Equadori kuu kujunes üheks tumedamaks kogu reisi jooksul,
nii otseses kui kujundlikus mõttes. Pärast Calit alanud keskmäestik jätkus
ühtlase kitsa, mõnesaja km laiuse ribana Equadoris. Võis endale ette kujutada,
et kui lähen natuke idasse, kukun üle maailma ääre alla Amazooniasse ja kui
läände, siis Equadori vaikse ookeani tasandikule ja edasi merre. See
läänefrontiir oli niivõrd lähedal, et aeg-ajalt omasime mäeahelike vahelt
vaateid selle peale(justnimelt peale), kus pilvede all asus Guayaquil ja selle
lähimaad. Niimoodi künka otsas oma positsiooni päevaselt trianguleerides saab
üsna hea kontakti sellega, mida enne, jooksvalt ja pärast reisi kaardi pealt
võib ainult ette kujutada. Maailm on justkui peo peal.
Mägestikus sajab teatavasti kogu aeg, isegi siis kui ei
saja.Ainsad selge taevaga päevad olid 3
tükki kui kükitasime Quitos hotellis ja siis üks veel. Kõikidel ülejäänud
päevadel sadas, vahel ebamugavalt vahetult enne telkide püsti panemist, niiet
pidime vihma algamisel suvalises kohas põõsasse hüppama, telgid
ajateenistusliku kiirusega püsti surama ja suures valges üksteisele head ööd
soovima. Korra juhtus ssuvaliseks põõsaks olema sõjaväebaas, mille pääslast ma
sõnagi lausumata sisse kalpsasin ja esimesse lahtise uksega majja end sättisin.
Ei näinud, aga Loici tunnistuse kohaselt olid pääslapoiste mokad lahti
kukkunud, kui kaks ratastega gringot mööda lipsasid. Siit ka väike vihje
Equadori ``mariinide`` kohta, kes
kangestusid dilemma ees: ``Kas lasta pealtnäha ohutud spioonid baasi või
saada neid takistades läbimärjaks.`` Tülitama tuldi meid alles poole tunni
pärast, kui me olime mingis kadettide ooteruumis lõpetamas õhtusööki ja
valmistusime sealsamas magamisaset sättima. Daam, ei läinud õnneks.
Equador asub teatavasti ekvaatoril, seega mõjub seal asuvale
mistahes objektile suurim tsentrifugaaljõud tingituna Maa pöörlemisest. Ehk
siis, tekib umbes sama efekt mis karussellil, vahega, et see mõjub kogu aeg.
Täpselt Equadori piirist alates alustasin mitu nädalat kestvat võitlust kõhulahtisusega
ja etteruttavalt, nii kummaline kui see ka on, täpselt Peruusse astumise päeval
sain ma sellest ka lahti. Kas lõplikult, näitavad lähinädalad. Kunagi sai
blogis kirjeldatud Aasia stiilis kõhulahtisust – paned toobitäie sitavett hinge
alla ja naudid tulemust järgmisel päeval. Seekordne juhtum aga oli hoopis
tõsisemat masti. Sisikonnas oli tegutsemas mingi ürgbakter (kahtlustan, et kui
mitte koolera siis lähisugulane kindlasti), kellele meeldisid eelkõige liha ja
piimatooted. Aga peaaegu sama mõnusalt tundis ta end ka suvalist saia saades.
Kuigi medikamentidesse suhtun ma pehmelt öelda sarkastiliselt(sama käib ka
igast arstionudesse kes neid määravad ja tõsimeelse ilmega kinnitavad, et määri
peale, raudselt aitab), siis seekord läks asi nii hulluks, et kaalusin sügavalt
haiglasse pöördumist ja lõpuks otsustasin mingi prantsuse tableti kasuks.
Tõmbasin kiirelt kuuri sisse ja tundsin, et toit jäi kõhus seisma. Sisse söön,
aga välja ei tule midagi. Enesetunne oli endiselt sitt. Niisiis, uurisin netist
tableti tööpõhimõtet. Loen ja imestan, sest annotatsioonilehel kirjutatu
projitseerib ehedalt ravimitööstuse silmakirjalikkust. Tableti toimeine nimelt
aeglustab teatud soolelihaste (uhh, olid need nüüd risti või piki) tööd, seega
püsib toit kauem sooles, soodustades vee tagasiimendumist. Veel loen: nimetatud
põhimõttel toimivad enamus kaasaegsid kõhulahtisuse vastaseid tablette.
Bakteri, kui sellisega, ei tee need tableti absoluutselt mitte midagi!
Vastupidi. Keha normaalne kaitsereaktsioon sarnase bakteriga võitlemisel on
võimalikult palju massi soolikast läbi uhada, et bakterist vabaneda. Paar päeva
hiljem, kui tableti mõju hajus, oli kõhulahtisus tagasi ja topeltvõimsusega.
Türaperse. Millega tegeleb ravimitööstus?! Mismõttes on terve organistasioon
veennud vähemalt tervet Ladina-Ameerikat, et nii ongi õige ja raisake edasi 20%
oma sissetulekust mittemillelegi? Apteeke on siianai nähtud riikides rohkem kui
toidupoode.
Aga üldiselt Equadorist. Koos Colombiaga on need 2 riiki
pealtnäha heal järjel. Kõik see sama jutt mis varem – infrastruktuur, peldikuga
tanklad, joodav kraanivesi – triviaalsed näited, paraku aga on rusikareegliks
määramaks riigi heaolu. Tihtilugu otsustab selle, kas riik on rikas või mitte, üks väga konkreetne
majandusharu. Equadori puhul paistab vähemalt üheks selliseks olevat mingi
naftapuurtorn rannikumeres. Kütus on täpselt 5 korda odavam kui Peruus mis
määrab samal ajal ka otseselt selle mis sõidukeid transpordiks kasutatakse.
Peruusse sisenedes ootasin jalgrataste tulva, ent, on hoopis tuk-tukid. And
shitloads of them! Samal ajal kui Equadoris pole sellistest riistapuudest keegi
kuulnudki ja viimne kui mats kärutab ringi Toyota Cruiseri või 4x4ga.Haa, või
Nivaga! Inimpopulatsioon on ühemõtteliselt pärismaalane või tugeva kaldega
pärismaalase tunnuste poole. Päris puhast valget lõusate ei näinudki. See on
tinginud indiaanioaaside säilimise osades mägialades, kus inimesed kannavad
traditsioonilisi rõivaid. Paraku on see aga väline poos (kuigi väga ilus) ja
kõik muu on kadunud. Vesi tuleb kraanist ja seep poest.
Röövimise, õnnetusjuhtumi või tehnilise rikke vastu vastu
võib end teha nii kuulikindlaks kui tahad, reaalsuses röövitakse sind ikkagi
täpselt sellest turvaaugust millele pole mõelnud, õnnetus juhtub sirgel siledal
avara vaatega teel ja mõistagi tabab iga tehniline rike mis pole füüsikaliselt
välistatud. Quitos arvuti avades avastasin, et pangakontolt on kadunud tugeva
Eesti kuupalga suurune summa. Huvitav, omaarust pole ma oma pangakaardi numbrit
kellelegi teatavaks teinud, rääkimata siis turvakoodist mille olen üldse
kaardilt maha kraapinud(siit ka ravimitööstusega võrreldav sama kaalukas
küsimus, millele ma kahtlustan, et pangatöötajad kehitavad õlgu või siis
bisnessi eduka jätkamise huvides kinnitavad, et ära muretse, meie turvalisus on
tagatud – mismõttes kirjutatakse kaardi turvakood kaardi peale?! Samahästi
võiks PIN koodi omale otsa ette tätoveerida ja iga nädalavahetus pangakaart
taskus ennast kuskil slummis kasti juua.) ja mis kipub aeg ajalt endalgi
meelest minema. Keegi Austraaliasse registreeritud pätt oli kaardi andmeid
kasutades teinud PayPali kaudu mingi vaffa elektroonikajupi ostu. Kummastav on
aga see, miks ta kasutas tehingu sooritamiseks minu e-maili aadressi, andes
mulle sellega koheselt tehingust teda ja võimaluse kiirelt reageerida. Järgnes
umbes 20 kõnet PayPaly ja panka kust oodatult vastu kajas masendav
bürokraatialaine. Siiski olin ma lootusrikas, sest tegu on Austraalia pangaga
ja sellise väikse summa võivad nad vabalt näiteks koristaja palgast maha
arvata. Mõned päevad hiljem oli konto restaureeritud.
Nagu mainitud, hakkas ratas uuesti lagunema, kohe pärast
seda kui olin Pereiras talle rämeda upgrade
teinud. Nüüdseks olen veendunud, nii enda kui ka teiste ratturite kogemusest –
absoluutselt ükskõik misasi võib sellisel pealtnäha lihtsal asjal nagu
jalgratas katki minna, piiriks ongi vaid füüsikaseadused. Näiteks olen selle 2
aasta jooksul näinud kümneid erinevaid võimalusi, kuidas nii sise kui väliskumm
võib puruneda, võimalusi mida pole uneski võimalik näha. Samuti, kuidas neid
purunemisi parandada. Eredaks näiteks oli Guatemalas nähtud pärismaalase
sisekumm. Seal ei kasuta nad kummilappe paikamiseks, vaid – kuula nüüd – nööri!
Parandamis vajavale kohale tõmmatakse lihtsalt sõlm peale! Ja töötab! Need on
ainult kummid, kuigi jah, kõige tähtsam osa rattast. Viimane avastus Cuencas
oli selline, et euroopast tellitud piduriklotsid olid liiga kõva koostisega
Colombiast saadud velgedele mille peale velg otsustas lihtalt metallijuppe
välja hakata köhima.
Muidu kulges Equadoris mõnusalt, telkimine, grillkana,
vaated jms. Ja uhh, kui raske kuu oli!
