Rekka tuules läbi kõrbesuburbide tuhisenud oleks äärepealt
Limast läbi põrutanud ilma sellest arugi saamata – täpselt nagu juhtus
Nicaragua pealinnas Managuas. Õnneks on Lima liiga kolossaalne, et isegi
silmanurgast vaadates ei saa märkamata jääda mitmed sillad mis ühendavad
kesklinna pan-ameerika maanteega üle sitakraavi mida kohapeal jõeks
kutsutakse.Võtsin ühe viimastest sildadest üle eesmärgiga leida mingi urgas kus
oleks WIFIühendus – luksus Peruus mis ei vähenda olulisel määral selles riigis
reisimise naudingut. Läbi hiinalinna juuksurubloki ees peatudes tõmbasin rajalt
maha Hollandi neiu Alfa, kes ootas parasjagu kaasmaalast, kelle pedesoengule
anti viimast lihvi. ``You must be Beta, then?`` Nõup, paar nad ei olnud.
Selgus, veel et olin sattunud juhuslikult linna südamesse, vanalinna ossa mis
on ühtlasi populaarseim koht kohalike seas. Igapäevaselt on esindatud kõik
klassid alates kerjusest pintsaklipslaseni, enamus linaasukatest tegeleb aga
tänaval kaubitsemisega.
Paljud iseloomustavad Limat vähese emotsiooniga. Pool
aastast udusse mattunud troopiline hum-hum kus inimesed tegelevad seletamatu
sagimisega. Väärika koloniaalkvartali ümber üritatakse öö läbi rassivate
kojameestega korda hoida, paraku paar kvartalit eemal need reeglid enam ei
kehti ja sitt voolab tänaval, nii nagu peruudele meeldib. Tõsi, eemal
kesklinnast on ka teistsuguseid linnaosi. Turistide jaoks arendatud Miraflores
lööb silmad ette ja lennujaamast otse taksoga sinna sõites võiks selle vabalt
segi ajada näiteks suvalise Saksamaa linnaosaga. Siis on ookeanivaate ja
golfiväljakuga San Isidro, mille keskmine hotelliöö maksab 500dollarit. Ilmselt
mõeldud kellelegi teisele, ei hakanud süvenema.
Nii ma siis tiksusin selles väheütlevas linnas, iga hommik
lähima nurgani kus tänavakaubitsejad hommikusöögiputka püsti ajavad, õhtuti
kinno või lihtsalt koloniaalarhitektuuri silmale pakkuma. Vahepealne aeg möödus
asjaajamisteks. Arvestades näiteks interneti kiirust on niimoodi võimalik päris
palju aega maha lüüa,näiteks pilte laadisin üles umbes 2 päeva. Selline järsk
üleminek täispikkadelt pedaalimispäevadelt valdavalt tubasele olemisele ei
meeldinud aga kehandile mis otsustas lahkumispäeval üllatada kurguvalu jm
sellega kaasnevaga. Sisendades kurgule, et ta siiski eksib, et me asume
endiselt troopikas ja üleüldse ei hakka nüüd ja edaspidi mingid haigused
põhimõtteliselt ennast kehtestama, võtsin suuna lõunasse. Oli selge, et parim
rannikuperuu mis eelnes Limale põhjas, jätkus nüüd täies ilus ka Limast lõunas.
Ehk ei hakka seda kordama, meenutada võiks aga üht seika Malast mis andis
selgelt märku, et Hiinlastel(või asiaatidel ülsidelt) on tugev käpp Peruus
sees.
Võtsin ööks mingi suvalise hosteli nagu tavaliselt. Ratas
tuppa, pestud-kustud, suundun välja õhtusöögile. Seekord oli tegemist
tüüpi-hotelliga mis ukse peal pidevat valvet ei oma, uks on alaliselt lukus ja
välja saamiseks tuleb kuskilt tagatubadest keegi asjapulk üles leida, et välja
saada. Ilselgelt on mu viitsimispiir selliste juhtumite korral juba ammu
limiidi ületanud ja selle asemel, et viisakalt kedagi kuskilt otsima minna,
hakkasin ma uke kallal standardseid logistamis ja näppimisvõtteid proovima.
Selle peale ilmus tädi kardina tagant välja ja, nüüd mis oleks igati loogiline
ja mis tavaliselt juhtub, on see, et tädi avab otsejoones oma salavõtmega selle
fakenama ukse. Selle asemel aga jäi ta mind mõne meetri kauguselt vahtima.
Kiirelt olukorra koomilisust tajudes pöördusin ma tagasi ukseluku näppimise
juurde. Nähes, et sellest kasu pole, väänasin hammaste vahelt häälekal muigega
lause ``kas oleks võimalik uks avada?`` Vastuseks sain - ``Kas sa lähed
välja?`` ``?????, Eiiiiiiiii, ma ilmselt kontrollin kas ukelukk on piisavalt
õlitatud!``mõtlesin ja adusin fakti, et tädi endiselt ei liiguta. Selle
kolistamise peale oli tema abikaasa teise kardina tagant välja roomanud. Pöördusin
neutraalsel toonil tema poole ``Et sooviks nagu sööma minna või nii``...
Mnjah...Läänemereregioon on hiinlastest veel puhas seetõttu et suured Hiina
tankerid ei mahu Taani väinadest läbi.
Enne veel kui keerasin tagasi vaevalisele (kuid karastavale) teekonnale mägedesse, suundus tee läbi veelgi müstilisema kõrbemaastiku veidi sisemaale. See aga tähendas, et Vaikse ookeani külmad ja niisked õhumassid enam ei häirinud, temperatuuripügal tõusis koos pilvede ja udu kadumisega. Sellele olid aastasadu tagasi hästi pihta saanud nazcalased, kes väikseid jõgesid ümbritseva kõrbeala olid omale koduks valinud, jättes kaasajale maailmakuulsad Nazca jooned(Nazca lines). Siiani pole päris selge, mis eesmärki need maapinnasse kraabitud hiigelsuured maajoonised kandsid, aga tõenäoliselt pole tegu ufode külaskäikuga vaid hoopis veekogusmiskraavidega. Veekraavide pilte vaadake internetist.
Ja siit ta algas. Mitusada rasket kilomeetrit Cuscosse, Lõuna Ameerikat kunagi õuninud indiaanikultuuri keskpunkti. Ületada tuli ei rohkem ega vähem kui 4 mäeahelikku, millest 2 omasid arvestatavat platood ja millest 1 oli niivõrd karistava kliimaga, et hakkasin isegi kahtlema, kas ma tookord Miku saunas ikka teenisin selle 4nda mariinitärni välja või mitte. Trass kulges üle inimtühja mägirajooni mis eelmise sajandi lõpukümnenditel oli äärmusrühmituste tegevuse tõttu suletud. 4500 meetrist platood asustasid peale üksikute hullude veel laamad, vikunjad ja alpakad. Need siis need imeelukad, kes oma sulekatte alt lollakat linnuhäält tehes tunnevad sealsetel asumaadel end küllalt hästi. Kiskjad ju sellises kohas puuduvad. Pärast 100 kilomeetrit võimlemist jäises külgtuules kohtasin ma midagi üsna ebatavalist. Nimelt olid teiselt poolt platooseljakult mulle vastu väntamas prantsalste perekond koos 5, 6 ja 7 aastase lapsega. 2neist lastest väntas oma abiratastega sõiduriista, samal ajal kui üks puhkas kärus. Nende rännak kestis mõned kuud Santiagost Limasse. Puhkepausi ajal võtsid lapsed oma mänguatod välja ja leidsid hea sileda pinna betoneeritud kraavirennis nendega mängida. Need samad lapsed kes olid roninud oma kolmekatega üle Boliivia 4000meetrise läänepoolkera suurima platoo ja kelle jalgades olid juba nii mõnedki Peruu mäeahelikuületused. Oot, kes see oli kes tahtis oma lapsed tugevaks teha?
Maist septembri lõpuni, kuigi tegu on vastaspoolusega, on ka Andides kõige ilusamad ilmad. Loomulikult peetakse selle aja jooksul palju igasuguseid kogunemisi ja üritusi välitingimustes, millest paljud on saavutanud festivali mõõtmed. Üht sellist festivali üritan tababada lähipäevil, aga palju on väiksemaid tantsu ja lauluüritusi, millest teavad ainud kohalikud omavalitsused ja millele peale sattudes on room suur. Üks selline lastepralle jäi ka lindile.
Tundsin kasvanud energianivood kehandis ja viimase tõusu enne Cuscot võtsin üsna eeskujulikus võistlsutempos. Jõudes suurtele karjamaadele kuhu oleks võinud omakorda mahutada mitu linna ja mis on üsna haruldane vaatepilt Andides, oli õhus tunda erilisust. Kogu keskkond muutus justkui pügala võrra ehedamaks alustades söökidest jookidest lõpetades puhaste toonide rahvarõivaste ja eeskujulikult punutud indiaaninaiste patsidega. Pärastlõunal saabusin sellesse legendaarsesse ,ja ilmselt mitte põhjuseta, orupõhja, mille inkapealikud valisid kunagi oma tähtsa linna jaoks. Kaasajal on linn saavutanud absurdse turismi mõõtmed. Iga 5 meetri tagant igal tänaval on kas hotell või turismibüroo, massaashisalong või suveniiripood. Suurt osa selles mängib veidi eemal asuv endine inkade asula Macchu Picchu, mida hooajal külastab päevas 2500 inimest. Cusco ümbruses on vaadata veel mitmeid väiksemaid inkade linnavaremeid, turismibürood pakuvad ohtralt erinevaid seiklusspordivõimalusi nagu kanuumatkad, rafting, jalgsirännakud endisetel inkaradadel, kaljuronimine jne. Võimas koht.
