Esperance - " Hope with confidence and faith in the future"...

... is as close as you get in English, on nimi asulal, kuhu olen jõudnud. Olid suured plaanid tänaseks, pidin külastama tööagentuuri, muuseumit, randa...Ja iga tunniga saab selgemaks, et täna ennast kuhugi küll liigutama ei hakka. 2,5 nädalat jutti pedaalimist on jätnud jälje ja vaevalt seda nüüd ka ühe pöevaga välja puhkab. YHA(youth hostel assosation?) hostel, kuhu olen ennast järgnevaks 20 tunniks parkinud on seekord üsna naljakas. Kui tavapärane austraalias sarnastel hostelitel on omadus olla läbuauk(mitte muidugu niikarm kui Pembertonis), siis siinsele hostelile võib pedantsuseskaalal 9,5 palli anda. Või siis selle perenaisele, ehk on see tema omavoli kõik tolmukübemed maast kokku korjata. Hommik algas metsiku hoogkoristamisega, mida oli võimalik muigega jälgida soffalt ooteruumis. Koristati ruume ja kööki mis enne koristamise algust olid puhtamad kui pärast koristamise lõppu. Tegevuse põhiorganisaator, perenaine, tõmbles närviliselt lapi ja desinfikandiga mööda tuba, pool tundi hiljem olid atribuudid vahetatud custom-made tolmuimeja vastu mis käis tädile selga nagu seljakott, 50 meetrine juhe taga lohisemas...nojah. Maitea kui oleks märkuse teinud, et kas see juhe on su pulmakleidi saba-harjutus, kas oleks siis peksa saanud või mis. Hetkel saabus tädi lõunapausilt, kus ta kahjuks polnud minetanud närvilist korrastusvajadust ja esimese asjana hakkas närviliselt mööblit ``õigesse kohta``sättima, umbes sentimeeter esialgsest positsioonist.

Albany-Esperance

Üritan siis midagi meelde tuletada viimasest 11 päevast, aga no kui jookvalt ei kirjuta, läheb paraku meelest ja ülevaade tuleb küllalt puudulik.

Esimene sirge Albanyst tühjuse poole sisendas jällegi vallutuslikku tunnet, maanteviidal ilutsemas Esperance 477. Ja tõepoolest, Albany ja Esperance vahel pole eurooplase mõttes mitte midagi. Lõputud, lõputud, lõputud, lõputud farmlandid. Iga ruutsentimeeter on üles küntud ja natiivtaimestik asendatud lehma, lamba või kõrrelisega. Iga mõnekümne-mõnesaja kilomeetri tagant on siiski ka rahvuspark, kaitseala. Alles siin sain esimest korda pihta, milline tähtsus on looduskaitsealal kohas kus seda on päriselt vaja. Võrdluseks ülikooli kursus ``Eesti looduskaitse``, kus kinnises ruumis loeb onu sulle aastaarve alates eesti looduskaitse algusest tänapäevani ja eeldab et sa nad pähe õpiksid. Asjalikuim looduskaitseala saabus 70km pärast Albanyt, Stirling Range. Kilomeeter taeva poole on see mulle kõrgeim suhtelise kõrgusega mägi, kus käidud. Õhk oli tõepoolest seal mõni kraad jahedam kui jalamil, nii nagu koolis õpitud. Üllatuslikult kohtasin stirlingu laagriplatsis Shveitsi paari, umbes 40sed, kes olid trippimist jalgratastel alustanud Brisbanist ja plaanis loomuliklt ring peale. Naine ei kandnud miskipärast rinnahioidjaid, suht naljakas oli. Ole nii hipi kui tahad, aga see element oleks võinud ikkagi omal kohal olla, oleks ikka palju rohkem naise moodi välja näinud.

Siiski möödus enamik öid maantekraavis (nagu härra Daww tavatses öelda Ungari autotripi ööbimiskoha kohta). Huvitaval kombel on Austraalia maantekraavil rohkem palgeid kui Austraalia randadel. Austraallaste poolt oma tõmbenumbriks 1 reklaamitavad rannad on tõepoolest perfektsed, nagu postkaardil. Aga neid on umbes miljon ja nad on enamasti ühesugused. Aga maanteekraav on igal õhtul uueks koduks, piiratud paari kuni paarikümne meetriga ja enamasti alati erinev.

Teepeale jäid veel mõned väiksemad asulad. Sellistes asulates nagu näiteks Ongerup on tõepoolest käegakatsutav ja otseselt tunnetatav lühike Austraalia ajalugu. Asulat tutvustava bareljeefi peal on selle tähtsündmused, stiilis 1950 hakati juurutama uut väetamistehnoloogiat, 1960 ehitati uus viljasalv, 1970 lammutati endine sotsiaalmaja, 1980 rajati asulani esimene asfalttee, 1990ehitati communication center, 2000 muudeti see raamatukoguks, 2010 toodi sinna sisse ka raamatud...no ja kui ma sinna ``raamatukokku`` läksin sooviga ``kas palun oleks võimalik telefoni ja läppari akut laadida?``, ei saadud mu soovist kõigepealt muidugi aru. ``Meilt pole seda kunagi varem küsitud!`` Järgnes pingeline nõupidamine ülemraamatukoguhoidja ja alamraamatukoguhoidja vahel, et kas selline teguviis on siin üldse lubatud ja kas see maksab ja kui palju. Mhh.No mida?! Põmst siia saabudes liigubki ajas tagasi nii 50 aastat vähemalt.

Neljapäevaks lubatu shauerit, viimati sadas umbes kiljard aastat tagasi.

Järkmise korrani

vasak-parem

Õnn hakkab kahtlaselt korduma siin. Liigun mina  ühtlses tempos järjekordset 20km sirget mööda, ajusagaras hommikust saati keerlemas teadmine, et vesi hakab otsa saama, vesi hakkab otsa saama...kui järsku kuulen paremalt motoriseeritud objekt vahetab käiku alla ja jääb minu kõrvale rattakiirusel liikuma. Lahtisest aknast hõigatakse ``wanna have some coffe`?`` ja hakatakse sebima topsi ja termosega. No tunne nagu päris võistlusel, kui liikuvast autost saatemeeskond manti  jagab. ``Well, actually, I`m running out of water.`` Järgmine hetk oleme juba kõik viiekesi maanteserval olukorrast ülevaadet andmas, mina siis oma retkest ja nemad oma elust. Abielupaar, nende tütar ja koer. Selgub, et umbes 40 aastane paar on elanud 10kond aastat Perthis ja viimase paari nädala jooksul on maha müünud oma maja, et teha 3nädalane motoriseeritud rännak läbi austraalia, at asuda elama idarannikul. Mis jutumina võttes pole midagi erilist, aga kui mitmes kord olen ma kohanud täpselt samasugust paari, täpselt samasuguse plaaniga. Lihtsalt müüakse maha oma ``kodu``, rännatakse kuu või aasta terve perega, ja ostetakse uus ``kodu`` teises Austraalia otsas.

Koffilaks peas ja pauer lihases liigun edasi (loomulikult sama sirget mööda) kui äkki kuulen vasakult aasal naine karjub. Ainult et naist pole kuskil. No siis karjub veel...ja selgub, et see on LEHM!! Naise häälega. Mõte liigub kiirelt sõnadelt ``kastraat`` ja ``metaan``  las ta jääb seekord.

Esperance juba paistab, homme vast kriban midagi pikemalt lõigust Albany-Esperance.