Colombia

Ta on 21 aastane. Elab koos oma vanematega Cali lõunasuburbias, elektertraataiastatud, lastemänguväljastatud, basseinistatud ja muidu kaasaegsesse vormi valatud ridaelamuboksis, kus vihmasel päeval turvamees ta vihmavarjuga ukseni saadab. Ta käib lähedalasuvas ülikoolis, erialaks on ajakirjandus...või oli see rahvusvahelised suhted...? No polegi nii oluline, igastahes oli see midagi, mida kõik temasugused õpivad. Sellega ei taha ma aga öelda, et ta rumal on. Vastupidi, vabal ajal kannab ta prille, et õppematerjalidesse süüvida...või oli see selleks et haritud isiku muljet jätta - mis oleks ka üsna lahe. Teame seda ju omast kaasmaalasest, staarperearstist Anneli Talvikust, kes omal ajal just seda nippi kasutas, et karjääriuks jalaga lahti lüüa. Oma sookaaslasi lööb ta päris pikalt oma autojuhtimisoskusega, seda võime kinnitada meie, kes taas ja taas oleme sunnitud tõdema  üldteada asjaolu, et õrnemale sugupoolele tuleks lubade väljastamine ära lõpetada - kui nad järjekordselt meie rattakotte suunatulega nügivad ja seda avastades vaid gaasi lisavad. Olgu see Jaapan või Colombia. Laupäeva õhtuti kaotab ta pea ja teatab, et ta läheb täna välja, maksku mis maksab. See on midagi, ``mida ta teeb enda pärast``. Mis pole midagi erilist. Eriline troopilistele riikidele on aga see, et colombiaano hakkab sättima kell 10, kell 11 on start, kell 1 läheb alles pidu käima ja lõpeb siis kui lõpeb..eh, nagu põhjamaades eksju.
Ja siis, kui klubis on kogu rahvas koos ja pidu on täies hoos, läheb ta välja suitsupausile, räägime olust ja asjust nagu ikka...vaatan talle hääääästi sügavale silma ja saan hetkega aru, milles peitub colombianna saladus. Taustaks räägib ta midagi, ei kuule. Näen hoopis kalasilmi, hoopis kumerama munaga kui tavaliselt. See ja mingi imetabane tume värv peegeldavad vastu generatsioone mägirahvast, kes on sitkelt aastatuhandeid neid kõrgeid alasid asustanud. Mu vaate teravusspektrist väljas tajun ähmaselt anoreksilisi näojooni mis tema geenibuketti arvestades on lihtsalt sitkele mägirahvale tüüpiline....``I release you!``käib sutsakas dinner-for-schmucksilikult peast läbi ja mul jääb üle talle vaid vastata, et ``sa pöörad üsna palju tähelepanu teistele inimestele`` kuna meenus umbes millest ta oli kogu selle aja rääkinud. Ta nimi on Mayeli. Ta on Colombia tüdruk.

Colombias taasühinesin sõbra Loiciga, kellega sõitsime eelmine aasta koos Hiinas. Üks suur suur mägi oli enne Equadori ees ja ei ole kindel, et oleksin üksi selle alistanud. Koos aga pole midagi lihtsamat, kui ampsata esimesi tükke suurest andilandiast, inkade kodumaast. Astusime mõlemad 6000meetri meeste klubisse.

Panama

Costa Ricast tuttav dshungel jätkus täies ilus Panama Kariibi mere regioonis. Selle vahega, et nüüd oli vaja kilomeetreid katta üsna asjalikel küngastel, siledat maad praktiliselt polnud. Kujutlesin vaimusilmas ette geodeesiabüroo koosolekut, mille juhid oli äsja allkirjastanud lepingu geoloogilisteks eeltöödeks maantee ehituseks totaalsest karupersest kuskil Kariibi rannikul Pan Ameerika maanteele, oma 200km. ``Et siis nii poisid, homme pakime asjad ja alustame mitmekuulist rännakut dshunglis märgistamaks parimat marsruuti maanteele.````Ahah, ahah...et siis, kuidas? Sinna ei pääse ligi ju.````Eino kuidagi jalgsi või nii?````Aaa, jalgsi, normaalne. No sa mine ees, siis me tuleme järgi, selle esimese põõsani, kuhu sa tõenäoliselt kinni jääd.````No niiull see asi vast pole, võtame matseeted ja asjad kaasa ja...muy bien!``

Kohe ühel esimestest tõusudest haaras mul sabast kinni dshunglipede, pärismaalane. ``Onaneerid ka või?`` ``Aa, niimoodi alustatakse siis siinkandis vestlust.`` Tahtsin talle öelda, et pole nagu sinu asi või nii, kuid keeleoskamatuse tõttu kombineerisin midagi umbes et siin on palju ilusaid naisi, miks ma peaks. Siis hakkas tüüp sama otsekoheselt esitama suunavaid küsimusi. ``Kas sa oled juba lõunapuhkuse teinud? Kus sa ennast pesed? Siin on üks järv kohe ümber nurga.`` Nautisin täiega olukorda kus me olime kõrvuti üles minemas mingist überjärsakust, mina kerisin mõnusalt kerge hingamisega madalaimat käiku, tüüp lõõtsutas kõrval. Ootasin viisakusest tõusu lõpuni ja kiirendasin. Adios pede!
Sõit üle mäestiku kujunes üsna lõbusaks kuna siinkandiski on inseneridele tehtud ülesandeks ehitada tee võimalikult otse niiet laskudes tesisele, Vaikse ookeani poolele saavutasin kohati metsikus külgtuules kiiruseid 90km/h alla, kusjuures seda tehes oli mul all juba Costa Ricas traadid välja visanud esikumm ja seetõttu pidurdasin vaid tagapiduriga. Ohumeel oli suht välja lülitatud. Vaated mäe otsast Vaikse ookeani rannikule olid ühed parimad mida üle pika aja olin näinud, niiet iseenesest hüppasin suust välja igasugu häälitsused.

Pärast ööbimist Davidis kus kohtasin Argentiinlast (äärmiselt huvitavad karakterid on Argentiinlased, otsige mõni üles ja rääkige), oli Panama Cityni jäänud 500km suht ebahuvitavat teed. Ometi oli üllatus kiire tulema, 3 telkimisööd pakkusid absoluutselt tippklassi kohtasid. Näiteks laia jõe ääres, avara vaatega koht kiviformatsiooni peal, mitmesaja meetri ulatuses inimtühi, vaikne.

Ma pole üllatunud, miks niipaljud Eurooplased võtavad naised just Panamast ja vahel ka elavad seal. Miskipärast on just palju rootsalasi. Panamas on olemas see iseloomulik keskameerika aura, samas on paljud elemendid väga läänelikud. Arhitektuur, ostukeskused, arveldus dollarites, joodav kraanivesi, elustiil. Kõik keskmise ja väiksema suurusega ostukeskused on hiinlaste omanduses ja halduses. Eks nad omal ajal hakkasid füüsikaliste jõudude kaasabil difundeeruma Aasiast kaubalaevadel Panamasse. Siis nad olid muidugi kaubalast, nüüd on neil privileeg lennata lennukiga. Mitte et hiinlast vähemalgi määral kotiks et nad kaubalast on.
Panama City on kogu selle kompoti absoluutne meistriteos. On nii slumme mis ühetänavase üleminekuga muunduvad elitaarseks vanalinnaks. Nii on igapäevane, et igaõhtuse Porsche Cayennide paraadi saadavad teepervelt mädanevad jalgadeta parmud, kes ainult käte jõul ennast mööda asfaldit edasi lohistavad. Samas kõik aktsepteerivad seda ja on endaga rahul. Isegi parm kui ta oma sendinoosi kätte saab. Mis kõige olulisem: panamas juuakse suhkruroomahla. Esimene riik pärast Laod, kus see on vabalt saadaval. Sõõm suhkruroomahla, eriti jääga, tekitab energiadefitsiidis kehandis midagi orgasmi ja deliiriumi vahepealset. Soovitan proovida!

On hästi meeles see Miljonimängu 64 krooni küsimus :``Mis ilmakaarte suunaline on Panama kanal?`` Kasutati sõbra abi, sõber feilis totaalselt. Faktidega on nagu on, ikkagi on päris huvitav teada igasuguseid asju ühest maailma suurimast insenertehnoloogilisest meistriteosest.

Panama kanali algne, prantslaste poolt välja pakutud(ja ka proovitud) lahendus, oleks olnud kanali kaevamine meretasapinnal. Ilmselgelt feilisid prantslased rämedalt 19 sajandi lõpus kuna eelteadmised ja varustus olid nigelad. Tööliselt lihtsalt kärvasid malaariasse ja kollapalavikku, samuti polnud võimeline tooaegne masinavärk oma ülesannet piisavalt efektiivselt ja pikalt täitma. Metall roostetas läbi troopilistes tingimustes.
Palju edukamaks ja tänapäevani tomivaks lahenduseks osutus ameeriklaste poolt eelmise sajandi alguses ehitatud lukusüsteem. Vaikse ookeani poolel tõstetakse laevad 2 lukusüsteemiga 32 meetrit meretasapinnast kanali kõrgemasse osasse, millest suurema osa moodustab paisjärv. Kariibi mere pool teeb sama töö ära üks lukusüsteem. Hetkel on käimas uute, suuremate lukkude ehitus, mille uksed käivad lahti mitte nagu köögiuks(nagu praegu kasutuses olevatel lukkudel), vaid nagu uue seinakapi liuguks.
Üks huvitav fakt veel. Kõige väiksema kanali tollimaksu maksis eelmise sajandi alguses USAst pärit ujuja, umbes poole dollari ringis.

Sümboolselt pool Ameerikat on siis nüüdseks läbitud. Juba eelmise rattatripi lõpus, Aasia, arutasime põgusalt Loiciga paeluvast piirkonnast kahe Ameerika vahel ja sellest, et erinevatel põhjustel ei eksisteeri maismaaühendust selles piirkonnas. Jutt on Darien Gap ist.

Mägine ja tihedshungellik ala on olnud aastamiljoneid erinevate looduslike koosluste lahutusjooneks ja nüüd hoitakse seda metsikuna, et narkolastid saaks libedalt kulgeda. Sellega tulevad kaasa igasugu paramilitaarsed üksused, kes piirkonda asustavad. Kokkuvõttes, kuigi mõned hullumeelsed rändurid on selle jalgsi läbinud(kindlsti oleks sobivate kaaslaste ledmisel ka mina üks nedest), pole see marsruut populaarne ja otsida oli vaja muu lahendus Lõuna Ameerika seikluse alguseks.
Laual olid:
enimkasutatav 5 päevane purjelaevareis mõnest väiksemast sadamakülast Panama kariibi rannikul Cartagenasse, vahepeatusega maalilistel San Blas saartel. Hind 500-600 dollarit. Ilmselgelt välistatud.

Erinevate merealustega (kaubalaev, mootorpaat) reis Panama Citys Buenaventurasse, vahepeatustega Panama ja Colombia Vaikse ookeni ranniku kalurikülades. Kõige pikem merereis võimalikest nii ajaliselt kui ka distantsiliselt. Hind üsna ebaselge.

Lennureis Panama Cityst Mõnda suuremasse keskusesse Colombias (Cartagena, Medellin, Bogota, Cali). Igav ja üsna kulukas, 400-500 dollarit.

Käiku läks eelmainitute kombinatsioon, väga odav aga ka üsna seikluslik.
Broneerisin lennupileti 18 päeva varem Panama Cityst Puerto Obaldiasse, kalurikülla täpselt Panama ja Colombia piiril kariibi rannikul. Järjekordse naeratava pedega hüvasti jätnud kes mind 4 päeva Panama City hostelis kimbutas, surusin pagasi taksokuubikusse suunaga siselendude lennuvälja suunas. Suur küsimärk oli, kas nad võtavad lennukile jalgratta, mille pressisin kokku  nii väikseks kui võimalik. Probleemi polnud. Pagasitasu, 20dollarit.  Puerto Obaldia andis ettekujutuse sellest päris ehedast dsunglikülast mis on maailmast üsna ära lõigatud ja kuhu tõepoolest saab vaid paadi või lennukiga.

Kohapeal lohistasin 30kilose rattakarbi läbi passikoopiakeskuse ja migratsiooniputka. Kuna kõik oli nii jube erutav, unustasin oma strateegilise kotikese kogu rahade, pangakaardi, kaameraga koopiakeskusse. Üllatuslikult, kogu kraam oli pärast 10minutit alles täpselt sama koha peal. Faaaaak! Selliseid prohmakaid ei tohiks liiga palju lubada.
Edasi võttis üleminek oma õige kuju. Umbes kümme matsi ronisid tillukesse plastikpaati, mille mitte nii tillukesed Yamaha mootorid käima tõmmati. Järgnevad pool tundi oli üks reisi seniseid tipphetki, millest video väga vähe ettekujust annab.
http://www.youtube.com/watch?v=EEIHQ7ktADA&feature=youtu.be
Õhtu veetsime rahulikus rannakuurort/kalurikülas Capurgana, kus võtsime passi esimese Lõuna-Ameerika templi.Woahh!Järgmisel hommikul laaditi 50 matsi veits suuremasse paati, mille mootorid olid juba võrreldavad ameerika rannapatrullpaatide omadega sarjast CSI Miami. Kuna paat oli tõesti suurem ja kapten võis hobuste abiga vabalt paadi nina nii taevasse ajada kui ta vähegi soovis, ei neelanud me järgnevad neli tundi soolvett ja sõit oli üksjagu rahulikum, kuigi mitte vähem kiire. Turbos võisime lausuda: Welcome to Colombia! Welcome to South-America!

Tüüpiliselt piirialadele hakkas kohe peale üks suurem turisti koorimine. Tegelikult kujunes sellest minu jaoks üks suurem jada mille algus oli juba Panama Citys. Mingil täpselt dateerimata päeval jäin ilma oma MP3 mängijast, mille toanaaber süümepiinadeta taskusse ajas. Oma viga niikuinii, jätan koguaeg asjad voodile vedelema. Hea et veel läppar alles jäi. Selle teise paadireisi pardumise ajal tõkestas teed närviliselt tõmblev neeger, kes kuuldes et mul on karbis jalgratas, ütles pikalt mõtlemata pagasiveo hinnaks jämedalt 15 dollarit. See oli umbes poole rohkem kui ma kilo eest oleks pidanud maksma. Raha väike aga lüpsmine ikkagi. Loomulikult olid isegi veel Turbos söögihinnad 2kordsed mis tuju väga ei tõsta. Siis saabus kulminatsioon. Otsustasin sõita bussiga Medellini kuna kummid on hetkel viimase piiri peal ja uus varustus ootab postipakis Pereiras. Öeldi bussihind mis, ma teadsin oli niikuinii kõrgem kui õige hind. See fakti lasin üle kuna sõidan bussiga harva, mis see üks kord ikka teeb. Murdepunkt tuli siis kui värdjas neeger raha vastu võttis, jäin ootama tagasivahetusraha, 10dollarit. Kogus jällegi väike, aga...Ülimugavalt libistas neeger end bussijuhi kõrvalistmele. Hüppasin oma istmelt püsti ja vaatsin neegrile otsa. Enesekindlalt, lasi neeger harjunud bravuuritseba kergusega suust välja ``Yaaa, Yaaa`` mis tähendab ``kohe, kohe``. Pöördusin tagtasi istmele. Hetk hiljem peatus buss bensukas ja hetk hiljem oli neeger kadunud. Skeem oli edukalt lõppenud. Vähemalt nii arvasid nemad.
Sellest hetkest olin ma üsna pühaviha täis mis oli üksaegu ebamugav aga ka elustav. Mõtlesin üsna hoolikalt läbi kuidas raha tagasi saada, põhimõtte pärast. On selge, et skeemide põhiomadus on see, et kõik toimub hästi kiiresti. Selle vastu mul midagi muud panna polnud, kui see, et ma ei lähe kiirustamisega kaasa, ükskõik mis kujul see peaks tabama. Kui nad verbaalsele manitsusele ei allu, otsustasin kaaperdada midagi nende omanduses olevat. Näiteks kujul, et ma ei lahku bussist. Pidu pidi algama Medellini bussijaamas. Saatusenool otsustas aga olukorra veelgi põnevamaks teha. 150 enne Medellini kukkus bussil midagi elutähtsat alt ära, kardaan või miskit. Telliti uus buss. See tegi asja minu jaoks veidi keerulisemaks ja juhtus täpselt see mis ma arvasin. Buss lendas ette, ja enne kui jõuad lugeda kolmeni olid mu kotid teise bussi pagasis ja buss kiirendas. Mina selles bussis loomulikult polnud. Hoopis olin ma kardaani parandava lagunenud bussi juhi verbaalselt bussi alt välja tirinud ja nõudsin häälekalt oma raha. Vastuseks tuli :``Aga see oli ju hoopis üks teine mees kes sult raha võttis! Mina ei tea asjast midagi.`` Kommentaarid on liigsed. Nähes et ma nalja ei tee, ja ilmselt polnud tal samuti tahtmist minuga sinna karuperse ööseks jagelema jääda, otsustas ta kiirelt raha üle anda. Kusjuures algselt andis ta pool sellest mis oleks pidanud. Pidin veelgi häält tõstma. Vahetus lõppes edukalt. Vahepeal oli sulist bussijuhi poeg minemakiirendavale bussile järele jooksnud ja ta tagasi vilistanud. Adrenaaliin endiselt pumpamas, jätkasin ka röökimist uue bussijuhi peale, nõudes näha oma pakke mis nähtamatult olid busse vahetanud. See loomulikult erutus kuid lõpuks siiski alistus. Üsna hea tunne on.