Viimane postitus/The ultimate post e Lovin´ It

I mused for a few moments on the question of which was worse, to lead a life so boring that you are easily enchanted or a life so full of stimulus that you are easily bored. - Bill Bryson, ``The Lost Continent``
Leidsin selle lausejupi vahvast raamatust ja see võitis hetkega mu poolehoiu. Ei oska öelda kas see kirjeldab täpselt minu tegemisi, aga oskamatusest kohaliku eluga hakkama saada viis mu üle kolme aasta tagasi just nimelt sellisele retkele, pärast mida tunduvad nii mõnedki asjad natuke teistmoodi.

Algus, ootuspäraselt, oli äärmiselt huvitav. Otsus sai tehtud Autraalia kasuks (kuhu siis veel?!) vahepeatusega Kuala Lumpuris. Kuu oli november, ehk siis aeg kui meil siin võib olla üsna jahe. Riia lennujaama sõites tuligi maha esimene päris lume kirme, mida uuesti õnnestus näha nüüd, kolm aastat hiljem. Toona tundus kummaline vahetada ilma üleöö, niisama, et võtad lennuki ja järgmine päev on suvi. Aga nii täpselt oligi. Lennuki uks avanes Lumpuri sauna, maailma uks paotas end veidi.


Liblikate aed Kuala Lumpuris koos entomoloogiamuuseumiga

Austraalia on nii riik kui kontinent ühes mistõttu eestlasele võib selline mastaap harjumatu tunduda. Läinud sinna osaliselt matkama, leidsin raja - Bibbulmun Track - mille tutvustsust lugedes arvasin alguses tegu olevat eksitusega. 1000 km kõndimist - võimatu! Pärast paarikuist raha kogumist Pembrtoni õunafarmis tõstsin aga seljakoti selga ja panin seda rada pidi lõuna poole jugama. Väljaspool tsivilisatsiooni veetsin 3 nädalat võideldes veepuuduse, raske seljakoti ja võsarottidega. Esimese eepilise rännaku lõpetasin Bibbulmun Tracki ametlikus lõpp-punktis, Albanys.


Tüüpiline lõik Bibbulmun Track´il aga ka kogu Austraalias. Põõsastikus peitub peamiselt kaks
elukat -tiigermadu ja känguru. Ees iga 20km peal olev matkaonn veetünniga, taamal India
ookean.

Rattaga oli plaan sõita kohe alusest peale, millal, kus ja kuidas oli aja küsimus. Märtsikuus said Pembertonis valmis õunad ja siirdusin tagasi farmitööle. Paraku, kui ma viibin toidu läheduses, kipun ma seda sööma. Paradiisiaia õunad pole just see sort millele oleks kerge vastu panna, nii vabastati mind viisakalt ametist Austraalia kombel:`` Helista homme, siis räägime.`` Helistasin homme, paluti helistada homme. Enne kui end kolmandat korda alandada lasin, tegin otsuse lahkuda. 1500 dollarit arvel ladusin oma kodinad ratta peale, et alustada seda milleks siia oli tuldud - epic ride out to nowhere. Võibolla kõlab pompöösselt, aga lahkumine Austraalias suvalisest lääneranniku asulast itta tähendabki minekut ``mitte kuhugi``. Sadu kilomeetreid tühja kõrbe.

Alguse asi. Vana tüüpi välise jooksulaariga tagaratas murdus 100km läbimisel,
veepaak lenksul hoiab mitte ainult kahepäevast veetagavara vaid ka ära ratta
tagurpidi uperkuuti käimist pagasi raskuse tõttu.

Esperance sai omapärael kombel pöördepunktiks kogu reisi jooksul. Tegin juba kuluarvestusi, mitu prügikotitäit Mivina välku ma pakiraamile pean laduma, et ületada Nullarbori tasandik, kui uksest astus sisse kalamees. Kalamees polnud naljamees ja pakkus tööotsa sealsamas merel. Lubas palju raha ka. Ütles nii muuseas, et töö saab olema raske. Ei teadnud ma siis veel, et järgmise kolme nädalaga liiguvad mõiste ``raske`` piirid ka minu jaoks edasi üpriski suure sammu võrra. Kokku 6 nädalaga püüdsime merest igasugu elukaid, alates ploomi suurustest kaheksajalgadest kuni täiskasvanud raideni, müügiks läks kammkarp (scallop).


Rai kes traalpüügi ajal võrku sattus. Looduskaitse all looma laevast välja
saamiseks tuli ta lõpuseauku pidi kraana külge siduda, pidades silmas, et ta sind
sabaga ei piikaks.

Pöördepunkt seisnes selles, et pärast kaks korda kolm nädalat tööd kalalaeval ja nädalast puhkust sinna vahele juhtus nii, et ledsin soodsa lennupileti juulikuus eesti külastamiseks. Pärast Siimu ja Kerli pulma Austraaliasse tagasi pöördumist oli aga ilm uuesti itta väntamiseks mööda lõunarannikut külmavõitu (augustikuu ja südatalv Austraalias), nii otsustasin hoopis suuna võtta põhja, lõpp-punktiga Darwin. Ühtlasi tähendas see üht kõige vähemasustatud piirkonna läbimist Austraalias - toiduvarusid täiendasin nädalas korra suuremas asulas, vett jagasid kõrbes asuvad bensujaamad ja lahked motoristid.

Sarnaste ``teadusliku`` kõlaga siltide leidmine tekitab tõelise ränduri tunde. Olulisem muudatus
aga on rattakäru, ilma milleta kõrbe läbimine oleks olnud palju ebameeldivam ja kulukam. Käru
kaal täislastis umbes 50 kilo jagatud 15kilo vee, 15kilo riidekraami ja 20kilo toidu vahel.

Darwinisse jõudes oli tunne nagu oleksin hakkama saanud üsna suure asjaga. Kuigi hiljem on kognenud rattakilomeetreid palju rohkem kui need 4500 Pertist Darwinisse, võib sellele etapile anda raskuse skaalas esikoha. Darwinis koheselt tööd saanuna hakkas mulle koitma, et niimoodi aste astmelt inspireerudes, füüsiliselt tugevamaks muutudes ja Austraalia pangakonto abiga on võimalik korda saata palju eepilisemaid tegusid kui lihtsalt see üks rattamatk läbi Austraalia. Täpseid plaane omamatta hakkasin jõulises tempos raha säästma kolimistööga mis kestis Darwinis 5 kuud.

Darwini kesklinn vihmahooajal, ühtlasi subjektiivselt kõige kuumem koht
terve reisi jooksul. Taamal koondumas vihmapilved mis igal pärastlõunal või
varahommikul andsid vett ja välku.

Vahepeal saatis mulle kirja sõber Toomas, et ta tuleb külla. Kokkusaamispunktiks valisime Bangkoki. Veel enne Austraaliast lahkumist küsis üks töökaaslane, kuuldes et ma suundun Taisse, kas mul on nüüd piisavalt raha naise ostmiseks. Tais, muidugi, saab igaüks aru, mida see küsimus tähendab. Esimese asjana kohtasin lennujaama teenindavas rongis munka. Siis astusin rongist maha ja põrkasin vastu libu. Selline diapasoon ja kõik mis nende kahe vahele jääb, kirjeldabki hästi Taid ja seda, miks see on üks suuremaid turismimagneteid maailmas. Nagu ka Toomas reisi lõpus tabavalt märkis, et viimase kahe nädalaga on juhtunud rohkem kui muidu terve aastaga.

Vasakult: Tom, politsei, Mr White. Sel ajal kui politsei teeb tähtsaid paberiasju,
saab turist turvaliselt jooksi lasta. Korda valvab politseikoer Mr White. Üle tee
asub ametlik libubaar Gullivers juhul kui peaks huvi olema. Kohaks Thanon Khao
San jõepoolne ots.

Vihmases ja külmas Hanois sõbraga hüvasti jätnud, hakkasin jalgratast otsima. Selgus, et midagi  mõistlikku Vietnami pealinnast saada pole mistõttu pidin lendama tagasi Bangkokki. Sealt leidsin lihtsa vaevaga 28 tolliste velgedega voki mis hiljem selgus oli viga. Rattamatkale minnes olekski esimeseks reegliks - tuleb valida 26 tollised rattad. Teine reegel - vali mõneti juba vananenud v-pidurid. Kolmas reegel - taha kassettjooks, keskele vana tüüpi jooks. Kõik ülejäänud detailid on vaidluse ja maitse küsimus ja probleemid saab lahendada jooksvalt.
Endiselt polnud mul mingit konkreetset plaani, soovisin vaid avastada seda imelist paika jalgrattal ja lasta hea maitsta erinevatel kohalikel roogadel ja viljadel. Pärast suhteliselt jõukat Taid sisenesin Pakse uue sõpruse silla kaudu Laosse. Sõpruse silla sellepärast, et selle ehitas Tai alles mõned aastad tagasi, et vaene Laos saaks natukenegi abi naaberriigi majandusest. Mulle aga Laos just selle mahajäämuse poolest meeldiski. Otsustasin sõita Vientianesse, Laose pealinna, alternatiivset teed mööda. See aga muutus kiiresti külavaheteeks ja lõpuks kitserajaks. Seal kohtasin inimesi-poolahve kes polnud oma elulaadilt väga kaugel nende sugulastest Paapua Uus-Guineas.

Üks näidisküla keset mussoonmetsa. Mootorrataste ja teksapükstega kimavad
ringi noored sugulased suureast linnast. Kohalikud elanikud tegelevad endiselt
koriluse ja küttimisega.

Elusalt metsast väljas ristus mu tee Loic´iga, prantsuse rattapoisiga kes oli parasjagu tegemas ümber maailma rännakut. Prantslased kutsuvad sedasorti ettevõtmist World Tour´iks. Ta oli just suundumas põhja Hiinasse ning tegi mulle ettepaneku ühineda. Oma peaga oleks selle otsuse tegemine ilmselt päev aega võtnud, nüüd kus kaaslane oli olemas ja rattareisi algusest kulunud vaid alla kuu, oli valik lihtne. Saagu Hiina! Kartust kui sellist otseselt polnud, Hiina tundus lihtsalt suur ja võõras, ei teadnud mida oodata. Hiinlastel on kindlasti mingi saladus, mis on neil võimaldanud valguda üle maailma, seda küsima minna pole väga mõtet, isegi kui nende keelt mõista. Nende loogika on lihtsalt teistsugune, kandiline. Nad on võimelised püstitama kõige võimsamaid objekte, samas, kas oskate nimetada mõnd maailmakulsat Hiina kunstnikku?

Tüüpiline näide Hiina loogikast. Või äkki see ongi nende kunstiteos.

Hiina etapi maiuspalaks oli kõrvalepõige Tiibetisse, kus välismaalastel omapead viibimine on keelatud. Ometi on välja mõeldud arvukalt nippe, kuidas sinna sisse saada ilma meeletuid kulutusi tegemata. Meie kasutasime neist kohaliku veoauto kastis sõitu, present varjuks peale tõmmatud. Et vahelejäämise kartuses polnud võimalik poodi külastada, pidevalt tuli kanda ebamugavat näomaski ning kontrollpunkte piiririkkujate avastamiseks oli rohkem kui üks, jäi meie kõrvalepõige Tiibetisse lühikeseks. Samas oli Tiibet meie mõlema jaoks esimene päris kõrgete mägede koht, kus tee tõusis pea 5 kilomeetri kõrusele.


Nelja kilomeetri peal on ainsaks elatusallikaks lehmade ja jakkide kasvatamine.

Jõudnud tagasi Hiina põhiterritooriumile Sichuani provintsi, mis on tuntud maa parimate baodzõ ´de poolest, pikendasime kolmandat korda Hiina viisat. Erinevatel põhjustel anti meile aga riigist lahkumiseks kuu aja asemel aega 20 päeva mis tähendas päevade viisi ainult sadulas viibimist. Ülesandega saime hakkama, jõudes viimasel viisapäeval Qinhuangdao sadamalinna. Korea pidi ootama veel ühe lisaöö Ida-Hiina merel möllanud tsükloni tõttu.

Qinhuangdao sadamalinna näitel: hiinlased on omapärased gurmaanid, süües
kümneid eri variatsioone loomatooteid, kondid ja muud ülejäägid visatakse või
sülitatakse aga lihtsalt maha.

Seoul on koht mis kunagi ei maga. Selles ühes suurima rahvastikutihedusega linnas veetsin rohkem kui nädala, nautides tavaliselt ainult põhjamaade privileegiks olevat saunakultuuri ja vaadates käimasolevat Londoni olümpiat. Samal ajal hakkasin arvestust pidama ölümpialinnade kohta, mida ma selle reisi jooksul külastan. Lõpuks tuli neid kokku kuus. Vahepeal lahkus ka reisikaaslane prantslane oma teed, et taas kokku saada mõned kuud hiljem Lõuna-Ameerikas.

Seoulis on niivõrd vähe ruumi, et teed ehitatakse mitte ainult rist vaid ka piki jõge.

 Jaapan on ehk kõige kummalisema kultuuriga riik terves Aasias. Fukoka sadamas, kuhu saabusin järjekordse praamiga, nägin masinaid, mis oma keerukuselt kuuluvad pigem ulmeraamatusse. Jaapanlasele pole nende konstrueerimine probleemiks. Veelgi enam, kogu saareriigi territoorium on justkui üks hästiõlitatud robot kus korratusele, mustusele ja vigadele pole palju ruumi jäetud.

Teede ristumiskoht keset olematu liiklusega põllumajanduspiirkonda.
Valgusfoor on ka siin miskipärast hädavajalik.

Tokyos võisin esimese reisi poole lõppenuks kuulutada ning paariks kuuks tagasi Austraaliasse pöörduda raha teenima. Olen aus - ilma Austraaliata oleks kõik see millest ma siin kirjutan, olemata. Suhteliselt kõrge palgaga lihttööd on Austraalias üsna lihtne leida, pöördusin tagasi kolimisfirmasse Darwinis. Ainult raha teenides võib kahjuks märkamata jääda mandri haruldane loodus mis asub inimasustusest eemal tühjas kõrbes. Telkides 2 aasta jooksul erinevatel rännakutel sadu kilomeetreid eemal lähimast linnast, on see koht kus võib tunda suurt vabadust ja nn maailma lõpu tunnet.

Sarnased roadhouse´id on ainsaks varude täiendamise kohaks sadade kilomeetrite
jooksul kõrbes ja mõistagi jätavad sügava mälestuse.

 Novembri alguses 2012 olin tagasi Narita lennujaamas Jaapanis, et lennata tesisele poole Vaikset ookeani Los Angelesse kust alustasin väntamist lõunasse läbi Ladina-Ameerika. Ameerika Ühendriikide piirivalve oli üllatunud kui kuulis, et sõidan Los Angeles´est jalgrattaga Mehhiko piirini, kuhu oli 500 kilomeetrit. Ei hakanud igaks juhuks teda oma pikematest plaanidest valgustama, võibolla oleks hullu pähe kinni pandud. Motivatsioon laes, alustasin teekonda ohtliku paigana tuntud Mehhikos. Juttudel oli seekord tõepõhi all, kui nädal enne mind Mexico Citysse jõudnud endist reisikaaslast prantslast rünnati Starbucksi söögikohas ja võeti talt üht-teist väärtuslikku. Tasakaaluks sellele elavad Mehhikos ka kõige sõbralikumad inimesed terves Ladina-Ameerikas, kes ei pelga võõrast näiteks jõuludeks enda perre kutsuda. Tavaturistile soovitaksin Ameerikate avastamist alustada just sellest riigist.

Üks Mehhiko pärleid - Guanajuato - pool linna asub maa peal, pool maa all.

 Kui on huvi shokiturismiks, võib külastada kaht Kesk-Ameerika pealinna, Guatemala City Guatemalas ja Tegucigalpa Hondurases. Olenevalt määratlusmeetoditest on need linnad pidevalt olnud maailma ohtlikemate linnade edetabelis eesotsas. Tavaline aksessuaar Guatemala City tänavatel on pumppüss, Tegucigalpa Comayagüela linnaosas suletakse uksed ööseks soomusplaatidega.

Slumm Guatemala Citys

Ameerika jagab pooleks Darien Gap, maakitsus Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel, kus erinevatel, peamiselt majanduslikel kaalutlustel pole ehitatud maismaaühendust. Kui aega vähe, võiks omalt poolt soovitada ette võtta selle trassi läbimise terve ühe reisina. Võtta lennupilet näiteks Panama Citysse ja sealt erinevate transpordiliikidega edasi liikuda kuni Colombiani. Veesõidukeid liigub mõlemal pool Panamat piisavalt, alates sõjaväekaatritest kuni kalapaatideni, vahepeal on võimalik teha lühikesi jalgsilõike dsunglikülade vahel. Ettevaatlik peab olema Colombia poolele jõudes, kus paha neeger üritab turisti peenestada, halvemal juhul röövida.

Medellin Colombias on omaette vaatamisväärsus. Kuumi Ladina-Ameerika
rütme võib nautida piirkonna jõukaimas riigis, juhul kui kohalikust hispaania
keele dialektist aru saada. See pidavat keeruline olema isegi mujalt tulnud
Colombialastele.

Alates Colombiast liitusin taas mägedehundi Loiciga, kes oli Ameerikate avastamist alustanud tublisti põhja poolt, Vancouverist. Kokku saime vahetult enne mägede algust, Andide algust, mis defineerivad enamusi Lõuna-Ameerika riike. Koos saime sõita vaid kuu aega, kui reisil tavapäraselt ette tulevad ebakõlad viisid meid taas lahku, seekord siis ilma edasiste kokkusaamise plaanideta. See aga ei vähendanud vähemalgi määral Peruus seiklemise väärtust. Kui huvitavad mäed, on Peruu see koht kuhu minna. Tõsi, on soovitatav teha eelnev valik, kas rohkem pakub huvi rattasõit või mägironimine, sest laskudes 5000 meetrisest lumisest tipust tekib vaevalt uuesti tahtmine sinna 2 päeva seljakoti ja kirkadega tagasi ronida. Tuntuim ronimiskeskus on Huaraz, kus lisaks ronimispakettidele ja standardsele majutusele on võimalik end pärast mäelkäiku lõõgastada arvukates baarides. Üldiselt rääkides on Peruu riik, mis pakub üht parimat hinna ja kvaliteedi suhet reisimiseks.

Sellise hea pildi saamiseks Peruu mägilasest tuli teinekord
raha välja käia.

Seal kohe kõrval on Amatsoonase bassein ja kuigi mul alguses polnud plaanis sinna minna, teadis kuues meel paremini. Ma pidin sinna minema. Üleöö otsustasin Peruu suurima Amtasoonase asula, Puerto Maldonado kaudu lõigata üle Amatsoonase edelaserva Boliiviasse ja sealt tagasi mägedesse, täpsemalt, Boliivia platoole. Amatsoonase liigirikkus liblikate näol avaldus kõige paremini Coroico kandis, kus niisked vihmametsa õhumassid tungivad mägede vahele ja tagavad hea pinnase eluslooduse vohamiseks.

Suur osa transpordist käib Amatsoonases jõgede kaudu. Rio Madre de Dios
ehk Jumala Ema jõgi on Ruta Nacional 13-el endiselt sillata.

Miks ma rääkisin enne, et esimene reegel rattamatkal on valida 26 tollised veljed. Sest kui need katki lähevad näiteks Boliivias, pole mingit lootust neid kohapealt saada ning reisi jätkamiseks on vaja tugevasti rahakotti kergendada või loota pimedale õnnele. Katkise tagarattaga La Pazi jõudnuna ootas mind seal ees Hollandi kamraad, kellel juhuslikult oli samuti 28 tolline ratas ja kes juhuslikult oli lõpetanud reisi La Pazis. Uue tagarattaga läbisin maailma kõrgeima riigi, kümmeldes looduslikes ja pooltehislikes kuumaveevannides, mida leidub Boliivia platool arvukalt.

Boliivia loodusvaadetega on raske võistelda. Pildil üks soolajärvedest Sud
Lipezis.

Pärast nädalast puhkust raskest Boliivia platoost San Pedro de Atacamas oli lõunasse liikumiseks valida kaks varianti. Jällegi otsustasin ümber varem valitud tee suhtes minna Santiagosse lääne poolt Ande, Tsiili kaudu. Argentina pidavat parem olema. Tõepoolest, oligi nii hea ja mugav, et sellises riigis vaevalt saab midagi väga seikluslikku juhtuda, nii jõudsin kiires tempos Mendozasse kust oli veel üks samm Santiagosse. Sellel hetkel hakkasin jõudma arusaamisele, et reisi lõpp Ameerikas võib olla üsna lähedal. Maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaiasse oli küll veel poolteist kuud teed, kuid mind ei ahvatlsenud enam palju see mis sellel lõigul oodata võis. Jah, Lõuna Tsiilit peetakse üheks ilusaimaks paigaks üldse, looduse ilu paraku olin ma näinud juba piisavalt. Terve Aafrika ettevõtmiseks pärast aasta aega jutti väntamist oli jõud otsas, nii otsustasin külastada viimasel kahel kuul Euroopa riike mis jäid mugavalt Madridi ja Eesti vahele.

Hispaania stiilis nelinurkne keskväljak San Miguel de Tucumanis. Kõikides
teistes Ladina-Ameerika linnades leiab sarnase linnaelu keskpunkti, eriti
õhtusel ajal.

Sõit läbi Euroopa oli kummaline. Ühest küljest olin tuttavas keskkonnas ja taas sain suhelda inglise keeles Warmshower.org kommuuni inimestega. Tänaval, näiteks Prantsusmaal, olin samas tagasi Hiinas - keelest aru ei saa ja keegi inglise keelt rääkida ei oska. Ka esimese eestlase kohtamist reisi jooksul ootasin endiselt.
Seda jäingi ootama kuni Riia-Tartu bussini. Noormehe jutt,kes rääkis telefonis pruudiga, kõlas nagu luuletus. Vaagisin küsimuse üle, kas näiteks pärast 30 aastat mõnes muus keelekeskkonnas elades toimub baaskeele vahetumine ajus ja võõrkeel saab loomulikumaks kui emakeel. Kolme aastaga seda ilmselgelt ei juhtu. Veel päevi hiljem lõbustasin end, näiteks ühistranspordis, eestikeelse vestluse kuulamisega. Täpsemalt jutu sisusse süüvimata,lasin end kanda lihtsalt sõnade kõlal, kõla mis tundus loomulik ja armas. Asjad ja tegevused justkui omanuks fundamentaalselt seda kõla.
Unesegasena ärkasin bussis ja märkasin Orava silti öises Eestis. Orava ei saanud ta mitte olla kuna buss sõitis Tartusse Valga kaudu. Vajusin jälle unne, et ärgata oma kodulinna piiril. Kesklinna sõites olid paljud detailid meelest läinud. Aga mitte sõprade näod, kes olid vastu tulnud. Tervituskook ja õlu näpus kallistasin koduuksel ema ja astusin tuttavasse korterisse, mille seinu ja lage tundsin korraga puudutada suutvat. Ring oli täis.

Tuttav koht? Tartu bussi ootel Riia uues terminalis. Kaartide uurimine on üks
mõnusamaid tegevusi reisi ajal.

Mis siis nüüd sellest kõigest arvata?
Ei saa seekordki üle ega ümber kulunud kõnekäänust ``Tähtis on teekond, mitte sihtpunkt``. Võiks ju esile tuua teatud kogemusliku teadmise sellest, kuidas mujal inimesed elavad, kuid vaevalt sellest midagi otseselt meie elukeskkonnas kasu on. Mida tihti selliselt reisilt saabudes öeldakse: ``Näete, seal elavad inimesed ikka nii vaeselt, mis te virisete!`` lausutakse enamus ajast kurtidele kõrvadele. Oleme oma keskkonna orjad ja elame täpselt nende standardite alusel, mida pakub meie lähiümbrus.
Seetõttu võib öelda, et tähtsamat osa reisist pole võimalik endaga kaasa võtta. Selleks on liikumine ise, teel olek. Iga hetk, iga uus vaade, iga pedaalitõuge, iga tühjeneva kõhu tunne, iga hommikuvõimlemine. See kõik lõpeb kiiremini kui tahad, sest teadupärast liigub ränduri aeg kordades kiiremini kui paiksel inimesel. Juhul, kui kunagi tulevikus peaks uuesti tekkima inspiratsioon (Jumal teab kust see veel tuleb), saab seda kõike korrata taas.

Kokku läbisin rattarännakul umbkaudu 41 000 kilomeetrit ehk siis täpselt Maa ümbermõõt. Riike kogunes 29, neist 6 Australaasias, 14 Ameerikas ja 9 Euroopas.

Seda blogi alustasin lihtsas vormis, et teavitada asjast huvitatuid jooksvalt lihtsast Austraalia farmielust. Aja jooksul paisus reis ja inspiratsioon, see on ka niivõrd-kuivõrd kajastatud sissekannetes. Ei olnud mul kunagi plaanis kirjutada mingit artikuleeritud kokkuvõtet, rääkimata raamatust, kuigi reisi mahu ja seikluslikkuse tõttu oleks see ehk isegi põhjendatud. Tahaksin hoopis tänada kõiki kes jooksvalt mulle kaasa elasid, sest nagu ka eespool mainitud, sünnivad head asjad siin ja praegu, ahjusoojana. Siinkohal lõpetan selle blogi viimase sissekande, soovides kõigile inspireerumist uuest ja huvitavast, olgu see kodus või kaugemal.

Sõbralikud koduvabariigid

Sloveenia oli minu jaoks suur murdepunkt kogu reisi jooksul kuna jõudsin tagasi endisesse kommunismitsooni. Korratud tänavad, tõsised näod ja tuttavlik magalaarhitektuur. Sloveenia kultuuri- ja majanduskeskuses Ljubljanas ootas mind järgmine võõrustaja Robin (kas tõesti sloveenia nimi?) kes esmakohtamisel paistis olevat vähihaige. 50kg 180 mehe kohta aga tähendas hoopis seda, et pikalt giidiametit pidanud ja üle 120 riigis käinud sloveen oli viimased 10 aastat olnud taimetoitlane ja viimased paar kuud selle erivorm, ``vegan``(kõik loomne produkt keelatud). Veetsin tema pedantses kodus ainsa ebameeldiva warshoweri külastuse terve Euroopa reisi jooksul.

Alpide teistkordne ületamine Itaalia ja Sloveenia vahel tähendas ühtlasi kontinentaalsesse ida-euroopa kliimatsooni jõudmist kus võis oodata tõsist talve. Sellest andis märku ka päevaselt alla nulli langenud temperatuurinivoo. Kuna terve Ameerika reisi kestnud sõidususs oli tegemas oma viimaseid hingetõmbeid ja liskampsunist dressipluusi all enam suurt kasu ei sooja hoidmisel polnud, otsustasin viimaseks lühikeseks lõiguks teha varustuse täienduse jope ja saabaste näol. Jätkus mõnus veeremine suure talve ootuses.

Paraku jäi aga suur talv tulemata ja see kerge jääkirme oli kõik mis kliimasoojenenud Euroopal pakkuda oli. Suurem veekadu andis võimaluse kustutada janu WIFIga varustatud ja mõistliku hinnaga baarides mis on suureks boonuseks sloveenias rändamisel. Võib tunduda kummaline miks ma sellist triviaalset asja mainin, aga...näiteks Itaalias maksin ühe sarnase mahlasessiooni eest 5 eurot, kui üldse Itaalias või Prantsusmaal leidub koht mis oleks avatud. Nagu teada, meeldib prantslastele Kvaliteet ja Nauding mis aga efektina tähendab, et inimesele vajalikud asutused on enamus päevast  suletud. Sloveenias seda muret polnud, lisaks räägivad nad seal kõikides vanustes inglise keelt.

Bratislavat tunneme kui mitte mujalt siis kultusfilmist ´´Eurotrip`` kus seda linna kujutatakse mitte kõige paremates toonides. Saatsin selle legendi poole teele  5 ``Warmshower requesti``, millest mitte ühelegi ei saanud vastust. Ilmselt oli Dana, kelle kahtlases ruumis tehtud Warmshowri konto foto reetis tema ametit, tööl. Ka Mjatseshlav, kes lubas oma kontol küll öömaja, kuid ainult põrandal, oli endiselt tsüklis ja nii jäigi see fantastiline linn külastamata (ehk õnneks!). 70kilomeetrit Doonaud pidi ülesvoolu asub aga üks teine mitte vähemtuntud linn Viin. Habsburgide residentsist radiaalselt välja asetsevad muuseumid, mida on Viinis kümneid kui mitte sadu, on piisav põhjus miks ette võtta üks jalutuskäik selles muuseum-linnas. Kui jalg ära väsib, võib kasutada ühe Euroopa parima linnatranspordi võrgustiku teenuseid. Mittebratsislaavlasena saatis aegu tagasi Austriasse immigreerunud  britist tehnik Simon koheselt positiivse majutusvastuse ja järmise vihmase päeva veetsin nende hubases korteris. Simon oli oma Suure Rännaku teinud juba tuttaval Euroopa-India trassil kulgemine kokku 6 kuud. Ka Pakistani, mille paljud rändurid jätavad turvalisuse kaalutlustel vahele, läbis ta ausalt.

Nad kõik üritavad mulle sisendada sama asja. Hispaania on ainuke riik Euroopas ja üks vähestest maailmas kus on kohustuslik kanda kiivrit. Prantsusmaal juhtisin võõrustaja tähelepanu asjaolule, kui me parasjagu olime kruisimas suburbisisesel kiirteel, et kiirteedel on alati niivõrd lai turvariba ääres, et sinna võiks terve maja ehitada. Rääkimata siis sellest, et rattur seal oma tagasihoidlikkuses võiks kulgeda. Aga ei, pidavat hoopis ``dangerous`` olema. Kui sloveenia ja austria politsei piirdus kultuursete riikide kombel hoiatusega, siis tsehhi ratsavägi vajutas pikemalt mõtlemata trahvi ära. Ma ei saanudki esimese hooga aru, et mis siis nüüd...kas ma jätsin piirilt bussipileti ostmata või mis. ``You cannot ride here, this is for cars!`` kordas hambutu mundris nooruk sloveenia kollegi sõnu. Aga saan ju küll, kuidas ma siin siis sinu arust olen, mõtlesin ja juurdlesin teema üle kuhu Euroopa lõpuks jõuab oma järjest piiritleva ja reeglistava elukorraldusega. Kviitung näpus suunati mind lahkelt mitte kuhugi viivale ``rattateele`` mille mudakattel võis pigem liugsporti harrastada.

Poolasse sisenemisel ilutses piiril nsuur silt ``Ratturid sõidavad omal vastutusel``. Tegelikult küll mitte, aga põhimõte jääb samaks. Lisaks ``fantastilisele`` teekattele suruvad sust minutis 3 korda mööda rekkad ja kui juhtud parasjagu pedaali vastu asfaldirööpa äärt toksama, võivad tagajärjed olla ettearvamatud. Läbisin tee kuulsa vangilaagrini Oswiecim´is sama erksuse astmega kui Mexico Citysse sissesõidul ja sealt edasi eelviimaste võõrustajate juurde Krakowis. Tegu oli noore perekonnaga mille perepea oli hiljuti osa võtnud ühe eepilise rännaku kaasajastatud versioonist. Nimelt oli üks poola tüüp, Kazimierz, 30ndatel teinud Aafrikale tiiru peale, trotsides toonaseid karme olusid. Olud olid nii karmid, et mees andis aasta pärast reisilt naasmist kopsupõletikule alla ja viskas vedru välja. Kahjuks on epiline raamat isegi inglise keeles veel ilmumata.

Ka minu rännak on selleks korraks lõppenud ja loodetavasti ma vedru aasta pärats välja ei viska. Nagu plaanitud, jõuan jõuluks kodumaale kirjutama viimast blogisissekannet ja tegema muid huvitavaid plaane. Kuulmiseni!