohtades sulavad linnaplatsid tänavateks, tänavad sulanduvad aga ühtlaselt mäe külje alla. Loomulikult on selle sama tänava/mäekülje peale ehitatud täis maju, sest nii ju mahub. Täpselt selline mulje jääb sellest linnast. See on tehtud kuna ``nii saab ka teha``.
NB! Mida teeb jeesus lambaga?

Vanaasta õhtu veedan Mexico Citys. Kerge erutus on sees, kui liigun järjest lähemale maailma suuruselt kolmandale, kriminaalse reputatsiooniga linnale. Selle mastaapsusest annab tunnistust järjest kasvav autodevool mis 40km enne linna saavutab kriitilise piiri. Minutis korra möödub terve rekkatäis sigu, kellel on käsil viimne teekond 22miljoni pueblo hamba vahele. Tõusen pedaalidele ja olen valmis iga hetk selleks, et tsemendiveok või buss mu vasaku külje maha lihvib. Läbi sudupilve jõuan lõputuna näivast suburbiast Centro Historicosse, kus valitseb melu ja kaos. Ühtlane rahvamass voolab trummitagumist, indiaani rituaalisuitsu ja muusikast küllastunud tänaval katkematult. Ruutmeetrit vaba ruumi ei eksisteeri. Vaatan, voolan kaasa ja ei oska midagi selle peale öelda. Tõttöelda, linn on niivõrd suur, et on kuidagi abitu tunne. Järgmine päev teen suure ponnistuse, kõndides kõrvalasuvasse linnossa(linnosi on umbes mitukümmend) mis iseenesest võtab juba poolteist tundi aega, avstamaks, et antropoloogiamuuseumit mille jaoks olin varunud pool päeva, pole võimalik läbida isegi päevaga. Nädal oleks OK. Ja see on vaid üks muuseum mitmekümnest. Õh!

 Muide, esimene müüt sai tegelikkuseks. Sõber Loic, kes saabus Mexico Citysse nädal varem, tõmmati Starbucksi kohvikus peeneks. Kruvikeerajaga pätid lendasid sisse, saagiks langes laptop, rahakott ja pass õnnestus tal võtluse käigus tagasi saada. Mis siin ikka, hoian oma vorstinuga lähemal ja silmad lahti.

PS! Selle tujurikkuja jumala episoodi peale leiaks autorid/näitlejad Mehhikos, kui nad üldse suudaks oma katoliikliku ajuga midagi sellist välja mõelda, ennast järgmisel päeval prügikastis.

Head Uut Aastat!

Baja

California poolsaar hüüdnimega Baja California on ettekujutuses olnud kui midagi Ameerikalikku, viitab nimigi ju sellele. See on ka osaliselt tõsi, olgugi et poolsaar kuulub Mehhikole. Rantsopidamise kõrval on just Ameerika turistid need, kes moodustavad suure osa kohalike elanike sissetulekust. Tijuanast lõunasse kuni Ensenadani jätkus USA läänerannikult tuttav rannakuurortvöönd.

Ensenadast kuni El Rosarioni, kitsal ribal idas asuva mäestiku ja ranniku vahel, lubavad Vaikselt ookeanilt tulevad vihmad tegeleda ekstensiivselt põllumajandusega. Kuna ainus tee on ehitatud väga kitsas, ei jätku puu-ja juurviljaveokite kõrvale ratturi jaoks enam ruumi. Sentimeetrit 30 lahutamas lenksu täislastis rekkast, otsustasin mitmeid kordi ohutuse mõttes teelt välja sõita.

El Rosariost alates ladusin pakiraami sööki täis, teadmisega et järgmine suurem asula ootab pooletuhande km kaugusel, veepunktidest teel oli vähe informatsiooni. Sellele vaatamata oli aeg rõõmustamiseks. The Baja, as The real Baja, kicked in! Las foto räägib enda eest.

Võrreldes Aasia ja Austraaliaga on loodus siin kui pea peale pööratud. Domineerivad kaktused, mis sõna otseses mõttes ei lase sust lahti, koolibrid kelle väiksema sugupoole võib kergesti mesilasega segamini ajada, skorpionid kelle avastad pärast lõunauinakut külje alt kivi alt, kormorani-tüüpi linnud kes liuglevad osavalt tiivad sentimeetri kõrgusel vee kohal, kasutades ära pealtnäha müstilisi õhuvoolusid.

Aktiivse narkokaubanduse tõttu näeb maanteedel igapäevaselt patrullimas militaarsõidukeid, nii veokeid 20pealise jaoga suuremaks lahinguks kui tulistamispukkiega varustatud dshiipe 3-4 maskides ja automaatidega varustatud tölkamiga. Lisaks on iga mõnesaja km tagant maantee kontrollpunktid cavity searchiks.

Pärast päevast vahepetust 28peralleeli-linnas Guerrero Negro jätkus tee kõrbes angu me seda tunneme ja veel nädalajagu armutut võitlust üksinduse, korduma kippuva menüü ja monotoonsete pedaaliringidega. Kõike seda korvasid aga vaated mis üha lisasid seda viimast esteetilist pintslitõmmet panoraamile ja kinnitasid, et miski ei saa olla inimese jaoks ilusam kui kordumatu loodusvaade millega me oleme aastatuhandeid arenenud ja mis on tõenäoliselt sisse kirjutatud meie geneetilisse ilu hindavasse koodi.

Loretos saabus lõpp koomiliseks muutuvale endaga rääkimisele, kikkis kõrvaga magamisele ja halastamatule pedaalimisele. Kohtasin 4pealist sakslaste punti. Hea oli taas olla inimeste keskel, jagada muljeid, sõita päevas 100km asemel 50, muiata saksa ``ordnungi`` peale. Erinevalt enamusteistest rahvustest, ei lähe sakslane enne reisile, kui ta ratas pole tehtud kuulikindlaks ja läbinud edukalt crash-teste. Kasutusel olid spetsiaalsed touringrattad, vastupidavaimate shimano komponentidega, tugevdatud V-piduritega, jooksusiseste käigukastidega, veekindlate rattakottidega(kuigi kuude kaupa polnud nad vihma saanud), vedelik-paranduvate sisekummidega, tahavaatepeeglitega. Kui veetagavara langes alla 5 liitri inimese kohta, kutsuti kokku kolleegium arutamaks järgmise tankimise üle. Edu edasistes veeremistes, Klaus, Berthold, Dirk, Anita! Muide, Klaus on siuke vend, kes on käinud nii mõneski kohas, näinud nii mõndagi. Leia alumiselt pildilt!

Kesse ütles, et rattareisil pole kaisukarusid vaja!?

Pärast 2,5 nädalast kõrbeödüsseiat saabun koos kahe itaallasega Mazatlani. Kui noaga lõigatud, on justkui tegemist teise riigiga. Otse praamilt astume hubasesse vanalinna kus tänavad kihavad bangkokilikult, hinnad kukuvad poole võrra, rannapromenaad on kui French Rivieras. Tüdrukud on taas ilusad nagu ühes normaalses riigis tavaks. Võtan oma aja puhkuseks enne Mehhiko platoole tõusmist ja Durangot.