Sõbralikud koduvabariigid

Sloveenia oli minu jaoks suur murdepunkt kogu reisi jooksul kuna jõudsin tagasi endisesse kommunismitsooni. Korratud tänavad, tõsised näod ja tuttavlik magalaarhitektuur. Sloveenia kultuuri- ja majanduskeskuses Ljubljanas ootas mind järgmine võõrustaja Robin (kas tõesti sloveenia nimi?) kes esmakohtamisel paistis olevat vähihaige. 50kg 180 mehe kohta aga tähendas hoopis seda, et pikalt giidiametit pidanud ja üle 120 riigis käinud sloveen oli viimased 10 aastat olnud taimetoitlane ja viimased paar kuud selle erivorm, ``vegan``(kõik loomne produkt keelatud). Veetsin tema pedantses kodus ainsa ebameeldiva warshoweri külastuse terve Euroopa reisi jooksul.

Alpide teistkordne ületamine Itaalia ja Sloveenia vahel tähendas ühtlasi kontinentaalsesse ida-euroopa kliimatsooni jõudmist kus võis oodata tõsist talve. Sellest andis märku ka päevaselt alla nulli langenud temperatuurinivoo. Kuna terve Ameerika reisi kestnud sõidususs oli tegemas oma viimaseid hingetõmbeid ja liskampsunist dressipluusi all enam suurt kasu ei sooja hoidmisel polnud, otsustasin viimaseks lühikeseks lõiguks teha varustuse täienduse jope ja saabaste näol. Jätkus mõnus veeremine suure talve ootuses.

Paraku jäi aga suur talv tulemata ja see kerge jääkirme oli kõik mis kliimasoojenenud Euroopal pakkuda oli. Suurem veekadu andis võimaluse kustutada janu WIFIga varustatud ja mõistliku hinnaga baarides mis on suureks boonuseks sloveenias rändamisel. Võib tunduda kummaline miks ma sellist triviaalset asja mainin, aga...näiteks Itaalias maksin ühe sarnase mahlasessiooni eest 5 eurot, kui üldse Itaalias või Prantsusmaal leidub koht mis oleks avatud. Nagu teada, meeldib prantslastele Kvaliteet ja Nauding mis aga efektina tähendab, et inimesele vajalikud asutused on enamus päevast  suletud. Sloveenias seda muret polnud, lisaks räägivad nad seal kõikides vanustes inglise keelt.

Bratislavat tunneme kui mitte mujalt siis kultusfilmist ´´Eurotrip`` kus seda linna kujutatakse mitte kõige paremates toonides. Saatsin selle legendi poole teele  5 ``Warmshower requesti``, millest mitte ühelegi ei saanud vastust. Ilmselt oli Dana, kelle kahtlases ruumis tehtud Warmshowri konto foto reetis tema ametit, tööl. Ka Mjatseshlav, kes lubas oma kontol küll öömaja, kuid ainult põrandal, oli endiselt tsüklis ja nii jäigi see fantastiline linn külastamata (ehk õnneks!). 70kilomeetrit Doonaud pidi ülesvoolu asub aga üks teine mitte vähemtuntud linn Viin. Habsburgide residentsist radiaalselt välja asetsevad muuseumid, mida on Viinis kümneid kui mitte sadu, on piisav põhjus miks ette võtta üks jalutuskäik selles muuseum-linnas. Kui jalg ära väsib, võib kasutada ühe Euroopa parima linnatranspordi võrgustiku teenuseid. Mittebratsislaavlasena saatis aegu tagasi Austriasse immigreerunud  britist tehnik Simon koheselt positiivse majutusvastuse ja järmise vihmase päeva veetsin nende hubases korteris. Simon oli oma Suure Rännaku teinud juba tuttaval Euroopa-India trassil kulgemine kokku 6 kuud. Ka Pakistani, mille paljud rändurid jätavad turvalisuse kaalutlustel vahele, läbis ta ausalt.

Nad kõik üritavad mulle sisendada sama asja. Hispaania on ainuke riik Euroopas ja üks vähestest maailmas kus on kohustuslik kanda kiivrit. Prantsusmaal juhtisin võõrustaja tähelepanu asjaolule, kui me parasjagu olime kruisimas suburbisisesel kiirteel, et kiirteedel on alati niivõrd lai turvariba ääres, et sinna võiks terve maja ehitada. Rääkimata siis sellest, et rattur seal oma tagasihoidlikkuses võiks kulgeda. Aga ei, pidavat hoopis ``dangerous`` olema. Kui sloveenia ja austria politsei piirdus kultuursete riikide kombel hoiatusega, siis tsehhi ratsavägi vajutas pikemalt mõtlemata trahvi ära. Ma ei saanudki esimese hooga aru, et mis siis nüüd...kas ma jätsin piirilt bussipileti ostmata või mis. ``You cannot ride here, this is for cars!`` kordas hambutu mundris nooruk sloveenia kollegi sõnu. Aga saan ju küll, kuidas ma siin siis sinu arust olen, mõtlesin ja juurdlesin teema üle kuhu Euroopa lõpuks jõuab oma järjest piiritleva ja reeglistava elukorraldusega. Kviitung näpus suunati mind lahkelt mitte kuhugi viivale ``rattateele`` mille mudakattel võis pigem liugsporti harrastada.

Poolasse sisenemisel ilutses piiril nsuur silt ``Ratturid sõidavad omal vastutusel``. Tegelikult küll mitte, aga põhimõte jääb samaks. Lisaks ``fantastilisele`` teekattele suruvad sust minutis 3 korda mööda rekkad ja kui juhtud parasjagu pedaali vastu asfaldirööpa äärt toksama, võivad tagajärjed olla ettearvamatud. Läbisin tee kuulsa vangilaagrini Oswiecim´is sama erksuse astmega kui Mexico Citysse sissesõidul ja sealt edasi eelviimaste võõrustajate juurde Krakowis. Tegu oli noore perekonnaga mille perepea oli hiljuti osa võtnud ühe eepilise rännaku kaasajastatud versioonist. Nimelt oli üks poola tüüp, Kazimierz, 30ndatel teinud Aafrikale tiiru peale, trotsides toonaseid karme olusid. Olud olid nii karmid, et mees andis aasta pärast reisilt naasmist kopsupõletikule alla ja viskas vedru välja. Kahjuks on epiline raamat isegi inglise keeles veel ilmumata.

Ka minu rännak on selleks korraks lõppenud ja loodetavasti ma vedru aasta pärats välja ei viska. Nagu plaanitud, jõuan jõuluks kodumaale kirjutama viimast blogisissekannet ja tegema muid huvitavaid plaane. Kuulmiseni!