Koprolaalia

Täna kohtusin Manjimupis kohaliku noormehega kes põdes küllaltki haruldast Tourette vormi, koprolaaliat. Siiani arvasin et selliseid inimesi tegelikult puhtal kujul ei eksisteerigi, umbes nagu filmis Gigalõu Bigalõu näidatakse. Erinevalt filmikangelasest, kes väljaspool oma haigust oli normaalne inimene, oli kohalik nooruk paraku tavaline segaduses nolk. Haigushood samas olid täpselt samasugused nagu kultusfilmis, üsna naljakas oli.

Aastapäeva puhul otsustasin valimised ette võtta, mispeale selgus, et austraalias just väga levinud ei ole kiipkaardilugeja. Seetõttu jääb sõjaväeline diktatuuur veel oma aega ootama, kahjuks.

Teine algus

Uus algus hostelis pärast kuuajast pausi on hoopis teistsugune kui esimest korda siin alustades. Vastupidiselt korrale ja ühtlase pikkusega tuimadele tööpäevadele, mis valitsesid detsembris jaanuaris, on nüüd esimene nädal ikka suht kaootiline ja seega rõõmustav. Töötatud on nii õuna kui viinamarifarmis, tehtud rattaga väga omapäraseid sõite, maadeldud hosteliga. Ma võibolla kipun ennast kordama liigselt selle päikese ja ilma teemal, aga  nauding mis kaases näiteks täna kell 5am üles kobides ja viimamatrifarmis tööd alustades on lihtsalt liiga karm. Lihtsalt  sätid ennast keset ruutkilomeetrist viinamaripõldu joonlaudsirgete puuridade vaheleistuma, kusjuures siis rea teine ots on näha, ja siis sealt teisest rea otsast tõstab pead päikesekiir, mis muudab sel hetkel kottpimeduse sügavsiniseks taevaks ja siis...no ma ei tea. Ja see ärkamine 5am on ka lissalt liiga võimatu teema. Kui tavaliselt sellisel ajal ärgates on mõte et mismõttes, et tegelt magaks umbes lõunani, siis siin tundub pikemaks voodisse jäämine selge ajaraiskamisena, mahamagatud aeg paradiisis. Novot ja siis see maitse, õuntel ja viinamaridel...see on nagu üldse ebareaalne. Ma ütleks vähe kui kasutada väljendit ˇˇsuus sulamaˇˇ. Need suhkrud lähevad põmst otse peasse. Ja siis pea muidugi plaffatab. Võibolla ma olendi praegu viimanari laksu all. Ja ehk saputas paha farmer ka veidi keelatud substantsi marja peale.
Omapärased tundusid ka esimesed rattakilomeetrid, mis tõenäoliselt on põhjustatud siinsest distantside mastaapidest ja sellega kaasnevast distantsitunnetusest ajus. Põmst läksin lihtsalt õhtul ˇˇkorraksˇˇ proovima, et kuidas ratas veereb. Kokku tuli 40 km, mis tundus justkui oleks poes piima järel käinud. Ja ma tõesti ei liialda.

Cheers! (nagu siin kombeks)

Mis juhtus?

Ma ei leia ühe teatud seltsimehe nime maratoni lõpuprotokollist? Mis juhtus? Keegi valgustab?

Õunafarmis just hakkas korjamine, niiet , siin olen vähemalt kuu või paar veel. Kuigi jah, eile akkas hosteliomanik sittuma ja mitme erineva asja eest ebaausalt raha sisse kasseerima, kaasaarvatud tema poolt pakutav transporditeenus tööle ja tagasi. Põhimõtteliselt jooksis kuul kokku selle nalja peale ja ostsin ära jalgratta. Nüüd hakkan sellega tööl käima, ja ka iga kell on võimalik nelja tuule poole vändata kui hostelist välja visatakse või muidu sittuma hakatakse.

Palju õnne kõigile maratonilõpetajatele!

Peace!

Tervitused Albanyst

Kõigepealt tahaks soovida jõudu ja kaasaelamist nendele kaasmaalastele kes tegelevad teil seal millega? -  300km soojendussõiduga Tartu maratoniks!  Mismõttes nagu? Saan aru et neil minuteil peaks esimene mees otepääle jõudma, huvitav mitusada kohta selline soojendussõit homsel sõidul ülespoole tõstab. Või allapoole. Enivei, ika faking kõvasid asju sünnib ka teil seal, lisaks lükatakse sel aastal käima ka haanja100 4ik-üritus, kes pole veel kursis.

Ise olen siis jõudnud Albanysse, WA ``kultuuripealinna``. Kuigi jah, kultuurimälestised saab üles lugeda kahe käe sõrmedel, mis minu arust isegi tõstab nende väärtust, kuna iga mälestise üle ollakse siin uhked ja eksponeeritakse neid nii hästi kui võimalik. Linn ise jättis väga hea mulje, isegi parema kui Perth. Suht sarnase väljanägemisega, aga palju vaiksem, rahulikum, umbes nagu Põlva või nii. Elanikke 37000.

Siinolemise põhjustas siis Bibbulmun trackl kureerimine, mille lõpppunktiks ametlikuks lõppunktiks ongi Albany. Rajal sai nähtud palju huvitavat. Eredamatest mälestustes võiks mainida

--laineid, mis tõenäoliselt pole võrreldavad east coasti sugulastega, aga siiski ulatusid kõrguses 2,5 meetrini. Lemmiktegevuseks surfilaua puudumisel kujunes selg ees lainesse hüppamine, misjärel õnnestumise korral oli võimalik laineharjal justkui tugitoolis oma 5 meetrit edasi sõita. Ja seda ilma mingite abivahenditeta. Fakk, see oli hea!

--öine võitlus võsarottidega, lahingu võitsid paraku rotid. Tagajärjeks on auklik seljakott ja suht halb mälestus nimetatud ööst.

--madu seljakotis, küll mitte minu omas, vaid kaasränduri omas, kes polnud mitte suhkrust tehtud poiss, kuid madu seljakotis oli ka talle esimeseks kogemuseks ja ei pidanud ta paljuks kergelt röögatada madu hetkeks oma pihus hoides.

--rajal kohatud pensionipõlöve pidav Norra laevakapten, kes mulises rohkem kui mõni VÄGA palju mulisev naine. Ilmselt oli talle see omadus külge jäänud elu jooksul kui hädavajalik ellujäämisel ookene mööda seilates. Mida muud on teha naftatankeril, aastaid kaaslaseks ainult ookean ja ühtlaseid kaari tegev päike.

Rännaku statistikat-

marsruut- northcliffe - albany, Bibb track
distants-320km
aeg-20 päeva
tõusumeetreid-palju
madusid rajal-palju
inimesi rajal-vähe
läbitud asulaid-3

Back to work now!

silmad

Mis on ühist Austraalia farmeril ja tema koeral? Ma mõtlen sellisel tõsisel hardcore farmeril, kes on terve elu robustse päikese käes kõrbenud, nagu ka tema koer. Need on silmad. Silmad on üks paljudest kehaosadest mida see päike transformeerib, samas üks kõige nähtavamaid. Raske kirjeldada, peab nägema, aga võiks öelda et silmad justkui surevad ära. Muutuvad ilmetuks, vajuvad auku, tumenevad. Eriti ilmekalt on seda näha koertel, tundub nagu nad põeksid miskit surmahaigust. Täna vaatsin peeglisse üle pika aja, silmad on mõnuga verd täis läinud. On ka juba pikemat aega võpsikus luusitud, sellesama päikese käes. Päikeseprille muidugi ei viitsib kasutada, iseasi kas nad üldse aitaksid.

asjalik päev

Jaanus, nagu sa arvata võid, on sul mõlemas asjas õigus. Ega see blogi kirjutamine olegi natuke vastuoluline tegevus. See ei aita teps mitte päris ära kaduda(mida austraalia reis võiks ju ka olla), ja vahel on tunne, et kelle jaoks see reis siis ikkagi on - kas minu, kui kogeja jaoks, või lugeja jaoks, kes ka asjast natuke huvitatud. Seda enam, et blogiga lihtsalt pole võimalik kogu siin toimuvat edastada. Teisest küljest, tahaks ikka hirmsasti mingitki sidet sõpradega hoida ja kui ma hästi tublisti kirjutan, ehk tahab keegi veel siia asja uurima tulla.
Ärapanemise osas niipalju, et loomulikult hing ihkaks puusalt tulistada kogu siinset jaburat ja õõvastavat, AGA,
1. siin on niipalju head, et kohe ei raatsi üldse seda ilusat pilti ära rikkuda ja ega ei tahagi nagu otseselt
2. ma ei ole päris kindel kes seda blogi loeb üldse ja seega ei ole kohe tahtmist teravamalt väljenduda, hetkel veel vähemalt

...aga hoopiski muust tahtsin rääkida tänasest. Saabusin järgneva jalgsirännaku vahepeatusesse, Walpole. Sai tehtud asjalik õhtusöök, retsept järgnev-
-2 muna
-1kilo piima
-2kilo vett
-1kilo jahu
-3veerand kilo õli
-noooo ja siis soola suhkrut kaa, näpuotsatäis või nii

kokku tuli pannkook, või päris mitu. ma ise olin ka nii erutatud et tegin pilti kohe. A köögis oli veel üks erutatud onu, mingi kohalik austraalia camper. juba lõuna paiku andis ta esimesi tundemärke oma erutusest, kui ta köögi nõudega vehkis ja häälekalt endale kaasa elas igasuguste teravamate väljenditega. No ja kui uneaeg tuli, onu tõmbas esimesena voodisse, tuled surnuks.Kolmekesi olime dorm roomis, mina ja üks saksa onu veel, siis nagu ikka õhtune sebimine, hambapesu ja asjad....ja siis äkki austraallane lendab uksest välja(ma istusin maja ees sel hetkel), kogu varustus kukil, ise räigelt tõmbleb ja sõimleb(c...,w...on siinsed lemmikväljendid).Ja tüüp tõmbaski minema, istus autosse ja sõitis minema.Kell oli mingi 10 ringis ja jummala pime. Selgus, et sakslane oli toas tule põlema pannud. See olla seganud härra unele keskendumist.Tüüp olla veel lisaks sõimule sakslast tõukinud toas. No huvitav lõpp päevale igastahes.