Pea plaffatab jälle

Tabasin end täna mõttelt, aga mis siis saab, kui maailmas kõik riigid otsa saavad, st igal pool on käidud. Kust leida siis uut doosi, mida aina süggavamale sõltuvusse langenud reisinarkomaan mööda maad ringi otsib. On siis tegu möödapääsmatu pohmakaga, mille raviks ehk kuidagi sobib testkordne põneva kultuuri külastus, kuid mis ilmaski ei asenda seda ``esimest korda``? Õnneks on maailm piisvalt suur, ühe inimese elueaks pekas esmakülastatavaid kohti jaguma.
Maabusin kes teab mis kuupäeva hommikul uuele mandrile, et anda pärast viiendat ümberistumist purustatud kehandile viimane hoop. Uue maailma päieksetõus kattus ajaliselt täpselt Darwini magamamineku ajaga. Kuupäevaliselt kestis see päev ajaränduri jaoks pea poole rohkem, samas jäi aga üks öö magamist vahele! Võta siis nüüd kinni kas võitsin või kaotasin. Võtsin kinnisideeks LAs mitte hotelli võtta, mistõttu võtsin suuna läbi kesklinna kirdemägedesse. Teekond oli kõike eelnevat arvestades kurnav kuid, arvestades öist vaadet LA panoraamile, seda väärt.

kaamera võimeline ainult väheütlevaks päevaseks vaateks

 





Cage ja Conneryt kahjuks ei silmanud, küllaga persetäis njaagrit ja buttasid. LA ei julgeks küll öelda, et ametlik keel inglise oma on (või äkki ongi espanjol teine ametlik osariigikeel?). Segaduses njaager tammus tänavanurgal, tehes kahtlaseid häälitsusi, teine njaagr oli konkreetselt haige(a la mingi kromosiimihälve) ja tõmbles niivõrd korrapäraselt teisel tänavanurgal, et keegi ei üritanudki end sellest härida laskvat. Kolmas njaagr pani auto keset kõnniteed seisma, et sellest räusklevalt väljuda vastusena jalgrattal butta agitatsioonile, kes teda ```hoor``iks nimetas. Oota, oota...tegelikult rassihävet üldse ei eksisteeri. Ausõna. Tegelikult peaks veelrohkem rassihälvet summutama nähtuse alla ``kaasaegne multikultuurne maailm`` ja ``kõik on võrdsed`` ja teesklema, et neeger ei ole kurja juur ja et butta ei ole kurja seeme. Aga noh...kesse mängibb njaaaagr põmst. Ega njaagriga suurt muud rääkida pole.

Kas ma väitsin eelmises blogis, et Manila on kõhe? Mh, korrutab selle kiirelt 3ga ja võtab teatavaks, et eile leiti näiteks Mexico City keskuses 5laipa kaubiku kuuti topituna. Tijuana, kui piirilinn, sellele alla ei jää kuna mitmete narkokartellide kontorid asuvad just siin(nagu ka teistes piirilinnades) ja lisaks suur osa narkoveost(kanep ja coca) toimub siitkaudu. Action ei lasknud end kaua oodata ja kohe üle piirijõe jalakäijate silla kõmpides  etendus taamal all cop-villain chase, kus reavõmm üritas oma palka välja teenida teeseldes, et ta tõsiselt jälitab jõepõhjas uitavaid narkomaane. Narkomaan üritas aga lihtsalt põnevalt aega veeta. Küsimuseks jäi, miks käib siuke komejant piirijõel, turistide sisenemisvärava vaateplatvormi ees. LINKS

Hetkel passin hotellis ja pean aru, kui julge olla? Jalutada valimatult ükskõik kuhu linnas nagu oli tavaline rutiin Aasias, oleks ilmselt ebatervislik. Kui sügavale suburbi oma nina toppida?

 

Manila

Kiire stopõuver peatus Filipiinode pealinnas Manilas. Milline esmamulje? Ehk saab kirjeldada kokkuvõtvalr, et Manila on ohtliku fassaadiga kompott erivetest kohtadest. On nii India elementi,vaesust, eksponeeritud vaesus tänavatel, kus armsa näoga lapsed võtavad sul käest kinni, teine käsi on sirutatud paluvalt annetuse saamiseks. Naised pesevad end tänavatel otse ämbrist, samas on oma beebi asetanud sinnna kõrvale kartongi peale vähkrema. ``No home`` viitas kohalik pimp olukorrale. ``No home`` elektriposti kõrval magavale noorukile. Neid oli veel. Tänavapilt meenutab segu nõukkaegsetest plokkhoonetest wanna-be poolkõrghoonetest, vähem on magalaid räämas urkaid. Rannabulevard meenutab küllaltki Bakuu oma, selle vahega, et peaaegu olematu kivine ``rand``on kilekotte ja muud sodi täis, lusti otsivad filipiinod aga on sinna vette roninud 100m solgitorust eemal. Tänavaääred on palistatud aega surnuks löövate 20ndates, 30ndates filipiinodega, kõik loomulikult piidlevad süngelt kui mööda lähed, justkui oodates pimeduse saabumis, et Manila saaks avada oma tõelise kriminaalsuse poole kalduva pale.
Suurest algusentusiasmist lasin ennast koheselt ``target -shooting`` urkasse vedada, kus tühjendasin mõned raundid 9mm-sest, teist samapalju otsa ehtsast UZIst. Mõistagi oli tegu läbinisti underground ettevõttega, niiet sessiooni lõppedes lendas kohe tavapärane skeem sisse. Bareerisin seda sümboolse rahatähe viskamisega toolile ja taganesin kiiresti tänavale, kus tüübid veel mitusada meetrit min djälitasid suurema noosi väljanõumise huvides.
Loomulikult on olemas sellisele kohale omased kõik muud rõõmud ja rõõmuga lõpud. Söök on sama mis tänavapilt. Segu maitea millest. Tõsine positiivne üllatus. Ootasin ehk midagi euroopapärast, mida on ka, aga roogadele on mingi siuke imevint sisse keeratud, et jääb üle ainult silmi pööritada ja mõelda - mida rohkemat on inimesele siin ilmas vaja. Maitse on kui tais, komponedid kui Euroopas, sekka veits kohalikku tsillit ja muud imejuurikat. Kutsutakse Mongoolia salatiks. Kokku teebki Filipiino roa. Pannkoogisarnane hot dogi meenutav maius, kuhu on banaan sisse keeratud maitseb.....no parem ei ürita kirjeldadagi.
Kokkuvõtvalt, kõhe koht. Ajah, naised on ka ``suht`` kenad.

Tänan, Austraalia

Viimaseid tööpäevi Darwinis ühele poole veeretades sattus tänase päeva maiuspala endale gi ootamatult olema harukordne, kuigi siin juba vedeletud eelmise korraga kokku pea 7kuud. Pärastlõunane kolitav klient läks minu paljunäinud kaastöötajale kirja TOP3 sisse rõvedusastme kategoorias. Parkisime trucki abode neiborhuudi, mida valitsus lahkesti omal kulu ja kirjadega natiivelutaele jagab ja mis on mõistagi tsiviliseeritud linnarahva terriyooriumist kõrge taraga eraldatud. Nõndaks siis kalpsast trepist meile vastu süsimust abojeesus miskid plastikanumad köäes ja tegi innuka shesti teise korruse poole viitamaks töömaa asukohale. Üle lävepaku astudes võrdus sisuliselt samaga kui suruda nägu värskelt täiskustud beebimähkmesse. Ei, aga see on ju normaaaaaaaalne. Toast vahtisid vastu osalt pundunud osalt nooruslikult rõõsa näoga aboperekobar, kes ei näinud lämmatavast haisust end häirida laskvat. Juba enne kui me oma kolimisliigutustega hakkasime toas olulist vibratsiooni ttekitama, panid juhuslikud prussakad mööda seina, külmkappi, põrandat, harjavart, ühesõnaga, mitte mingisuguse koondunud asukohaga, toas ringi. See ei tõotanud head. Momendil, miul puudutasime kahtlase võidekorraga kaetud sohvadiivanit, voolas selle alt välja prussakate armee igas suuruses, moodustades dünaamilise pildi, nagu oleks keegi põrandale ämbritäie sitta valanud. Ei, normaaaaaaaaalne. Abod ei paistnud sellest oma hoiakut muutvat, meie kivistusime hetkeks, olles sunnitud siiski hgüplevaid liigutuisi tegema kui prussakate jõgi meie jalutsisse voolas. Mis siis nüüd? Kas me peame oma käed selle diivani alla panema ja 50 meetri kaugusel asuva truckini kõndima, olles sammal ajal võimetud midagi tegema kui prussakas otsustab diivani seest oma positsiooni meie käenaha alla vahetada? Jah. Tegu oli ka selles mõttes sundolukorraga, et töö tellija oli valitsust esindav abode majutusega tegelev kinnisvaraorganistasioon, ja keeldumine sellest tööst oleks koheselt kirja länud kui negatiivne olukorra lahendus. Et valitsuse tellinused moodustavad aga selles majandusharus siin kõva kolmandiku, ei oleks selline lahendus olnud üldse mõeldav. Töö sai tehtud kiirelt ja suure emotsioonitempliga päeva ja mälusse. Käed pestud ka!

Eepiks jätkub (eepiks vol2 jätk siis, või 3, ei oskagi identifitseerida) Ameerikates. 12november maandub raudlind koos raudhobuga pardal In da Hood ehk Los Angeles. Asimuut mõistagi lõunasse. Kuuldavasti olevat mõnisada km põhja pool nädal tagasi isegi lund taevast visanud, loodetavasti ei tule jälle haigus kimbutama nagu juhtus eelmine kord Vietnami aklimatiseerumisrännakul. Plaanis on lasta peaasse(või sealt välja) mõistagi kõik unistus, mis on aja jooksul ajukääru akumuleerunud. Alustades doksarjades tihti ette tuleva kaadriga Maast kosmosest, kus on selgelt eristatavad mandrid, lõpetades nõukaaegse rattaraamatuga mis kirjeldas uljaid isamaa soloiste 20 sajandi keskpaiga aegsetel algsetel terasvokkidel, kuid mis ometi läbisid atacamasid ja amasooniaid. Kas Zihuatanejo on päriselt olemas? Kui, siis milline?