Port Headland-Broome

Port Headland  oli justkui oleks avanud taas, üle 15 aasta ENE, selle pruunide kaantega seeria mis oli enne mustade kaantega varianti. Pean silmas mustvalgeid pilte röögatutest tööstuskompleksidest mis toona noorele elluastujale tekitasid huvipakkuvaid küsimusi nagu ``Kust saadakse metalli?`` või ``Kas need ongi need  masinad mis teevad masinaid?``. Ja mis nüüd astusid elusuuruses päris värvilisena mu ette. Port Headlandi näol on tegemist sadamalinnaga mis teenindab WA üht hetkel kuumimat kaevanduspiirkonda, Pilbarat. Sellest omakorda lõviosa moodustab Mount Whalebackist ammutatav hematiit, mida jätkub veel vähemalt 20 aastaks. See ja kogu muu tööstus mis keerleb rauamaagi ekspordil ja töötlemisel on linna põhifunktsiooniks. On naljaks ette kujutada, kui maak päeva pealt otsa saaks-linn lakkaks olemast, üksikud farmerid jääks seda veel asustama. Sarnaseid näiteid oli WA kullakaevanduspiirkondades mitu.
Samas saab ülevaate Hiina ja Jaapani majanduse aktiivsusest, kuhu 50/50 maak eksporditakse. Kuigi sadamas on ruumi 4 tankerile(võin eksida), mida 24/7 laaditakse, ootavad kaugel ookenil stabiilselt samapalju oma järjekorda. Seetõttu on käima lükatud projekt uue 4km pikkuse avamerekai ehituseks mis suudab teenindada korraga 6 tankerit. Selle konkreetse, üheainsa sadamakai ehituseks, on hinnanguline tööjõuvajadus 2000 inimest!
Kogu seda pilti vaadates tekkis esmalt hoomamatu tunne ja arvamus et neid summasid mis siin liiguvad, polegi võimalik kirja panna. Kuid siiski tegin väikse arvutuse ja mis selgus?!
Kas mu matemaatika on jälle puudulik või mis aga - arvestades 175 000 tonni ühe tankeri kohta, 500 tankerit aastas, 180 dollarit/hematiiditonn, siis saab aastakäibeks ainult 15miljardit dollarit ehk 1,7 kordne eesti riigieelarve.

Niisiis, selles vaffas linnas sai mõnuledes vaadatud tankerite randumist laadimist, päeval, öösel, loojangul ja samaaegselt puyrustatud lihast ravitud. Tundub, et ravikuur osutus edukaks ja hoolimata raevukatest vastupassaatidest õnnestus averageerida 100km päevas ja üllatuslikult isegi taastuvas rütmis Broome jõuda. Lõik Port Headlandist Broome, üldtuntud kui 80 Mile Beach, ongi kuulsust kogunud kui tühermaana, kus motoristid põletavad vastutuultes enim kütust ja kondimotoristid mõtlevad erinevaid trikke kuidas ennast veega varustada. Teel  tutvusin Naami veteraniga, kes väidetavalt oli sisenenud vaenulikule territooriumile 66ndal. Tema andmetel pööras kuskil 80 protsenti postkonflikti hulluks, millest tema oli pealtnäha suutnud hoiduda. Ilmselt aitas sellele kaasa musthuumorlik suhtumine tõikka, et ta lisaks pilukatest jalavele ka naisi ja lapsi slaughterdas. Millesse ta siiski vestlusteemana süüvida ei soovinud. Kohatud sai ka seni ainsat naissoloisti jalgrattal, mis on väga haruldane.

Carnarvon-Port Headland

Teekond Port Headlandi algas jällegi julgelt, täis innukust. Sellele aitas ilmselt kaasa nädalajagu kestnud taganttuuli ja seega tekkis ettekujutus, et nii peabki olema ja teekond Darwinisse kujuneb kui lumme kusemiseks. Nii otsustasin, et olen piisavas füüsilises valmiduses tegema tõsisema kilometraashiga päevi. Nii kujunes pärast esimest sissejuhatavat päeva 2 järgmist 160 kilomeetristeks, millest esimese lõpus oli tunne, et no nüüd panen küll otse Darwinisse välja. Nägu läks iseenesest naerule. Paraku oli reisi eel tehtud tuulte suunda uurides puuduliku eeltööd ja jäi tähelepanuta asjaolu, et antud laiuskraadil eranditult selget ilma hoidvad passaadid puhuvad konstantselt idast...ja mitte nõrgalt. Ja 5ndal päeval keerasin ma itta. Maad võttis algselt segadus, siis kiire allandmine päeval sõita. Proovisin öösel, tuulevaikuses. Mis oli oodatult veel halvem variant, kuna täielikule visuaalsele motivatsioonitühjusele lisandub keha soov magada mitte pedaalida. Oli aeg mõttekohaks. Variandid on siis

a. liikuda päeval kohati 2kordse jalakäijakiirusega mis teeks soovitud 100 päevakilometraashi saavutamise ajaks tublisti rohkem kui 5 tundi
b.liikuda öösel
c.sõita Broome bussiga ja seal loota, et vahepeal on maakera teistpidi ringi hakanud käima ja tuuled on suunda muutnud

Port headlandi olen jõudnud täiesti küpsena, isegi kõndides tahab jalg vägisi alt ära vajuda. Nüüd veel selgus, et selles pliiatsikijulises linnas, kus ärikvartal on surutud kitsale poolsaarele raudeeterminali ja ookeni vahele, puudub odavhostel, ehk siis hinnad algavad 100dollarist öö, mis jääb selghelt väljapoole minu kulukalkulatsioone.

Tagatipuks on hakanud kimbutama kummide lõhkemine, ja mitte sise- vaid väliskummide. Ei aidanud ka Geraldtonist ostetud kosmosetehnoloogiline Mischelini üllitis mis otsustas rebeneda juba pärast mõndsadat kilomeetrit. Lahenduseks oleks ilmselt metsiku, kuni 50kilogrammini ulatuva kärukoorma vähendamine mis paraku pole ka võimalik, olukorras kus päevade kaupa kõrbes pole ühtki toidupoodi ja vedelikku kulub põhja liikudes iga päev aina rohkem.

Tagasi!

Nüüdseks on siis selge, et Eestist paremat kohta annab otsida. Mitte ainult subjektiivselt, kuna olen eestlane, vaid ka objektiivselt, kuna rikkalikuma loodusega kohta, lisaks aastaaegade vaheldumine, leiab Maalt vähe. Austraalias on aga vähemalt üks asi, mida Eestis pole - The Great Wide Open. Mille järele siia saigi tuldud. Püstitan eesmärgi vändata Darwinisse. Kahjuks reisi ajastus ja suund on natuke puusse pandud. Enamus ringitegijatest liigub vastupäeva ehk pärituult, lisaks hakkab varsti põhja-ja kirde-Austraalias vihmaperiood ja kui selleks ajaks sinna toppama jääda, viib suvalises kohas maanteele tekkiv jõgi lihtsalt su minema.

Algus on on samas olnud edukas. Perthis kallas vihma, mis oli kiireks edasiliikumise motivaatoriks. Esimene nädal vastutuuli karastas ja tegi eriti vaffaks teise nädala pärituulte osa. Viimaseid peaks veel nädalaks jätkuma, siis aga ainult vastutuuled kes teab kuhuni. Perthist Geraldtonini rannikuvööndis olid otsustanud ennast sisse seada puugid. Põmst kui jala maha panid oli mõne sekundi pärast see puuke täis. Fingers crossed, et siis mingit ebolat ei saa! Sellel lõigul kohtasin ka meievanuseid shveitsist rattamatkajate paari kes olid 2 aasta jooksul enamus Aasia riikidest läbi sõitnud. Teheke järgi, eksole!
Geraldtoni Carnarvoni vahel vaimustasid kohati 50 kmsed sirged lõputu vaatega kõrgendikult, midagi sarnast võib kohata ilmselt Nullarboril. Teine rattamatkaja, Steve austraaliast, keda kohtasin vahetult enne Carnarvoni, oli ringi lõpusirgel, ehk siis Melbournini oli tal jäänud 3 kuud.Sain talt ``julgustavat`` informatsiooni nagu näiteks ``dont take your chanches with crocs up north, never swim, always camp at least 1km away from water?!``
 Niisiis esimeset etapist Perth-Darwin on läbitud jämedalt 4ndik. Crnarvonis on juba troopika hõngu, soe, üleujutusalad, palmid, banaaniistandused. Abod mädanevad endiselt, nagu mujalgi. Jubbe vale asi oli ikka loomad võsast välja ajada ja neile valge inimese tavasid õpetada. Tulemus on masendav.

Järgmine kontakt loodetavasti Port Headlandist!