sisseelamine jm

üks põhjueid miks sii´a sai tuldud, oli veits turgutada oma uimavat mõistust ja ka keha. esimestel päevadel õnnestus see uues situatsioonis suurepäraselt. mõistus teravustub, kehand liigub lennukalt sinna kuhu vaja(enamasti vaatamisväärsuste juurde ja tööbüroosse), mälu paraneb metsikult. ühesõnaga kehand üritab ellu jääda. kindlasti olid need ühed huvitavamad päevad sellel reisil. nüüd kui esimene töö on leitud(õunafarmis, pemberton), kontaktid loodud, ümbruskonnaga tutvutud, läheb kehand paratamatult säästureshiimile, mis on faking jama. seda tuleb muuta, üritan töötada selles suunas.

perthi elu üldiselt võtab näo naerule-tänaval suvaliste inimestega rõõmsameelsete tervituste vahetamine, liikluse ülim rahulikkus, kohaliku naiivpositiivse raadiojaama sun fm kuulamine, pilgu suunamine mööda kilomeetritepikkust säravkollase liivaga rannajoont - lihtsalt muudab sind, kui mitte sügavalt, siis pinnapealselt, ja sellest hetkel piisab. paraku võib see aga natuke igavaks muutuda.

saabusin siia 2 vaffa eesti tütarlapsega, kes on kindlsti olulisel kohal reisi esimestes peatükkides, loodetavasti ka viimastes. eile sai koos peetud teine koosviibine meie sõbra alkoholiga(õlu on siin kahjuks üle 2x kallim kui eestis). märkimisväärseks teeb selle, et see toimus meie kolme osavõtul Langley Parkis, mis on suht dead centeris, on umbes 10 täismõõdus jalgpalliväljaku suurune ideaalse inglise muruga ilma ühegi puuta väljak. meie kaaslaseks tervel väljakul olid vaid kohalikud kajakad, kes tõenäoliselt sepitsesid mingit huvitavat plaani, meile kahjuks seda ei öelnud. needless to mention, see oli suht huvitav kogemus.

kuuse all on käidud n+1 korda, ja see on täielik pask. on koomiline silmitseda plastmassist kuuske koos teiste totakate jõulukaunistustega, kui väljas on 40kraadi ja päike peksab peasse. kahtlustan et see aasta on jõulud teistmoodi või pole neid üldse.

joonistab ka varsti, tann