vol 2

Päevased toimetused selja taga, kustud kasitud, viskasin voodisse pikali ja heitsin pilgu moblasse. 00.03, 1 septemper. Meenus, et kusagil kaugel eestimaal lähevad lapsed täna jälle kooliaastat alustama. No ilmselt ka mujal maailmas, see aga jääb isiklikult kaugeks. Eriti kummastav seejuures on, et antud elufaasi/tegevuste juures ja eestist kaugel olles on 1 sept üks päev teiste reas - see ei tähenda mitte midagi, kui just juhtumisi kuupäeva ei silma kuskil.

Selleks korraks on eepik vol 2 joon alla tõmmatud, need read tulevad uue väärtuse saanud Darwinist. Teele jäänud viimased 2 riiki, Korea ja Jaapan olid minu kui rahu armastava metsarahva geene kandvale kodanikule selge liig. Rahvastikutihedus arenenud riigi võtmes on siinjuures peamiseks märksõnaks. Eriti teravalt kruvis ennast meelesse Seoul, eriti selle kesklinn. Uurisin ka statistikat, suurima rahvastikuarvuga maailma linnadest, kus eesrinnas on muuhulgas ka Hiina suurlinnad nagu Peking ja Tianjin, on Seoul umbes 17 000 elnikuga ruutilomeetri kohta tabeli eesotsas. Justkui võiks siis öelda, et kui kõnnid Pekingi tänaval ja Seouli tänaval, siis peaks kulgemine(ehk ka enesetunne keskkonnas) olema sarnane. Vale. Mida statistika arvesse võtab? Pindala ja rahvaarvu. Mida ta aga arvesse ei võta: 1. milline on tänavate ja ehitiste alla jääva pindala suhe, 2. Millisel määral üritatkse liikuvat massi kontrollida ja kuidas mass sellele reageerib. Ehk siis, Seouli tänavad on jämedalt poole kitsamad kui Pekingi omad. Arenenud riigile kohaselt katab tänavavõrgustikku fooride, sebrade, piirete jne meri. Ja loomulikult, rahvas kuuletub. Kõik see kokku teeb 2st sarnase rahvastikutihedusega linnast elukeskkonnana kohad mis erinevad üksteisest kui kits ja kurk. Seoulis eksisteeris minu jaoks 2 mõudi. Ekstreemmõud, kui oli reaalne tahtmine ja vajadus kuhugi jõuda, mille lõlitasin sisse ratta seljas. See seisnes jõhkra tuimusega autode vahel littides ja bussi tuulest bussi tuulde hüpates. Kõikeeitav mõud seisnes selles, et lamasin hostelis seliti ja surfasin netis. Kui välja läksin, siis võimalikult lähedale ümber nurga poodi või, suure pingutusega, kõrvalkvartalisse sauna, kuhu jäin samuti peitu tundideks. Mis seal tänaval siis nii hullu on? Minu ettkujutuse kohaselt redefineerib Seouli tänav jalakäija jaoks tänava/tee definitsiooni - inimese poolt modifitseeritud pinnaslõik, mille eesmärgiks on lihtsustada liikumist punktist A punkti B. Seouli versioonis siis - ...pinnaslõik, mille eesmärgiks on raskendada, frustreerida, pagendada jalakäijat, kes soovib jõuda punktist A punkti B. See on täiesti ridikuloosne. Seouli tänaval tegled jalakäijana selgelt rohkem seismisega, kellegi vastu põrkamisega. Tundub et inimesed tegelevadki sellega ainult eesmärgiga jõuda järgmise auguni tänaval mis viib metroosse.

Kui korea poiss on suutnud vermida oma pealinnast õuduste augu, siis imperiaalsete geenidega Jaapan on lõdva randmega mesterdanud samasuguse robotkeskkonna tervest riigist. Jah, terve fakenama jaapan on kui üks suur Lego, õlitatud masin mis ei peatu hetkekski. Kui kuskil on kirjas (Piibels oli see vist) et Jumal lõi inimese enda järgi, siis need jaapanlane üritab luua robotit enda järgi. Need väikesed vahvad metallist mehikesed keda aeg ajalt uudistes näha võib ja kes oskavad kuubikuid ühest virnast teise tõsta ja konarlikult kõndida, need pole lihtsalt mingi järjekordne vahva leiutis millega suurkompaniid eriprojektina arendavad. See on selge jaapanlase püüdlus ehitada metallist iseenast. Kas masina sees on võimalik telkida? Jah. Kusjuures veel hästitöötavale masinale kohase lihtsusega. Algselt olid suured kahtlused selles osas, kuid peagi selgus, et Jaapanis on võimalik keset totaalset tiheasustust telk püsti panna. Kusjuures seda tehes on baiti tunne kellele on kõvakettal eraldatud täpselt üks pinnaühik. Jaapanis meenub vähemalt 2 korda kui keerasin pimeduse saabudes võssa ja ööbimispinnaseks oli valida kas asfalt või asfalt.?! Sellist asja mõnes muus riigis kohata...no väga kahtlane.

Rännaku statistikat

riike 5
distants 11000
kõrgeim punkt 4900+m
pikim tõus 70km @ 3,6%
tippkiirus 90,2km/h
olümpialinnu 4
baodsõsid ja nuudlisuppe   väga mitu
hiinakeelseid fraase 5

 

GdBye China! ja lühike visiit Koreasse

17.07.2012

Juba kui mitmendat korda olen sunnitud nõustuma kaasvõitleja Loic tõdemusega - ``its never easy in China!``

 Päev algas nagu tavaliselt silmad lahti tehes ja muigega meenutades eelmise päeva suurepärase kämpimiskoha valiku üle. Seekord olime sattunud keset maisipõldu, väikse mäenuki otsa, vaevu leidseime väikese riba tasast pinda maisivaalude vahel. Nii sitta lõket kui see hommik pole kaua olnud. Kraapisime paar peotäit näiliselt kuiva heina kokku, sekka mõned maisitaime alusmised kuivanud lehed – putsi, no ei lähe põlema. Eriti tobeda pooliku tulemuse andsid lõkesse vistud 2 plastikpudelit mis pooleldi ära sulasid ja niimoodi rõvedalt keset kustunud lõket vedelema jäid. Mis on ju otse vastupidine sellele, mida oleme alati selle lõkketegemise ja prahipõletamisega saavutada tahtnud – et anda oma sümboolne panus keskkonnahoidu. Keskkonnahoidu peamiselt selles mõttes, et see oleks visuaalselt puhas kuna vaevalt paaru plastikpudeli ja kilekoti põletamine päevas globaalselt midagi mõjutab. Kliimasoojenemist näiteks, eksju.

Niisiis, projitseerides fantastilist lõkkesaavutust kogu päevale, olime kindlad, et kauaoodatud praamipiletite kättesaamine Quinhuangdaost kukub haledalt läbi. Olime valmis päev otsa mööda linna keerutama otsimaks esiteks seda meile Xinaist kätteantud aadressi praamipiletite väljaostmiseks. Oleme juba sedavõrd kogenmud aadreesi ja suundade otsimisel, et linna jõudes  kalgistasime meele, panime südame 20 lööki aeglasemalt tuksuma ja hakkasime iga suurema cross-sectioni peal potsentsiaalsetelt suunajatelt teed küsima. Tundus et läheb libedalt. Ja läkski. Ma ei uskunud oma silmi kui pärast tunniajast suht sirgjoonelist liikumist sadama poole ilutses pika avenüü otsas ``Port of Qinhuangdao``. Ja kohe sealsamas ka ``Qinhuangdao-Incheon ferry company`` The office. Woow!. Ja mis nüüd juhtus. Enneolematu Hiina kohta. Astusime ofiici uksest sisse ja vaevu suutsime oma suurepäraseid Hiina loogika bareerimisoskusi kasutusele võtta kui meie ette visati pool kuud tagsi Xianist faksitud passikoopiad ja öeldi rabedas kuid meile arusaadavas inglise keeles ja lääne loogikas: ``Your tickets are ready. 2140 yuan, plese.`` Uskumatu. See pole enam Hiina, see on Korea. Või siis Venemaa, otsustades paljude poeesistel ilutsevate siltide alusel. Nii lihtsalt pole kunagi varem midagi Hiinas toimunud. Alati on mingi fookus asjal juures olnud ja tuleb veeta tunde leidmaks lihtsale asjale lahendust. Niisiis, kannustatuna sellisest õnnestumisest, jamis, kell näitas alles keskpäeva, hakkasin mina kohe tähitsamise eesmärgil jooma, Loic imes suhkruga petti.

Noh ja millest siis see ``its never easy in China!`` Oli juvaje leida veel ööbimiskoht. Putis linn on Qinhuangdao selle koha pealt. Ainuke variant välismaalase jaoks on a la 1000 yuaanine magamisase, kõik 100-200 juaani tuuri jäävad hotellid  on ``meiooooooooo faatsian``. Ehk siis ``Cant foreigner!`` :))) Millest on juba varasemas blogis juttu olnud. No i8kka täiesti putsis. Rollisime läbi kuskil 10kond hotelli, urgast, igaltpoolt saime avstuseks kas käelabastiili või meiooo või alaaa variatsioonid. Ja palju häälekaid muigeid meie poolt. Aitas küll selleks päevaks, aeg oli käiku lasta variant B. Ehk siis, mina sõidan 20km linnast völja kus Lonely Planeti alusel oli kindlast olema International Youth Hostel, Loic (sorry Loic, aga ta on ikka vite vedel selle klooha pealt, kes ei viitsi seda vasku jala 20km harjutust tavaliselt teha), otsib nagu õige parm kunagi kuskil rongidepoo ja slummi vahel endale cämpimiskoha.

Kui viimasel hetkel, nagu tihti ette tuleb, tabas meid oottamatu lahendus Qinhuangdao International Tourism Offici näol(kus keegi muidugui inglise keelt ei röökinud). Siiski sebisid nad nad meie otsingu kadalipust välja jäänud hotellideketist väla selle 200juaanise urka, mis aktsepteeris välismaalasi. Päev oli tehtud! Nüüd võisin ma päriselt jooma hakata. Viimane päev Hiinas oli ennast väärt. Elagu Hiina!

PS. Hotelliotsingi käigus põrkasime kokku ``The kindest person`` iga Hiinas, rõõmsameelne väike hiina tütarlaps-restoranitöötaja kes tahtis meid igatpidi aidata magamisaseme otsimisel. Selliseid kohtumisi venitame me Loic iga alati, lootuses et subjekt lõpuks meid ikkagi oma pinnale ööbima kutsub. nii ka seekoord. Mis andis sellele kohtumisele vürtsi oli tõik, kui ma ühel hetkel oma rattakotist toore maisitõiviku välja tõmbasin ja seda meie aitajale pekkusin. Samal aja näris Loic enda tõlvikut juba hoolega. Nagu tavaliselt, olime räpased, otsisime odavat hotelli, kasutasime linnadevaheliseks transpordiks jalgrattaid. Sõime toorest maisi! Ennekuulmatu. . Kui senimaani oli meie abistajas veel kahtlusi, siis nüüd enam mitte. Need poidi on ju päris parmud, sigavaesed. Kus nüüd hakati kõrvalasuvast poest meie ette kraami tassima, kuna seltskonda meie ümber, nagu tavaliselt, oli kogunenud üksjagu. Kõigepealt jäätised, siis pirukad. Eks elu hammasrataste vahele jäänuid peab ikka abistama! :)

......

``Bobobobobo``korrutab hiinlasliku resoluutse enesekindlusega poemüüja, administraator, politseinik, taxist ja teeb käelabaga mis on tõstetud enda ette rinna kõrgusele lehvitamisega sarnanevat liigutust. Ühesünaga kõik need tegelased kellega turistil on vaja tegemist teha. Bobobobo – tähendab hiina kõnekeeles eitust, negatiivset vastust, kuna sõna ``ei`` puudub hiina keeles üleüldse. ``Jaa`` korral teevad nad lihtsalt ``aaaaaa``. Bobobobo d kasutavad hiinlased universaalselt – enne toitu, peale toitu, turistiga, kaasmaalasega, prfülaktiliselt, sisuliselt. Nad on isegi valmis loobuma rahast, kui seda neile lihtsalt tasuta pakkuda, kui rahapakkumine läheb vastuollu Hiina loogikaga. Vaene talupoeg või maalt linna müüjaks tööle tulnud neiu usaldab üldjuhul partei poolt paberile pandud reglementi ja on veendunud, et bobobo kasutamine on tähtsam näiteks sellest, et homme tema lapsed söönuks saaks. Elitaarne pekinglane peab ju kuidagi eristuma ülejäänud hiina arengupiirkondadest, siis bobobo asemele on seal väla mõeldud uus fraas - ``meeioo, meeioo``. Mis muidugi ei muuda asja sisu.

Kohtasime Tiibetis üht tüüpi, nii 20 aastane. Selliste meeste eelkäijad pidasid omal ajal plaani - ``kuulge, ehitaks Hiinale ümber müüri!?``. mõeldud, tehtud. See tüüp sõitis Tiibetsis ``fixiga``!!!! Fixi=ühekäiguline, vabajooksuta, piduriteta jalgratas. Lääne loogikast jääb sellise idee võimalikkus üleüldse väljaspoole mulli, sealt algabki aga hiina loogika oma hiilguses. Kõik mis hiina kaotab oma nurgelist loogikat, ühe vitsaga lähenemist kasutades, võidab ta ka tagasi selle sama loogika abil Ja suure plussiga nagu näha käesolevast majandusarengust. Näiteks meeldib hiinlasele eemaldada mäge. Ühest küljest on see praktiliselt vajalik kuna suur osa Hiina territooriumist on mägine ja mäe eemaldus on vajalik elamispinna, põllumaa või tee rajamiseks. Teisest küljest, kamooon! Vaadates neid kiirteid mis on tõmmatud läbi, üle ja mäe sissesse... - eestlane mõtleks, vaidleks, kaalutleks enne paar sajandit, lao manaks näole lollaka irve ja ilmselt ei saaks üldse aru mida teha on vaja, ühendriiklane oleks baffeled, kuid suudaks sarnasega vastata – kui talle antaks ülesandeks rajada tee sinna kus käivad harva mägironijad ja kuhu tegelikult oleks normaalne helikopteriga minna. Sellega seoses tuleb kohe meelde härra Xerxes kes omal ajal piitsutas merd. Siis puudusid tal vahendid seda teha nii, et see suurt mõju oleks avaldanud. Nüüd võib vabalt öelda – hiinlane piitsutab mäge. Ja kuna kaasajal juba on üksjagu korralik masinavärk saadaval, siis tulemus on Hiinas näha.

Korea

Kogu Hiinas olemise aja ootasin head elulist näidet Hiina loogika kohta, paberile ei pannud 3 kuu jooksul aga midagi konkreetset. Nüüd tuleb välja, et tegu on millegi laiahaardelisemaga, asiaatide konspiratsiooniga, loogikaga mis on omane siinsetele kaug-ida rahvastele ja millega nad raudselt plaanivad vallutada maailma. Kaug-Ida loogika võib jaotada alapunktideks/omadusteks, järgnev näide on omaduse ``eelduste tegemine`` kohta.

Provintsilinnas Andongis võtsin toa üheks ööks (kuna hind 30dollarit on üksjagu surmav rahakotile) , et jalga puhata. Samas selle 30 eest saab üksjagu palju, eriti kui võrrelda 25 dollariga Austraalias, mille eest saab lihtsalt narikoha tihti täistuubitud dormis. Siin saab selle raha eest privaattoa mis sisaldab: queen size bed, 40inch flat screen, aircon, PC ulmelise kiirusega netiühendusega, külmkapp komplementaarsete karastusjookidega, 10sorti hügieenivahendeid jm pisiasjad. Sisenemiseks kirjeldatud sviiti viib 2 ust, üks papist, teine rauast. Niisiis lähen mina poodi toidukorvi täiendama ja tõmban enda järelt ukse sneprisse, selle papist. Üldiselt väga mõtlemata 2 ukse faktile. Tagasi tullles selgus loomulikult et olin kinni lasknud vale ukse! Adminnitädi vehkis ja pröökas minu võtmega niimiskole, kuidas ma nii loll olen, et kahest identse funktsiooniga uksest selle vale valisin. Mismõttes vale ukse?! Sorry, ma olen Euroopast, ei mõistan teie loogikat. Probleem seisnes ju loomulikult selles, et kuna nad on nii kindlad, et keegi kunagi vale ust ei vali, siis puuduvad neil ka võtmed selle avamiseks. Pidin ootama tunni jagu, enne kui kuskilt hotelli omanik arhiivist toodud võtmetega välja ilmus ja ukse avas.

Viimased kilomeetrid kerimist Korea kagunurka Busani nimelisse metropoli ja olin valmis selle küllaltki igava ja budgeträndurit mittesoosiva riigiga emotsioonitult hüvasti jätma. Kui päev enne Busani sisenemist sain natukenegi aimu selle riigi kulinaariast ja kommetest. Jaapani mere äärses kömpimiskohas inviteeris keskeas paar mind endaga õhtusöök-piknikule kus esindatud olid järgmised korea köögi iseärasused:
+kimtsi- kapsasarnane lehtsalat tetaud erilises punakas kastmes(tomat,chilli vms)
+peenike merekala- võimalik et makrell kuna konservikarbil olev pilt meenutas seda mis tädi pannile keerutas. Süüakse seda mingisse nõgest meenutavasse lehte(puudub muidug nõgese kõrvetus) rullituna, lisaks veel dipikaste.
+sodu- maitsekas LAUDA
Üks einekombestiku omapära on, et kaaseinestajale pannakse enda poolt valitud ja laual olevatest paladest komponeeritud pulgaotstäis kraami otse suhu. Nagu emad toidavad beebisid. Kui vaadata mis idamaades natukenegi pidulikumal, mitut inimest kaasava söömaaja korral laual on, näib selline käitumine isegi loomulikuna. Siinkandis on tavaline, et lauale tellitakse väga mitu erinevat, üksteisest eraldatud rooga mis on asetatud laua keskele. Iga laudkondlse nn omal taldrikul on ainult riis (võrdluseks siis et euroopas on kõik asjad kuhjatud korraga omale taldrikule). Niisiis jätabki iga suutäiekordne ühisest kesklaua toiduhunnikutest manustamine võimaluse kaaslaudkondlast üllatada omalt poolt komponeeritud üllitisega seda otse talle suhu toppides.

Teine ootamatu kultuurishokk tabas mind järgmisel päeval Busanis ringi tiirutades, kui vaiksele kõrvalalleele pöörates lajatas otse näkku ``Julia Butik``. Ning riburadamisi järgnesid sarnased sildid, kõik pesuehtsas slaavi tähestikus ja sõnades. Olin niivõrd joovastunud ja muigel venekeelseid silte piideledes ja kõlarites venekeelset reklaamteksti kuulates, et ei pannud kohe tähelegi kui seina ääres istuv Tamara ``Kak dela?`` lausus. ``Nu kak vse russkie zdes?Kak russkie priezdi...ehali sdez?või kuidas see nüüd oligi...jäin ma oma venekeelega hätta.``Nu kak, nu kak, vse rabotajut sdez, shivut, a ja turist.``ei saanud Tamara ilmselgelt mu küsimuse mõttest aru. ``Harasho Tamara, tõ znajesh, gde gastinnitsa sdez?```Mispeale juhatas ta mind totaalsesse venelastele mõeldud urkasse. Tõepoolest, nende viimase 5 minutiga olin ma teinud täiesti mindblowing ruumi ja ajarännaku 10 000 km lääne poole, mis oli eriti mõjus fakti tõttu et pole juba aasta otsa eesti-vene kultuuriruumis viibinud ja päris vene kultuuriruumi külastus Moskva klassiekskursiooni näol jääb päris aastate taha. Gastinnitsa ooteruum oli kitsas, pime, õhus oli tunda tubakavingu. Proprieetor oli siiski korea tädi, kes oli ilusti ära õppinud vene keele. Sama küsimuse peale, et kuidas siis ikkagi vene neigbourhood sellises kohas, sain vastuseks, et mingi vene laevakompanii pidavat siinkandis tegutsema. Kes siis tõenäoliselt kärutab Vladivostoki ja Busani vahet. Hotelli punaka üldtooniga kuid endiselt pime koridor viis tuppa mis oli i täpiks siinse vene kõrvalepõike lõpetuseks. Veelkord: tilluke, tubakavingune,rusuvalt vaikne  tumedates toonides ja pime ruum, kiviaegne 20tolline kineskoopteleviisor nurgas mis sahinaga segamini edastas mingit ostankino omatoodangut. Kas tahtlikult või juhuslikult, aga selles hotellis elab sees vene hing.