Mehhiko

:Olin juba lahkumas kõige räpasemast ja kallimast hosttelist Mehhiko City Zocalos, kui meenus üks warmshoweri kontakt, kellega olin nödal varem ühendust võtnud. Telefonile vastas unise häälega hispaaniakeelne noormees, kes nagu hiljem selgus, arvas et ma olen tema järjekordne kinnisvaraklient. ``Jah, sa võid tulla täna, aga homme pean ma tööle minema``, millest ma lugesin välja, et veedame õhtu natuke juttu vahetades ja järgmine hommik teen vehkat. Tegelikkuses tähendas see seda, et ``alates homsest ei saa ma sinuga tegeleda ja sa pead leppima selle 300m2 majaga, mille me sinu käsutusse jätame.`` Järrgmise nädala veetsin chillax-atmosfääriga kunstnike perekonna seltsis, aiast sai suvalisel hetkel apelsini puu otsast kakkuda, kui isu tekkis.
Nädalaga sai tehtud üht komateist, kulminatsioon saabus lõpus, kui sõitsime nädalavahetust veetma perekonna mägimajadesse (mida on tervelt 3 üksteise kõrval). Koht asus Cityt ümbritsevas kaugsuburbias kõrgel mäe otsas kust avanes ka vaade öisele Mexico Cityle. Mõistagi, linn ulatus 180kraadi silmapiirini ja selle taha. Sellest õhtust on kaasa võtta lisaks mälestustele veel üks retsept, mida, ma olen kindel, manustasime ka Tarifas (saasta siis oli 2005+3), kui Euroopas nimetatakse seda maiusjooki teistmoodi.

daiquiri(mexican)+ice/ 3laims,2spfl sugar, 1,5ounce white rum, shaken

Ülipuhanuna alustasin tõusu Mexico Cityst välja. Nimelt, asub see linn augus, et lahti rebida sellest karismaatilisest miljonikatlast, on vaja kõigepealt ületada 2,5-3km kõrgune mäeahelik. See päev pitseeris end mällu märgilise tähendusena selliste riikide ja loodusvööndite ühest ülimast omadusest, mida ma otseselt vastandaks näiteks Eesti  jaanuarikuise keskkonnaga. Nimelt, tol hommikul käpsasin ma lund.

Võib 4 korda arvata, kust leidsin end selle sama päeva pärastlõunal!

See oli kindlast üks lapsepõlveunistus olla korraga, või peaaegu korraga, samal ajal nii püherdada lumes, ja nii kiirelt kui liigub mõttesähvatus ja soov - aga mis oleks kui paneks silmad kinni ja mõtleks ennast banaanipuu alla...Täpselt see juhtub kui kukkuda 3km pealt 500meetrile, kus asfalti hõõgeaurud on segunud kütusevigu, banaani, maisi ja kana grilliaroomidega. Valikuvabadus muuta oma positsiooni äärmusest äärmusesse, ja selleks ei pea võtma lennukit või allveelaeva. Piisab jalrattast ja paarist tunnist.

Tee Oaxacani pakkus rulluvaid vooresarnaseid mägesid, kõrgustevahega 2000m, mitmeid odavaid külasid ja linnakesi kuna Oaxaca on vaesemaid osariike Mehhikos. Täpselt selline tee, mis on ideaalne telikimiseks - iga 50-100km tagant on üks väiksem asula kus saab varusid täiendada, vahepeal laiuvad väheekstensiivsed rohumaad loomade jaoks, praktiliselt inimtühjad. Laskumine Oaxacasse tähendas samuti pika, külma, platoorännaku lõppu. Joone pealt lisandus menüüsortimenti maanteäärsed pakutavad viljamahlad, jääga. Meenus Mazatlan, Laos. Ilmselgelt oli tilkuv kehand seda momenti oodanud.

Oaxaca, pole vaja pikalt ringi vaadata, et aru saada miks Oaxaca on seljakotirändurite, volunteeride, muiduturistide, expatide, kunstiinimeste kogunemiskoht. Pikas orus mägede vahel, mitte liiga suur, mitte liiga väike, ideaalse kliimaga, odav, reegliks saanud standardse vanalinnaga - neid tegureid mis teevad linnast justs elle õige linna on veel, Oaxacal on need kõik olemas. Seal on väidetavalt ka maailma suurim puu?

Uus esiratas all, jätkus veel 2jagu tõuse ja teravaid langusi ning ühtäkki oli maa inimestest täiesti tühi. Polnud ka loomi. Kas võis põhjus olla liigselt keevitavas päikese, tundus et see maa siin ei saa ka märjal hooajal eriti vihma või liigselt eraldatud mägirajooniga kus peidavad end äärmusrühmitused? Või hoopis - kultuuride piirjoon? Jah, paarv päeva hiljem keerasin voki Tehuantepeci turuplatsile, ja siin nad olid. Kesk Ameerika võimsaim ja kuulsaim tsivilisatsioon, maiad. Jällegi oli põhjust vahetada menüüd.

See ei ole golfharjutus, veel vähem pingpongipall. Maiale maitse hoopis kilpkonnamuna.
Banaanaipiiks päevaks tehtud, suundusin edasi. Tuul mis oli end kergelt näidanud juba enne maialändi sisenemis, jätkas stabiilset tugevat puhumist terve õhtu läbi. No küll läheb ööseks üle nagu tavaliselt, mõtlesin. Kell 12öösel aga puhus tuul endiselt stabiilselt tugevalt ja otsustasin telgi kokku lasta, et vältida selle purunemist. Varem olin korra sellist taktikat kasutanud muidu tuulises Austraalias. See, paraku, oli kerge briis, enne seda mis hakkas toimuma järgmisel päeval. Mis juhtus, selgitab järgmine joonis.

Teatud päevadel tahab õhk liikuda Mehhiko lahest Vaiksele ookeanile, ja mäestikus mis jookseb mööda maakitsuse lõunaosa, on täpselt üks pilu sees selle ürituse õnnestumiseks. Nüüd tuletab kiirelt meelde vedelikudünaamikat füüsikatunnist, või siis kes soovib, kiiret kõhulahtisusest vabanemist. Kui kogu see õhk mis seal mäe taga istub, tahab korraga sellest pilust läbi tulla, on Union Hidalgo kandis tulemus katastroofiline. Halvematel päevadel teevad autod seal saltosid. Mina sattusin sinna ühel suht halval päeval. Õnneks polnud ma üksi. Vahetult enne seda fantastilist lõiku püüdsin kinni kanada poisi ja nii me koos läksime. Algus oli suht rahulik, kui tuulepuhangud meid teelt hoiatavalt otse kraavi surusid.

Huvitavaks läks siis kui Etienne ratas hakkas 2kordseid saltosid tegema (for real!). Niimoodi rattad ja mehed tee ääres siruli, tegime lõunapausi, hinnates pingeliselt 20km/h mööda tigulevaid rekkasid - kas vajub ümber rataste peale, ei vaju ümber, vajub, ei vaju, vajub....  Edasi oli võimalik liikuda vaid kraavis roomates.
http://www.youtube.com/watch?v=ijG9TshwF_E&feature=youtu.be
http://www.youtube.com/watch?v=RUoC5Tro2s4
Seda kõige hulemat lõiku jätkus õnneks vaid 5-10 kilomeetriks, pärast mida võbelesime pooltuules vändates, rattad tuule poole märgatavalt kaldu oma öise võõrustaja, Rodrigo juurde. Mees, kes on korjanud meiesuguseid tänavalt juba aastaid, öömajaja scrambled eggs paketis. Rodrigo casa vürtsiks oli kahtlemata tema 90 aastane skisofreeniat põdev ema, kes pidi tema sõnul ainuke ohtlik entiteet olema tema territooriumil kuna vahepeal kipuvad külaliste asjad ära kaduma :) Muidu jah, hommiukul üritas ta kuhugi tänava suunas kõndida, väites et läheb jalutama...mispeale Rodrigo õde ta kiirelt rajalt maha võttis. Mõelge veel, kas tahate elada pikka ja ``täisväärtuslikku`` elu?

Järgmine hommik korjasime teelt üles veel kolmandagi ratturi, Anita, kellega jätkasime ühist väntamist kuni Tuxtla Gutierrezeni. Tuuleolud otsustasid meid veel korra üllatada, sedapuhku kohati veel raecvukamalt kuid lühikeste puhangutena. Anita osutus kas uljaspeaks või oli ta lihtsalt erutunud poiste seltskonda sattumisest, nii suubus ta rivi ees pea ees tuulekorideridesse jättes meid Etienniga taha muigama. Karistus oliu kiire tulema, esimesel robustsel tuulepuhangul lendas naine risti keset teed, kiivri ja muid juppe lendas kokkupõrkest hulgim. Sellest tõenäoliselt poolorgasmi saanuna kalpsas ta kiirelt ratta selga ja suundus järgmise kurvi peal olevasse tuuletunneliusse. Pealtnägijatena olime Etrienniga tunnistajaks vaid sellele, et järgmisel hetkel lendas nurga tagant kuulikiirusel tema maanteekaart. Tibi oli kurvi keskel jällegi selili, seekord aga veritsevate haavanditega kehandil. Ka entusiasm oli selleks korraks läbi. Edasi lükksid kõik oma ratast, kus tarvis, alistuvalt loodusele.

Tuxtla Gutierrezes sai kinnitust juba varem kahtlusi tekitanud hüpotees maiade tsivilisatsiooni allakäigu põhjusest. Huvitav, et tuhanded teadlased pole selle peale siiani tulnud, pakkudes lahenduseks igasugu keskkonnast jms lähtuvaid põhjuseid. Loely planetis on selgesõnaliselt öeldud - Juchitan de Zaragoza on geilinn. Avalikult ja häbenemata. Tuxtla Gutierrez on samuti geilinn, sest kedagi teist me seal ei näinud. Meie seekordsed võõrustajad couchsurfingust olid 2 autotäit geisid, kes on muidu ülimalt vaffa raffas, kui nad nüüd veel selle välja mõtleks kuidas niimoodi beebisid on võimalik teha, siis oleks maailm tehtud, poleks sõdu ja nälga, kurbust ja vaesust...Isiklikus plaanis oli mul aeg taanduda kiirelt ja jäljetult, pärast klubiõhtut, kus sattusin peale Etiennile kes pani kohaliuku geipoisiga rämedalt tatti ja teine 45 aastane fiimeil üritas mulle kätt püksi ajada. Tundsin vabadust ja reavukat jõudu hamstringis kattes viimaseid keskmägesid enne maiamaad, Yucatani.

Palenque on üks tähtsamaid maia tsivilisatsioonis sälinud linnu, kütkestavaks teeb ta asukoht keset dsunglit, howler-monkey´de pesa piirkonnas. Suurim mulje mis talletus, oli kõrgeima püramiidi tipus istuv genuiinne hipi, end Jeesuseks näljutanud. Ometi li märgata, et jooga kõrgeima tasemeni(mis seiseb selles, et oled võõimeline ennast keskkonnast täielikult eraldama, mitte miski ei häiri) jõudmiseks on poisil veel tükk maad minna.

Yucatanil ülastasin veel mõnd väiksemat maia linnavare, mõni neist jättis küllaltki sügava mulje, mängisin varemeahvidega pähklisõda jms.

Ja siis, Hüvasti Mehhiko!
Alguses olin Mehhikos natuke pettunud - Baja kõrged hinnad, väheturvaline tunne, liigeuroopalikud lõustad ja kultuur. Virin oli alusetu, sest mõõdupuuks oli ju Aasia paradiisid Hiina, Tai, Lao. Tegelikkuses on Mehhiko võimsa põllumajnduse ja rikka riigisektoriga riik, millesse jagub ohtlikku narkokultuuri, palju muusikat, rahulikke inimesi, parimaid vanalinnu, vürtsikaid sööke, abivalmeid inimesi. Ladina Ameerika Tai. Usun, et valisin ühe parimaid võimalikest marsruutides, nähes teel nii kõrbesid, keskmäestiku platooalasid, vanalinnu(ei väsi kordamast), agrikultuurpiirkondi, vihmametsi, maiasid. Jämedalt oleks võimalik koostada Mehhikost läbi veel 2 täiesti eri piirkondadest läbi kulgevat marsruuti, lääne ja idarannik. Põigates aeg-ajalt sisemaale suurlinnadesse nagu Guadalajara läänemarsruudil ja Monterrey idamarsruudil. Viva la Mexico!

Belize
Niipalju kui Mehhiko on Ladina Ameerika Tai, on Belize Ladina Ameerika Laos. Tempel passis, väntasin läbi vihmasaju esimese linna poole. Algus lõi pahviks. Teel piirist Corozalini nägin umbes 4 autot ja persetäis mangroovivõpsikut. Linna ning märkimisväärse koloniaalse pärandi asemel oli Corozalis paar viltuvajunud puumaja ja kruusateed. Lõin sellele külale käega ja tulistasin koheselt edasi Orange Walki, mis selle nime pompöösuse põhjal oletades võiks olla midagi impossantset. OW on paraku veel rohkem räämas puumaju, nii ka kõik ülejäänud linnad mida on kokku umbes 2. Suurim ärikeskus BelizeCity(mis muide ei ole pealinn nagu võik arvata) on Türisuurune asula, kus ainsad kivimajad on 3 tükki mere öörde ehitatud tipphotellid.
Nüüd kui see miljööpask kõrvalr jätta, on Belize vaata etkõige omapärasema kultuuriga riik. Kõigepealt  , mida on teinud neeger inglise keelega - ta on selle ära lagastanud. Kutsutakse seda criole dialektiks ja kõlab see umbes nii nagu suu on bannani täis ja siis üritad midagi laliseda, jättes loomulikult ebaolulised vahesõnad ära. Belize rahvusgruppe ja rasse ja segurasse on 300 000 elanikuga riigis võibolla et maailma number üks selles kategoorias. Igalt mandrilt on midagi, olles veel segunenud omavahel, või siis eraldunud kogukonnaks. Ee, vb austraaliast ei ole, aga kaudselt ju ikkagi on ka brittide näol. Rahvusköögi poolest on Belize koht kuhu minna. Riis, oad, kana või kartul, praetud banaan, veis, muna. Kõlab labaselt? Kordan siin mõtet mis tõusetus Mehhikos ühel viibeõhtul - toidud on igas maailma nurgas samad, erinevus on nende valmistamise viisis. Sellist maitset eesti kartuli ja veisekokk juba välja ei pigista nagu saab Belize maanteeputkast.

Reisi, kui sellise, üks parimaid omadusi on pakkuda ootamatusi. Need päevad kirgastavad, tahaks lausuda: ``Peatu hetk`` või midagi sellis aga vähem poeetiliselt. Olin juba viimast sammu üle piiri astumas kui põrkasin kokku austria mummukaga, kellega olime veetnud mõned õhtud Zacatecases. Mõni tuhat kilomeetrit siit. Mitte mingeid kokkuleppeid, kontaktivahetusi. Whta are the odds!?!

Banaan on nüüdsest tasuta, piiksu pole enam kuulda.